Kaido Einama

PC World/Arvutimagasin, Juuli 2005

GPS on järjekordne militaarne leiutis, millest hiljem on tõusnud suurt kasu ka tavainimesele.

Asukohamääramine mõnemeetrise täpsusega võimaldab rändajal täpselt jälgida oma asukohta ja kaugust sihtkohast, Ameerika pereemal leida peale ostude tegemist auto parklast üles või mänguhullul, virtuaalprillid peas, kihutada reaalsel tänaval virtuaalsesse tänavalahingusse.

GPS (global positioning system) on USA sõjaväe poolt loodud kogu maakera kattev satelliitide süsteem, mille signaal abil saavad vastuvõtuseadmed arvutada üsna täpselt oma asukoha. Kui on „näha” vähemalt kolm satelliiti, siis pole probleemiks ka kõrguse määramine. Alates 2000. aasta 1. maist kõrvaldati tsiviilseadmeid segav nn. SA moonutus ja nüüd on võimalik igaühel vastavalt oma navigatsiooniseadme võimekusele asukohta kuni mõnemeetrise täpsusega määrata. Segavaks asjaoluks võib sealjuures olla kehv levi või signaali varjavad objektid, näiteks enamus ekäis-GPSidega kivimajas ruumis olles signaali kätte ei saa. Isegi paks mets võib GPSi kasutaja teinekord pilves ilmaga hätta jätta, seepärast on lisaks kõrgtehnoloogiale vaja taskusse pista tagavaraks ka vana hea kompass, mis reeglina alt ei vea.

GPS-seadmeid, mida omale teenäitajaks võtta, on tohutult palju ja enam ei piirdu võimalused vaid suhteliselt kalli ja mobiilist mitu korda suurema käsi-GPSiga. Satelliitidelt asukoha-infot vastu võtma on viimasel ajal pandud ka igapäevaseadmeid, näiteks mobiiltelefone ja pihuarvuteid.

Käsi-GPSid
Eestis tuntakse kahte suurt tegijat – Garminit ja Magellani (firmanimi on Magellani GPSide tootjal Thales). Eks leidub ka teisi, kuid nende leidmiseks peab poodides juba pikemalt ringi otsima.

Mõlemal suurel GPSi-tootjal on oma fännid, kuid algajale ilmselt fännide nõust kasu pole. Valiku teeb igaüks oma maitse järgi, sest tootjad on mõnes mõttes üsna sarnased. Sama klassi GPSid teevad enam-vähem samu asju, ehkki välimus on erinev.

Mis siis peaks ühel pihku mahtuval GPSil sees olema?
Kindlasti täpne asukohamääramine on kõige olulisem. Näiteks 12 satelliidi leidmine, WAAS ja Egnos. Kaks viimast tähendavad veaparandussüsteeme, mis aitavad GPSil täiendavalt asukohta täpsustada. Nendega saavutataksegi mõnemeetrine täpsus. Loomulikult on oluline teekonna salvestamine. Tavaliselt hoitakse mälus nii umbes paar tuhat punkti (iga punkti kohta salvestatakse geograafilised koordinaadid, kellaaeg ja kõrgus). Väga vajalik on võimalus teekonnapunkte salvestada. Nende arv sõltub kasutatava GPSi mälust.

Kui teekondi ja teekonnapunkte on soov ka hiljem kasutada, siis muutub oluliseks võimalus ühendada oma seadet arvutiga. Peaaegu kõik GPSid võimaldavad seda, vaid kõige odavama klassi omadel puudub see võimalus. Ühendus käib USB-juhtme kaudu, moodsamad suudavad arvutiga jutule saada ka näiteks Bluetoothi abil.

Kallima otsa mudelitele lisanduvad veel detailkaardi võimalus (see tuleb Eesti kohta tavaliselt eraldi osta), baromeeter täpsema kõrguse määramiseks ja elektrooniline kompass, mis määrab põhja-lõuna suuna mitte liikumise järgi arvutades, nagu kõik odavamad GPSid, vaid traditsiooniliselt maa magnetvälja järgi.

Kaardiga GPSidel on juba oluline ka ekraani värvilisus, ilma kaardita pole sellel suurt tähtsust.

GPSide hinnad algavad mõnest tuhandest kroonist ja võivad ulatuda kümnete tuhandeteni. Lisaks seadme ostule mingeid muid kulutusi eriti ei järgnegi – lisavarustusena võib tekkida vajadus näiteks arvutikaabli, autohoidiku, vutlari või tarkvara järele, kuid GPSi kasutamise eest, nagu vahel ekslikult arvatakse, keegi mingit tasu ei nõua.

Reeglina on GPSid ka põrutus- ja veekindlad, kuid ostes tasub kindlasti uurida see üle – kuigi enamasti nii on, võib mõni eksootiline mudel vett mitte kannatada.

Plotterid ja autonavigatsioon
Plotteriteks nimetatakse suure ekraaniga GPSe, mis näitavad kaarte, arvutavad teekondi ja juhatavad häälega õigesse kohta. Tegemist on omamoodi autopiloodiga, mis suudab juhti sõidu ajal suunata. Paraku Eesti kohta nii täiuslikke kaarte pole, mis teekonda arvutaksid ja siis juhataksid häälega, mis teeotsast vaja ära pöörata, kuid Euroopas, Aasias või Ameerikas seigeldes on sellest palju abi. Plotterite hinnad algavad napilt alla 10 000 kroonist ja nad on tavaliselt mõeldud kasutamiseks sõidukis – autos või laevas. Käsi-GPSist erinevalt on neil lisadena võimalik kasutada kaugjuhtimispulti ja häälkäsklusi, plotteril on olemas kaart ja paljudel ka puutetundlik ekraan.

GPS mobiili sees?
Ainuke mobiil, millele saab praegu osta GPS-lisa, on Nokia 5140 koos Xpress-on GPS korpusega. Internetipoodidest võib veel leida hübriidtelefone, mida meil poodides praegu pole. Nokia Xpress-on GPS korpus võimaldab laadida navigeerimiskaarte üle GPRSi, kuid Eesti kohta paraku veel kaarte pole. Matkakompuuter salvestab jooksvalt teekonnainfot 100 teepunktina, millest saab koostada kuni 30 marsruuti. Suunajuht aitab hoida õiget suunda, teepunkte saab saata otse SMS-sõnumiga. Paraku on täpsemaks navigeerimiseks see variant kohmakas, sest täpsus on mitmeid kordi väiksem ja mälu ka napib teekonnapunktide salvestamiseks. Kuid väärtus telefoni GPSi ühendamine on kindlasti väärtus omaette, et huvitavate kohtade koordinaate näiteks salvestada või sõpradele oma asukohast teatada.

Pihuarvuti GPSiks
Pihuarvuti on mugav käepärane arvutiasendaja, navigeerimisel võib ka temast abi olla. tavaliselt saab pihuarvuti navigeerima panna GPS-kaardi lisamisega. See käib CF-pistikusse lisaseadmena ja vastav pihuarvuti tarkvara hakkabki näitama asukohta ja muud teekonnainfot. Moodulite hinnad algavad mõnest tuhandest kroonist ja mugav on asja juures see, et salvestusmahtu on pihuarvutis juba rohkem ja navigeerimist saab siduda erineva tarkvaraga, mis seal jookseb.

Navigeeriv pihuarvuti
Eraldi äramärkimist vajab juba pihuarvuti, millesse on GPS sisse ehitatud. Peatselt müügile tulev iPAQ hw 6510 on tõeline kõik-ühes aparaat, mis sisaldab lisaks igasugusele kontoritarkvarale ka GPSi, GSM telefoni ja digikaamerat. Mida veel tahta? Mitte ühtegi muud elektroonikavidinat pole enam vaja kaasas kanda, piisab vaid sellest ühest. Siit algavad ilmselt paljud uued rakendused, mis säärast sümbioosi ära kasutavad – interaktiivsed mängud, reaalajas toimiv äri asukohapõhise infoga, uus tase kommunikatsioonis. Hind pole ka tappev – tavapäraselt veidi üle 10 000 krooni, nagu uutel pihukatel kombeks.

GPS-moodul sülearvutile
Tegelikult võiks siia alla võtta kõik n.ö GPS-moodulid, millel pole ekraani ega nuppe. Need määravad vaid asukohta ja edastavad saadud info Bluetoothi, USB pistiku või Compact Flashi pistiku kaudu arvutisse. USB-juhtme otsas asuv GPS on aga levinuim ja teda hakkab peagi ilmselt välja tõrjuma Bluetoothi kaudu signaali edastav karbike. Kogu mõistus ja kasutaja võimalused asuvad arvutis, kus moodulit juhib vastav tarkvara. Selle lahenduse eeliseks on, et GPS moodulit saab juhtme otsas näiteks tõsta paremasse levisse (auto katusele, aknast välja). Paraku on selline mitme seadmega opereerimine kohmakam, kuna vaja läheb sõle- või pihuarvutit. Kui aga need on niikuinii kaasas, siis odav, mõne tuhande kroonine GPS moodul ajab asja ära. Täpsus on neilgi mõni meeter.

Täppis-GPSid
Ega tavakasutajale täppis-GPSidest suurt kasu polegi ja kallid on nad ka. Kuid aeg-ajalt võib neid siiski vaja minna, näiteks kasvõi naabriga „Tõde ja Õigust” mängides piiripostide nihutamisel. Kuna täppis-GPS määrab järeltöötlusega asukoha juba sentimeetrite täpsusega, siis saab oma krundi piirid ise üle mõõta kui kahtlus tekib, et keegi on neid nihutanud ja siis vaidluse juba tõsisemalt ette võtta. Täppis-GPSe kasutatakse ka ehitusel – nii majade kui teede loomisel. Kuna hind on kallis ja vaja läheb neid harva, siis vastav mõõdistustehnika on renditav.

TABEL
Populaarsed käsi-GPSid
Algajale
Magellan eXplorist 100 Hind 2550 (www.gps.ee). Trendika välimusega (oranzh kest ja taustavalgustus) selge ekraaniga lihtne navigeerimisseade, millel kõik hädavajalik olemas. Pluss: suur täpsus; Miinus: arvutiga ei saa ühendada.
Garmin eTrex Hind 2200 kr (www.jakari.ee). Mugavate küljel asetsevate nuppudega kompaktne navigeerimisabimees algajale kasutajale. Pluss: mugav kasutamine, lihtne menüü; Miinus: väiksem täpsus; Pluss: arvutiga ühendamise võimalus.

Nõudlikumale
Magellan SporTrak Pro Hind 5900 kr. GPS näitab ka kaarti, hea täpsus (3-7m). Pluss: võimalus laadida Regio Eesti detailkaart; Miinus: halvastiloetav ekraan.
Garmin GPSMAP 76 Hind 5300 kr. GPSis on maailma baaskaart, selge ekraaniga seade sobib ka näiteks merel kasutamiseks. Pluss: suur ja selge ekraan; Miinus: suured mõõtmed.

TABEL
GPS-mängud
Navigeerimismängud, mis põhinevad geograafilistel koordinaatidel, aitavad oma maastikutundmisoskusi arendada ja sisustada seiklusrikkalt vaba aega.

Geopeitus
www.geopeitus.ee
Keegi mängija peidab huvitavasse kohta aarde, annab vastaval veebilehel teada selle koordinaadid ja teised mängijad võivad peidetud varandust otsima asuda. Aardesse pandud asjadest tohib midagi endale võtta ja siis tuleb ka midagi asemele panna. Külastus logitakse logiraamatusse.

Geodashing
Geodashing.gpsgames.org
Iga kuu alguses laaditakse kodulehele üles kogu maailma kattev juhuslike punktide kogum. Juhuslikke punkte saab külastada ühe kuu jooksul, võidab kõige rohkem punkte kuu jooksul kogunud mängija või tiim.

Ärielu, september 2005
Kaido Einama

Muinasjutt kaardist, mis igal ajal näitab sinu asukohta, sai möödunud sajandi viimastel kümnenditel teoks: esialgu vaid sõjaväe jaoks 1978. aastal orbiidile saadetud GPS-satelliidid aitavad praegu igaühel oma asukohta mõnemeetrise täpsusega kindlaks teha, kui on olemas vastav GPS-seade.

Ja ega reisimine polegi enam ainus GPSi (global positioning system – globaalne asukohamääramise süsteem) kasutusala mittemilitaarse kasutaja jaoks – täpne asukohamääramine on abiks kasvõi metsas seenel, järvel kalal või linnadžunglis olles, viimastel aastatel on GPSist saanud ka n.ö rahvaspordivahend mitmesuguste asukohamääramismängude mängimisel.

Lihtsalt öeldes on GPS-seade raadiovastuvõtja, mis otsib maakera katvate GPS-satelliitide signaale ja nende järgi arvutab välja oma geograafilised koordinaadid. Kuid vaid koordinaatidega tegutsemine on kasutajale tülikas – sellepärast saab moodsa käsiseadmega lisaks leida oma asetsemise teiste lähedalasuvate objektide suhtes, näha asukohta kaardil, leida teekond vajamineva punktini, määrata liikumiskiirust, salvestada käidud teed ja hinnata kohalejõudmise aega. Enamusel GPSidel on veel juhe ühendamiseks arvutiga, mis teeb asukohamääramise veelgi lihtsamaks. Sülearvutiekraanil saab siis GPSist tulnud info abil näha ja leida teekondi juba põhjalikke kaarte ja andmebaase kasutades. Reisil olles on see hindamatu abimees õigete teeotste ja vaatamisväärsuste leidmisel, aga ka lähimasse bensiinijaama, lillekioski või restorani jõudmisel.

2000. aasta 1. mail saabus tsiviilkasutajatele läbimurre GPSi kasutamise ajaloos – kui enne oli käsiseadmete täpsuseks mõnisada meetrit, siis sellest kuupäevast eemaldas USA armee n.ö segajad ja muutis kõigile kättesaadavaks suurema täpsuse, mis võimaldab asukohta määrata mõnemeetrise täpsusega. Ehkki terrorismihirmus on kaalutud selle täpsuse eemaldamist, pole seda siiani õnneks tehtud. Peagi saab valmis ka Euroopa navigatsioonisüsteem, mis võimaldab kasutada juba satelliite, mis ei kuulu vaid USA sõjaväele ja kindlasti suurendab see veelgi täpsust ja ligipääsetavust.
Ligipääsetavus tähendab seda, et GPS-seade ei pruugi alati olla võimeline asukohta määrama – satelliidid on kõrgel maa kohal kosmoses ja kui ette jääb takistusi, mis otsenähtavust segavad, võib täpse asukoha määramine ebaõnnestuda. Tavaliselt ei suuda lihtsad GPS-seadmed satelliitide signaale vastu võtta suurtes majades või paksu metsa all.

Kus neid kasutatakse?
GPS-seadmeid kasutatakse nii maal, õhus kui vees, võib öelda. Luksuslikumatel autodel ja maasturitel võib GPS-süsteem juba sisse ehitatud olla, ehkki Eestis on sellest vähe kasu: autodele pole Eesti kohta piisavalt täpseid kaarte, et siinkandis ringi sõites navigatsiooniseadmest kasu võiks olla. Küll aga aitab GPS ärandamisvastastes seadmetes, aidates „plehku pannud” auto asukohale politseil jälile jõuda. Kui päästeteenistustest rääkida, siis GPS on tihti abiks ka abivajajateni jõudmisel ja ise abi vajades on kõige täpsemini võimalik oma asukohta päästjatele öelda, kui kaasas juhtub olema GPS-seade, mis koordinaadid annab. Näiteks mägedes või merel võivad geograafilised koordinaadid olla ainus kindel pidepunkt.

Jahtidel ja väikelaevadel on GPS vägagi levinud. Seal kasutatakse enamasti spetsiaalseid mere-GPSe, mis näitavad asukohta merekaardil ja on ühendatavad teiste pardaseadmetega. Õhus on GPSist abi samuti väikelennukitel lisaseadmena oma asukoha kindlakstegemisel. Autodes võib kohata nn plottereid, mis on suure ekraaniga GPSid ja vajadusel juhendavad häälega, kust teeotsast ära pöörata.
Arvutikasutajatel on võimalik osta GPS-moodul, millel endal pole ei ekraani ega nuppe, kuid mis on ühendatav arvutiga kas USB-pistiku või Bluetoothi ehk lähiraadiovõrgu abil. Isegi pihuarvutitele on olemas lisakaardid GPSi funktsioonide lisamiseks, GPS on lisafunktsioonina ka mõnedel matka-mobiiltelefonidel olemas. Täpsus pole viimastel aga kuigi suur.

Klassikaline GPS-seade, mis enamikul juhtudel asja ära ajab, on aga n.ö käsi-GPS: välja näeb ta mobiili moodi, kuid numbriklahvide asemel leiab seadme küljest funktsiooniklahvid. Ekraanil on mitu režiimi, mis kuvavad kaarti, kompassi, koordinaate või muud asukohainfot. Selliseid taskus kaasaskantavaid seadmeid võib kasutada igapäevaselt ja mitte ainult reisil olles: kalamehed salvestavad sellega häid püügikohti, seenelised-marjulised oma „peenraid”, et järgmine kord teaks tagasi tulla. Urbaniseerunud linnakodanikule võib GPSist suurlinnas abi olla kasvõi näiteks oma auto ülesleidmisel parklast või lähima teenindusasutuse leidmisel, kui see info on GPSi varem salvestatud. Võimalused on piiramatud ka äris: transport ja logistika, aga ka põllumajandus, ehitus ning turism kasutavad aina enam asukohamääramist.

Mida nad teevad?
Vaatame, mida üks lihtne käsi-GPS siis teha suudab. Näitena võib võtta mõne Magellan SporTraki nime kandva käsiseadme, mis on teise tuntud margi – Garmini kõrval üks enamlevinud käsi-GPSe Eestis. Kasutada on neid seadmeid lihtne ja väga palju toodetavad mudelid üksteisest ei erinegi.

Tavaliselt on GPSil mitu ekraanirežiimi, kust saab asukoha-infot. Neid vastava nupu abil vahetades saab teada, kus asuvad ja kui palju on satelliite silmapiiril ning milliste signaal GPS-seadmeni jõuab. Vähemalt kolme satelliiti on vaja, et oma asukoht kindlaks teha.
Ajaarvestus on enamusel GPSidel samuti olemas. Lisaks kellaajale saab teada, mis kell tõuseb ja loojub päike ning kuu antud geograafilises punktis, kui palju aega kulub valitud sihtpunkti jõudmiseks ja mitu meetrit sihtpunktini on jäänud (tavaliselt saab selle küll teada vaid linnulennult arvestatuna).

Põhifunktsioon, milleks GPS-süsteem loodi ehk koordinaatide määramine on loomulikult ka igas GPSis olemas. Koordinaadid saab teada laius- ja pikkuskraadidena, Eesti (ja Euroopa) asub põhjapoolkeral, kus asukoht määratakse põhjalaiuse ja idapikkusena, nagu on seletatud juba kooli geograafiaõpikutes. Valida saab erinevaid formaate, üks levinuimaid on WGS84 kraadide ja minutitena. Kraadid, minutid ja sekundid on kasutatavad ka täpsetel matkakaartidel, nii et kui GPS ise kaarti ei näita, saab reisija saadud numbrite põhjal joonlauaga tööd tehes oma asukoha ka paberkaardile kanda, kui koordinaadid käes.

Peale laius- ja pikkuskraadide on enamusel GPSidest olemas ka võimalus oma kõrgust merepinnast mõõta. Odavamad mudelid näitavad ka suunda ilmakaarte suhtes, kuid ainult liikudes, kallimatel mudelitel on sisse ehitatud elektrooniline kompass, mis näitab suunda isegi paigal olles. Kompassile on kantud veel päikese ja kuu suund, mis aitab paremini ümbruses orienteeruda.

Kaart on GPSides uus asi. Eriti uus aga Eesti kasutajatele, sest vaid mõne aasta on olnud võimalik kasutada käsi-GPSi koos Eesti kaardiga. Selle valmistajaks on Eesti tuntuim kaarditootja Regio. Kuna turg on väike, siis Eesti kaart on üsna kallis – ligi 900 krooni. Seda on eraldi saada nii Magellani kui Garmini GPSidele.

Pihuarvutitele on samuti Eesti kaart olemas programmi NiCE näol, mida toodab EstPit.

Sülearvutiga ühendades aga saab asukohamääramisega kaasa ka kõikvõimalikud vastava tarkvara võimalused. Eesti kaart on jällegi olemas Regiol, seal on GPSiga ühendades võimalik näha oma teekonda ja hetkeasukohta. See on ka peaaegu kõik. Muud programmid, näiteks Microsofti Autoroute, on abiks Euroopas ja mujal maailmas liigeldes. Tarkvara aitab paika panna matkamarsruudi ja leida reisil vajalikke objekte, GPSiga ühendatult juhendab sõidu ajal õigesse kohta.

Lisaks on veel hulk tasuta programme, mis aitavad GPSist arvutisse laetava teekonna- ja huvipunktide info viia kasutajale sobivamale kujule, näiteks kanda kaardile. Nii on pärast hea näha, kus käidud. Või saab ka arvutis sellise tarkvaraga koostada omale teekonna ja laadida GPSi, et oskaks hiljem kohapeal orienteeruda. Näiteks üks selline programm, mis neid asju teeb, on GPSUtility, brittide tehtud.

Mida müüakse?
Eestis müüakse põhiliselt kahe tootja – Magellani (ehk Thalese) ja Garmini GPSe. Mõlemal on oma fännid ja kumba eelistada, sõltub pigem harjumusest ja vajadustest. Odavamate GPSide hinnad algavad juba paarist tuhandest kroonist. Magellan eXplorist on odavaim, kuid arvutiga mitteühendatav hea ekraani ja moodsa disainiga GPS-seade, Garmini odavaim tööriist on eTrex. Kallimad käsi-GPSid on suurema mäluga, kaardilisamisvõimaluse ja rohkemate funktsioonidega. Kui vaja suurt ekraani ja paremat kaarti, tasub vaadata nn. plottereid – need on tavaliselt autosse mõeldud ja vastavate funktsioonidega suure ekraaniga GPSid (hääljuhatamise ja kaugjuhtimispuldiga näiteks).

Arvutikasutaja saab oma sülearvutiga ühendada mõne GPS-mooduli, mille hind algab 1200 kroonist, nende pakkujaid on palju ja osta saab neid enamusest arvutipoodidest. Pihuarvutisse käivad tavaliselt CF-pessa sobivad GPS-moodulid ja hind algab samuti mõnest tuhandest kroonist.
Mõned uuemad pihuarvutid, näiteks HP iPaq 6515 sisaldavad juba GPSi, kuid täpsus on sellistel sisseehitatud toodetel väiksem. Näiteks Nokia matkatelefonile 5140 saab lisada GPS-korpuse, kuid selle täpsus jääb 25 meetri kanti ja kaardifunktsioonid Eestis ei tööta. Aga elementaarseks matkakompuutriks sobib ta hästi.

