Seekord sadas lumi maha õige tihedalt, millest nüüd, nädal hiljem, on järel vaid kerge mälestus. Meie aga - lisaks siinkirjutajale Indrek, Kristian ja Jüri - hakkasime astuma Rehessaare rändrahnu suunas, mis asus kuskil Aegviidust lõunas Rehessaare sooserval. Lund oli pool meetrit, kohati rohkemgi.
Ja külma oli Aegviidus ka rohkem - kui Tallinnas päiksepaistelisel laupäeval vaid mõni kraad alla nulli, siis Aegviidus -8 ja lumi krudises. Rong oli üsna täis - näib, et ühistranspordi populaarsus kasvab. Eriti libedate teeolude ajal.
Võtsime suuna jaamast tagasi Tallinna suunas, kust tee pööras Jänijõe poole - paar kilomeetrit paksult lumises metsas jätkusid jäljevaatlusega. Karujälgi ei tuvastanud, küll aga inimeste müramisjälgi. Ühes müramiskohas avastas Jüri maas vedelemas kaks krooni.
Jänijõe luhal aga läks päris silmipimestavaks - päike paistis ja isegi sulatas juba. Planeedi asend päikese suhtes oli ju ligikaudu sama, nagu veebruari lõpuski. Edasi minnes kimas meile vastu mitu maasturit - mida nemad küll metsateel tegid? Hiljem selgus, et vist on tegu jahimeestega - mitmes kohas oli varitsuskohti näha.
Rehessaare kivi juurde viib tee aga Valgehobusemäe tee pealt, kui Tarvasjõe poolt läheneda. Jõudsime paksu lumega kaetud ristmikule, väike piknik ja siis sildi näidatud suunas - "Rehessaare rändrahn 1,3 km".
See 1,3 km oli päris huvitav. Kõigepealt maakividest võlviga taluvare, siis "Reiljani onn" ehk jahimeeste putkaga varitsustorn. Tornist oli näha ka kummaline metall-lehter, lähemal uurimisel selgus, et sellest oli vintpüssiga läbi lastud.
Edasi läks juba vesiseks - sügisesel ajal üsna mülkaks, aga pakus lumega tuli vaid vaadata, et kõrgemate hangede otsa satuks. Palkidega oli teid lapitud - offroadi sõitjad ilmselt kasutasid seda rada hullamiseks.
Kivi ise varjas end jääpurikate taha. Ilmselt kiiresti saabunud külm ja lumi veel sooja kivi maha ei jahutanud ja nii see lumi purikateks moonduski. Rehessaare rändrahn oligi meie eesmärgiks.
Tagasi tõesti ei viitsinud sama teed pidi minna. Mõtlesime põrutada peaaegu otse, läbi soo. Rehessaare taluni. Ja nii tegimegi.
Kõigepealt kadus metsasiht ära. Leidsime lagendikult hoopis põdra magamisaseme. Aseme higiselt lumelt pistis Kristian taskusse mingid seemned, mis põdra turjalt vist pärit - et vaataks, mis neist pärast kasvab. Äkki väike põder?
GPS ja kompass näitasid üksmeelselt, et oleme õigel teel ja suurema metsa all tekkis jälle midagi metsasihi-sarnast. Pöörasime sellelt järgmisele sihile põhja suunas ja nüüd sai tunda tõelist talve - lumi vööni ja okstelt sadas krae vahele ka. Kilomeeter rapsimist, kaks kraavi kergelt ületatud ja olimegi tagasi tsivilisatsioonis - Rehessaare talu tee otsas. Jänijõe luhtadele oli laskunud jäine udu - jõgi lahti, metsaalune ja luhapealne aga sügavas lumes. Nõiduslikud vaated.
