Jalgsimatkad

Paukjärv on Põhja-Kõrvemaal populaarne, isegi väga populaarne pikniku- ja telkimiskoht, nii et järve ääres telkimisel saab teistest turistidest rahu vaid kas väga viletsa ilmaga näiteks ladinal sadaval sügispäevadel või krõbeda pakasega talvepäevadel. Muul ajal saalib rahvast 800 meetri kaugusel asuvast (suvel mõnikord valvega) Kaksiksilla parklast pidevalt, pikniku- ja marjakorvid näpus, mõnel seljakott telgi ja ööbimisvarustusega seljas.

Lääne-Eesti on sooderikas, kuid tavaliselt jäävad need vesised alad raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse. Tuhu sood läbib tee ja ligipääs suuremalt maanteelt on hea. Seega võib siirdesohu siirduda üsna mugavalt. Ka teekond pole pikk - ligi 1,1 km. Laudtee teeb väikese kaare erinevates staadiumides soomaastikel ning pöördub sama kruusatee peale tagasi, kust tuleb siis algusse kõmpida.

Linnarabadega on see lugu, et seal võib leida küll laudtee, turbapinnase ja vesiseid kohti, aga päris klassikaline raba nagu Kakerdajas või Soomaal see pole. Aga siiski on see matkarada, pealegi linnas. Tallinnas võiks ehk sellise rabatee teha ka lennujaama taha, kuhu turistid otse saaks liikuda, seal on ka selline pooleldi nagu raba, pooleldi lihtsalt kiduravõitu mets turba peal.

Pääsküla rabarada on kohati ka kummituslik. Kümmekond aastat tagasi raba põles. Sellest on alles söestunud tüvedega maastik. Põlenud puud kestavad kauem ja ei mädane nii lihtsalt.

Kakerdaja raba läbib üks mõnus mitme kilomeetri pikkune laudtee, kuid algusesse tagasi saamine mõnda teist teed pidi on keeruline. Kevadel, hilissügisel ja vähese lumega talvel võib proovida seda lühemat tiiru, suvel pika rohu ja sääskede-puukidega on see ebamugavam. Paljude poolt Eesti ilusaimaks kuulutatud rabarada kulgeb kunagise Noku talu aseme juurest Kakerdaja (või Kakerdi) järveni, jätkub kaarena ümber järve rabasaareni, mis võis olla hiiekoht ja lõpeb Mõnuvere pool männimetsa all.

Meenikunnot kuuldes õhkavad paljud matkajad - jaa, see on see imeilus rabarada, ilmselt üks Eesti ilusaimaid. Kuid ega alguses sellele sattudes polegi nagu midagi erilist - raba nagu raba ikka. Aga kui oled kilomeetreid mööda laudteed kulgenud, siis selgub, et see on ikka päris pikk laudtee ja rabajärvede ääres on selge, et Meenikunno on eriline koht.

Mandril on roostikuradadega kitsas peale Silma raja lühendamist. Hiiumaal on üks klassikaline sedasorti looduse õpperada siiski olemas. Või mitte päris Hiiu "mandril", vaid hiljutises merepõhjas Orjaku ja Kassari vahel, kus raske on praegu öelda, kustmaalt algab meri ja lõpeb maa.

Roostikurajal on siiski kindel maa kogu aeg jalge all - lai laudtee algab lambakoplist, kust viib väikese kaarega pika roostiku vahele, ronida saab rändrahnu otsa ja vaatetorni. Kes tahab, teeb veel väikese lisatiiru ümber kadakase metsatuka.

Nõmmeveskilt võib, nagu paljudest teistestki kaunitest paikadest, teele asuda kõigi nelja ilmakaare suunas. Euromatkarada jõuab Nõmmeveskile ida poolt ja läheb edasi Viru raba suunas, 2011. aasta kevadel käisime Nõmmeveskist põhja suunas ehk allavoolu ja siinkirjeldatud matkateekond läheb Valgejõe kaldaid pidi ülesvoolu ehk Valgejõe külani. Tuleb teist kallast pidi tagasi ka. Ehk siis Nõmmeveskile võib oma transpordivahendi jätta ja samasse kohta naasta.

Viru raba matkarada on ilmselt kõige tuntum Eesti rabarada, pealegi veel üsna Tallinna lähedal, kuhu hea minna, kui tekib mõte, et läheks "kuhugi rappa". Kui mõned (kümned) aastad tagasi võis öelda, et see ongi üks Tallinnale lähimaid laudteesid rabas, siis nüüd on neid ka lausa linna tekkinud (näiteks Pääsküla, mis pole küll siiski nii klassikaliselt laugaste vahel). 

Viimaste aastatega on saanud rabatee laiaks ja siledaks, nii et isegi ratastooli või lapsevankriga võib lahedalt kulgeda kuni vaatetornini. Edasi läheb tee kitsamaks.