GPS-mängud
Kuna GPS on saanud tarbeasjaks nagu mobiil või pleier, siis on temale leiutatud mitmeid mänge, millega oma vaba aega sisustada pere ja sõpradega. Juba mõned päevad peale 2000. aasta mais globaalse positsioneerimise täpsuse kättesaadavaks tegemist tavakasutajatele tekkis mäng nimega geopeitus. Seda mängitakse väga aktiivselt ka Eestis. Mäng seisneb selles, et keegi peidab n.ö aarde ja annab selle koordinaadid, teised peavad aarde üles leidma. Tähtaegu pole, skoorimist samuti. Igaüks otsib, millist aaret tahab ja millal tahab. Aarde leidnud, vahetatakse selles olevaid esemeid enda omade vastu. Geodashing on ekstreemsematele GPS-orienteerujatele – selles mängus tuleb külastada arvuti poolt iga kuu määratud juhuslikke koordinaate maakeral. Võisteldakse, kes jõuab esimesena ja kõige rohkematele juhuslikele koordinaatidele.

A-GPS ehk Assisted GPS autonavigaatorites, pihuarvutites ja nutitelefonides on autonavigeerijatele selline hea asi, mis jätkab asukohamääramist ka siis, kui GPS-signaali pole (näiteks tunnelis). Vaja on siiski GSM-signaali ja/või liikumisandurite koostööd.

A-GPS vaatab tugijaamade signaalitugevuse muutumise järgi, mis suunas viimasest asukohamääramise kohast edasi kihutatakse. Jalgsikäigul pole sellest kasu, sest siis on kiirus liiga väike. Lisaks annavad kiirendus- ja asendiandurid infot viimasest määratud asukohast edasiliikumise kohta, nii see ligikaudne asukoht arvutataksegi.

A-GPSiga on varustatud mõned pihuarvutid ja nutitelefonid (nt HTC või Nokia GPSidega isendid, iPhone 3G) ning autonavigaatorid (kallimad Sony ja Tomtomi navid näiteks, uuri tehnilistest andmetest).

Küsiti, et kas sportimiseks selliseid lihtsamaid spordi-GPS-e ka on. Mis näiteks randmele kinnituvad. Vastasin, et on ikka. Pakkusin hinnaks paar tuhat krooni, aga garmin.ee lehelt vaadates selgus, et odavaim oli hoopis 3600. Oli ka üks 2500 kroonine, mis sarnaneb Nike´i/Apple´i ühisloominguga, kus jala külge kinnitatud andur edastab juhtmevabalt sammuinfot näitavasse seadmesse, see ilma GPSita spordikell maksis aga ka 2500. Kuna käsi-GPSidel siit ostes on oluline boonus Regio kaart, mille saab odavamalt kaasa, siis spordi-GPSide internetist ostu kahjuks ei räägi mitte miski peale selle, et postiga saabub see tunduvalt kauem kohale.

Mõned mudelid trenniks:

• Globalsat GH-615B - SiRFstar III-ga käekellasuurune träkkija ja teekonnastatistik. USB-ga saab kõik andmed arvutisse.

• Globalsat GH-601 - kobakam, aga suurema ekraaniga. Ka SiRFstar III ja träki laadimine arvutisse.

• Garmin Forerunner 205 - antenn käekellarihma sees, tundlik ja kaasas spetsiaalne Garmini treeingutarkvara.

• Garmin Forerunner 305 - ka rihma sisse peidetud antenni ja treeningutarkvaraga, lisaks juhtmevaba pulsimõõtja.

• Garmin Forerunner 101 - välismaalt ostes saab alla 2000 krooniga kätte küll.

Kaido Einama

Kirjutatud Autolehele 2007. a suvel

Auto GPSe võib olla lihtsatest asukohanäitajatest tõeliste multimeediakeskusteni, mis muuhulgas ka teed juhatavad. Kuid viimasel ajal on GPSi funktsioonid jõudnud aina uskumatumatesse seadmetesse, kusjuures hind on langenud üllatavalt pisikeseks.

Maailma elektroonikaturg üle ujutatud sadadest autonavigeerijatest, mis üksteise võidu üritavad pakkuda navigeerimist paremal või kehvemal viisil. GPSid on nii autodesse sisseehitatud pardaseadmetes, telefonides, pihuarvutites kui isegi fotoaparaatides. Valik laieneb iga päevaga. Kuid seda põhiomadust, mida vajab Eesti autojuht, niisama lihtsalt ei leia: vaid üksikud tootjad pakuvad ajsalikumaid kaarte ka Eesti kohta ja veel vähem leiab selliseid seadmeid, mis oskaksid juhatada kodumaal punktist A punkti B, jälgides sealjuures ka kõiki liikluskorralduse reegleid.

Tüüpiline navigeerimislahendus autos näitab kaarti, arvutab teekonda ja juhatab häälega, millal ja kuhu peab ära pöörama. Sisestada saab paremal juhul aadresse, kehvemal juhul tänavaid või ainult asulaid, kuhu tahetakse jõuda. GPS näitab jäänud kilomeetreid ja kohalejõudmise aega, huvipunkte tee ääres ja kiirust.

Kõige odavam variant omale autosse navigeerimislahendus saada on sülearvutiomanike jaoks mõni navigeerimistarkvara, näiteks Microsofti Autoroute ja USB-pesasse käiv odav GPS-moodul. USB-GPSid jäävad enamasti alla 1000 kroonise hinnaskaala sisse ja MS Autoroute 2007 (see on see uusim versioon) koos USB GPSiga maksab poes praegu ca 1600 krooni.

Sellise lahenduse suurim eelis on odavus. Plussiks võib veel lugeda ka seda, et sülearvutiekraan on suur ja kaarti on sealt pealt hea lugeda. Kuid nii nagu siin, kehtib kõikide navigatsioonilahendustega reegel – sõidu ajal juht kaarti vaadata ei tohi. Selleks ongi hääljuhendamine, et sõidukijuhi tähelepanu ei hajuks. Enamus tarkvarasid lasevad enne kasutamist vajutada nõusolekunuppu, et kasutaja kinnitaks – sõidu ajal ma programmi ei kasuta, välja arvatud hääljuhendamine.

Microsoft on pikka aega ignoreerinud Ida-Euroopa riike, kuid 2007. aasta versiooniga on olemas ka navigeerimiskaardid kõigi Ida-Euroopa pealinnade jaoks. Lääne- Euroopa, USAst rääkimata, on aga ülipõhjalik ja paljudes riikides saab aadressi järgi kohale minna. Eesti on pakkuda selle tarkvaraga vaid huvipunktide põhjal navigeerimiseks: näiteks oskab Autoroute 2007 juhatada hotellist restorani või lennujaamast mõnda vanalinna baari. Kuid majanumbreid ta veel ei tunne. Helsingis pole probleem ka aadressi järgi kohale juhendamisega.

Sülearvutit koos navigatsioonitarkvaraga on mugav kasutada kaassõitjaga, kes on nõus sooja sülearvutit oma põlvedel hoidma. Aga hääljuhendamisega saab vajadusel ka üksi hakkama, kui arvuti on kuhugi kinnitatav.

Kui teel olles juhtub, et juhendatud suunas ei saa ära pöörata või magatakse õige pööramiskoht maha, ei pea kohe teeserva sõitma ja uut teekonda arvutama hakkama – peaaegu kõik navigeerijad arvutavad käigupealt soovitatud rajalt lahkudes teekonna ümber ja hakkavad sihtkohta juhatama juba uuest kohast. Nii ka Autoroute.

Viimasel ajal massiliselt levima hakanud nutitelefonid ja pihuarvutid on praegu juba nii võimsad, et neidki saab edukalt rakendada navigeerimise teenistusse. Mõnedel moodsamatel mobiilidel ja pihuarvutitel on GPS isegi sisse ehitatud, aga tavaliselt siiski mitte. Sel juhul tasub omale osta näiteks Bluetooth- ehk lähiraadiovõrgu GPS-moodul. Need maksavad alates 1000 kr kuni 3-4 tuhat, aga kallimatel mudelitel on juba ka navigeerimistarkvara kaasas. Selle saab laadida oma nutitelefoni või pihuarvutisse.

Siinkirjutaja poolt läbiproovitud on Garmin Mobile 10x-ga kaasatulev Mobile XT tarkvara. See komplekt Bluetooth-GPSiga maksab 3400 krooni, kuid tarkvara on sama võimekas, kui mõned kümnetuhandesed autonavigaatorid. Mobiili ekraan on, tõsi küll, pisikene, kuid autos ongi eelkõige vaja ju hääljuhtimist ja valju häälega juhtimisega saab mobiil väga hästi hakkama. Ka on Garmini tarkvara eestikeelne ja teed juhatab Eesti naishääl, kuid tänavakaardid Eestis piirduvad Tallinnaga. Teine sarnane rakendus – Tomtom Navigator 6 on põhjalikuma kaardiga, pakkudes ka külateedel navigeerimist. Kohale juhatab samuti eesti keeles.

Mobiili puuduseks on aga see, et ehkki enamus uusi telefone on sama võimsad kui meie lauaarvutid viis aastat tagasi, on neis ikkagi kitsas. Kaardid tahavad aga suurt mälumahtu. Seega ei ole alati võimalik kogu Euroopat mobiili sisse mahutada. Ühe päeva tee mahub igal juhul ka nõrgemasse nutitelefoni.

Ka traditsioonilised autonavigaatorid pole enam endised. Kuigi praegugi võib leida poest 10 000 ja enam maksvaid seadmeid, on madalam hinnaots väga jõudsalt taskukohasuse poole roninud. Aga palun – üks odavaim tuntud GPSide tootja Garmini auto-GPS Nüvi 250 maksab nüüd kõigest 4900 krooni. Ja tüüpiliselt praeguse ajastu esindajale teeb ta muudki kui juhatab kohale ja näitab kaarti. Millegipärast on kõik GPSitootjad otsustanud, et lisaks navigeerimisele peab auto-GPS näitama pilte, mängima MP3 muusikat ja näitama videot. Väga tihti kohtab auto-GPSidel lisavõimalusena veel pistikut, mille külge ühendatakse liiklusinfo vastuvõtja. Eestis sellist teenust pole, aga Lääne-Euroopas annab see GPSile teada ummikutest ja seade oskab siis jooksvalt leida kiireima ümbersõidutee.

Auto-GPSi hea omadus on muidugi see, et ta on mõeldud spetsiaalselt autosse. Tal on vastavad kinnitused, suur ekraan, mõnel mudelil ka kaugjuhtimispult. Puuduseks aga tavaliselt, et autost väljas on ta taskusse pistmiseks liiga suur, viletsa akuga ja pole ilmastikukindel.

Ma pole veel kohanud käsi-GPSi, mis hääljuhtimisega autojuhti juhendaks. Võib-olla kuskil Aasias on sellised pillid juba olemas. Käsi-GPSi aga autos sõidu ajal kasutada ametlikult ei tohi nii nagu mobiiligi. Kaassõitja jaoks aga on temast kindlasti abi, kuna neisse saab laadida kaarte ja salvestada teekonda. Eesti jaoks on kaardinäitamise võimelistel käsi-GPSidel olemas sama täpne kaart kui Regio maanteede atlas. Lisaks saab käsi-GPSi kaasa võtta ka autost välja kasvõi vihma kätte, sest enamus seadmeid on veekindlad. Rääkimata käepärastest mõõtmetest ja taskusse mahtumisest.

Käsi-GPSi saab ühendada ka arvutiga ja kasutada ka mõne kaardiprogrammiga, näiteks sellesama Autoroute´iga. Ta edastab programmile koordinaate ja programm võib juba hääljuhtimisega sihtkohta juhatada.

• 600-1600 kr         USB-mooduliga GPSid koos navigatsioonitarkvaraga (lisaks vajalik sülearvuti). Olenevalt tarkvarast juhatab punktist A punkti B aadressi või asula täpsusega, eesti või mõnes muus keeles.
• 900-3500 kr         Bluetooth mooduliga GPSid koos tarkvaraga (lisaks vajalik pihuarvuti, nutitelefon või sülearvuti). Bluetooth- ehk lähiraadiovõrgumooduli saab juhtmeta ühendada mobiili või pihuarvutiga, vastav navigatsioonitarkvara saab moodulist koordinaadid ja juhendab kohale.
• 2500-9000 kr       käsi-GPSid. Autosõidu ajal juhile enamasti kasutud, kuid kaassõitja jaoks mugav lahendus kaarti jälgid ja asukohta näha. Lisaks autos kasutamisele saab käsi-GPSi ka välja kaasa võtta, on veekindel.
• 4900-16 000 kr   auto-GPSid. Suurema ekraaniga, sigaretisüütaja pesast toidetavad autonavigaatorid sisaldavad alati hääljuhtimist, võib olla kaasas ka kaugjuhtimispult, MP3-pleier, videopleier, piltide vaataja ja liiklusinfo moodul.

Kaido Einama

(Kirjutatud Äripäeva Tööstuse-erile)

GPS seostub tavaliselt ikka mõne matkaselliga, kes metsas õiget teed satelliitide abil otsib. Viimasel ajal on GPS jõudnud autonavigaatori kujul ka paljudesse autodesse. Kuid mida teha asukohamäärajaga tööstuses?

Esiteks tuleb muidugi meelde tuletada seda, et GPS pole imeriist ja ei määra igal hetkel asukohta alla meetrise täpsusega. Seega ei saa teda kasutada täppistööde juures. Pigem on ta vahend, mis toetab mõnda teist süsteemi. Teiseks on GPSist siiski kasu lageda taeva all. Mõne tööstushoone sisemuses on üsna vähetõenäoline alati täpset asukohanäitu saada. Seega kaks olulist piirangut on juba olemas.

Kuid mismoodi siis üldse asukohta määrata? Tööstuses võib asukohamääramisest palju kasu olla, näiteks tootmises detailide asukoha teadasaamisel või masinate liikumise jälgimisel. GPS pole siin kaugeltki ainus lahendus. On hoopis täpsemaid ja võib-olla ka mugavamaid lahendusi.

RFID (Radio Frequency ID ehk raadioidentifikaator) on kohati palju mõistlikum lahendus. RFID süsteem koosneb RFID elementidest, mis võivad olla passiivsed (ei vaja eraldi toidet) või aktiivsed (sisemise akuga) ning RFID lugejast. Süsteem on lihtne: RFID lugeja kiirgab välja kõrgsagedusliku signaali ja RFID element, olgu ta siis passiivne või aktiivne, kiirgab tagasi temasse salvestatud unikaalse koodi. Saadud info saab sööta infosüsteemi ja selle põhjal võib näiteks olla selge pilt, millise anduri juurest milline vastavalt märgistatud detail hetkel möödub. Selleks on vaja kõik jälgitavad detailid, masinad või miks mitte ka inimesed märgistada RFID elementidega. Passiivsed RFID elemendid on pisikesed ja töökindlad, nad koguvad saatja energiat ja selle abil saadavad tagasi endasse salvestatud koodi. Pisimad RFID elemendid pole silmaga nähtavad, kuid tavaliselt esinevad nad tavalise kleepsu kujul, mille sees foolimuisarnasest materjalist antenn ja mikrokiip. Maksavad sellised RFID elemendid mõne krooni, seega on piisavalt odavad, et neid igal pool kasutada.

Teine variant – pisut kallimate asjade, näiteks masinate jälgimiseks on WiFi-triangulatsioon. Sel puhul varustatakse kõik jälgitavad masinad tikutoosisuuruse karbiga, milles asub tavaline WiFi saatja. Jälgitav ala kaetakse WiFi tugijaamadega ning spetsiaaltarkvara suudab triangulatsiooni põhimõttel erinevate tugijaamade kaudu lugeda WiFi-andurite signaale ja nende asukohti üsna täpselt määrata. Selline lahendus sobib ka kontorisse, pakkudes lisaks ka näiteks WiFiga varustatud arvutite asukoha jälgimist.

Kolmas võimalus on kasutada satelliitnavigatsiooni ehk GPS-seadmeid. Võrreldes eelmise kahega on GPS kasutuses kõige suuremat ala hõlmavates projektides, kus pole vaja meetri täpsusega asukohta määrata, vaid kus võib rääkida 4-5 meetrisest täpsusest ja sadade või tuhandete meetrite pikkustest vahemaadest.

Seega täpsuse ja ala järgi võime jaotada asukohamääramise süsteemid kolmeks:

·         Väga väikesed vahemaad ja suurem täpsus asukoha määramisel: RFID süsteemid

·         Mõnemeetrine täpsus ja vahemaad ühe hoone piires: WiFi triangulatsioon

·         4-5 meetrine täpsus, sadade ja tuhandete meetrite kaugusel olevad objektid: GPS navigatsioon.

GPSide täpsus on viimasel ajal tohutult arenenud ja nüüd võib juba uuemate seadmete puhul rääkida meetrisest täpsusest. Professionaalsed mõõteseadmed muidugi annavad välja ka sentimeetrisi täpsuseid, aga tööstusobjektide jälgimiseks on nad liiga kallid. Vajalik on peaaegu puhas nähtavus taevasse (harva õnnestub asukohta määrata ka hoones). GPS edastab koordinaadid, täpse aja ja vajadusel ka kõrguse merepinnast, mis edastatakse infosüsteemile edasiseks töötluseks. Standardse GPS-signaali sees on ka määratud asukoha täpsus. Selle järgi saab hinnata asukoha näidu usaldusväärsust.

Tööstuses kasutatakse tavaliselt GPS-mooduleid, millele saab külge ühendada andmesidemooduli. Selliseid GPS-mooduleid kasutavad näiteks jälgimissüsteemide pakkujad. Tuntuim neist on MobiKIT, aga neid on Eestis teisigi. Moodul on tavaliselt varustatud ka tagavara-akutoitega.

Kasutada võib selliseid mooduleid näiteks tööstuse liikuva tehnika jälgimisel. Iga liikuv seadeldis varustatakse sisemise GPS-mooduliga ja andmesidemooduliga, milleks sobib näiteks GSM- või GPRS-moodul. See vajab SIM kaarti, mille abil saadetakse asukohainfo üle mobiilivõrgu keskseadmesse. Keskseade võib seadmete asukoha näiteks reaalajas kuvada kaardil, näidates läbitud teekonda, kiitust ja vajadusel ka muid tehnilisi näite, mille võib moodul koguda seadme anduritelt.

Uus ja enamuses valdkondades veel avastamata võimalus on GPSidele ilmunud uued rakendused, mida saab kasutada asukohast käivitatavate sündmustega süsteemides. See tähendab, et mõni liikuv (näiteks automaatselt kulgev) masin varustatuna GPS-seadmega täidab ülesandeid vastavalt oma asukohale. Selliste süsteemide rakendusi võib leida näiteks põllumajandusest või metsandusest: automaatselt külvipinna piirist märku andev traktor või raielangi piirile jõudev harvester, mis juhile piiri kättejõudmisest märku annab. Samuti võib asukohapõhiselt käivitatavaid süsteeme vaja minna karjäärides, ehitusel, merenduses ja transpordis. Paljud sellised süsteemid on alustanud asukohapõhiste mängudena, kuid ärirakendused on need kiiresti üle võtnud.

Kuid vaatamata kõigele peab siiski meeles pidama, et GPS tähendab USA armee poolt loodud ülemaailmset asukohamääramise süsteemi ja see kuulub USAle, kes võib vastavalt oma vajadustele süsteemi sisse-välja lülitada või asukohamääramise täpsust mõjutada. Pole küll mingeid märke, et see süsteem välja lülitataks tsiviilkasutajatele, kuid selle juures tasub jälgida ka teisi süsteeme, mis ühel hetkel ettevõtetele ehk kindlamad tunduvad. Näiteks on Euroopa Liit arendamas oma Galileo asukohamääramise süsteemi, mis peaks mõne aasta pärast valmis saama, sarnased süsteemid on valmis ka Venemaal (Glonass) ja mitmel teisel suurriigil. Seni aga on ülemaailmselt levinud USA GPSi kasutamine ja sellele süsteemile on ka kõige rohkem laiatarbeseadmeid. Võib öelda, et teistele navigatsioonisüsteemidele laiatarbeseadmeid peaaegu ei eksisteerigi, kuid see pilt võib aastatega muutuda.

Ajakirja Digi suur suvine GPSide test kulges Eesti põhjarannikul ja andis tulemuseks järgmise edetabeli: Magellan eXplorist XL (8 punkti), Garmin GPSMAP 60CSX (8 punkti), Magellan eXplorist 600 (7 punkti), Garmin GPSMAP 60CX (6,5 punkti), Garmin Etrex Vista CSX (6 punkti), Magellan eXplorist 500 LE (5,5 punkti), Magellan eXplorist 500 (5 punkti), Garmin Etrex Legend CX (5 punkti).

Tegemist oli siis värviliste ja kaarti näitavate GPSidega. Võitja - eXplorist XL sai oma punktid lisaks suurele ekraanile ka selle eest, et sellele mudelile oli arendatud tarkvara, mis suudab regio kaardilt teid ära tunda ja neid arvestades teekonda juhatada. Pöörangutest koostatakse teekonnalegend nagu autonavigeerijategi puhul ja ärapööramisest antakse märku piiksuga.

Garmini GPSMAPid olid samuti oma ülesannete kõrgusel ja hiilgasid Magellanidest suurema täpsusega. eTrexid jätsid lahjema mulje, aga nagu maaletooja teatas, on juulist saadaval ka nende SiRFstar III antennidega täpsemad mudelid.

Täpsemalt aga juulikuu Digist.
vt ka suurt GPSide testi Tehnikamaailmas

Märtsi Arvutimaailma jaoks sai uut Garminit juba proovitud. Esimesed muljed olid positiivsed, kuigi küsimusi tekkis ka.

Esimeste muljete põhjal võib öelda, et uus Garmin on väga hea kasutajaliidesega. No peaaegu nagu Mac. Rullikuga keritavad menüüd ja tekstisisestus kettaga, suurendus-vähendus ülilihtne, kasutajaprofiilid (vastavalt sellele, kas oled merel, mängid geopeitust või juhid rekkat vms saab valida kasutajaliidese), suur 240x400 punktine ekraan ja korralikud värvid (mitte enam 256 värvi nagu eelmistel Garminitel).

Korpus näeb hea välja ja disainiga on vaeva nähtud, kuid küsitavusi on ikka. Suur tagakaas on nii suure servapinnaga, et tekib kahtlus, kas see ikka sulgub veekindlalt. Kaane kinnitus käib väga kergelt lahti ja et seda takistada, peab karabiiniga kaitse kinnituse peale tõmbama, see aga käib üsna raskelt ja karabiini rihma õmblus kipub vahele jääma.

Ülemise ilmakindla kummilapatsi all on mini-USB pesa. Kas see ilmalapats aga sulgub, kui on väänutatud juba sadu kordi eemale, selgub ilmselt pikema kasutamise käigus. Praegu on juba kahtlusi...

Coloradosse käib tavaline SD kaart (mitte microSD, nagu mõnel kaardilehel kirjas). Selle pealt saab vaadata pilte või kasutada kaarte. Hulga teekondi võib ka mälukaardile salvestada. Või huvipunkte.

Täpsus on ülimalt hea. Pole nii tundlikku GPSi varem näinud. Ilmselt põhjuseks tundlik MediaTeki kiip? Ehkki seda infot kuskil näha pole. Seda kiipi täiendab suur väljaulatuv antenn, umbes nagu vanadel GPSMAP-idel.

Sisseehitatud mälu on 384 MB, Regio või EO Mapi Eesti kaardi jaoks pole seega mälukaarti vaja ja ruumi jääb ülegi.

