Kellatornid

Novembri alguses, mõned päevad enne Pariisi terrorirünnakut otsustasid kaks seiklushimulist ronida Pariisis Eiffeli torni tippu. Kuna legaalselt oli see liiga rahvarohke, tuldi hiljem öösel tagasi. Torni valvas hambuni relvastatud sõjavägi. Siiski õnnestus ronijatel neist mööda lipsata ja alustada tõusmist raudsõrestikul, mis iseenesest on turnimiseks ideaalne.

Jõudnud tippu, avastasid ronijad end valgustatud platvormilt, mis oli signa all. uudishimu sai võitu ja alarmid läksid üürgama, mis tõi kohale patrullid, kes hakkasid sissetungijaid otsima. Torni tipus tundub sissetungimine vähetõenäoline ja peagi rahunes turvameeskond maha.

Siin pole midagi imestada . ka New Yorgis on NIMBY* liikumine, mis tähendab, et igasugust pilvelõhkujat igale poole ehitada ei saagi ja mõnele naabrile võib liigne kunstilisusega ülepakkumine nii vastumeelseks osutuda, et pöördutakse kohtusse näotuse ärakeelamiseks. Muidugi vaieldakse ka päikese varjamise eest või liiga sädeleva fassaadi pärast. Khaleesi kontseptsioonpilvelõhkuja on NIMBY-le tõeline väljakutse ja ilmselt seda veel niipea New Yorki ei kerki.

Eesti Päevaleht, Magasin, 13. aprill 1996

Kaido Einama

"Siin on 36 meetrit trossi," teatab Toomkiriku kellamees ja kirikuteener Tarmo Tornius laest alla rippuvat kellanööri sikutades. Ülevalt kostab kume helin. "Tund aega enne jumalateenistust pean esimest korda kella lööma. Kahekümne viie minuti pärast löön meeldetuletuseks uuesti."

"Näe, kui raske - tõmbab üles tagasi," näitab kirikuteener, kuidas tross nagu pendel üles-alla kõlgub, et kellalööja raskuse all lõpuks maa ja taeva vahel pidama jääda. Lüüa tuleb viis minutit järjest, mõõdukate vahedega. Matustel harvemini, pulmadel tihemini.