Harjumaa

Reede õhtul pärast töönädalat panin autosse oma ööbimis- ja fotovarustuse, võtsin kaasa koera Lizzy ning hakkasin sõitma Põhja-Kõrvemaa suunas. Järvi järvedele lähenedes kõlas autoraadiost “Symphony of Destruction”. Arvasin, et üsna kohe näen ka oma silmaga hävingu jälgi, kuna olin kuulnud, et hiljutine suurpõleng olevat ka sinnakanti ulatunud. Kõik oli aga endistviisi - mets kenasti roheline ning järvede äärsed lõkkekohad tihedalt autosid täis pargitud nagu tavaliselt. Kõnnu Suursoo ääres oli õnneks kõik rahulik - ei ühtki autot ega inimest. Kõndisime koeraga laudtee suunas, kui äkki ehmatas mind vali pasunahüüd. Pikklauka teises otsas oli sookurepaar, kes oma kohalolekust valjuhäälselt märku andsid.

Kui laupäeval tegime kuiva trenni ja vaatasime Tallinnast läände jäävaid jugasid kaldalt, siis pühapäeval juba sukeldusime ise Pirita sogasevõitu lainetesse, raftinguparvedega. Reisijututoa seltskond sulandus seekord Elioni rahvaga.

Pildid raftingust Pirita jõel 8.04.2006 leiad siit.
Seikleja.com (vt ka avalöögi-uudist) oli kokku pannud viis parve, millele ligi 40-liikmeline seltskond peale sai. Selliste suurürituste jaoks on seiklustepakkujad moodustanud juba väikese kontserni. Kui autod olid logistiliselt paigutatud, tõmbasime vestid selga ja ronisime parve.Jõgi oli rahulik ja sõit nagu pühapäevane laisk olesklemine jõel, kuni hakkasid pihta esimesed jääväljad. Ja neid oli palju. Saime nagu muistsed hülgekütid parve mööda jääd lohistada, samal ajal sulpsas nii mõnigi jalaga läbi jääprao kargesse Pirita jõkke. Kaldal kogunesid uudishimulikud ja eemaldusid jääkosklad.