Geopeitus keerulisem ja ilusam

Geocaching on esialgse tarkvaraversiooni põhjal toetatud vaid Geocaching.com Premium liikmetele, Eesti geopeituse fail laaditakse lihtsalt Waypointidena ja mingit leitud-leidmata ega aardetüübi infot sellega kaasa ei tule. Küll näidatakse kaardil õigeid ikoone (leitud-leidmata). Geocachingu tugi aga on põhjalik, saab laadida kogu aardekirjeldused ja pildid, näha aardetüüpe ja logisid, logida GPSis ja teha veel sadat imet. Kuid vaid Geocachingu Premium-liikmena. Küll märgitakse aardeid leituks ka Geopeituse jaoks (visited), aga samamoodi nagu tavalise waypointi külastusena.

Saab ka Eesti GPX faili ilusaks Geocachinguks teha. Selleks vaja tõmmata GSAK programm. Näeb üsna efektne välja ja võimaldab "paberivaba" cachingut. Isegi Eesti aarded teisendatakse geocachingu kujule, paraku pole aardekonteineri ja raskusastme või aardetüübi infot võimalik Eesti geopetuse failist leida. Ja Eesti täpitähti täis logide vms tõttu laaditakse GPSi vaid esimene aare... mingi kala selle geopeituse failiga veel on ja ei viitsinud ka sisusse süvenema hakata. Saab siis lihtsalt waypointide järgi ju otsida. Välismaa aarded saab GPX-ist ilusti geocachingu aaretena GPSi ka lihtliikmena geocachingu lehelt - laadid .loc faili ja saadad GSAKiga GPSi, töötab. Kuid ka ei näita raskusastmeid, aardetüüpe, logisid jm ilusaid asju. 

Tarkvaravead

Eesti keel on Garminis vigaselt tõlgitud. Nii vigaselt, et võib julgelt välja lülitada. Näiteks sügavuse ühik - süldid :) või itä-eurooppa või Osa-aeg pysähdyk (soome keele mõjud). Või valikus kolm nuppu: suund, Suund ja suund :) (inglise keeles on neil kõigil erinev tähendus). Soomlased kurdavad ka, et nende soome keel on vigu paksult täis Colorados. Seega lohakas töö.

Laadida tasub omale ka tarkvarauuendus (mul siis 2.40), millega Eesti keele tugi säilib erinevalt varasematest Garminitest, seega pole uuendamine probleem. Tarkvarauuendusega tuleb muid hüvesid, näiteks hakkab kaardil näitama tänava- ja kohanimesid ja täieneb veelgi geocachingu tugi.

Navigatsiooniketas on imeline. Sellega harjub ruttu. Ja üleval olevad nupud ei häirigi enam väga, kõike saab teha vaid pöidla abil.

Panin huvi pärast mobiili SD kaardi GPSi sisse - sealt leiti pildid ilusti üles. Kuid neid sirvima hakates pani Colorado 300 pange - ilmselt sattus mingi faili peale, millest mõistus üle ei käinud.

Nüüd natuke ka järgmises Arvutimaailmas ilmuvat teksti Colorado katsetustest:

Test õueoludes

Õues on Garmin Colorado väga täpne. Proovisin teda kõrvuti sisseehitatud GPSiga pihuarvutiga, mis vanade GPSidega võisteldes oli suhteliselt täpne. Colorado aga on pihuarvuti (Qualcommi) GPS-kiibist selgelt üle – saab hakkama adekvaatselt asukoha kuvamisega ka tihedalt majade vahel tänaval. Ja seda isegi seljakotis teekonda salvestades! Nädalavahetusel tiheda uduga paksus metsas Kõrvemaa voorte vahel proovides ei eksinud Garmin ka teelt, sel ajal kui pihuarvuti näit uitas kümnete kilomeetrite radiuses edasi-tagasi.

Profiilid autosõitjast kaalujälgijani

Huvitav on menüüst valik profiilid. See lubab valida vastavalt kasutusalale Garmini menüüde välimuse ja omadused. Näiteks valik “puhkus” sobib matkale minekuks, Geocaching – geopeituse aardejahiks, Automotive autoreisiks, Marine- merereisiks ja Fitness treeninguks – kas siis rattaga, jala või muul moel. Fitness režiimis võib Garminiga ühendada ka lisavarustusse kuuluva südamemonitori või pedaalilugeja vms.

Eestis on esialgu mõtet rääkida Colorado seeria 300 mudelist, teised sisaldavad vaid USA põhiseid kaarte ja omadusi. USAs on matkaja maiuspalaks muidugi topokaardid - neid saab vaadata ka 3D kujul, mitte ainult linnulennult. Mägedes on see vaade ekraanil ikka üsna ilus.

Garmin Colorado on saanud USAs nii populaarseks, et Groundspeaki foorumite threadid ületavad juba igasuguse mõistliku pikkuse (sest probleeme on veel ka). Siin on vastav Wiki koos FAQ-iga. Wherigo mängudest me juba rääkisime.

Reisijututoas on nüüd siis juba rohkem kui kuu olnud Garmin Colorado. Muljeid on nii häid kui halbu. Aga kui tarkvarauuendustega asjad korda saab, siis on ehk tegu ühe tõeliselt hea GPSiga.

Nüüd natuke muljeid, mis on kirja pandud Reisijututoa blogides (siin ja siin).

Märtsi Arvutimaailma jaoks sai uut Garminit juba proovitud. Esimesed muljed olid positiivsed, kuigi küsimusi tekkis ka.

Esimeste muljete põhjal võib öelda, et uus Garmin on väga hea kasutajaliidesega. No peaaegu nagu Mac. Rullikuga keritavad menüüd ja tekstisisestus kettaga, suurendus-vähendus ülilihtne, kasutajaprofiilid (vastavalt sellele, kas oled merel, mängid geopeitust või juhid rekkat vms saab valida kasutajaliidese), suur 240x400 punktine ekraan ja korralikud värvid (mitte enam 256 värvi nagu eelmistel Garminitel).

Korpus näeb hea välja ja disainiga on vaeva nähtud, kuid küsitavusi on ikka. Suur tagakaas on nii suure servapinnaga, et tekib kahtlus, kas see ikka sulgub veekindlalt. Kaane kinnitus käib väga kergelt lahti ja et seda takistada, peab karabiiniga kaitse kinnituse peale tõmbama, see aga käib üsna raskelt ja karabiini rihma õmblus kipub vahele jääma.

Ülemise ilmakindla kummilapatsi all on mini-USB pesa. Kas see ilmalapats aga sulgub, kui on väänutatud juba sadu kordi eemale, selgub ilmselt pikema kasutamise käigus. Praegu on juba kahtlusi...

Coloradosse käib tavaline SD kaart (mitte microSD, nagu mõnel kaardilehel kirjas). Selle pealt saab vaadata pilte või kasutada kaarte. Hulga teekondi võib ka mälukaardile salvestada. Või huvipunkte.

Täpsus on ülimalt hea. Pole nii tundlikku GPSi varem näinud. Ilmselt põhjuseks tundlik MediaTeki kiip? Ehkki seda infot kuskil näha pole. Seda kiipi täiendab suur väljaulatuv antenn, umbes nagu vanadel GPSMAP-idel.

Sisseehitatud mälu on 384 MB, Regio või EO Mapi Eesti kaardi jaoks pole seega mälukaarti vaja ja ruumi jääb ülegi.

 

Geopeitus keerulisem ja ilusam

Geocaching on esialgse tarkvaraversiooni põhjal toetatud vaid Geocaching.com Premium liikmetele, Eesti geopeituse fail laaditakse lihtsalt Waypointidena ja mingit leitud-leidmata ega aardetüübi infot sellega kaasa ei tule. Küll näidatakse kaardil õigeid ikoone (leitud-leidmata). Geocachingu tugi aga on põhjalik, saab laadida kogu aardekirjeldused ja pildid, näha aardetüüpe ja logisid, logida GPSis ja teha veel sadat imet. Kuid vaid Geocachingu Premium-liikmena. Küll märgitakse aardeid leituks ka Geopeituse jaoks (visited), aga samamoodi nagu tavalise waypointi külastusena.

Saab ka Eesti GPX faili ilusaks Geocachinguks teha. Selleks vaja tõmmata GSAK programm. Näeb üsna efektne välja ja võimaldab "paberivaba" cachingut. Isegi Eesti aarded teisendatakse geocachingu kujule, paraku pole aardekonteineri ja raskusastme või aardetüübi infot võimalik Eesti geopetuse failist leida. Ja Eesti täpitähti täis logide vms tõttu laaditakse GPSi vaid esimene aare... mingi kala selle geopeituse failiga veel on ja ei viitsinud ka sisusse süvenema hakata. Saab siis lihtsalt waypointide järgi ju otsida. Välismaa aarded saab GPX-ist ilusti geocachingu aaretena GPSi ka lihtliikmena geocachingu lehelt - laadid .loc faili ja saadad GSAKiga GPSi, töötab. Kuid ka ei näita raskusastmeid, aardetüüpe, logisid jm ilusaid asju.

Kompassiga on aga kummalised lood. Iga kord kui sisse lülitad, peab kompassi ära kalibreerima, muidu näitab valet suunda. Ja ka peale kalibreerimist on suuna viga võrreldes magnetkompassiga päris suur, ca 45 kraadi või rohkem. Kõige parem on kompass navigeerimisel üldse välja lülitada, seega vähemalt praegu pole temast eriti kasu. Vaatab, mis garmini spetsialist selle kohta ütleb...

Tarkvaravead

Eesti keel on Garminis vigaselt tõlgitud. Nii vigaselt, et võib julgelt välja lülitada. Näiteks sügavuse ühik - süldid :) või itä-eurooppa või Osa-aeg pysähdyk (soome keele mõjud). Või valikus kolm nuppu: suund, Suund ja suund :) (inglise keeles on neil kõigil erinev tähendus). Soomlased kurdavad ka, et nende soome keel on vigu paksult täis Colorados. Seega lohakas töö.

Laadida tasub omale ka tarkvarauuendus (mul siis 2.40), millega Eesti keele tugi säilib erinevalt varasematest Garminitest, seega pole uuendamine probleem. Tarkvarauuendusega tuleb muid hüvesid, näiteks hakkab kaardil näitama tänava- ja kohanimesid ja täieneb veelgi geocachingu tugi.

Navigatsiooniketas on imeline. Sellega harjub ruttu. Ja üleval olevad nupud ei häirigi enam väga, kõike saab teha vaid pöidla abil.

Panin huvi pärast mobiili SD kaardi GPSi sisse - sealt leiti pildid ilusti üles. Kuid neid sirvima hakates pani Colorado 300 pange - ilmselt sattus mingi faili peale, millest mõistus üle ei käinud.

Nüüd natuke ka järgmises Arvutimaailmas ilmuvat teksti Colorado katsetustest:

 

Test õueoludes

Õues on Garmin Colorado väga täpne. Proovisin teda kõrvuti sisseehitatud GPSiga pihuarvutiga, mis vanade GPSidega võisteldes oli suhteliselt täpne. Colorado aga on pihuarvuti (Qualcommi) GPS-kiibist selgelt üle – saab hakkama adekvaatselt asukoha kuvamisega ka tihedalt majade vahel tänaval. Ja seda isegi seljakotis teekonda salvestades! Nädalavahetusel tiheda uduga paksus metsas Kõrvemaa voorte vahel proovides ei eksinud Garmin ka teelt, sel ajal kui pihuarvuti näit uitas kümnete kilomeetrite radiuses edasi-tagasi.

Profiilid autosõitjast kaalujälgijani

Huvitav on menüüst valik profiilid. See lubab valida vastavalt kasutusalale Garmini menüüde välimuse ja omadused. Näiteks valik “puhkus” sobib matkale minekuks, Geocaching – geopeituse aardejahiks, Automotive autoreisiks, Marine- merereisiks ja Fitness treeninguks – kas siis rattaga, jala või muul moel. Fitness režiimis võib Garminiga ühendada ka lisavarustusse kuuluva südamemonitori või pedaalilugeja vms.

Eestis on esialgu mõtet rääkida Colorado seeria 300 mudelist, teised sisaldavad vaid USA põhiseid kaarte ja omadusi. USAs on matkaja maiuspalaks muidugi topokaardid - neid saab vaadata ka 3D kujul, mitte ainult linnulennult. Mägedes on see vaade ekraanil ikka üsna ilus.

Garmin Colorado on saanud USAs nii populaarseks, et Groundspeaki foorumite threadid ületavad juba igasuguse mõistliku pikkuse (sest probleeme on veel ka). Siin on vastav Wiki koos FAQ-iga.

Eesti esimene Wherigo-mäng sai valmis
 

Wherigo, nagu korra juba rääkisin, on GPS-mäng reaalsel maastikul. Otsid päris-maastikul päris asukohtadest virtuaalseid asju, võitled päris-maastikul liikuvate virtuaalsete kollidega ja täidad ülesandeid, mis eduka lõpu korral annavad sulle koodi, millega saad Cartridge´i ehk kasseti lahendatuks lugeda ja end logida Wherigo lehel.

Mänge on vähe ja arenduskeskkond on jube. Nüüd, vabandust, tuleb natuke tehniline jutt. Pikk jutt. Aga lõpus on loo moraal.

Wherigo foorumis küsivad progejad dokumentatsiooni... ja selgub, et seda polegi :)

Küsitakse siis mängude näidiskoode ja neid nagu pole ka... siiski keegi lõpuks kopi-peistib ühe koodi. Ja mõnede mängude juures on võimalik leida ka fail koodidega, seega kes otsib, see ikka leiab.

Selle najal hakkasingi Kadrioru Wherigo mängu tegema. ma ei tea kas Eesti esimest, aga vähemalt internetiotsing näitas, et Eestis pole keegi nagu sellist asja veel teinud...

Esialgu oli liiga ambitsioonikas plaan teha Kadrioru Kunst & Kirjandus GPS-mängu laadseks puzzle-tüüpi ülesandeks. Kasutaja peab oma GPSiga liikuma ühest punktist teise, õigesse piirkonda jõudes saab järgmise ülesande ja lõpuks, aardekarbini jõudes avaneb kood, millega saab oma leiu registreerida. Pealtnäha lihtne, aga selle realiseerimiseks tuleb veel üks unetu öö veeta. Sest nüüd juba peaaegu oskab.

Wherigo mängud progetakse LUA keeles. See on muidu väga lihtne progemiskeel, kuid esialgu ei saa muidugi midagi veel aru. Pealegi on Groundspeak, Geocaching.com lehe omanik, teinud sellele keelele natuke oma süntaksit juurde. Vaja on näiteid. Wherigo lehel on mängud ja virtuaalgiidid juba n.ö cartridge´itena ehk kassettidena, kus sees programmikood ja meedia (pildid, heli) kokkupakituna. Nii on mugav neid mänge GPSi ja pihuarvutisse ühes tükis laadida.

Uut .lua faili ei saa Wherigo Builderis teha, selgub kohe, sest see ei tunnista Eesti aadresse ja koordinaate ta mängu alustuskohaks sisestada ei luba.

Kasutajamugavus on null. See programm genereerib .lua nimelisi programmifaile, Wherigo veeb aga tahab .gwz nimelisi faile, et nendest mäng kompileerida. Mängida saab omakorda .gwc nimelisi faile. Kasutajajuhendid puuduvad. Miskipärast on osa funktsioone ka Wherigo lehel ära peidetud, näiteks Wizarditele vihjavad ainult kuskil netis kasutajate kommentaarid. Miks selline meeletu erinevate etappide rohkus, kompileerimine, programmeerimine jne? Kas ei taheta lasta tavakasutajaid neid mänge tegema?

Proovime siis Wizardit, mis .lua asemel kohe GWZ faili tekitab, mis on ikkagi samm lõpule lähemale. See Wizard on mõnus asi, mis kompileerib automaatselt kokku lihtsa virtuaalgiidi või mängu Waymarkingu n.ö vaatamisväärsustest, mida kasutajad on lisanud ja arvestab Waymarke läheduses. Pole muud kui võtta Waymarki tekst ja pilt ning see mängukoodi lisada, tekitades igast waymarkist mängu ühe tsooni. Kõik käib automaatselt.

Aga – imede ime – Wherigo Builder EI TUNNISTA gwz faile. Tahab vaid .lua faile saada. Olgu, kuskilt siiski leiab info, et gwz on tegelikult Zip-fail ehk pakitud .lua fail pluss meediafailid ära zippituna ja laiend GWZ-ks nimetatud.

Automaatselt genereeritud .gwx lahtipakituna sisaldab tõesti .lua-t ja meediafaile. Kena iseenesest. Wizard on Waymarkingust kokku kogunud 15 Kadrioru aarde alguskoordinaatidele lähimat vaatamisväärsust. Külastama peab ühte ja siis jõudma etteantud kohta ning missioon on täidetud. Hea lihtne baas alustada tõsise GPS-mängu tegemist.

.lua täpitähed on koledad, saab seda veidi muditud, salvestame ta tagasi ja pakime GWZ-ks koos piltidega. Nüüd vaja see veel kompileerida GWC-ks.

Aga kuna mitte midagi ei tohi seal Wizardi genereeritud failis muuta (isegi uuesti salvestada ei tohi seda, siis enam ei saa teda kompileerida), siis tuyleb avada vana hea Notepad. Wherigo Builder nimelt ajab koordinaatides komad-punktid sassi. Põhjus ilmselt lokalisatsiooni puudumises.

Notepadis saab käsitsi nokkida komad ja väärsümboliteks tehtud täpitähed ära, aga see on jube käsitöö.

Lõpuks aga on hädiselt algeline mäng valmis, aga uues Garmini käsi-GPSis Colorado 300 näeb ta suht hea välja.

See on siis algmenüü. Üleval 14 asukohta, siis "mida hetkel näeb" ehk lähimad asukohad või objektid vastavalt GPSi koordinaatidele, siis "varustus" (selles mängus ei pea asukohtadest midagi n-ö üles korjama ja virtuaalseljakotti pistma), siis ülesanded. Üks ülesanne ongi - külastada üht asukohta ja kogu lugu.

Järgmisel ekraanil on asukohtade nimekiri:

Ja järgmisel asukoha enda leht: pildid Waymarking.com-ist ja tekst pildi juures ka sealtsamast veebist. Igati hariv.

Mis veel Colorado 300-s peale Wherigo mängimise head on, on näha järgmisel pildil: näiteks Rock'n'Roller rullik, mida saab keerata ja joystickuna kasutada. Menüüd rulluvad nagu ketaski all aknas edasi-tagasi. Mugav kasutajaliides. Oleks võinud WiFi või Bluetoothi ja kõlari ka sisse panna, praegu teeb Wherigo heliga mängude juures Colorado vaid "piiks!" ja MP3 muusikat või heliklippe saab vaid pihuarvuti Wherigopleieris kuulda.

Huvilistele: Esimese Eesti Wherigo-katsetuse kood on siin: WherigoCodeOfKadriorg.lua ja Garmini Colorado GPSi laetav fail (kahjuks pihuarvutile veel pole, aga selle kompileerimine on vaid paari liigutuse vaev) siin: WherigoCompiledCartridgeOfKadriorg.gwc.

Igatahes on GPS-mängudel tohutult potentsiaali. Saab kirjutada selliseid efektseid mänge, mis panevad muidu tugitoolimängijad vabas looduses ringi kargama ja kujutletavaid vastaseid taga ajama. Ei maksa imestada, kui veidralt tõmblevad GPSiga tüübid lisaks geopeituse mängijatele loodusesse ilmuvad. Räägitakse, et varsti tulevad ka online- ja võrgumängud reaalsel maastikul virtuaalsete tegelastega. Oled näiteks päris maastikul Packman ja nopid kujutletavaid pallikesi kõnniteedel, samal ajal virtuaalsete krokodillide eest eemale põigeldes.

Kevadel kogusime kokku Magellani ja Garmini keskklassi käsi-GPSid ja sumpasime nendega varakevadisse lumme testile. Tulemused ilmusid maikuu Tehnikamaailmas.

Kuna navigeerijatele on vaja ka leida midagi head kingikotti ja konservatiivne GPSindus pole vahepeal väga palju muutunud, avaldame suure testiloo nüüd ka Reisijututoas.
GPS (global positioning system) on USA sõjaväe loodud ülemaailmne satelliitide võrk, mis aitab inimesele tsiviilis määrata asukohta ligi 5-6meetrise täpsusega. Tavaline inimene võib endale soetada käsi-GPSi, mis näitab ära asukoha ja on lisaks veel teekonnal paljus muuski abiks.

Testisime seekord kuut käsi-GPSi, mis pole kõige odavamast klassist, kuid ka mitte väga kallid, ja on piisavalt lihtsad, et nendega pühapäevaseid reise ette võtta või välismaal pikemal puhkusereisil olles paremini navigeerida.

Kaido Einama
Fotod autor

Testimislauale said valitud kolm Garmini ja kolm Thalese (Magellani) GPSi, kokku kuus uut mudelit, mis sobivad seiklejale. Garmini GPSid olid pärit nende maaletoojalt Jakari OÜ-lt ja Magellanid Alfa GPSilt. Kõik nad on ühendatavad arvutiga.
Niisiis olid testimiseks järgmised mudelid:
Garmin GPSMAP 60CSx – laiendatav mälu, kõrgtundlikkusega antenn SiRFstarIII, värviline ekraan, veekindel korpus, elektrooniline kompass, baromeetriline altimeeter, hind ca 8740 kr;
Garmin GPSMAP 60Cx – laiendatav mälu, kõrgtundlikkusega antenn SiRFstarIII, värviline ekraan, veekindel korpus, hind ca 7790 kr;
Garmin GPSMAP 60 – veekindel korpus, geopeituse funktsioon, hind ca 4940 kr;
eXplorist XL – 3,5" ekraan, mis on suurim käsi-GPSide hulgas, 14 kanaliga Waas/Egnos-tugi, 30 MB sisemin mälu ja piiramatu mälumaht SD-mälukaardiga, hind ca 9900 kr;
eXplorist 400 – mustvalge ekraaniga kaarti kuvav käsi-GPS, millel on parimad eXplorist-seeria omadused, SD-kaardiga laiendatav mälu, ühendus arvutiga USB kaudu, sisemine Li-Ion-aku, hind ca 5900 kr;
eXplorist 600 – hea resolutsiooniga värviline kuvar, sisseehitatud 3D-digikompass, baromeeter, õhurõhu altimeeter, termomeeter. SD-kaartidega laiendatav mälu, laetav Li-Ion-aku, hind ca 8400 kr.

