Siit leiad Reisijutud.com-i jalgsimatkade lood. Mõnedel on juures ka kaardid, videod ja Street View´ vaated.
Eesti Looduse ammune artikkel ütles, et ega Tõlinõmme järves suurt vett enam polegi. 1937. aastal lasti järv kuivaks, et rammusaid põllumaid juurde saada. Linnud tõmbasid seepeale järvelt minema. Nüüd mõned pardid ja luiged on küll tagasi, aga linnurohkusest, nagu kolmveerand sajandit tagasi, enam rääkida ei saa.
Seekord sadas lumi maha õige tihedalt, millest nüüd, nädal hiljem, on järel vaid kerge mälestus. Meie aga - lisaks siinkirjutajale Indrek, Kristian ja Jüri - hakkasime astuma Rehessaare rändrahnu suunas, mis asus kuskil Aegviidust lõunas Rehessaare sooserval. Lund oli pool meetrit, kohati rohkemgi.
Ja külma oli Aegviidus ka rohkem - kui Tallinnas päiksepaistelisel laupäeval vaid mõni kraad alla nulli, siis Aegviidus -8 ja lumi krudises. Rong oli üsna täis - näib, et ühistranspordi populaarsus kasvab. Eriti libedate teeolude ajal.
Et kogu lugu ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et ühel laupäevasel õhtupoolikul tekkis meil mõte teha kodusaarele mööda rannikut ring peale. Meetod: jalgsi – et oleks õilsam, ning veini rüübates – et oleks pidulikum. Põhjus: et väljendada oma kiindumust Hiiumaa vastu.
Kui kogenenumad pärismaalased julgesid olla skeptilised meie esialgse plaani suhtes läbida vahemaa seitsme päevaga, loobusime asjatust praalimisest ja sõlmisime kihlveo kümne etapi ja umbes 326 kilomeetri peale.
Lahkusin oma suvisest peatuspaigast Saaremaal plaaniga matkata Naistejärveni. Eelmisel aastal jõudsin pärast mõningast seiklemist samasse järvede gruppi kuuluva Koigi järve äärde, kasutades orienteerumiseks ainult Regio atlasest joonistatud skeemi. Seekord valmistasin retke põhjalikumalt ette, kuid Maa-ameti kaardi väljatrükid unustasin ikkagi maha. Seega tuli liikuda vaid mälu järgi. Vähemalt kompass oli kaasas.
Niisiis kõndisin, seljakott seljas, koos koeraga piki heinamaa-äärset kraaviserva. Võsasikust hüppas välja metskits ning jooksis üle niidu. Koer tahtis talle kohe järele tormata, kuid õnneks olin Lizzy-le veotraksid selga pannud ning veoliini pidi enda vöö külge kinnitanud, et ta mind sel moel edasi veaks ning liikumist kergendaks. Üsna varsti leidsin peakraavi ületuskoha, mille otsimisega eelmisel aastal kõvasti vaeva nägin.
Reede õhtul pärast töönädalat panin autosse oma ööbimis- ja fotovarustuse, võtsin kaasa koera Lizzy ning hakkasin sõitma Põhja-Kõrvemaa suunas. Järvi järvedele lähenedes kõlas autoraadiost “Symphony of Destruction”. Arvasin, et üsna kohe näen ka oma silmaga hävingu jälgi, kuna olin kuulnud, et hiljutine suurpõleng olevat ka sinnakanti ulatunud. Kõik oli aga endistviisi - mets kenasti roheline ning järvede äärsed lõkkekohad tihedalt autosid täis pargitud nagu tavaliselt. Kõnnu Suursoo ääres oli õnneks kõik rahulik - ei ühtki autot ega inimest. Kõndisime koeraga laudtee suunas, kui äkki ehmatas mind vali pasunahüüd. Pikklauka teises otsas oli sookurepaar, kes oma kohalolekust valjuhäälselt märku andsid.
Tormiga pole äge mitte ainult mere ääres lainete saabumist jälgida. Laupäevane Reisijututoa matk Marimetsa looduskaitsealale näitas raba ilu kõva tuule käes - isegi laukas loksus suur laine.
Pildid, nagu ikka, galeriis - kliki!
Plaan oli minna teel Teenusele läbi ka Marimetsa rabast, aga välja kukkus vastupidi - Marimetsa raba ja tagasiteel Teenuselt läbi. Sest matkarada on tõeliselt pikk - kõlbab täiesti terve päeva matkata.
Peale öist vihma sai selle töise suve laupäev veedetud Kaberneeme-Ihasalu rannas. Tegelikult väga ei kahetsegi puhkusepuudust juulis, sest kõik nurgatagused on sel kuumal kuul jõmme täis. Ja parme ka, kes hammustavad taldadeni paiste. Aga muidu on muidugi lahe looduses :)
Kaberneeme restos hommikusöök tehtud ja WiFi testitud, asusime skuurimürina saatel teele poolsaare tippu. See polnudki (veel) eravaldus - sai randa ja puha. Öine vihm oli metsaaluse veel märjana hoidnud. Aga lõkkeasemeid oli igal pool ja mõni lõke oli natuke ka pesast välja läinud. Nii need tulekahjud tekivadki.
Proovisime kuumal kevadisel pühapäeval läbida soo Simisalust Selijärveni mööda Simisalu-Matsimäe matkarada ja tagasi veidi ülevaltpoolt, Tammsaare "Tõe ja Õiguse" oletatavatest toimumiskohtadest sooküladest läbi mööda suveteid. Taliteed olid ka GPSis sees, aga ei hakanud lausa mädasoos sumpama, sest maa oli juba pehme.
Pühapäeval olime Fred Jüssi radadel, mis on üks Jüri lemmik-kohti. Jüri sõnul (tema selle matka organiseeriski) käib Jüssi põhiliselt Liivoja kandis ja Jänijõel, nende kokkusaamiskohal on huvitav luht ja kahe sillaga tee orust alla ja üles, metsavahikoht ning vana küün.
Jõudsime sinna peale väikest ringi Mustjõe raudteejaamast Jägala jõeni. Pikaveskil oli kummaline suvilarajoon, mille aia taga passisid vene kaagid ja jõe ääres oli venekeelne seltskond uhaale paksu püüdmas.
Kaido Einama
Äripäev, Puhkepäev, 7. aprill 2006
Pildid jõuludest Palukülas ja rabamatkast Loosallu
Lumel on verejäljed. Tee ääres seisab oranži vestiga püssimees. Jätame auto seisma, et teada saada, kas edasi saab. Loosalu matkaraja alguses käib väike jaht. „Minge-minge, meid kolm tükki ainult ongi,” juhatab vestis jahimees edasi ja soovitab põllu äärde parkida. Jätame auto lagendikule, mis on kunagine soosaar. Künka servast paistab trepp – kunagisest talust on järgi vaid vundament.
Copyright © 2025. All rights reserved
Designed By Zymphonies
We also use analytics & advertising services. To opt-out click for more information.
