Nii nagu ohustatud maailmapärandi hulka võivad kuuluda Londoni Tower, Galapagose saared, või Machu Picchu Peruus, võiks sinna kuuluda ka Korfu saar Kreekas. Hetkel on maailmapärandi nimekirjas 830 paika. Mul on seega õnnestunud ära näha nendest üksikud, ja varus seisab minu arvates ka Kerkyra, ehk teisiti nimetatud Korfu.
Saareke asub Joonia mere põhjaosas, vastu Kreeka läänekallast, lausa kiviviske kaugusel Albaaniast. Oma asendilt on see hoopis eriline, kuna teised Kreeka saared on peamaa lõuna ja idarannikute läheduses. Tõenäoliselt on eestlased saarest lugenud Gerald Durrelli lustlikust raamatust "Minu pere ja muud loomad" või siis ise ära käies. Korfus on peamine ta looduse ilu, mida kiidetud juba alates Homerosest. Saar ise pole kuigi suur, 5 korda väiksem Eestist pikkuses ja 6 korda laiuses. Võrreldes väiksuse suhtes Eestiga tekib ehk tahtmine võrdlema minna, ise end suuremana tundes.

Meie reis USA-sse ja sealt lipsamisi ka Kanada suunas algas oktoobrikuisel vihmasel reedel. Lennukiga üle Atlandi ja tagasi, nii nagu see ikka käib. Seekordne oli aga omapärane, sest läksime ilma reisibüroode abita, iseseisvalt, ise organiseerides, korraldades ja makstes.

Kuna jääkaart näitas juba nädalapäevad varem Kaberneeme ja Salmistu kandis Kolga lahel merejääd ning 360 Kraadi plaanis samal ajal ka uisumatka Kolga lahe väikesaartele, mõtlesime ise soomekelkudega merele minna. Kuigi - tuisanud oli juba mitu päeva ja teed muutunud mandril läbimatuks mõnes kõrvalisemas kohas. Aga ikkagi - lootust oli, et äkki tuisk möllab merel veel võimsamalt ja puhub üleliigse lume minema.

Kaberneeme sadamas tervitasid meid kaks hiigelkoera, kui oma kraami lahti pakkima hakkasime ja lakkusid jalased üle. Meri silma järgi paistis jääs olevat kuni Rohusini ja edasi pedassaare suunas ka. Kaldal oli aga väga paks lumi.

Meilt küsiti, et mis varustusega siis merel käime. Siin on väike ülevaade.

Üks olulisemaid asju enne jääle minekut on jäätuuraga jää paksuse mõõtmine. Tuur on originaalne sepis eelmise sajandi alguspoolest, Indreku leitud vana maja tööriistade hulgast.

Kui tuuraga esimese korraga läbi jää lüüa nii, et vesi välja tuleb, on jää liiga nõrk. Kui mitu korda tuleb veeni lüüa, siis riskib juba peale minna.

Kuiv kõrbeline ala Põhja-Ameerikas Kaljumäestiku ja Sierra Nevada mäestiku vahel hõlmab ligi kümnendiku Ameerika Ühendriikide territooriumist. Punakatel liivaväljadel võitlevad ellujäämise eest nii tääkliiliad, viigikaktused kui ka kümned teised veidrailmelised kõrbetaimed. Kord kõrbesse sattunud inimest tõmbab siia ikka ja jälle tagasi.

Aegade jooksul, kui raudoksiid ja kaltsiumkarbonaat filtreerusid liiva sisse, tsementeerus liiv kiviks, milles vahelduvad sageli eredad värvid punasest valgeni. Liivakivist on erosioon moodustanud Punase Kivi Oru rahvuspargi keskosa pea püstloodse seljakuna, mis on üle 20 km pikk ja 900 m kõrge. Seljakusse lõikuvad mitmed sügavad kanjonorud. Lumesulaveed ja vihmavoolud on uuristanud pragusid rabedatesse kaljudesse. Kevad ja ajutised allikad kehutavad lopsakat taimekasvu suhteliselt jahedates varjurikastes paikades. Kontrastina kõrbepõranda kuivusele kasvab kaktusi ning ürtidele lisaks mände = ja manzaniitapõõsaid.

Olümpiamängud
Ilumängud
Võlumängud