Esimesed muljed
Enne välitestide tegemisele asumist avasime karbid sisetingimustes. Garmini kõik mudelid ja eXplorist XL on patareitoitega, mis on kasutajale mugav. Kui tavalisi patareisid ei taha osta, võib hankida akude komplekti ja kasutada neid. Vajadusel saab tavalisi patareisid igalt poolt juurde osta. Ülejäänud eXploristid olid aga akudega, mis tähendab ehk veidi pikemat tööiga ja lisaaku korral kasutusmugavust, aga 900 kr lisaaku eest maksta tundub veidi kallis. Aku võiks olla odavam ja tema tööaeg pikem, et eelis patareide ees selgemalt ilmsiks tuleks.
Aku kinnitus oli Garminitel ja eXplorist XL-il väga mugav: akukaant kinni hoidvat kruvi on vaja pöörata vaid pool pööret, et aku kätte saada. Ülejäänud eXploristidel oli aga endiselt tavaline kruvi, nagu vanematel mudelitel, mida tuleb pikalt kruvida – nii kipub aja jooksul kruvil vint siledaks kuluma.
Arvutiga ühendamise klemmid tundusid Magellanidel palju turvalisemad: pole kohta, kuhu mustus ja pori vahele läheks. Garminitel olid standardpistikud arvuti ühendamiseks kummiklappide alla peidetud, mis on paraku niiskus- ja sodialtid.

Kaardid
Kõigil Garmini GPSidel oli sees ka Regio detailkaart, mis ei kuulu siiski hinna sisse, vaid tuleb juurde osta 590 krooni eest. Detailkaardist on siiski palju abi, eriti värvilise ekraaniga GPSides – see näitab enam-vähem Regio maanteekaardi täpsusega teid ja olulisi objekte, näiteks on selles andmebaasis bensiinijaamad, vaatamisväärsused, pangaautomaadid ja palju muud infot.
Magellani GPSidega me kaarte kaasa ei saanud, kuid Pirita esindusest õnnestus teisel päeval eXplorist XLi jaoks siiski üks Regio detailkaart sisse laadida, et võrrelda seda Garmini kaardiga. See maksab Magellanile juurde ostes 950 kr. Ehkki kaardi tegija on sama, on teed ja objektid Garminis ja Magellanis näha veidi erinevalt. Garmini kaardil on tänavad laiemad, Magellanil niitpeened. Sellepärast näeb Magellani kaart ehk veidi koledam välja kui Garminil, kuid teekond on Magellanidel märgitud peene joonega täpsemalt.
Internetist leiab tasuta tarkvara Garmini GPSidele kaartide ise sisselaadimiseks ja loomiseks, Magellani puhul sellist võimalust teadaolevalt veel pole. Tavakasutaja kaartide isetegemisega siiski hakkama ei saa, kuna see nõuab teatud vilumust.

Leviauk betoonmajas
Kuna mu enda GPS on ka n-ö keskklassist ja ma pole kodustes tingimustes väljaspool aknalauda toas satelliitide signaali kätte saanud, siis tubasele levitestile palju lootust ei pannudki.
Aknalauale ritta sättides oli kümmekonna minuti pärast kõigil käsi-GPSidel ees kahe-kolme satelliidi signaal, kuid asukoha määramiseks on vaja vähemalt nelja satelliiti. Ainult Garmin GPSMAP 60CSx abil sai korraks ka koordinaadid määratud. Garmini tundlikud SirfStarIII antennid suudavad puumajades ja kehva leviga kohtades asukohta veidi paremini määrata.
Kasutusmugavus on nagu iludusvõistlus täiesti individuaalne mõiste ja seda ei saa hinnata just väga täpselt. Siiski tundusid Garmini ekraanipildid veidi ilusamad, nende graafikaga oli enam vaeva nähtud. Kuigi mõnele liigsed iluvidinad ekraanil ehk ei meeldigi. Toas tundus, et jutud Garminite ekraani paremast heledusest ei vasta tõele – kõik värviekraanid olid suhteliselt võrdsed ja uued Magellanid olid sama selge pildiga kui Garminid.
Enne välitesti said akudega Magellanid ööseks laadurid taha ja teistele olid varutud ühesugused Green Poweri patareid.

Probleem failiformaatidega
Testimise teisel päeval, mis sattus olema alul veidi pilves, kuid hiljem juba päikeseline pühapäev, proovisime GPSe ühel väikesel ringreisil. Enne aga ilmnes väike probleem Magellani eXploristidele tehtud uue, unikaalse ja vaid neile mõeldud Waypointide ehk teekonnapunktide formaadiga. Nimelt on need GPSid väga mugavalt tehtud ka USB-mälupulkadeks – nendega saab siirata faile arvutist GPSi ja vastupidi. Aga kogu selle lihtsuse nullib ära nende nn upt-formaat, milles eXplorist tahab teekonnapunkte arvutist saada. Kaasas olev konverter, millega peaks saama tavalisi wpt- ehk teekonnapunktide faile konverteerida, tunnistas erinevates programmides (GPSU, Ozi Explorer) tehtud failid vigasteks. Magellani maaletooja juurest öeldi, et neil pole konverteerimisega probleeme olnud.
Samas oli teekondade ehk trackide Magellanidesse laadimine ja Magellanidest arvutisse viimine ülilihtne. Polnud vaja mingit lisaprogrammi andmete ülekandeks, teekonnafailid olid arvutis näha nagu mälupulgal failidena. Magellanide suurim pluss arvutiga ühendamisel ongi andmete vahetamise kiirus ja USB-mälupulgana töötamine.
Garmini GPSid vajasid CDlt draiveri installimist, seejärel töötasid nad USB-pistiku kaudu nii nagu vanadel headel aegadel – vajalik oli mõni GPSiga suhtlev programm käivitada ja andmed saabusid välkkiirelt. Õnneks pole käsi-GPSide tootjad enam aeglasele COM-prodile truuks jäänud ja andmevahetus käib kõigil kiire USB kaudu vaid mõne sekundiga.

Välitest lahtise taeva all
Kuna kõik GPSid olid eelmisel katsel oma koordinaadid korra määranud, saime samas olukorras nüüd õues neid korraga sisse lülitades mõõta, milline seade kõige kiiremini uuesti koordinaate määrama asub.
Tulemused olid järgmised:
1.     Garmin GPSMAP 60Cx
2.     Garmin GPSMAP 60
3.     Magellan eXplorist XL
4.     Garmin GPSMAP 60CSx
5.     Magellan eXplorist 600
6.     Magellan eXplorist 400
Vahed polnud väga suured, jäädes kõige rohkem kümmekonna sekundi piiresse. Satelliite, mida pärast umbes kümneminutilist ootamist GPSid suutsid taevalaotusest kasutada, oli enam-vähem võrdselt. Tänu heale levile kasutati koordinaatide täpseks arvutamiseks 10-11 satelliiti, GPSMAP 60 aga leidis arvutusteks vaid 6 sobivat.
Nüüd panime GPSid autoaknale ritta ja sõitsime läbi Lasnamäe Peterburi teele. Tavaliselt on linnas majade vahel GPSide näit kõige hüplikum. Valdavalt oli teekond kõigil GPSidel siiski kokkulangev ja teekonnajooni pärast arvutis kaardile pannes tekkis üks jäme joon üksikute kõrvalekalletega. Seda suurendades selgusid väikesed erinevused mudelite vahel.
Lasnamäel majade vahel olid teelt kõige enam kõrvale kaldunud eXplorist 400 ja GPSMAP 60, mis mõnes mõttes on ka loogiline – ilmselt odavamatel mudelitel on suurema täpsuse arvutamiseks vähem asju sees. Linnast väljas lagedale väljale jõudes jooksid GPSid sama koordinaati otsides esialgu veidi laiali. Täpsemalt – Magellanid eksisid esialgu rohkem, Garminid aga suundusid enam-vähem õigesse kohta. Veidi hiljem aga „rahunesid” kõik Magellanid õiges nullpunktis, Garminid hakkasid aga koordinaatide näitamisel tegema „hüppeid” nullpunktist eemale. Kiiremini jõudis oma näiduga nulli GPSMAP 60 CSx nii nn kindelpunktis (maa-ameti tähistatud täpsete koordinaatidega geograafiline punkt) kui geopeituse aaret otsides (geopeituse mängus peidetakse aare kuhugi ja antakse selle koordinaadid). Esimesena jäi nullpunktis püsima eXplorist XL ja oli ka kõige kindlam koordinaatide näitaja, püsides samade numbrite juures ühel kohal kõige kauem. Teised hakkasid ühes kohas olles koordinaatide näitamisel numbritega veidi kõikuma.
Välitingimustes sai hinnata ka ekraane. Kui toas tundusid kõik enam-vähem ühtemoodi head, siis päikese käes langes eelistus Garminite kasuks – nii värvilised kui mustvalged mudelid olid Magellanidest selgemini loetavad.

Ronime torni
Kuna kõik GPSid näitasid ka kõrgust merepinnast, siis proovisime kõrguse näitamise samuti ära. Tsitre rannas sai ligikaudu merepinnal GPSid nullida ja siis ronisime mereäärsesse piirivalvetorni. Näidud tulid järgmised:
Garmin GPSMAP 60Cx      19 m
Garmin GPSMAP 60 32 m
Magellan eXplorist XL         19 m
Garmin GPSMAP 60CSx    11 m
Magellan eXplorist 600        16 m
Magellan eXplorist 400        15 m
Torni kõrgus oli tegelikult ca 11 meetrit. Kallimad Magellani ja Garmini mudelid kasutasid kõrguse hindamisel ka baromeetrit, mis annab täpsema tulemuse kui satelliitide abil määratult. Viga kõrguse mõõtmisel on tavaliselt suurem kui horisontaalsuuna mõõtmisel, seega polnud täpsus enamikul mudelitel seekord üldse paha.

Järeliseloomustus
GPSMAP 60 sai plusspunktid selge ja loetava mustvalge ekraani eest, mis halltoonides näitas ka kaarti väga selgelt. Ülipikk kasutusaeg AA-patareidega oli samuti plussiks, miinuseks aga suurem eksimine täpsusega.
GPSMAP 60Cx tühjendas patareisid kiiremini – ikkagi värviline ekraan. Menüüd on tal mugavad ja ekraan selge ning täpne. GPSMAP 60CSx on testitud Garminitest kõige võimalusterohkem. Menüüs leidus isegi langevarjurile sobivad funktsioonid. Täpsus oli sellel GPSil samuti väga hea.
eXplorist 400 eksis kohati sama palju kui Garmini odavaim mudel. Ekraan on selge, aga toimimine veidi aeglane.
eXplorist 600 oli Magellani kõige täiuslikum mudel. Taustavalgustus tundus nõrgalt helendavat kogu aeg ja seda täiesti välja lülitada ei osanud. Vaatamata sellele kestis aku sama kaua kui teistelgi.

eXplorist XL on suur 3,5tollise ekraaniga hiiglasemõõtu käsi-GPS, mis oma vastupidavuse ja suure ekraaniga sobib ka tõsisele töömehele. Kummikest aitas XLi auto armatuurlaual kenasti paigal hoida. Kahju ainult, et ligi 10 000kroonise GPSi sisu on sarnane kõige odavamate mudelite omale. Suur pluss on loomulikult ekraani suurus ja selles osas tal konkurenti käsi-GPSide vallas pole, pigem konkureerib ta juba autonavigaatoritega.

Täna siis käisime ja vaatasime üle need imemasinad mis meile kätte anti vaatamiseks.
Pole erilise välgatusi ja pole kiidu ega laidulaulu. Nentisin, et minu SporTrak Color on ikka kõva sõna omasuguste seas.  Üles leidsin ka selle miks ma ekraani ei näinud. Kui ikka kontrast maha keerata siis ei näe jah. Nüüd hoopis teine tera kohe.

Mis meelde jäi:
Garmin GPSmap 60 - selge ja loetav, ülipikk AA patareidega kasutusaeg (mustvalge ehk tume ja roheline), Tegi oma töö ära aga "peksis segast" ka kõige rohkem.  Põhjust ei tea. Äkki oli seadetes midagi teistmoodi. Detailkaart loetav ja gpe peale harjutamist ka ehk kergem kasutada. Sisaldab palju asju milleni me ei jõudnudki oma testis

Garmin GPSmap 60Cx.  Veidi lühem patarei aeg aga piisav terve päeva valgest-valgeni olemiseks. SiRF antenn tegi oma töö. Selge ja loetav ekraan. Töötab AA patareide või akudega nagu teised Garminidki. Kusjuures menüüs oli miski valik kus tuli (või sai, või pidi) kasutatavat toitetüüpi talle öelda.

Garmin GPSmap 60CSx. veidi veel täiuslikum kui eelmine aga selleni me ei jõudnud. Liiga vähe näperdamise aega altmeetrile, baromeetrile ja elektroonilisele kompassile. AA patareide või akude toide. Saab toite ka USB kaudu (laadimisfuntrsioon puudub). Lihtne patareide vahetamine. Seda mudelit võiks isegi veidi kaaluda uueks ...

Magellan eXplorist 100 - juba aastajagu kasutuses olnud GPS ei jäänd nooremate ja uhkemate vendade kõrval häbisse. Oli küll veidi tagasihoidlikum kuid kindel selles mida leidis ja näitas. Püsis kõige kauem "nullis" ühe koha peal samal ajal kui moodsatega tuli teha ringe ja neid ikka ja jälle lumelt tõsta ning uude nulli viia.

Magellan eXplorist 400  - kuna detailkaarti sees polnud siis ei tea millest me ilma jäime. Selge ekraan aga masin ise veidi uimane. Akut sõi võrdselt 100-ga. Täiesti nüri valik on eri aku sellel tootja poolt. Kusjuures Magellani lehel on kirjas et see on klientide soovil. Teadagi.  Nagu mobiil ameeriklastel parklast auto leidmiseks, mille saab kodus siis saadima panna kui tühjaks saab. Metsa sellega ei lähe. Lisaaku on päris kallis ja kus seda keset põlislaani laadidagi saaks.

Magellan eXplorist 600 - värviline, termomeetri ja baromeetrilise altmeetriga. Taustavalgustus oli koguaeg ja seda välja lükata ei saanud. Vaatamata sellele kestab aku tal sama kaua kui ülejäänutl võrreldavatel mudelitel. Hämmastav! Päikese käes oli ekraan vähim loetav. Aku probleem sama mis 400-lgi. Miks ei või tega AA akude peal varianti laetavat?? Spets aku laseb tal küll olla väiksem aga pole elektrist kaugemal praktiline. Saab USB kaudu ka toidet(???)

Magellan XL - suurim katsetatutest ja 3,5" ekraan oli ka võimas. Eraanil sai taustavalgustus välja ka lühata. Tausta hall virvendas ja mõjus kui vanem arvutimonitor vahel. Kui neljapäeval selle kätte võtsin oli esmamulje masendav. Aga aparaat oli küllaltki kindel selles mida ja kus ta näitas. Ei tõmmelnud eriti nagu garminid nullliotsingul. Kaardi ekraani laadimine võtab  võrreldes Garminitega megalt rohkem aega. Suur masin ja suur pluss on eraani suurus. Muu on ikka tagasihoidlik. Patareide kaane kate sarnaselt Garminitele 1/4 pöördega avatav. Kummist kest aitab aparaati auto armatuuril jõudsalt kinni hoida

Magelan SporTrak PRO - sai omadega hakkama ja tegelikult oli kaasas nö tugitelefonina, sest temas polnud võrreldavaid punkte salvestatud. Ei teagi nüüd kui kiiresti tema leidis kohta, näitas kiirust ja hoidis end paigal. Patareide vahetamine on tülikas ja patareiaugu kaane kruvi võib ära väsida kui valesti käsitseda.

(minu) Magellan SporTrak COLOR - vaadanud üle uued Magellanid ei vahetaks ma teda iialgi nende vastu välja. Ta on täpne ja ka ilmajaamast tema sees olen aru saama hakanud. Ekraani nähtavust sai kontrasti lisamisega parandatud. Testitutest on tal kül kõige suurem energiatarve. Vähemalt aku indikaator jõudis kõige kiiremini alarmini. Samas on ta mul ikka veel siin kirjutamise ajal kõrval - 3- 4 h peale alarmi ja ikka on pilt ees. Kui näpiks taustavalgusega palju ehk siis kustuks ka ära. Tehniliselt on ta jah neist õgardlikum kuid kui seda teada siis saab hakkama ja olen saanud ka. Kõigist kõige lihtsam akude vahetamine!!

Kindlasti saavad väga hästi hakkama ka Garmini vanema mudeli eTrex erinevad versioonid. Nende pluss on ka väiksus ja puutumata jäid ka Magellani eXplorist 500 ja Meridian.

Geocaching on juba niivõrd massimeelelahutus, et Magellan, Eestis viimasel ajal vähem tuntud GPSide tootja otsustas lausa eraldi mudeli Geocachingu jaoks teha. See mudel kannab nime eXplorist GC ja Eestis ei paista seda müügil olevat.

IPX-7 standardile vastava korpusega ehk üsnagi ilmastikukindel GPS on värviekraaniga, nelja kumminupu ja Joystickiga ning seebikujuline voolujooneline seade, mis on igatpidi ühilduv Geocaching.com lehega: laadib aarded koos kirjelduse, konteineri suuruse, spoilerite, kasutajainfo, 20 viimase logiteate ja raskusastmega GPSi ning aitab paberivabalt leidusid logida. Kõik see käib üle arvuti ja Geocachingu tasulise Premium-konto abil (30 päevaks saab ostja selle konto tasuta).

Olulistest omadustest maksab veel mainida 18-tunnist akudelt tööaega (Magellan on tagasi läinud väikeste tavaakude - kahe AA juurde), kolmemeetrist täpsust, eellaaditud DEM-andmetega ja tähtsamate loodusobjektidega maailmakaart, populaarseimad aarded jne.

Maksab seade üllatavalt vähe - 199 dollarit. Võib-olla teeb Magellan nagu Apple - küsib osa raha Geocaching.com-i pidavalt Groundspeakilt gepsuomanike makstud Premium-kontode eest tagasi.

Nii, nüüd on Garmon Oregon olnud mõnda aega garmini Colorado kõrval kasutusel ja saab asjast natuke juttu teha.

• Garmin Oregoni Wiki
• Garmin Oregoni tootelehekülg

Teen lühidalt, sest pikemalt saab niikuinii lugeda juba järgmisest DIGI-st.

1. Ekraanil viipemenüüd ei tööta. Võiks ju olla? Navigeerimine üles-alla käib vaid nuppudest.

2. Puutetundlik ekraan on muidugi mitmeid kordi mugavam kui Colorado või GPSMAPi nupud. Välitingimustes on see ülikiire.

3. Ekraani servad tunduvad liiga kõrged – ilmselt selleks, et ekraan katki ei läheks? Puutetundlik on õrnem kui tavaline GPSi ekraan. Samas kõrged servad väldivad kriimustusi. Ekraani servadesse on ebamugav vajutada.

4. Oregonil on sisemine antenn, Coloradol ulatub aga antenn korpusest välja. Tubastes tingimustes oli juba näha: Colorado võtab kaks satti üles, Oregon mitte ühtegi...

5. Kompass: kalibreerides töötab, aga akusid vahetades kordub sama viga, nagu Coloradol: kalibreerimine unustatakse ära ja näitab suvalisse suunda. Ehk siis: magnetiline kompass on Oregonil täpselt sama kasutu kui Coloradol (vasakul)

6. Tekstisisestus: lõpuks ometi ka käsi-GPSil kiire ja lihtne ekraaniklaviatuuri abiga teksti sisestada. Erisümboleid on vähe.

7. Käivitus: Oregon poole kiirem kui Colorado. Ca 4-5 sekundiga on pilt ees.

8. WiFit ja Bluetoothi pole. Kuigi eestikeelses tõlkes on Wireless ekslikult WiFiks tõlgitud, pole see WiFi mitte, vaid endiselt Garmini oma ühildamatu standard traadita andmete edastuseks. Wireless-edastus Oregoni ja Colorado vahel töötab ja on superaeglane. Kuid oodake Garmin 500 ära. sellel käsi/auto hübriid-GPSil on kiire Bluetooth...

9. Ekraan on Coloradol parem ja selgem. Oregoni oma on tuhmim ja ilmselt puutetundliku kihi lisamise tõttu paistab klaas vähem läbi. Mingi tekstuur on ka ekraani peal näha...

10. Kaardi nihutamine – sõrmega tõmbad ekraanil. Siin on viipetundlikkus olemas...

11. Ekraanid: Coloradol on ülaservas alati igal ekraanil seadistamise nupp, Oregonil on see keerulisemaks tehtud: tulebs eadistuste menüüsse tagasi minna. Samas on Oregonil satelliitide ekraani lihtsam kätte saada põhimenüü alt kui Coloradol, kus peab kuskil Others menüüs kõige lõppu sobrama...

12. Automaatsed ajatsoonid – selleks on  eraldi kaart salvestatud GPSi. Määrab koordinaatide järgi ajatsooni, kus asub ja muudab kella ise. Mugav. Ka näitab Oregon aega päikesetõusu või -loojanguni näidikute ekraanil:

13. Geocaching on taas paremaks läinud. Rohkem infot logide kohta korraga ekraanilt lugeda ja kui oled geocachingu rezhiimis, siis on kena loendur odomeetri lehel, mitu aaret oled juba leidnud. Seda saab nullida. Geocaching.com-ist aarete laadimine otse GPS-i töötab kenasti, Eesti kodukootud GPX-fail aga lülitab Oregoni samamoodi välja, nagu Coloradogi. Saab kasutada tavalise Waypointina aarete otsimist.

14. Träkid: saab erinevaid träkke erineva värviga kaardil näidata. Saab salvestada osa träkist (tegelikult sai ka varem, Coloradoga).

15. Kaart: Oregonil microSD peal, käib akude alla, seega ebamugavam kui Coloradol. Coloradol on mini-SD pesa, mis tähendab, et saab kasutada nii micro kui mini SD kaarte ja saab ilma akusid kiskumata kaardi sisse panna, seega mugavam on Colorado.

Välitest

Nagu alguses sai kahtlustatud, ongi Oregonil levi kehvem. All paar kaarti träkkidest Lasnamäe majade vahel.

punktiir - tegelik teekond

punane - Colorado GPS

roheline - Oregon GPS

Ilm oli äikese-eelselt paksult pilves ja levi kehv, sellises olukorras tulevad tundlikuma antenni ja parema tarkvara eelised paremini esile.

Lööme nüüd punktid kokku: Coloradol on neid selgelt vähem. Kui aga suurem täpsus teised puudused üles kaalub, siis on Colorado veel parem. Puutetundlik ekraan aga on Oregoni suurim ja võimsaim pluss - kasutajamugavuse poolest jääb Oregon peale.

Garmin tõi välja sellesuvise uue mudeli oma käsi-GPSide seerias - Dakota.

Dakota on mõeldud järjeks Oregonile, mis oli esimene Garmini puutetundlik käsi-GPS. Dakotasid on kahte sorti - Dakota 10 ja Dakota 20. Viimane sisaldab veidi rohkem, näiteks on tal 3D kompass, mis näitab suunda igas asendis, ka siis, kui seade pole horisontaalselt.

Veidi on pikenenud aku tööiga (Oregonil oli 16 tundi) - nüüd 20 tundi, mälumaht ja enamus muid parameetreid on sama. Kuna toode on suunatud peredele, eriti aga lastega peredele, siis on seade lihtsam ja kompaktsem, endiselt vastupidav ja hinna poolest peaks tulema soodne.

Eestis saadavust veel pole teada.

Vaat lisaks - Garmini blog.

Proovisime ühel lumisel detsembripäeval uut Regio topokaarti, mis peaks olema esimene Garmini GPSidele tehtud Eesti topokaart. Topo tähendab siin matkajale olulise kõrgusinfo lisamist kaardile. GPS peab seda omadust toetama.

