Reede õhtul pärast töönädalat panin autosse oma ööbimis- ja fotovarustuse, võtsin kaasa koera Lizzy ning hakkasin sõitma Põhja-Kõrvemaa suunas. Järvi järvedele lähenedes kõlas autoraadiost “Symphony of Destruction”. Arvasin, et üsna kohe näen ka oma silmaga hävingu jälgi, kuna olin kuulnud, et hiljutine suurpõleng olevat ka sinnakanti ulatunud. Kõik oli aga endistviisi - mets kenasti roheline ning järvede äärsed lõkkekohad tihedalt autosid täis pargitud nagu tavaliselt. Kõnnu Suursoo ääres oli õnneks kõik rahulik - ei ühtki autot ega inimest. Kõndisime koeraga laudtee suunas, kui äkki ehmatas mind vali pasunahüüd. Pikklauka teises otsas oli sookurepaar, kes oma kohalolekust valjuhäälselt märku andsid.
Olin kohale jõudnud üsna viimasel hetkel. Päike polnud veel loojunud ning heitis viimast punast valgust üle raba. Pildistasin rabamände õhtuvalguses ning nende peegeldusi laugastel. Ronisime vaatetorni. Seadsin statiivi üles ning tegin hulga loojanguvõtteid. Seejärel avasin õlle ning jäin vaatama, kuidas päikeseketas metsa taha vajub.
Järvi järvede suunast kostis lärmi. Oli käimas mingi suuremat sorti pidu, kus kasutati ka helivõimendust ning keegi, arvatavasti õhtujuht, tõi läbi selle kuuldavale valje röögatusi, mis panid ka tukkuva koera kõrvu liigutama. Nii palju siis rahust ja rabavaikusest. Ikka leidub neid, kes tulevad loodusesse selleks, et lärmata ja valjusti tümakat kuulata. Mis on saanud näiteks kitarri saatel lõkke ümber laulmisest? Õnneks veidi enne kella ühtteist jäi peomelu vait.
Pärast loojangut oli aeg magama minna. Kõndisime tagasi autoni ja pugesime koeraga telki. Lizzy jaoks oli see esimene telgis ööbimine, kuid sellest hoolimata pidas ta end väga viisakalt üleval. Ainsaks probleemiks olid kihulased, kes läbi putukavõrgu ronisid - tuli telgiava täielikult sulgeda.
Äratus kell neli hommikul. Õnneks olin aega õigesti arvestanud. Päike polnud veel tõusnud ning rabaservas paistis udu, kuid seda oli vähem kui oleksin soovinud. Mis seal ikka - minu unistuste rabapilt jääb seekord tegemata. Tegelikult teadsin, et pole kõige õigem hommikuste udude aeg, kuid sisimas siiski lootsin. Laudteel kõndides nägin, et mõnest laukast tõuseb mõnusat auru. Püüdsin seda ka pildile jäädvustada. Kuid mida rohkem raba keskele jõudsin, seda vähemaks jäi ka auru laugastel. Korraga nägin päikeseketta ülemist serva metsa tagant tõusmas. Nüüd kiiresti vaatetorni, et mitte õiget hetke maha magada! Pärast pildiseeriat tõusvast Päikesest silmitsesin binokliga ümbrust ning mõtlesin, et pikem teleobjektiiv avaks rabamaastiku pildistimasel täiesti uued võimalused. Hommikune udu ja metsa kihilisus tuleksid palju paremini esile.
Korraga jäi mu pilk peatuma kogul, mida alguses pidasin valge-toonekureks, kuid põhjalikumal vaatlusel osutus see hoopis inimeseks. Ma ei olnudki ainus uitaja sel varajasel hommikutunnil. Ronisime koeraga tornist alla ning hakkasime mööda laudteed Paukjärve suunas astuma. Vastutulijaid oli koguni kolm, kõigil kaamerad kaelas. Lizzy asus nendega kohe tutvust tegema, kuigi seltskonna ainus naisterahvas suhtus koera üsna pelglikult. Ning loom ei olnud ainus tervitaja. Väga tore on see komme, et matkarajal kohtujad üksteisele “tere” ütlevad.
Paukjärve-poolsed laukad ei auranud eriti efektselt. Tõusule ei järgnenud ka erilist värvidemängu, sest üks pilv varjas Päikese. Pöörasime otsa ringi ning pärast hommikueinet vaatetornis suundusime tagasi telki und jätkama.
Järgmine äratus oli kell üheksa. Pakkisin telgi kokku, sõin viimased võileivad, ronisime koeraga autosse ning asusime tagasiteele. Enne kojuminekut tahtsin veel näha hiljutise põlengu toimumiskohta ning seetõttu võtsin suuna Mähuste järvele. Paari kilomeetri pärast algaski põlendik. Mõlemal pool teed söestunud puutüved, must maa kaetud pruunide mahalangenud okastega.
Äkki muutus tee ühtlaseks pehmeks liivaks. Lisasin gaasi, et sealt hooga läbi sõita, kuid sellest ei olnud abi. Autorattad kraapisid kohapeal. Paar meetrit suutsin veel tagurdada, kuid siis olin lõplikult liivas kinni. Ei edasi ega tagasi. Rassisin selle suve rekordkuumuses higi tilkumas ning parmud puremas vähemalt tunni. Tõstsin autot tungrauaga ning püüdsin rataste alla kaikaid panna. Selle meetodiga suutsin autot liigutada vaid paarkümmend sentimeetrit. Oli selge, et omal jõul ma välja ei pääse. Võtsin koera kaasa ning hakkasin Järvi järvede suunas astuma, et seal puhkavatelt inimestelt abi saada. Saime veidi maad kõnnitud, kui äkki ilmus teiselt teelt auto, kus sees väga abivalmis perekond. Üheskoos veendusime, et ilma lisajõuta me minu autot liikuma ei saa. Küll aga olid nad nõus mind ja koera Järvi järvede juurde viima.
Pärnjärve äärne puhkekoht oli inimesi ja autosid täis. Oli püstitatud suur sõjaväetelk ning hulk väiksemaid, lisaks nendele veel järelveetav saun. Kurtsin oma muret esimestele vastutulijatele. Mul paluti mitte muretseda - nende seltskonnal olevat lausa vintsiga maastur olemas. Milline vedamine! Esmalt oli aga Lizzy-l tarvis järve suplema minna. See oli talle tollel kuumal päeval tõesti hädavajalik ning loom nautis ujumist täiel rinnal. Rahva hulka tagasi tulles sai koerast kõigi vaieldamatu lemmik. Teda toideti kõiksugu hea-paremaga ning päriti tõu kohta. Kui Lizzy demonstreeris veel oma suurepärast ulgumisoskust, olid laagrirahva südamed lõplikult võidetud. Pidime veel ootama kuni maasturijuht möödunud raskest õhtust toibus, kuid mõne aja pärast asusime nelikveolisega teele minu kinnijäänud auto suunas. Imestati et mida paganat ma sinna pehmesse liiva üldse ronisin. Ega mul ühtki mõistlikku seletust anda polnud.
Maastur jäeti minu autost eemale kõvale pinnasele, vintsitross sikutati välja ning selle jõul pääses minu sõiduk mängleva kergusega liikuma. Veelkord suured tänud abistajatele! Järve ääres pidutsejate lärmamine eelmisel õhtul sai minu jaoks sellega kompenseeritud. Fotod põlengupaigast jäid paraku seekord tegemata.
Lugu koos piltidega aadressil http://taimo.pri.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=32&Itemid=36