Kui samakõrgusjooned välja lülitada, on topokaart tavalise Regio teedekaardiga peaaegu sarnane. Kuid metsas olles selgub, et topokaardil on lisaks märgitud ka metsasihid, elektriliinialused ja rohkem kraave-radasid kui teedeatlases. Aga kõige olulisem on muidugi samakõrgusjooned iga viie meetri kõrguse muutuse tagant. Asi näeb GPSi (Garmin Colorado 300) ekraanil välja nii:

Regio teedekaart	Regio topokaart

Parempoolsel, Jussi järvede ekraanipildil on näha lisaks metsasihid, mida näiteks teedekaardil pole. Muu osa on suhteliselt sarnane. Jussi järvede künklik ümbrus pakub veel samakõrgusjooni ka hästi eristuvalt - vasakpoolse kaardiga matkates ei tea näiteks üldse, et tegelikult kulgeb matkarada kõrgete voorte harju mööda ja hüppab järskudesse orgudesse.

Lähemalt loe Arvutimaailmast.

Regiol tuli just välja topokaardi 1.3 versioon, mis on eriti tähelepanuväärne just veekogudel sõitjatele. Nimelt on uuel Regio topokaardil peal ka veekogud ja meri majandusvööndis. Uuendatud on ka teede, raudteede, hoonete, elektriliinide, huviväärsuste jm. kihte.

Eesti topokaart sai lisa Veeteede Ameti info näol: Emajõe (Tartust Peipsini), Peipsi järve ja Narva jõe (Narva piiripunktist mereni) ning rannikumere (kuni 5 meremiili rannikust ja suurematest saartest) sügavuste, ohtlike takistuste, poide, navigatsioonimärkide jms. kohta.

Andmed pärinevad Veeteede Ameti 1:50000 kaardimaterjalist seisuga 16.06.2011. Siiski pole tegemist ametliku merekaardiga, seega ei võta kaardi järgi navigeerimise eest vastutust ei Regio ega veeteede Amet.

Veealade info peaks olema nähtav kõigis topokaarti näitavates Garmini käsiseadmetes ja ka osades autonavides.

Vaata lähemalt Regio naviblogist.

Arvutimaailm, nr 5 2008.
Kaido Einama Aigar Alaveer
Autonavigaatorite testimine näeb välja nagu sõitmine skisofreenilise seltskonnaga, kus kõik korraga püüavad läbisegi juhatada autojuhti kord vasakule, paremale, otse või tagasi. Üksmeel nelja testitud auto-GPSi igatahes ei iseloomustanud.

Aga päris reisi ära ei rikkunud ka neist ükski, ehkki oli hetki, kus tuli endalt küsida, kumb siis nüüd segi on, kas autojuht või juhatav tehnika. Proovisime Sony, Prestigio, Tomtomi ning Garmini juhatavaid seadmeid nädalavahetuse-reisidel Tallinnast Võru ja Värska kanti ning viimase, otsustava linnavooru tegime Pirital, kus lasime juhatada end Teletorni juurest Russalkani. Tegelikult aga pöörasime vahepeal Mähe suvilarajooni vahele ja segaduses autonavigaatorid püüdsid sealses teederägastikus iga hinna eest juhti õigele teele tagasi meelitada. Enamasti see õnnestus ka, ehkki juht ei tahtnud sõna kuulata. Kaartidele seekord väga suurt rõhku ei pannud. Nendega on tegelikult asi lihtne: navigaatoritest leiab reeglina kas Navteqi või TeleAtlase kaardid. Sony kasutas Navteqi, mis tähendas, et Eestis peale Tallinna mujal suurt midagi kaardile kantud polnud, aga Euroopa üldiselt oli väga hästi peal (väidetavalt on kasutatud Sonyl üks põhjalikumaid Navteqi Euroopa kaarte koos kaardil olevate objektidega). TeleAtlas on levinud Tomtomis ja Prestigios, nende lubadusel on Eesti kaetud üle 77% ulatuses. Teleatlas küsib oma kaardiandmed Eesti kohta EO Mapilt (Eesti kaarditootja, kellest kirjutasime eelmises Arvutimaailma numbris) ning Navteq võtab Regiolt selles osas, mida vajalikuks peab. Ja kuna vajalikuks on nad pidanud vaid Tallinna osa, siis teevad üksteise võidu Garminile (kasutab ka Navteqi) kui Eestis ühele populaarseimale navigatsiooniseadmete pakkujale nii EO Map kui Regio veel oma kaarte, kus Eesti detailsemalt peal. Mõned kuud on nende Eesti detailkaartidega olnud võimalik ka üle Eesti navigeerida – EO Mapi omaga tänava täpsusega ning Regio omaga majanumbri täpsusega suuremates asulates. Needsamad kaardid on tehtud ka käsi-GPSi versioonis Garmini käsi-GPSidele ja sellest kirjutame seekordses numbris tagapool samuti. Seega kaardid seadmetest eriti ei sõltu või sõltuvad niipalju, et valides mõne tootja seadme, on seal sees üks kahest maailma kaarditootja kaardist või Garmini puhul Eesti tootjate kaardivalik. Teleatlase kaartidega GPSid eksivad kõik samades kohtades ja Navteqi kaartidega samamoodi. Erand on ehk Tomtom, kus saab ise kaarte parandada, kui vaja või laadida vahepeal parandusi.

Kuhu neid vaja

Autonavigaatorid pole vaid reisiva turisti meelelahutus võõras kohas õiget teed leides. Seda müüti kummutavad juba osade naviseadmete menüüd, kust saab valida lisaks kiireimale või lühimale teekonnale ka seda, millega liigutakse: kiire sõiduautoga, kohaletoimetamise kaubikuga (et optimaalset marsruuti mitme punkti vahel leida) või veoautoga, mille jaoks mõned teed, sillad ja tunnelid  pole läbitavad. Seega on autonavigaator ka vajalik töövahend. Lisaks võib neist leida ka telefoni käed-vabad seadme ja hääljuhtimise, kui seda muidu autos pole. Niipalju, kui kehv aku lubab, saab autonavigaatori ka autost välja linnadžunglisse või metsa võtta, et see pärast tagasi juhataks või lähima bensiinijaama, kliendi, söögikoha leiaks. Jah, ka kliendiaadressid saab paljudesse GPSidesse sisse laadida, et siis õigesse kohta lasta kohale navigeerida. Sony navigaatoris saab valida juhendamist kiirele, tavalisele või aeglasele autole, veoautole, jalgrattale, mootorrattale, kaubavedajale, jalakäijale. Prestigiol on teekonnaarvutuse seadeid kõige rohkem: kiire, ökonoomne, lühim, jalgrattaga, autoga, bussiga, veoautoga, taksoga. Marsruudist eemaldumise tundlikkust ehk vahemaad, mille puhul hakatakse arvutama uut marsruuti, saab ka seada. Tomtomil on keskmine valik: kiireim või lühim tee, jalgsi, autoga või rattaga, kiirteedega või ilma. Omamoodi võimalus on aga kaarti parandada ja vaadata ilmainfot, mis vajab internetiühendust. Garmini valik on lühem: kohalejõudmine kiireimat, lühimat teed või teedeta maastikku pidi.

Jalgupidi esiklaasil

Enne, kui autoreisile minna, tuleb ära proovida navide kinnitused. Täiesti üllatavalt polnud siin olukord päris selge ehk siis iminapad ei püsinud 100% raudselt klaasi küljes. Erandiks oli Tomtom, mis vist tahab kerget järeleaitamist iminapa niiskeks tegemise teel, sest kipub auklikul teel aeg-ajalt alla kukkuma. Ja päris testi lõpus kukkus augurida läbides ka toitejuhtme ots seadme tagant ära. Garmin ja Prestigio püsisid esiklaasil kindlalt ning Sony oli lahendanud kinnituse väga kleepuva iminapaga, mida ainukesena sai kinnitada erinevalt teistest ka krobelisele armatuurlauale, seega tundus Sony kinnitus kõige universaalsem ja tihedam. Sony ja Garmini jalgadel on teiste kahe ees veel see eelis, et nendel käib toitejuhe jala külge. Nii on lihtne GPSi ennast kaasa võtta, ilma et peaks juhtmeid lahti ühendama. Mini-USB pistik oli kõigil olemas, Tomtom ja Sony näisid arvuti USB pesa kaudu ka end laadivat, teised mitte. Nüvil ei leidnud veel karbist ka 220 V toiteadapterit, teistel oli see olemas. Nüvi ja Prestigio said arvutiga kõige lihtsamalt kontakti, Sony ja Tomtom veidi tõrkusid enne spetsiaaltarkvara paigaldamist.

Kellad ja viled

Räägime siis kohe ära ka asjad, mis pole otseselt navigatsiooniseadmetega seotud, aga kuna navigaatorid on sisuliselt ühed tavalised Windows CE operatsioonisüsteemiga varustatud pihuarvutid, on neisse topitud ka palju muid asju, mis mõnedele meeldivad, mõned aga ei kasuta neid arvatavasti kunagi. Ja need asjad on järgmised: Sonyl telefoni käed-vabad tugi, Prestigiol muusika ja videote mängija ja pildialbum, Tomtomil telefoni tugi, iPodi tugi, muusikapleier ja pildialbum, Garminil terve menüütäis lisaprogramme: meediapleier, pildilehitseja, valuutateisendaja, maailma kell, kalkulaator, keeleõpe, ühikute teisendaja ja telefoni tugi. Seega Nüvi on kõige rikkalikum lisatarkvara poolest, kuigi osad neist on vaid demod ja need tuleb juurde osta.

Räägime eesti keelt

Kõik navigaatorid peale Sony olid selleks kevadeks ära õppinud eesti keele. Garminil oli mahe Urve Tiidust meenutav diktorihääl, Tomtomile konkreetne ja lühikese jutuga rahulik meeshääl. Prestigio naishääl oli veel nii värske, et see tuli GPSi internetist laadida. Sony aga pole GPSindust oma põhitegevusalaks võtnud ja pingutatud pole ka eestindamisega – nende navigaatori puhul tuleb leppida mõne muu euroopa keelega lisaks hääljuhtimisele ka menüükeelte valikul. Prestigio eesti keel on üsna korraliku grammatikaga erinevalt näiteks Nüvist, kus kohati on lauselõpud valed ja numbreid loetakse hakitult, mis mõnikord veidi närvidele käib. Tomtom on aga leidnud mugavalt lühikesed väljendid, näiteks jõuab Tomtomi meeshääl kiiremini öelda „parempööre“ kui samal ajal Garmini naishääl peab välja ütlema „pööra paremale“. Kui mitu pööret on järjest, siis nende lühemate väljenditega jõuab navigaator rohkem ja kiiremini ning ei teki lauselõppude ärahammustamist. Helivaljust oli kõige parem kruttida Prestigiol. Selleks oli küljel eraldi nupp. Sonyl ja Tomtomil oli navigeerimisekraanil helivaljuse jaoks ikoon, millest sai mõne vajutusega häält seada, Garmini Nüvil oli see aga kõige keerulisem ja kuhugi menüüsse peidetud. Sony hääl kippus maksimaalse helivaljusega plärisema, kõige kvaliteetsem tundus olevat Tomtom oma kõlariga. Tomtomist leidsime ka ainukesena võimaluse ise häälkäsklusi ja sõnumeid sisse lugeda, kui keegi peaks viitsima sellega vaeva näha. Numbreid või kaarti täis ekraan Siin võib nüüd hakata maitse üle kaklema, kumb on parem, kas palju infot ja numbrinäite ekraanil või võimalikult suur kaardipind. Igatahes olid navide tootjad siin kasutanud eraldi lähenemist. Garmini Nüvid näitavad tavaliselt vaid kahte numbrit – kohalejõudmise aega ja vahemaad järgmise pöördeni. Ülejäänud ekraan on kaardi päralt. Tomtom lubab kaardi all olevas kaheksas infoaknas seadistada kõiki välju omale huvipakkuva infoga, Prestigio lubab ka seadistada, kuid näitab väga peenikest kirja, mida silm vaid lähedalt seletab. Sony ekraanigraafika on üle kõige – selgelt loetav, palju infot ja tänu kõige suuremale ekraanile jääb ka kaardi jaoks piisavalt ruumi. Ristmiku kujusid näitavad kõige selgemini Prestigio ja Sony. Sony koguni kuni kahte ritsmikku. Garminil näeb järgmist pööret kaardile joonistatuna ja Tomtom näitab lihtsustatud kujundeid, kas pöördeid või ristmiku tüüpi (näiteks ringteed).

Maale!

Linnast välja sõites oli Sonyst suhteliselt vähe kasu, sest peale paari põhimaantee tema Navteqi kaardil muud polnud. Prestigio aga sai just hiljuti omale põhjalikuma kaardi ja see näitas üsna täpselt. Peterburi teelt soovitas ta Tartusse kuni Pirita sillani mööda Tartu maanteed sõita, siis aga valis Piibe tee ja sealtkaudu ei eksinud kordagi. Pikal sirgel, nagu seadetest sai valida, näidati kaarti nagu me paberatlasest ikka oleme harjunud nägema – linnulennult. Ristmikel pöörati kolmemõõtmeliseks autoakna-vaateks, mida sai ekraanilt kahe nupuga ka kohe linnulennu-vaatenurgaks kruttida. 90 km/h kiirusel teadustati pööramistest küll üsna viimasel hetkel, aga kui otsustaval hetkel kiirust vähendada, jõudis ära pöörata küll. Teeäärseid vaatamisväärsusi ja huvipunkte oli kaardil nii ohtralt, et oleks saanud vabalt mitmenädalase reisi planeerida. Nii Garmin Nüvi kui ka TomTom Go olid linnast välja sõites pisut keerulisema ülesande ees – nimelt oli reisijatel soov sõita Kernust Võrru. Kui soovitud sihtpunkt seadmetesse sisestatud sai, selgus aga tragikoomiline asjaolu: kõik kasutatud seadmed (Nüvidest olid kaasas nii EOMAPi kui Regio kaardiga isendid) näitasid sihtpunktini nii erinevat distantsipikkust kui ka kohalejõudmise aega. Seda viimast suisa tunniajaste vahedega. Kahjuks ei suutnud Nüvist leida sobivat võimalust marsruudi tervikpildi nägemiseks, seetõttu jääbki saladuseks, millised need erinevused marsruudis oleks olnud. Peale Tartu maanteele jõudmist aga seadmed jõudsid enam-vähem üksmeelele nii distantsi kui saabumise aja osas ning kaasreisijad said keskenduda kaardilt näidatavate huviväärsuste ülesotsimisele reaalsel maastikul.

Kakofooniline kontsert linnadžunglis

Otsustav test aga toimus siiski seal, kus navigaatoreid kõige rohkem vaja – linnas. Valisime veidi rahulikuma koha Pirita-Kosel, kuna neli navigaatorit esiklaasil kesklinnas sõites oleks ehk veidi ohtlikuks kujunenud. Piritalgi oli siiski tipptunnil parajalt liiklust. Panime sihtkohaks Russalka, alustasime Teletorni eest parklast. Nagu arvata võis, juhendasid sama kaardipõhjaga navigaatorid samamoodi: Regio kaardialusega Sony ning Garmin pakkusid kohalejõudmise vahemaaks esimene 5,8 ning teine 6 km, Prestigio ja Tomtom, mille kaardid Teleatlase kaudu EO Mapi päritolu, aga mõlemad 7,4 km. Ja siis algas kordamööda mees- ja naishäälne jutuvada. Nii muidugi tõsist testi teha ei saanud ja proovisime kõik seadmed järgi ükshaaval. Enne Pirita teele pööramist aga keerasime juhendatavalt teelt hoopis ära Mähe suunas – Kloostrimetsa-Pirita ristmikul oli Garmin ainukesena pahaendeliselt vait, nii et õiget suunda pidi kaardilt vaatama, teised juhendasid varakult ära pöörama. Mähe vahele jõudes aga vaikis jonnakalt Sony kogu Mähe suvilakvartali tihedat teedevõrku läbides, kus teised tegid pidevalt ümberarvutusi, kuidas tagasi pöörata Russalka poole jõudmiseks. Kinnijooksmisest vabastas Sony vaid sirgemale Pärnamäe tee lõigule jõudmine. Hoiatamiskiirus enne ristmikule lähenemist oli kõigil mudelitel veidi erinev ja peale Prestigio ei leidnud me teistel mudelitel võimalust seda hoiatamise aega varemaks või hiljemaks reguleerida. Sony teatas pööramistest 700 meetrit ja 200 meetrit enne ristmikku, Prestigio 800, 300 ja 100 meetrit enne ristmikku ning Tomtom 300 või 200 meetrit enne ristmikku. Nüvi teadustas pöördest 1,3 kilomeetrit ja 300 meetrit enne kohalejõudmist. Sony hoiatas aegsasti, kuid arvutas kaua ümber, kui õigelt teekonnalt eksisid. Prestigio aga hoiatas vähema etteteatamisega, kuid arvutas teekonna ümber kiiremini. Nii Sony kui Prestigio ekraanil näidati ka kahanevat skaalat õige teeotsani jõudes, et teaks valida õige pöördekoha, kui juhtub olema tihedam teedevõrk. Kõige jutukam paistis olevat Nüvi, ehkki mõnikord ei saanud päris hästi aru, mida ta juhendas: järjest loetleti sõnu vasakule-paremale-otse, mõnikord oli raske jälgida, et mis kohas liikluses mis sõnu jälgida. Tomtom ja Garmin lõikasid ka osa lauselõppe ära, kui juhendamine väga kiireks läks.

Lahkuvõttev kokkuvõte

Üsna tüüpiliselt saab jälle öelda, et eks iga seade on mõnele parim ja mõnele mitte. Muidu ju neid ei toodetakski. Kes tahab odavamat, kes paremat, kes tahab Eestis, kes välismaal orienteeruda, kellel on vaja tööriista, kellele puhkuseabimeest. Proovisime navigaatoreid hinnata ka kui töövahendeid ja eks selle järgi tulid ka need hinded lõpuks peale kokkuarvutusi. Tomtom 8,5, Prestigio: 8, Garmin ja Sony 7 punkti. Kui eestikeelne ja –meelne tugi ning siinsed kaardid on olulised, siis Garmini Nüvi punktid muidugi tõusevad. Kui tähtis on täppis-seadistamine, siis Prestigio on ehk parem. Lihtne ja loogiline kasutamine ülihea ekraaniga saab kahtlemata Sony suurimaks plussiks. Kuid Tomtom näis pakkuvat kõike enam-vähem hästi, ehkki oli ka kahvatumaid külgi. Seega – vaata tabelit jka otsusta ise, mis parameetrid sealt paremad tunduvad ja olulisemad.

Edasi loe juba maikuu Arvutimaailmast...

Praktiline Arvutikasutaja testis oma viimases ilmunud numbris (jaanuar 2009) Blaupunkti uut videonavigatsiooniga navigaatorit. Muuseas oskab see autonavi ka liiklusmärkidelt kiiruspiiranguid lugeda.

Nagu märkas tähelepanelik Aigar, on sakslaste navigaatoris õige mitu Tallinnat, valida tuleb "see õige", mida kirjutatakse ühe n-iga.

Nüüd aga Youtube´i video "Tallina" tänavatelt.

Vt ka seda lugu.

Juba umbes aasta on räägitud kolmemõõtmelistest objektidest autonavigaatorites, mis aitavad ära tunda vaatamisväärsusi ja loovad realistlikuma pildi sellest, kus asud. Nüüd on need 3D objektid maandunud ka Tallinnas - nii Navteqi kui Teleatlase baasil uute kaartidega varustatud autonavigaatorid näitavad kesklinnas huvitavalt kolmemõõtmeliselt tähtsamad vaatamisväärsusi. Prestigio Geovision 450 näitas veel oma iGo8 tarkvaraga veel ka mitmekihilisi ristmikke ruumilistena, Garmini City Navigator 2008 kaardil vähemalt Eestis ei paistnud seda olevat.

Kuid nii uus Garmin Nüvi 765T kui Prestigio Geovision 450 näitavad Lääne-Euroopasse sattudes ka sõiduradasid, et teaks, millisest reast kuhu peab pöörama. Mõnedes suurlinnades pole kolmemõõtmelised mitte ainult tähtsamad vaatamisväärsused, vaid ka hoonegrupid - kui lähened, siis muutuvad need poolläbipaistvateks, et näeks teid majade taga ka. Muidu ju oleks navigaator natuke mõttetu - ekraanil varjavad majad täpselt sama palju teid nagu päris-elus :)

All mõned pildid, kuidas turistile kolmemõõtmelisi Tallinna vaatamisväärsusi navigaatoris tutvustatakse, kui nende lähedalt juhtud mööda sõitma:

Draamateater ja Estonia teater Garmini ekraanil.

Lauluväljak.

Nukuteater.

Oleviste kirik.

Orlovi loss.

Pirita klooster.

Kui nutitelefonid jõudsid juba palju aastaid tagasi nn iPhone´i ajastusse, kus seadmed said stiilseks, kergeks, õhukeseks ja kergesti kasutatavaks, siis autonavid, nagu ikka selles valdkonnas, venisid järgi tunduvalt hiljem. Garmin Nüvi 3790T ja 3760T ongi mõlemad äravahetamiseni sarnased iPhone 4ga, kuigi Garmin tõi oma seadmed välja natuke varem.

Ilus kest, mugav tasku pista, tunduvalt kiirem sisu, parem aku ja ülihea ekraan panevad küsima, miks neid vanamoodsamaid asju seni üldse taheti. Eks see on ka autonavide viimane võimalus, kuna nutitelefonid ise (sealhulgas iPhone) on hakanud edukalt asendama autonavisid ja neile piisab vaid tarkvara ning kaartide ostmisest.

Garmini uued õhukesed navid võivad siiski paljusid panna mõtlema ka suurema ekraaniga eraldi navigaatori peale. Eriti neid, kes ei raatsi kallist nutitelefoni osta.

Paraku on Garminil veel üks suur puudus - eestikeelsed hääljuhised on endiselt vigased ja pärit aastate tagant. isegi lihtsamad Hiina autonavid kasutavad paremat eesti keelt (tavaliselt on see saadud koos iGo tarkvaraga). Kuid Garmini esindusest lubati, et peagi on siin muutusi tulemas.

Garmini uutel navidel on mitmeid nutitelefonidest ülevõetud omadusi, nagu ekraani automaatselt püstiformaati keeramine, kui seadet püstiasendisse kruttida. Samuti häälkäsklustega juhtimine.

Lähemalt aga juba augusti [Digis].

Nagu kaks tilka vett - uued garmin Nüvid ja iPhone 4.

Kuna AMis enam GPSidest pajatama ei hakka, siis saab värskest GPS-uudisest siin blogis edasi rääkida. Nimelt on jälle midagi uut tulemas, ehk ka meie maile.

Pidevalt on räägitud eraldi käsi- ja auto-GPSidest ning tsiklimeestele peab ka olema oma. Millegipärast pole keegi veel selle peale tulnud, et kõik ühte seadmesse panna. Ammu on juba tarkvara sinnamaale jõudnud, et saaks hakkama. Garmini Colorado ja muudki uuemad GPSid oskavad küll nagu autonavigaatorid teed juba juhatada, kuid unustati hääljuhtimine - käsi-GPS suudab teha vaid piiksu. Pihuarvutites on sadu GPS-tarkvarasid, millest ühed juhatavad kohale, teised aitavad metsas ja kolmandad koguvad statistikat kõige paremini. Aga pihuarvutil jälle omad hädad.

Garmin Nüvi 500 näib lõpuks olevat see kõik ühes: klassikaline Nüvi autonavigeerimisinterfeis, Nüvi kaardid (loodetavasti ka Regio ja EO MAP lähevad sinna), kuid lisaks ka kompassiekraan, träkilogi, Wherigo, Geocaching ja palju muud. Et autost asja kaasa saaks ohutult võtta, on ta veel veekindel kah. Nii et mitme GPSi omajad, pange oma vanad asjad müüki, saab ühe asemele osta, kola vähemaks.

Ja üks täiesti uus asi, millega turist ilmselt ülimalt rahul on - Garmin Connect Photos näitab geotagitud pilte lähimate vaatamisväärsuste kohta, mis kogutud Panoramiost, ehk siis teab juba kuhugi minnes, milline see sihtobjekt pildilt välja võiks näha. Neid pilte saab oma GPSi ette laadida ka.

Aga last but not least - LÕPUKS OMETI on mõeldud teiste seadmete peale ja tehtud GPS-ile Bluetooth-ühendus! Eriti veider leiutis oli Garmin Colorado OMA standardi järgi raadioühendus, millega sai vaid teiste Coloradodega andmeid vahetada. Nüüd siis tuldi selle peale, et ühineda kogu ülejäänud tehnoloogiamaailma Bluetooth-standardiga. Postiivne. Paraku telefoni handsfreed see veekindel mudel ei toeta.

Aku kestvus aga kaldub pigem sinna autonavigaatori kanti, ehkki peab tunduvalt kauem vastu kui paaritunnine tavaline autonavi omalt akult - lubatakse 8 tundi tööaega. Negatiivne, kuid mitte väga - kestab siiski kuskil käsi-GPSi ja autonavi vahepeale.

Saadaval alates septembrist UK-s ligi 300 naela eest. Kui arvestada, et see hind on kaks-ühes GPSi eest, siis polegi ju väga paha...

Uudis siin.

JA kogu tehniline info ja värgid siin.

GPS-seadmesse on integreeritud juba kõikvõimalikke seadmeid alates fotokatest, pildialbumitest, MP3 pleieritest, videonäitajatest ja lõpetades kes teab millega. Nüüd siis, nagu Mio tõestas, on ka TV surumine autonavigaatorisse täiesti tehtav.

Mio Navman V505 TV sisaldab ka digi-TV vastuvõtjat lisaks tavalistele autonavi omadustele. Sellega saab vaadata digi-TV kanaleid nagu tavalisest digi-TV televiisorist.

Tõsi, on ka üks probleem. Eesti digikanalid kasutavad moodsat MPEG4 kodeeringut, Ühendkuningriikides aga, kus alustati TV-Mio müüki, on levinud MPEG2 standard. Euroliit küll üritab kehtestada 2012. aastast nõuet, et kõik liikmed kasutaksid MPEG4 standardit, kuid praegu pole veel teada, mis standardi Mio valis oma uude GPSi. Loodame parimat.

Kaido Einama

Kirjutatud ajakirjale Digi 2007. a talvel

Kui Prestigio uus autonavigaator kätte võtta, tekib kahtlus, kas tal ikka aku on sees – kuidagi kahtlaselt kerge tundub. Tegelikult on aku täitsa olemas – ja lisaks 30 keeles menüüd (sealhulgas ka Eesti ja muud lähinaabrite keeled), kuna tegemist on Ida-Euroopas ehk täpsemalt Tšehhis kokkupandud autonavigaatoriga.

Praegu Küprosel asuva peakorteriga Prestigio alustas oma nime all toodete müüki 2002. Aastal. Varem tegi firma n.ö OEM-tooteid ehk siis nende tehtud kaubale pani mõni tuntud brändi omanik oma kleepsud-logod peale. Nii et me ei teagi, missuguseid Prestigio tooteid me võib-olla juba aastaid kasutanud oleme. Nüüd aga võib leida elektroonikapoodidest Prestigio tooteid seinast seina – alates kõvakettaga nahast rahakottidest kuni mini-koduarvutiteni välja.

Kõigepealt räägiks ära aga halvad asjad, et seejärel uut navigaatorit kiita. Seega lugege ikka lõpuni ka, tegelikult pole kõik kaugeltki halb.

Esiteks on autohoidik suhteliselt kipakas. Kui sellega koos on navigaatoril lisaks ka vähetundlik ekraan, mida peab sõrmega natuke tugevamalt vajutama, siis vajutab menüüdes liikudes GPSi oma hoidikus lihtsalt viltu. Teiseks – sigaretriüütajasse kulgev juhe (mis pole kahjuks standardse mini-USB otsaga) on jäik. Seegi kisub GPSi üht nurka pidi alla. Alguses panin selle külma ilma süüks, kuid jäikus ei kadunud ka soojas toas. Kolmandaks – navigeerimisaknas, kus näidatakse ilusat ja selget kaarti, on vasakus veerus tekst väga väike – mina oma kehva nägemisega ei eristanud rahulikult roolis istudes kõiki tähti. Aku peab ka vaid 3 tundi vastu, kuid see on autonavigaatorite juures tavaline – põhiliselt kasutatakse neid seadmeid ju ikka autos ja seal on toide alati võtta.

Kuid nüüd heade asjade juurde.

Üks hea ja natuke ohtlik asi ka on aktiivantenn. Ehkki seadmes on üsna tundlik SiRFstar III kiibistikuga GPS-moodul, tagab aktiivantenn näiteks auto katusele kinnitatuna levi ka sügavas linnadžunglis kõrghoonete vahel. Tallinnas nii tihedat hoonestust ei leidnudki, kus levi oleks ära kadunud. Aga selle aktiivantenniga varitseb üks oht – nimelt on ta varustatud ülitugeva magnetiga ja mõne arvuti läheduses võib juhtuda, et see magnet rikub kõvaketta. Mingil juhul ei tohiks aktiivantenni panna näiteks sülearvutiga samasse seljakotti.

Prestigiol on kaasas ka puutepliiats nagu pihuarvutitel, et täpsemalt näiteks kaartde juhtida. Kasulik asi teekonna planeerimisel – alati ei ole sõrmega nikerdamine kõige mugavam, ehkki mujal menüüdes võiks ekraan sõrmepuudutustele väheke tundlikum olla.

Navigaatoris kasutatakse Euroopa kohta juba üsna häid ja ülevaatlikke kaarte omava Teleatlase toodangut. Samu kaarte kasutab näiteks Tomtom – neid kahte kõrvuti pannes selguski, et kaardi-info on täpselt sama, kuid plusspunktid teenub Prestigio parema värvivaliku ja graafikaga – sama suurest infost on antud ülevaatlikum pilt kui näiteks Tomtomi navigaatorites.

Kaart katab ligi kolmveerandi ulatuses kogu Eestit ja sisaldab ka külateid, aadressiotsing toimib suuremates linnades ning veadki on kõik samad, mis Teleatlasel ja Tomtomi navigaatoritel. Juba mainitud 30 keeles menüüdele lisaks on ka mitmekeelne hääljuhendamine, kuid eesti keeles Prestigio veel teed juhatada ei oska.

Inglise keeles juhendamisele pole aga midagi ette heita – nagu üks keskmine hea navigaator, juhendab ta detailselt ja taas võrdluseks kõrvale pandud Tomtomi suhtes on Prestigio isegi jutukam – teatab pööramistest varem ette ja kordab pöörangu lähenedes päris mitu korda üle, et nüüd saabub ärapööramise koht.

Kuigi autohoidik on kipakas, ei tulnud ta iminapp esiklaasi küljest siiski lahti ka auklikul mudateel sõites.

Prestigio uus mudel sisaldab 1 GB mälu, kuhu mahub vabalt Ida-Euroopa kaart koos huvipunktidega, lisaks võib panna veel SD mälukaardi, millele saab osta mõne muu reisisihtkoha kaardi. Lääne-Euroopa jaoks oleks vaja näiteks ca 2 GB suurust mälukaarti, USA kohta ka ligi sama suurt. Et meelitada kellade-viledega äraräägitavat potentsiaalset ostjat poeleti ääres, on sellel navigaatoril olemas ka mitmed mitteasjalikumad lisad, nagu pildialbum ja MP3 pleier. Kuid see ei vähenda toote väärtust neile, kes vaid navigeerida tahavad. Näiteks on sellel navigaatoril võimalus oma teekonda ka salvestada, mis mõnedel populaarsetel navigaatoritel puudub ja pärast kaardil läbitud teed uuesti vaadata.

Igal juhul on tegemist soodsa hinnaga üllatustegijaga navigaatorite turul ja kuna meie poode pole veel üle ujutanud odavad ja ühenäolised Aasiast pärit GPSid, tasub kindlasti kasutada Ida-Euroopat enda üheks olulisemaks turuks pidava tootja värsket mudelit koos siinsete täpsete kaartidega.

• Ekraan: 4,3 tolli, puutetundlik
• Keeled: hääljuhtimine 26 keeles (eesti keel puudub), 30 keelt menüüs (eesti keel olemas)
• Kaardid: kaasas detailsed Ida-Euroopa kaardid aadressiotsinguga ja huvipunktidega (lisakaardid SD-kaardiga juurde ostetavad)
• Teekonnasalvestus: olemas
• Protsessor: Samsung,  400 MHz
• GPS kiibistik: SiRFstar III
• Mälu: 1 GB, laiendatav SD kaardiga
• Ühendus arvutiga: USB kaabliga

Kaido Einama

Arvutimaailm, Oktoober 2007

Ilmselt on Sony Nav-U navigaatoreid Eestis raskem müüa kui mõnesid teisi, kuna paljud siinsed ostjad ihkavad võimalikult palju lisafunktsioone. Kuid Sony ei anna alla – pakub navigaatorit, mille põhiülesanne on täpselt kohale juhatada ja ei midagi muud. MP3 pleierite, käed-vabad seadmete või metsas müdistamise GPSide jaoks tuleb minna mõnda teist seadet ostma.

Navigeerimisele keskendumine on Sony seadme puhul kasuks tulnud – alustame kasvõi sellest, et tegemist on väga hea ekraaniga. Nii heaga, et Nav-U on saanud EISA 2007. aasta parima navigatsioonisüsteemi auhinna ning ka mitteametliku nimetuse "navigaatorimaailma iPhone". Sarnasusi veidi on – nii ekraani kvaliteedi kui ka mõnede juhtimisomaduste poolest. Nimelt saab ka Nav-U ekraanil kasutada niinimetatud viipemenüüsid ehk siis asjad toimivad ka sõrmega ekraanil viibates.

Paraku peavad Eestis navigeerijad pettuma. Sony kasutab nagu paljud teisedki tootjad Navteqi kaarte, mis on Baltimaadest kaardistanud vaid pealinnad. Mujal haigutab asustamata lagendik. Tomtom näiteks on suutnud peaaegu kogu Eesti külateed ka navigatsiooniseadmesse viia. Teine kodumaa patriootidele vastumeelt üllatus on eestikeelsete menüüde ja eestikeelse hääljuhtimise puudumine.

Kui aga need kõrvale heita, saab välismaal Sony navigaatoriga väga hästi hakkama. Tallinnas ka. Arvutimaailm prooviski, mismoodi pealinna liikluses Sony juhendab ja seal esinesid kõik Navteqi kaardi tüüpvead, kuid kogu informatsiooni reisi kohta oli Sony selgelt ekraanilt väga mugav jälgida.

Sõites suhteliselt aeglaselt Liivalaia tänaval, kaotas liiklusummikus venides navigaator ühel hetkel pea (või satelliidid). Juhatas vasakule-paremale ja tagasi pöörama, kuigi seisime paigal. Kuid see oli ka ainus kord, kui GPS segadusse sattus. Muud segadused olid tingitud ikkagi kaardi puudustest, näiteks Peterburi teelt Väike-Paala tänavale pööramine Punase tänava kasutamise asemel või mõned keelatud vasakpöörded Liivalaia tänaval. Kiiruse muudatustele reageeris ta aga väga täpselt – kiiremini sõites juhendas aegsasti pöörama, aeglaselt venides ütles peaaegu ristmikule jõudes, et pööra nüüd ära. Eelhoiatused töötavad ka – ehkki veidi ehmatab lause "pööra paremale" ja mõne sekundi pärast lisatakse "kolmesaja meetri pärast". Kuid sellega harjub.

Kellasid-vilesid MP3 pleierite, videomängijate ja pildialbumi eksponeerijate näol, nagu öeldud, Sony navigaatorist ei leia. Menüüdki on üsna ahtakesed, kui ei suru end seadistuste menüüsse, kust üht-teist siiski reguleerida saab. Kuid see osa on Sony navigaatoris piisavalt nurga taha peidetud, nii et igapäevaselt kasutades satub vaid põhimenüüsse, kus pole palju asju: huvipunktide otsing, teekonna planeerimine, kaardi vaatamine. Välismaal olles saab ühendada ka liiklusinfo antenni, mille kaudu edastatakse reaalajas ummiku-teavet. Eestis seda teenust veel pole.

Kuna iPhone´ist sai räägitud, vaatame nüüd lähemalt, mida need Sony viipekäsud teevad. Näiteks kui ekraanil on kaart, saab sõrmega lihtsalt üle ekraani paremale viibates kuvada lähimate tanklate nimekirja kauguse järgi sorteerituna. Sõrmega üle ekraani vasakule viibates näidatakse lähimaid parklaid. Kui aga teha näpuga kaar justnagu katust joonistades, siis üsna loogiliselt juhatab GPS seepeale kasutaja tagasi oma koju, mis on eelnevalt salvestatud.

Seadmes on suurel hulgal huvipunkte ja neid saab ka ise lisada, nii GPSist endast kui temaga ühendatud arvutist, kuhu tuleb installida kaasasolev programm. Tallinn on erinevat liiki huvipunktidega tihedalt kaetud, kuid nende valik tundub kohati ebaühtlane. Näiteks on olemas üsna palju häid söögikohti, kuid nii mõnigi tuntud nimi on puudu. Parklatest leiti Tallinnas vaid kaks kohta, ööklubisid kolm. Hotelle see-eest oli loetletud vist peaaegu kõik, mis aasta tagasi siin valmis ehitatud olid.

Nav-U töötas tegelikult hästi ka tubastes tingimustes ja isegi maa-aluses parklas, välja arvatud see üks anomaalia Liivalaia tänava ummikus. Nimelt on Sony varustanud oma navigeerimisseadme anduritega, mis suudavad asukohta määrata ka siis, kui GPS-satelliitidelt enam infot ei tule. Nii oskab Nav-U asukohta edasi arvutada näiteks tunnelites või maa-alustes parklates. Positioning Plusiks kutsutav tehnoloogia on midagi posimise, andurite näitude ja matemaatika segu sarnast. GPS-levi puudumisel üritatakse andurite ja matemaatika abil ennustada, kuhu auto kulgeb. Kasutatakse kiirendus- ja õhurõhusensoreid, mis edastavad oletatavat liikumisinfot viimasest asukohast uute koordinaatide arvutamiseks. Näiteks Sikupilli Prisma maa-alusest parklast läbi sõites tundus asukohanooleke oma kuuenda meelega päris hästi taipavat, milliseid pöördeid me tegime. Võib-olla mõni pikem leviauk viib seadme lõpuks ka segadusse, kuid pikki tunneleid pole veel Tallinnas kuskilt võtta.

Nav-U kinnitub isegi krobelisele armatuurlauale nagu meduus oma pooleldi kleepuva iminapaga. See kogub aga kergesti igasugust sodi oma alla ja teda on raske puhastada, seepärast on hea kord ta armatuurile kinnitatuna sinna ka pikemaks ajaks jätta. Lahti ei tulnud armatuurlaualt kleepuv iminapp kordagi, teda ei saanud väänata nii palju, et esiklaasile kinnituks – klaasil oli liiga suur kalle.

Toitejuhe käib nii kinnitusjala külge kui otse GPSi taha. Aku peaks täis laetult vastu pidama 2,5 tundi. Ehkki juhend rääkis ka toitest USB-pesa kaudu, tundus siiski, et igast sülearvutist GPS end täis ei laadinudki, vaid võttis sealt töötamiseks vaid toidet. Lauaarvutist sai aku siiski kiirelt täis, kuid kustus hiljem autost väljas ilma autotoiteta suhteliselt ruttu, nii et jalgsi pikemateks rännakuteks see seade ei sobi ja pole selleks ka mõeldud.

Ekraan muudab jooksvalt oma heledust vastavalt talle langevale valgusele, mis jätab pildi alati kirkaks ja loetavaks. 4,8-tolline ekraan on tõesti väga hea kvaliteediga. Kuid lisaks sellele on ta kaetud ka sõrmejäljevastase kihiga, kuna puutetundlikku ekraani pidevalt katsutakse. Muid nuppe peale sisselülitamise nupu Sonyl polegi. Vasakule-paremale on ekraani moonutustevaba vaatenurk suhteliselt lai, üles-alla aga veidi kitsam.

Hääl, millega kohale juhatatakse, on Nav-U-l suhteliselt vali ja reguleeritav kaheksapallisel tugevus-skaalal. Kostab ka väga mürarikkas kabiinis kätte, sobides näiteks ka vanematele kaugsõiduautodele. Sõidu ajal on ekraanil tohutult palju hästi paigutatud infot teekonna kohta: kellaaeg, satelliitide levi, liiklusummikute info, eeldatav kohalejõudmise aeg, asukoht kaardil, kaugus järgmise pöördeni, tänava nimi, järgmise tänava nimi, kompass, suund, kiirus, ristmiku skeemja palju muud. Lisaks saab kasutaja vajalikku infot seadetest juurde lisada või eemaldada. Kui Tallinnast välja sõita, kaovad tänavanimed ja ristmike skeemid muidugi ära ja GPS lülitub metsiku lagendiku režiimile – näidatakse vaid koordinaate ja kaugust linnulennult.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Sony Nav-U on navigaator, millest oleks õppida ka telefonivalmistajatel: hea asja saab teha ilma kõiki lisafunktsioone ühte aparaati kuhjamata. Kui tegemist on navigaatoriga, siis ta ka juhatagu hästi teed, muu pole oluline.

• Hind: 6825 kr
• Protsessor: Intel PXA270 300 MHz
• Mälu: 2GB
• Lisamälu: Memory Stick Duo pesa
• Ekraan: 4.8-tolline laiekraan, puutetundlik, sõrmejäljevastase kattega, valgusoludele reageeriv, 32 000 värvi, 480x272 punkti
• Antenn: SiRFstar III
• Kaart: Navteqi Lääne-Euroopa, laadida saab memory Stick Duo peal ka Ida-Europa vm kaardid
• Hääljuhtimine: 18 keeles (puudub eesti keel)
• Navigeerimisrežiimid: auto, mootorratas, jalgratas, jalakäija
• Liiklusinfo: TMC (Traffic Message Channel , saadaval mõnedes Lääne-Euroopa riikides)
• Sensorid: POSITION plus – 3 sensoriga (kiirendus, õhurõhk, asend) asukoha ligikaudne hindamine ilma GPS-signaalita
• Aku: sisseehitatud, tööaeg 2.5 tundi. Laaditav autolaadijaga või USB-pistikust

Eestis ilmselt juba turuliidriks tõusnud või esikohta Garminiga jagav Tomtom tõi aprilli alguses välja uhiuued GPSid autoga navigeerijatele.

TomTom ONE and TomTom XL IQ Routes™ versioonid oskavad arvutada teekondi vastavalt reaalsetele läbimisaegadele, mis aitab teed punktist A punkti B veelgi intelligentsemalt planeerida kui seni.

Seni olid IQ Route´i võimalused saadaval vaid kallimatel Tomtomi GPSidel, nüüd siis sama asi ka odavama otsa seadmetes ehk siis tegemist on kallimate mudelite tarkvara võimaluste lahtilukustamisega odavamate juures. IQ Route arvutab teekondi vastavalt aastate jooksul kogutud Tomtomi teekonnainfole, mis on saadetud anonüümselt kasutajate GPSidest, kui nad seda teenust on lubanud.

Kuid muutunud pole vaid tarkvara, välimust kõpitseti natuke ka. Kõik mudelid on nüüd soliidselt mustad ja jätavad eksklusiivsema mulje.

Vaata lähemalt uutest mudelitest siit.

Äsja ka Eestis müügile jõudnud Blaupunkti uued GPSid - Blaupunkt TravelPilot 500 ja 700 on nii nagu hiljuti tutvustatud 3D kaardiga mudelid uue revolutsioonilise etapi alustajad navigatsioonis. Nimelt tunnevad need nüüd liiklusmärke ja oskavad videonavigatsiooni. Mõlemad asjad on küll veel alles lapsekingades, aga alguse asi - küll areneb veel.

Blaupunkt TravelPilot 500 tagaküljel on videokaamera, mis muuhulgas oskab ka filmida ja pilti teha, kuid see pole tema põhifunktioon. Põhiline ülesanne kaameral on pakkuda reaalajas videonavigatsiooni ning kaamera kaudu tuvastab GPS ka liiklusmärke.

Kuidas see siis käib? Väga lihtsalt - navigatsioonirezhiimis kuvatakse ekraanile kaamerapilt tänavast ja sellele joonistatakse peale suunavad nooled, kuhu järgmisena pöörata. Kalibreerimisrezhiimis saab määrata horisondi asukoha, nii et vastavalt kaamera asendile oleks nooled videopildil päris-elule vastavad. Kuigi siin võib tekkida küsimus, mis mõtet on vaadata GPSist sama pilti, mida juba niigi ekraanilt näeb, on asi väga turvaline - isegi GPSi vahtides näeb juht teed ja oht puusse panna väheneb.

Teine uus omadus on liiklusmärkide tundmine. Esialgu tunneb aparaat küll vaid kiiruspiirangu märke, kuid asi seegi. Ei tunne aga kiirusepiirangu lõpu märke, sest tavaliselt on Euroopas kombeks kiirusepiirang lõpetada järgmise kiirusepiirangu märgiga, mis lubab suuremat kiirust.

Tulevikus võib loota ka tarkuse lisandumist näiteks ajutiste keelumärkide, ümbersidumärkide ja miks mitte ka teeviitade tundmises - oleks ju abiks.

Blaupunkt TravelPilot 500 on üks kallimaid GPSe, videovõimalusega navigaator maksab ligi 8500 krooni. See-eest saab teda kasutada hädapärast ka fotoaparaadina (näiteks liiklusholigaani pildistamiseks) või videokaamerana, muusikamängijana ja videopleierina. Lisaks internetiühenduse kaudu VoIP telefon, veebiraadio, e-post, WiFi, Bluetooth. peaaegu nagu arvuti.

Vaata veel: http://www.blaupunkt.com/fi/7612201640_main.asp

Vaata videot ka:

Testisime juuni [Digi]-s jälle autonavigaatoreid ja selles võrdlustestis selgus ka uustulnukast üllataja, mis imekombel seljatas isegi 2008. aasta parima - Tomtomi.

Mis imeloom see siis on? Selgus, et Eestis müüakse Saksa tootja Beckeri GPS-e, mille mudel nimega Crocodile näeb eriline välja ja peaks olema ka vastupidavam, kui tavalised autonavid. vastupidavusele siiski testis suurt rõhku ei pandud ja pigem võitis sisemine ilu.

Pinevas võitluses, mida viisime läbi Eesti teedel, kogusid võrdse punktisumma nii Becker Traffic Assist Z100 Crocodile kui Tomtom Go 930 Traffic. Kuid Tomtom maksis Elioni poes 6990 krooni, Becker aga Palmtekis vaid 4190 krooni, seega saigi uustulnuk teenitud võidu.

Samas on igaühel erinevad vajadused. Toome siis nagu ajakirja testiski ära ka kõigi alagruppide võitjad:

• parim korpus ja konstruktsioon - Becker ja PrestigioGeovision 450
• parimad kaardid - Garmin Nüvi 550
• parim juhendaja - Tomtom ja Becker
• parim aku - Garmin
• parim multimeedia ja lisad - Tomtom

Testitud mudelid said hindeid järgmiselt:

1. Becker Traffic Assist Z100 Crocodile 4,5 punkti
2. Tomtom Go 930 Traffic 4 punkti
3. Garmin Nüvi 550 4 punkti
4. Prestigio Geovision 450 3,5 punkti
5. Mio MOOV 580 Europe Plus 3 punkti

Lähemalt aga loe juunikuu [Digi] pabernumbrist, lk 48-51.

Ehkki mitmed rakendused proovisid poollegaalselt Google´i kaarte ennegi mobiili laadida, pakub Google nüüd uue, 5.7 versiooniga igaühele kaartide allalaadimise võimalust. See on küll piiratud kümne miiliga valitud asukoha ümbruses ja kuni kümne asukohaga, aga reisil olles on abiks ikka.

Peale allalaadimist tuleb minna Labs menüüsse ja aktiveerida võrguühenduseta kaardid.

Siis mine kaardile, vajuta pikalt punktil, mille ümbruses tahad kaardi salvestada ja ongi tänavavaateni kaart telefonis.

Kui tekib küsimus, mis kaardid on salvestatud ja kas neid saaks ka kustutada, tuleb minna Google Mapsi menüüs Cache Settingsitesse" ja sealt "Downloaded map areas" alla. Kõik salvestatud piirkonnad on seal olemas. Neid saab ümber nimetada ja ükshaaval kustutada.

Google Mapsil on mõnedes riikides olemas funktsioon, mis lubab selle abil nagu tavalise autonavigaatoriga navigeerida sihtpunkti. Google näitab kaarti ja juhendab nagu üks navi ikka. Juunis lisandus sellele teenusele veel 11 riiki, kus saab navigaatorit kasutada: Google Maps Navigation 4.2 for Android teeb hääljuhatamist Austrias, Belgias, Taanis, Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, Hollandis, Portugalis, Hispaanias, Šveitsis ja Kanadas. Seni on teenus töötanud (tasuta) USAs ja Ühendkuningriikides.

Halb on muidugi see, et kaardid tõmmatakse Internetist, kuid hea jällegi see, et valides sihtkoha ja arvutades teekonna laadib Google Maps vajalikud andmed telefoni ja võib ka ilma andmesideta edasi juhatada. Samuti töötab nüüd häälotsing veel neljas keeles - sihtkoha võib autoga sõites lihtsalt ette öelda telefonile. Lisaks inglise keelele saab Google Mapsiga suhelda saksa, prantsuse, hispaania ja Itaalia keeles.

Muud huvitavad omadused navigaatoril on tänavavaade (Street View), satelliidivaade ja reaalajas liiklusinfo.

Google Maps on juba aastaid näidanud mõnede suuremate (USA) linnade tänavavaateid: suurendad kaardil mingi koha välja, valid "Street View" ja võid nooleklahvidega mööda tänavat edasi liikuda, nähes selle tänavavaadet ja vaadates enda ümber paremale-vasakule-üles-alla.

Mobiilidel on see omadus eriti abiks. Näiteks otsid Mobile Google Mapsiga restorani, kuhu on soovitatud minna. Google leiab teekonna, kuid lisaks saab resto kohal valida ka "Street View" ja sulle näidatakse panoraamset pilti restoraniesisest tänavast, mida saab enda ümber 360 kraadi pöörata. Vägagi mugav.

• Siin Google´i ametlik teade
• Siin Google Maps for Mobile

Kahjuks on Street View tekkinud vaid Blackberry ja Java kaardiversioonidele. Näiteks Windows Mobile telefonid ja iPhone-id peavad sellest uuest omadusest (veel) suu puhtaks pühkima. Aga eks ta saabub peagi ka teistesse telefonidesse, nagu ajalugu on näidanud.

Vaata tutvustavat videot:

Nokia tõi turule eestikeelse hääljuhendi, ütleb toimetusele saabunud pressiteade.

Heakene küll. Eesti keeles juhendavad juba paljud telefonid, aga kuna Nokia on ikkagi väga populaarne eestlaste hulgas, siis oli ka aeg. Väga hea. Esimest korda tutvustatakse seda kohe-kohe algaval IKT foorumil "Visioonist lahenduseni".

Eesti keeles juhendab Nokia E- ja N-seeria telefonides olev tarkvara Nokia Maps, mis sobib nii autonavigaatoriks kui matka-GPSiks. Kunagi proovisin seda ja polnud viga, ehkki näiteks Garmin XT on endiselt parem ja mugavam (ja juba ammu eestikeelne).

Niisiis, laseme edasi rääkida pressiteatel:

Kaardirakendus Nokia Maps 2.0 kasutab firmade Navteq ja TeleAtlas vektorkaarte, sealt leiab üle 200 riigi kaardid, millest rohkem kui 70 on täna juba navigeeritavad. Kaarte saab mobiiliühenduse abil valitud seadmetesse otse alla laadida, allalaadimiseks võib kasutada ka personaalarvutirakendust Nokia Map Loader. Nokia Maps 2.0 ja Map Loader on tasuta allalaetav kõikidele softi toetavatele telefonidele.

Selle tasutaga on üks väike aga. Ei ole päris tasuta, ehkki juriidiliselt on kõik korrektne, kui öelda, et Nokia Maps 2.0 ja Map Loader on tasuta. Kui kunagi proovisin, oli esialgu tõesti niisama. Siis aga taheti raha. Kuumaksu. Natuke otsimist ja asi selge, palju tasuta asi koos kaardiga maksab:

• 1 kuu sõidu- ja jalgsikaarte ca 9 EUR
• 1 aasta ca 130 EUR

Ja kes küll mõtles välja nende veebikampaania? Sellest kaardijoonistamise värgist ja tekstidest nende kaardiküljel kumab nii selgelt läbi see, kuidas mingil "tiimikoosolekul" ajurünnakuna välja käidud mõtted otse tootimisse jõudsid. "Nad laulavad täiest kõrist vanu rokiballaade". Elukauge!

Huvitav, et PDA-de jaoks pole tehtud sellist tarkvara, mis teeks ka pihuarvutist samade funktsioonidega seadme nagu käsi-GPS ja rohkemgi veel... ikka on mõnedel programmidel midagi puudu.

Nüüd siis läheb valimiseks, sest programme on kuhjas saadaval:

• AmazeGPS - tasuta Java-programm. Näitab teekonda ja asukohta aluskaardil
• Getus - ka tasuta, matkib üsna hästi ilma kaardinäitamise võimaluseta GPSide omadusi.
• GPS Tuner - Tasuline, kuid demo sai proovida juba. Kõik kena, kuid aeglane ja puudub geopeituse leitud ja leidmata aarete eraldamise võimalus
• OziExplorerCE - eestlaste seas vist kõige populaarsem. Enamus vajalikke asju olemas, puudub teekonnastatistika ja kompass. Tasuline, kaardi kalibreerimiseks vaja osta ka lauaarvuti kallis programm
• BeelineGPS - ideaalne geopeituseks, eriti Geocachingu lehe abiga. Hea teekonnastatistika ja waypointide haldus, kuid kehv kaarditugi
• Garmap - ürgvana programm Garmini formaadis navigeerimiseks. Pole aimugi, mida see asi võimaldab.
• PDAfun - Google Mapsi kaartidega navigatsioon. geopeituseks vähe võimalusi
• Mapwelt - lihtne kaardinavigatsiooniprogramm. KML-väljund.
• Fugavi Pathaway - keeruline paigaldada, aga paistab, et kõik käsi-GPSi ja mere-GPSi omadused on olemas.
• GPSDash 4 - ekraanipiltide järgi kõige kasutajasõbralikum GPS-programm eriti põhjaliku teekonna-infoga. Enne installi ja proovimist jättis kõige parema mulje.

Lisaks on veel Google Maps for Mobile ja MGMaps, kuid nende võimalused on piiratud. Ka MSN Virtual Earth sisaldab mobiiliversiooni, kuid tahab, nagu eelmisedki, saada Inernetist värskeid kaarte.

Juba aastaid tagasi esitletud ja oodatud Garmini telefon Nüvifone on jälle jõudnud GPS-telefoni ootajatele sammukese võrra lähemale.

Garmin otsustas, et üksi keerulisel mobiiliturul hakkama ei saa ja lõi käed Asusega, kellel on juba kogemus pihuarvuti-mobiilide tegemises. Asuse telefonid on samuti GPSiga, kuid nende puuduseks on olnud Windows Mobile´i operatsioonisüsteem, millele Asus ise on üsna minimaalselt sõrmesõbralikku tarkvara peale ehitanud (erinevalt näiteks HTC-st, millel on TouchFLO kasutajaliides). Garmin aga pole suurem asi mobiilide ja pihuarvutite riistvara tootja, see-eest on neil oma väljatöötatud tarkvara GPSidele. Selle edasiarendust - opsüsteemi mobiilidele tahetigi Nüvifone´is tutvustada. Nüüd on Asuse näol tugev riistvaratootja selle platvormi jaoks olemas.

Aga pikka sissejuhatuse juurest asja juurde - juba õige varsti, Mobile World Congressil Barcelonas 16.-19. veebruaril näidatakse Garmin-Asuse uut Nüvifone´i mudelit Garmin-Asus nüvifone G60, mis tuleb müüki reaalse tähtajaga - selle aasta esimesel poolel. Arvestades Asuse uudismudelite väga kiiret jõudmist Eestisse, võiks loota, et hiljemalt sügiseks on meilgi Nüvifone lettidel.

G60 sisaldab parimate Garmini autonavigaatorite võimalusi kombineerituna online-teenustega, mis on ligipääsetavad telefonimooduli vahendusel, mis asub ikka samas Nüvifone´i kestas. Ja muidugi saab sellega ka helistada.

Natuke masendav, et ideaalset GPS-programmi, kus oleksid sees vähemalt kõik käsi-GPS-i omadused ja rohkemgi, pole veel loodud. Igas programmis on midagi head ja midagi puudu. Või kui ongi peaaegu kõik olemas, siis see programm jooseb kinni pidevalt.

Nüüd siis on PDA softist sõelale jäänud järgmised ja sõelast läbi kokkunud järgmised tarkvarad:

+ Oziecplorer CE: jah, see sai installitud ja jäetud, kuid ta on ikka jube ebamugav. Hirmus mässamine kaartidega, konverteerimistega, kalibreerimistega, tohutu lohe programm lauaarvutis, mis maksab veel üle 1000 krooni, tuleb leppida demoversiooniga. Muidu kena, aga see konverteerimise-jama on tüütu ja kaardi kalibreerimine ka. Geopeituse mängimiseks kohmakas. Kaardilt waypointide asukoha vaatamiseks hea. Seega jätan ta alles, et kaardilt waypointe jälgida.

+ Beeline GPS: Tõeliselt hea programm, mis geopeituse jaoks justkui loodud: seal saab isegi aardelogid salvestada ja Geocachingu lehelt lisainfot vaadata. Salvestab träkki, näitab kompassi, tohutult võimalusi geocachingu aarete sorteerimiseks-haldamiseks. Paraku on üks miinus ka - ei saa kaarte kasutada taustana, sellepärast jääb 30 USD eest see programm ostmata ja arvutisse jääb ta vaid waypointide haldamise jaoks kuuks ajaks demoversioonina.

-/+ GPS Dash: kahju, et see programm nii ebastabiilne on, jookseb kokku peaaegu regulaarselt. Sellepärast jäi ost ära. Muidu on ta aga ideaalilähedane - tohutult teekonnamõõdikuid, kompass, aardeotsimise võimalus, kaartide kalibreerimine ülilihtne võrreldes Oziexploreriga ja mugav kasutada. Aga, jah, kinni jookseb kuramus. Võib-olla tasulises versioonis on asi parem, aga demoversioon salvestab NMEA-juttu 100 kB ja peale seda paneb pange peaaegu alati :(

- Mapwelt: ei saa seda soovitada. Kardan, et just selle programmi pärast pidin ma PDA-le tegema totaalse mälupuhastuse. Jookseb kinni, käitub ettearvamatult, aeglane.

- Fugawi: ei hakanudki tööle. Java Classidest millegi puudumine veateateks.

- Trekbuddy - näib hea programm olevat, aga sama lugu - Java Classidest oli midagi puudu...

- Smart2Go: Nokia kasutajate lemmik, paraku ei suutnud ma selles midagi kasulikku näha. Tomtomist kõvasti lahjem, vähe võimalusi, Windows Mobile 6-ga kaartide laadimine ei õnnestunudki. Jubedalt kruttis ringi oma veebist laetud kaarti GPSi signaali kätte saades.

+ VisualGPS: jah, see programm jääb PDAsse. Lihtne, selge, teeb seda, mida temalt oodatakse: näitab satelliite ja salvestab träkki. Kõik. Seega võib ta rahus taustale tööle panna NMEA-juttu talletama, samal ajal mõne teise GPS-programmiga tõsisemalt navigeerides ja Waypointe salvestades, kui vaja. Pärast võib VisualGPSi faili kuskil lahti võtta ja träki ära salvestada. Mugav. Ah et kuidas kaks programm GPSist andmeid saavad? See on lihtne. Windows Mobile verioonist 5 sisaldab intelligentset GPS-draiverit, mis võtab füüsilisest pordist GPS-signaali ja jagab NMEA signaali edasi juba virtuaalpordi kaudu, kuhu külge võivad end haakida mitu programmi korraga.

Pilt on tehtud Valgejärve ääres, GPS-träkingut katsetades. Valitud programmidega on plaanis hakata Eesti matkaradasid kaardistama.

Peale pikka pausi GPS-rakenduste näppimisel sai täna jälle mõni tund sellele pühendatud.

Maailm on vahepealsete aastate jooksul tõesti natuke edasi arenenud. Kuid Windows Mobile, mis oli mobiilirakenduste osas GPSidele mõned aastad tagasi kõige rikkalikum, on hakanud kaotama Androidile.

Jah, Windowsile on endiselt vanu legacy programme ja suur osa neist isegi töötavad uutes telefonides, kuid kõik uued on olemas ka Androidile ja millegipärast Androidile disainitud tunduvalt paremini.

Aga siiski - näiteks sporti tehes on valik mõlemil platvormil huvitav.

Üks hea lihtne sporditräkker on Endomondo. See on lausa nii lihtne, et mobiilirakenduses pole võimalik muud teha, kui valida spordiala ja vajutada start. GPSi abil träkitakse teekond ja ajad ning saadetakse veebi. Ekraanilt näeb aega, vahemaad ja hetkekiirust. Kõik. Siiski maksab näiteks HTC Touch HD2ga vaadata, et telefon ise GPSi välja ei lülita. Veebi on põnevam ja veebis ongi põhitegevus: statistika, kaardid jne. Seal käib reaalne spordistatistika ja võistlus.

Huvitav lisavidin on ka sõbrale trenni ajal audioteate saatmine: tipid ingliskeelse teksti sisse ja see hääldatakse mobiili poolt treenivale rahvasportlasele ette.

Sportypal on teine rahvasportlase GPS-abimees. Välimuselt tundub paljutõotavam kui Endomondo. Ilus graafiline kasutajaliides, paraku spordirajal veel katsetamata. Veebis näitab kenasid 3D vaateid Google´i kaardil, igasugune statistika on olemas.

Nii nagu Endomondos saab ka oma GPSist GPX faili laadida. Miskipärast veebi laetud trenne mobiil ei näita, aga eks katsetamise käigus selgub, kuidas need näha on. Veebis sai ühenduda Facebookiga, kuid kas trennid sinna maagiliselt ise üles lähevad, on ka esimese välitöö ülesanne.

Kuid selle tunnikese sees, mis GPS-tarkvarale aega oli, sai uurida veel kolmandatki GPS-softi. Kunagi kasutasin GPSPlot-nimelist tarkvara, see töötab praegugi Windows 6.5 all, kuid sellel oli kaartidega vaja palju võimelda (ehk kalibreerida). Nüüd jäi silma tarkvaraline tandem Navimapper / NaviComputer. Navimapper asub arvutis ja sellega saab koostada kaarte mobiilis asuva NaviComputeri jaoks. Hea on see, et kaardikoostamine on ülilihtne ja kalibreerida pole enam vaja (see tähendab koordinaatide ja kaardipildi kokkuviimist). Seda pole vaja sellepärast, et kasutatakse Openstreetmapi ja tema alasektsioonide vaba litsentsiga kaarte, mis saadakse kätte juba koordinaatidega seotult. Ja Openstreetmap on juba päris heaks saanud. Valid sobiva piirkonna, suurendustasemed, salvestuskoha ning genereeritakse .nmap laiendiga failid, mida saab mobiili vastavasse kataloogi laadida. Pool Tallinna näiteks võttis 11 MB ja oli ikka ülidetailne.

Navicomputer sobib hästi matkamiseks, autonavigaatoriks ilmselt mitte, sest ta ei oska tänavavõrgus navigeerida. Küll aga saab oma GPX faile laadida ja neid näidatakse ilusti kaardil. Näiteks võib võtta mõne salvestatud matkaraja träki Reisijutud.com-ist ja telefoni laadida. Matkarajal tuleb vaid kaardil näha oleva punase joone lähedale hoida. Ka huvipunktid saab kanda kaardile, kuid näiteks geopeituseks pole see programm just parim, sest ei näita suunda ja kaugust huvipunktist ehk aardest. Hea kaardiga aga saab liikuda "mullile" kaardil võimalikult lähedale ikkagi.

Ja muidugi salvestab NaviComputer ka läbitud teekonda. Näitab aega, läbitud distantsi, keskmist kiirust ja kõrguste graafikut.

Kaido Einama

Arvutimaailm, detsember 2007

Järgmisel aastal on navigatsiooniseadmed telefonides ja pihuarvutites saanud igapäevaseks. Uued mudelid tulevad välja aina täpsemate asukohamäärajatega ja nii nagu praegu on raske leida kaamerata telefoni, on mõne aasta pärast keeruline nõuda endale asukohamäärajata head sidevahendit. Arvutimaailm proovis järgi, milleks need GPSiga pihuarvutid võimelised on.

Eelmisel aastal detsembris testitud pihuarvutite reas pole seekord Fujitsu-Siemensit, kelle mudelid enam ei uuene ja tootja plaanib pihuarvutite turult eemale tõmbuda. Samamoodi on Dell plaaninud pihuarvutitegemise ära lõpetada. Tuntud IT-maailma tegija HP veab samuti vanemaid pihuarvutimodeleid uude aastasse, kuid neilt võib peagi uudiseid kuulda – loodetavasti ka GPSiga kommunikatsioonivahendi uuendamisest. Kuna värsket testmudelit testimise ajaks laborisse ei jõudnud, tuli kasutada reaalses kasutuses veidi üle aasta olnud Mobile Messengeri, mistõttu võis karta, et mõnedes testides, näiteks akutestis tema tulemus jääb kesiseks. Aga vähemalt on ta nüüd esindatud.

Hindamisel ei klassifitseerunud sobivaks veel Mio Digiwalker P550, mis muidu on igati korralik navigeerija, kuid tal puudub GSM moodul ja helistada ei saa (välja arvatud näiteks Skype´iga üle WiFi). Sellepärast jäi ta ka hindamata.

Täiesti üllatav tegija oli aga Glofiish, kellest Eestis on olnud vähe kuulda. Kuna ta hiilgas igas valdkonnas piisavalt (väljaarvatud aku vastupidavuses), sai ta ka kõrgelt hinnatud.

Nüüd aga lühidalt, kuidas test toimus.

Kõigepealt muidugi sai vaadatud tehnilisi näitajaid. Kasutades tuli panna rõhku ka helistamisele, mis on ja jääb selliste seadmete põhiülesandeks ja selle testi üks tingimus – GPSi olemasolu sai ka järgi proovitud.

Tehnilistest omadustest läksid arvesse kõigepealt nupud – nende funktsioonid, mugavus, hulk. HP ja HTC said lisapunkte täisklaviatuuri eest – see kiirendab kõvasti e-kirjadele vastamist või märkmete tegemist. Mio P550 nuppude funktsioonid jäid aga veidi arusaamatuks – kas tõesti on vaja kõige rohkem ekraani horisontaalis pöörata ja infonupp?

Glofiishil ja Mio A701-l olid ainukestena eraldi GPS-i nupud, Asuse numbriklahvid aga on mugavad telefonina kasutades – pole vaja ümber õppida, nagu pihuarvutitega tavaliselt juhtub, kui klahve pole. HP iPaqi nööpklahvid aga on juba klassikaks saanud, positiivses mõttes.

Operatsioonisüsteemina võiks kõikidel PDA-del olla juba Windows Mobile 6, kuna selle hulk lisavõimalusi e-posti ja suhtlustarkvara juures on nii mugavad, et vana Windows Mobile 5-ga enam uue operatsioonisüsteemi kasutaja ei lepiks. Mio A701 juures oli küll tootja klassikalist Win Mobile 5 ilusamaks muutnud, et esialgu võis ta uue operatsioonisüsteemiga segi ajada. HTML-is e-kirjade lugemine, suhtlustarkvaras failide saatmine jms ning lisaks veel suhteliselt vähene pihuarvuti ressursi koormamine on kõik Win Mobile 6 kasuks rääkivad plussid.

Protsessoriks oli enamustel pihuarvutitel vähemalt 400 MHz jõuallikas, Asuse pihuarvutil vaid vanemat sorti 200 MHz Texas Instrumentsi tuum. Kuid sellest pole midagi, kui mitut asja korraga pihuarvutis harva rakendatakse – rahulik kasutaja saab ka aeglasemaga hakkama.

Mälu on juba kriitilisem, eriti Skype´i ja muude ressurssi nõudvate tarkvaradega, näiteks kaarditarkvaraga navigaatorite jaoks. Igal juhul maksab pihuarvutile kohe kaasa osta ka mälukaart. Arvestada tuleb sellega, mis sinna kaardile läheb: MP3-failid, videod või kaardid? Näiteks TomTomi navigaatori Lääne-Euroopa kaart üksi on juba 1,5 GB, seega võib 2 GB mälukaardist isegi väheks jääda.

Ekraanide kategoorias polnud Glofiishile võrdset. Millal ometi teised VGA ekraanile üle lähevad? Pildikvaliteedis on vahe tohutu, kuid ilmselt kulutab 480x640 pikseline pilt akut ka kiiremini. VGA ekraanidega on Windowsi lisatarkvara hankimisel ka veidi raskusi, kuna enamus programme on QVGA jaoks tehtud – pildid on silmatorkavalt karvased.

Kaalu poolest võiks eelistada jälle Asust, tema väiksem ekraan ja käepärane suurus on telefonina kasutamiseks mugavam.

GPSid määrasid asukohta väga kiirelt. SiRFstar III on saanud juba GPSide täpsuse standardiks, aga selgus, et ka HTC sees olev vähemtuntud Qualcomm pole grammigi kehvem. Küll aga kaotas HTC mõnel korral asukohataju ja vajas restarti. Sama lugu oli ka Mio A701, HP ja Asusega aeglasemal GPSi pordikiirusel. Mio ei suutnudki 4800 bit/s pordikiirusel satelliite ära tunda.

GPSi tarkvaraga olid varustatud HP ja Glofiish, teistel tuli see juurde hankida. Selles pole aga probleemi – internetist on tasuta allalaaditav näiteks VisualGPSce, mis näitab koordinaate ja salvestab ka teekonna, kui vaja. Kaardinavigaatoriks tuleb aga mõni tasuline programm osta.

Testitud sai kõigi GPSide toimivust rasketes oludes – tihedalt pilves ilmaga kivimajas toa aknal, kust vaid ühe ilmakaare satellitide vaade. Tabelisse läks kirja taevast leitud satelliitide arv ja see, mitme abil GPS ennast n.ö fikseeris, et asukoht määrata. Siis – peale vähemalt üks kord asukoha fikseerimist, sai tehtud kõigile pihuarvutitele taaskäivitus ja mõõdetud aega, millal nad uuesti asukoha tuvastavad. Seda nii 4800bitise kui 57 kilobitise pordikiiruse juures. HP ja Mio P550 kiirema pordikiirusega enam taevaga ühendust ei saanudki, aeglasema pordikiiruse juures aga olid üsna kärmed.

WiFi test proovis matkida tavalisi kontoritingimusi – vahemaad küll väikesed, aga palju takistusi teel tugijaamani. 15 meetri kaugusel kolme kiviseina taga märkas kõigil pihuarvutitel signaalilangust, vaid Glofiish ei teinud sellest eriti välja.

Koormustestiks on parim Spb Benchmark (vt lähemalt testide olemuse kohta www.spbsoftwarehouse.com/products/benchmark/), mis isiklikuks ja meediakasutuseks on tasuta. Terve rida teste selles programmis hindab pihuarvuti võimekust kõigis kontoritööks ja mängudeks mõeldud olukordades ja selle järgi on lihtne tooted ritta seada. Testitud sai vähemalt kolm korda ja tabelisse võetud kõige keskmisem tulemus. Mio P550 ebatavaliselt pikad ajad mõnes testis kordusid alati. Mis selle põhjuseks võis olla, on raske selgitada. Iseenesest oli ju P550-l ju mälu ja protsessorikiirust piisavalt.

Aeglasem oli ka Glofiishi graafikatest – muud põhjust peale suurema punktihulgaga ekraani, mis rohkem graafikavõimsust nõuab, ei oska siin välja pakkuda.

Lõpuks aga kõige tähtsam omadus – helistamine. HTC kvaliteet tundus siin kõige puhtam – kõned väga selged ja valjuse sai keerata nii kõvaks, et kõrval valus hakkas. Teised esinesid ka üsna hästi, seega ei saa öelda, et telefoni omadused kõigi muude ohtrate omaduste kõrval ära unustatud oleks. leviga probleeme ei olnud, aga eks see tuleb välja alles kuskil maapiirkondades, millisel on tundlikum antenn.

Kokkuvõttes osutuski parimaks Glofiish – ja seda tänu mitmete omadustega hiilgamisele. Tal oli parim ekraan, peaaegu kiireim ja täpseim GPS ning väga tundliku antenniga WiFi. HTC TyTN II on oma sülearvutiliku välimusega (täisklaviatuur ja üles pööratav ekraan) saanud paljude tehnoloogiafännide lemmiktelefoniks ja testis selgus, et õigusega – hea helistada, täpne navigeerida ning kõik, mis pihuarvutis tahta, on olemas (v.a VGA ekraan). Paraku on ta ka kõige kallim ja üsna õrna konstruktsiooniga.

Teistel pihuarvutitel aga puudus üks või teine omadus, mis oleks ta täiuslikuks teinud ja sellepärast sai ka punkte vähem anda. Kuid see ei tähenda, et nad oluliselt halvemad oleks. Kui hinnasilti vaadata, siis nii Asus kui Mio olid kalleimast mudelist pea poole odavamad, aga kindlasti mitte poole kehvemad. Seega hinna-kvaliteedi suhe on odavatel mudelitel paigas. Mida aga nende pihuarvutitega ette võtta? Eks kasutada ära nende head omadust pakkuda kõike ühes. GPSi abil saab määrata oma asukohta ja saata seda teisele telefonile, avaldada veebikaardil või tembeldada PDA-ga tehtud foto pildistamiskoha koordinaatidega. Tegemist on seadmetega, milles koos digifotokas, telefon, mobiilne kontor, autonavigaator ja multimeediaseade.

Edasi loe detsembri Arvutimaailmast 2007 (võitjaks tuli Glofiish eTen).

Kaido Einama
Arvutimaailm, mai 2007

Aina rohkem esitavad ettevõtted erinevaid IT-lahendusi kasutusele võttes küsimuse: aga kas ma asukohta jälgida saan? Ja saavad vastuseks: ikka saab, kui paar-kolm meetrit täpsusena on piisav.

Arvutimaailm võttis testimislauale seekord kolm Bluetooth-ühendusega GPS-moodulit, mis otsivad taevast navigatsioonisatelliitide signaalid, arvutavad nende järgi asukoha geograafilised koordinaadid ja edastavad üle lähiraadiovõrgu targemale seadmele – sülearvutile, mobiilile või pihuarvutile, kus saadud numbritega saab ette võtta suuri asju.

Näiteks jälgida sõidukite asukohti, kui tegemist on transpordifirmaga või anda igale müügi-inimesele tööpäeva jooksul kaasa, et välja selgitada nende tulemuslikkus.

Rääkimata spetsiifilistest lahendustest: näiteks kulleri jaoks päevateekonna arvutamisel, kinnisvaramaakleri jaoks kruntide, majade ja tööstushoonete asukoha määramisel või põllumehele põldude ning metsamehele metsade külastamise tiheduse määramisel.

Kõige tuntum lahendus GPS-moodulitega aga on kindlasti seotud turismiga – GPS pannakse auto armatuurlauale ja üle Bluetoothi edastab see koordinaadid navigatsioonitarkvaraga varustatud mobiilile või sülearvutile, mis juhatab häälkäsklustega õigesse kohta kohale.

Kolm tõrksat

Testiks oli hangitud meil kolm GPS-moodulit. Jakari Marine andis proovida Garmin Mobile 10 mooduli, millel oli kaasas ka tarkvara koos Euroopa kaartidega. Elioni Esindustest saime kaks GPSi: Altina GBT-709 ja TomTom Wireless GPS Receiver MK II. Nendel polnud kaarte kaasas.

Bluetooth pole alati Bluetooth, selgus nende GPSide arvuti või mobiiliga ühendamisel. Arvuti, millel oli vanem Bluetooth v 1.2, ei töötanud kõigi GPSidega. Telefonide sisseehitatud tarkvara aga eelistab kindlate tootjate mudeleid, nii näiteks Nokia E61-ga kaasasolnud navigeerimisprogramm tunnistas vaid Tomtomi. Seega võis juba kohe alguses ennustada, et lihtsalt ühenda-ja-sõida meetodil nende GPSidega hakkama ei saa.

Vaatamegi siis kõigepealt, kuidas erinevad tarkvarad GPSidega hakkama saavad.

Garmin oskab Tallinnas orienteeruda

Garmini GPS-moodul oli neist kolmest kõige kallim ja põhjus oli selge: karbis kaasas olnud DVD sisaldas põhjalikku navigeerimistarkvara nii telefonile, pihuarvutile kui sülearvutile. Lisaks olid DVD-l ka detailsed Euroopa kaardid olemas. Seega kui ettevõttel pole plaanis hakata ise GPSiga navigeerimise lahendust välja töötama või oma süsteemidega ühendama, on Garmini pakett n.ö võtmed kätte lahendus, mis pakub piisavalt asukohainfot nii hiljem töötlemiseks kui kohalejõudmiseks.

Alustuseks proovime Garmin Mobile XT installida Windows Mobile 5 for Smartphone operatsioonisüsteemiga telefoni. Probleeme ei esine, välja arvatud see, et tarkvara tahab kindlasti end mälukaardile paigutada, mitte telefoni enda mällu. 1 GB mälukaardile mahub ta kenasti ära.

Esialgu näitab mobiil Tallinna põhimaanteid ja sakilist rannajoont, kuid Eesti kaarti lukust vabastades ilmub kogu tänavate- ja parkidevõrk ning ka mõnesid huvipunkte saab kaardilt leida. Siiski paiknevad tarkvara arvates kõik lähimad muuseumid, restoranid ja firmad Helsingis, mitte Tallinnas. Menüüst leiab võimaluse laadida ka kasutaja enda huvipunkte.

Alustades välitesti autos mobiililt hääljuhtimist sisse lülitades, teatab eestikeelne naishääl: „punkt juurest kodu pööra paremale.” Selliseid otse inglise keelest tulnud grammatilisi konstruktsioone kohtab veelgi, see on ilmselt programmi loogikaga paika pandud, kuid väga ei sega. Kõik teated, kust on vaja ära pöörata ja kus vaja hoida ühele või teisele poole, on normaalse kiirusega sõites täiesti õigeaegsed.

Navteqi kaardid, mida Garmini tarkvara mobiilis kasutab, on üsna kena välimusega. Neid saab näidata kas otse „lagipähe” ülalt alla vaadates või autojuhi vaatenurgast, kolmemõõtmelisena ja perspektiiviga. Asukohti võib sisestada ka koordinaatidena, mitte ainult aadressidena.

Garmini tarkvara salvestab telefoni või arvutisse läbitud teekonna, seega sobib lahendus juhtudel, kui vaja päevateekonda ja peatusi jälgida – kinnisvaras, logistikas, liikuval müügitööl, ehitusobjektidel jne.

Garmini tarkvara suhtleb ka teiste telefonidega, kus on sama programm sees – nii saab näiteks üks kasutaja teisele saata üle mobiilivõrgu oma asukoha ja teine saab selle määrata sihtkohaks, kuhu arvutatakse kohalejõudmise teekond. Samas võib selle asukohainfo saata kuhugi kesksele dispetšerile, kellel on ülevaade kõigi GPSiga varustatud asjade või inimeste liikumisest.

Garmini tarkvara arvutisse installimine aga niisama lihtsalt ei käinud. Kolmandal katsel saab tarkvara siiski Windows XP all tööle, kuid Bluetooth ei sobi – Garmin kasutab Class II ehk kiiret sinihammast, sülearvutil on see aga vanem ja aeglasem, mis ei tunne GPS-moodulis ühtki vajalikku teenust ära.

Altina – vana kooli navigaator

Altina GPS oli minu jaoks täiesti tundmatu, väljanägemine on tal ka selline retro. Kuid see on esimene ja nagu hiljem selgub, ka ainus GPS, mis vanema Bluetoothiga sülearvutiga lõpuks suhelda soovib. Kuna oma tarkvara tal kaasas pole, tuleb otsida mõni muu programm, mis töötaks NMEA standardil asukohainfot edastava GPSiga. Selliseid programme on palju ja valituks osutub Suurbritannias toodetav lihtne GPSU, mis aitab luua oma navigeerimislahendusi. Näiteks saab selle programmiga ära kalibreerida oma kaardi, milleks võib olla suvaline elektroonilisel kujul kaardifail (pildina) ja sellel saab hakata näitama oma asukohta. Kõik töötab kenasti ja arvuti asub GPSist saabuvaid koordinaate asukohafaili salvestama. Lisaks põhjalaiusele ja idapikkusele salvestatakse ka ligikaudne kõrgus merepinnast. Kõrguse salvestamisega said hakkama kõik kolm GPSi.

Altina korpus on üsna vilets ja nagisev, lüliti käib raskelt ja sellega peab ettevaatlikult ümber käima, et korpust mitte ära ei lõhuks. Kolm valgusdioodi annavad märku aku olekust, Bluetooth-ühenduse seisust ja satelliidinähtavusest.

Proovime veel ühte tarkvara mobiilis – Rootsi päritolu Wayfinderit, mis 2006. aastal sai parima mobiilitarkvara auhinna. See ju ometi peab töötama kõigi GPSidega. Selgub, et töötabki – ära tuntakse kõik kolm GPSi ja oh häda – avaneb kallis andmesideühendus mobiilioperaatoriga. Selgub, et tarkvara otsib omale vajaminevad kaardid võrgust ja kulutab kasutaja kallist raha, kuid pakub alati värskemaid kaarte ükskõik millises maailma nurgas. Telia kaart, mis katab Baltikumi, lõpuks leitaksegi ja seal on päris palju teid peal. Wayfinder salvestab vargsi ka läbitud teekonda telefoni, selgub hiljem telefoni kataloogides sobrades.

Linnakaartidest on detailselt esitatud Tallinn ja Narva. Huvitav, kas viimane on olemas Kreenholmi rootslastest omanike pärast?

Internetiühendusest on nii palju kasu, et asukoha põhjal saab vaadata ilmateadet ning isegi ühistranspordi ajad leitakse kuidagi läbi Tallinna kodulehe üles.

Veel üks kaarditarkvara – Mobile Gmaps pakub MSNi ja Google´i kaarte üle Interneti, kuid väidab järjekindlalt, et selle telefoniga pole võimalik GPSe ühendada. Nii jääb ka see kaarditarkvara asukohamäärajatega koostööd tegemas proovimata.

Veekindel Tomtom suhtleb Nokiaga

Nüüd on kaks GPSi proovitud, üks neist sai tööle vaid mobiiliga, teine suhtles ka arvutiga. Tomtomi proovime koos teiste GPSidega veel Nokia E61i telefoniga, milles on ólemas lihtsamat sorti navigeerimistarkvara. Proovi mis pidi tahad, ühenduse tekitab see vaid Tomtomiga, teisi ära ei tunne. Kuid ka Nokiale saab Internetist laadida muid programme, mis on GPSide suhtes vähem pirtsakad, kuigi telefon on sama. Kõigepealt võtame ette GETracki, mis tunneb ära kõik kolm GPS-moodulit ja salvestab ka teekonda kas GPS-i andmeformaadis või otse Google Earthile sobiva KML-failina. Teine programm, mis samamoodi kõigi GPSidega sõbraks saab, on Euroopa firmade ühisprojekt GPS/J. Prooviversioonis on küll piiratud salvestatavate punktide arv, kuid ettekujutuse see tarkvara tööst ja täpsusest annab.

Sise- ja välitestid

Sisetestid on tehtud kivimajas toa sisemises nurgas ja akna all. Kuna kõik GPSid kasutavad tundlikku SirfSTAR III antenni, siis oli lootus, et mõned GPSid näitavad midagi ka tubastes tingimustes. Alustame aga sisselülitamistestist.

Sisselülitamistesti eel on kõik GPSid viidud võrdsesse seisu ehk nad on korra juba oma asukoha üles leidnud. Nii toimub satelliitide otsimine kiiremini ja võrdsetes tingimustes. Lülitame GPSid sisse aknast eemal seina ääres, ootame 10 minutit, siis liigume akna poole. 1m aknast ootame jälle 10 minutit. Mõõdame nii kolm korda järjest, kirja läheb keskmine aeg.

Välitestil lülitame GPSid sisse auto armatuurlaual avatud taevaga parklas. Peale kümneminutilist ootamist alustame sõitu. Pärast Google Earthi ja Regio CD Atlase kaardi pealt GPSidest salvestatud teekonnapunkte vaadates saab juba hinnata, kui stabiilselt GPS-moodulid käitusid ja kui täpselt püsisid tee peal.

Kolmandaks mõõdame veel ka Bluetoothi levi: kui kaugelt moodul suudab veel koordinaate arvutile või telefonile edastada. Ning siis asume neid mooduleid tulemuste järgi hindama.

Tänavatest: kurvis ujuv ja sirgel püsiv

Tänavatest toimus Lasnamäel paneelmajade vahel, kus on veidi raskem sateliitide signaale püüda. Kuid SirfSTAR III antenniga mudeleid see suurt ei seganud – kõik püsisid üsna korralikult tee peal. Kurvides läks aga asi huvitavamaks. GPSidest salvestas koordinaate Nokia telefon GETrackiga ja sülearvuti GPSU-ga.

Garmini GPS-moodul jälgis täpselt lausa paremat teeserva. Altina hoidis veidi teepeenrale ja Tomtom jäi nende kahe vahele. Kurvis aga Garmin ujus mõne sekundi otse edasi, teised pöörasid kähku ära. Kuid kohe oli Garmin jälle kõige täpsemalt tagasi paremal teepoolel, sel ajal kui teised veidi kõnniteedele oma salvestatud teekondades kaldusid.

Kõigil GPSidel olid oma puudused ja oma eelised, kuid kokkuvõttes võib öelda neid nädala jagu kasutanuna, et kõige usaldusväärsem näis Garmini Bluetooth-moodul. Samas polnud ka teised kuigi kehvemad, said koordinaatide määramisega suhteliselt hästi hakkama ja antennid olid ju kõigil samad.

Vastupidavust vajavateks ülesanneteks on parim muidugi Tomtom oma veekindla korpusega, täpsust ja ilu hindavale kasutajale sobib Garmin. Kes aga tahab, et tema GPS töötaks nii uute kui vanade arvutitega, sellele sobib Altina, mis suhtleb kõige suurema hulga seadmetega.

Kuid GPS-moodul on siiski vaid üks osa navigeerimislahendusest, ilmselt ka kõige odavam osa. Kui koordinaadid on moodulist kätte saadud, tuleb nendega midagi peale hakata. Tarkvaralahendus, mis asukohainfo ärieeliseks muudab, on siin mitmeid kordi olulisem ja kindlasti ka mitmeid kordi kallim.

Tomtom Wireless GPS Receiver MK II

Sobib hästi näiteks mobiiltelefonidega kasutamiseks, eriti hea klapp on Nokiaga. Erinevalt Altinast ja Garminist on Tomtom veekindla korpusega. Vanema Bluetoothiga arvutite külge Tomtom ei ühendu, vajalik on Class II ühendus. Ei saa teda USB pesast laadida erinevalt ülejäänud kahest, aku on ka kehvavõitu. Tomtomi saab osta kas ilma tarkvarata või navigaatorikomplektiga, kus olemas Tallinna navigeerimiskaart ja muidugi ka kogu Euroopa teed. Tomtom Navigator 5 tarkvara aga on üsna kallis – 4590 krooni koos Bluetooth-mooduliga.

Kuigi GPS-moodul on kaetud mõnusalt pehme libisemisvastase kihiga, on see väga tundlik kriimustustele.

Altina GBT-709

Korpuse disain sellel GPSil on vanamoeline. Ka kipub ta kiiresti lagunema, kuna lüliti käib raskelt. Sisu aga on see-eest sobiv ühendamiseks nii uuemate kui vanemate arvutite-telefonidega. Ühendub praktiliselt iga seadmega. USB-st saab laadida, kuid Windowsiga arvuti taha ühendades peab arvuti seda vigaseks seadmeks, mis tuleb eemaldada. Aku pole Altinal nii võimas kui Tomtomil, kuid kestab siiski mõned tunnid kauem.

Ainsana on Altinal välisantenni pistik, seega sobib ta suurema täpsusega lahenduste jaoks. Altina on kolmest GPSist kõige odavam, sobides paremini suurtesse projektidesse, kus vaja palju GPS-mooduleid. Aku on lihtsalt vahetatav.

Garmin Mobile 10x

Garmini suurim tugevus on kaasasolev tarkvara. „Ega me neid eraldi müügi eriti,” öeldi maaletooja juurest. Koos mobiilitarkvaraga saab kaasa Euroopa kaardid ja navigatsioonitarkvara, mis juhendab Eesti keeles häälega kohale. 3500 krooni eest teeb ta ära navigeerimistöö sama täpselt ja hästi, nagu ligi 10 000 kroonised autonavigeerijad. Vaja on vaid omada mõnda nutitelefoni, kuhu programm installida.

Garmin on kõige pisem moodul ja vahetatava, kauakestva akuga. Pikk kolmepäevane nädalavahetus kõik päevad sees olles polnud probleemiks. Püsib koordinaatidega hästi teel, kuid järskudes kurvides reageerib hilja. Laadida ja tarkvara uuendada saab USB-pistikust. Ei tööta vanema Bluetoothiga ning veekindel pole samuti.

http://www.gpsgames.org/ on huvitav link GPSi omanikele, kes oma positsioneerimisseadmega usi seiklusi otsivad. Lisaks eestis paljumängitud geopeitusele (www.geopeitus.ee ja www.geocaching.com) ning pisut vähem tuntud Degree Confluence Projectile (www.confluence.org) on üks põnev mäng näiteks Geodashing.

Kaido Einama
Äripäev, Puhkepäev, 11. märts 2005

Miks on hüpermarketist tuleval ameeriklasel näpus navigatsiooniseade ehk GPS? Selleks, et parklast oma auto üles leida. Kuidas aga võiks GPSi Eestis kasutada?

Kuna see aparaat on sealmaal nii igapäevaseks saanud, siis miks mitte võtta navigatsiooniseade meil reisiabiliseks. Seda enam, et GPS-seade maksab juba tunduvalt vähem kui näiteks mobiiltelefon. Lisaks praktilisele vajadusele oma asukoht mõnemeetrise täpsusega kindlaks määrata lubab GPS osa võtta ka tervest hulgast põnevatest mängudest, mis viivad mängija uutesse kohtadesse ja seiklustesse, millesse ta niisama ehk kunagi ei satuks.

Lisaks praktilisele vajadusele oma asukoht mõnemeetrise täpsusega kindlaks määrata lubab GPS osa võtta ka tervest hulgast põnevatest mängudest.

Tavalise GPS-seadme põhifunktsioon on näidata hetkeasukoha koordinaate. Need ei anna tavainimesele suurt kasu, kui koordinaatvõrgustikuga kaarti pole käepärast. Sellepärast on GPSidesse ehitatud ka palju muid funktsioone. Nii näiteks on peaaegu iga aparaadi ekraanilt võimalik näha, kui palju satelliite on leviulatuses (ruumides satelliidilevi tavaliselt kaob). Kui vähemalt kolm satelliiti on näha, saab oma asukoha määrata kolme parameetriga: laius- ja pikkuskraadiga ning kõrgusega merepinnast.

GPS salvestab ka teekonda ja näitab seda kaardil. Kallimatel mudelitel on kaardil näha ka maanteed, vaatamisväärsused, tähtsamad objektid. Arvutiga ühendades saab paljudesse GPSidesse teekonna salvestada ja seda siis hiljem liikudes jälgida. Kompass on samuti nii odavamatel kui kallimatel mudelitel, kuid lihtsamad aparaadid arvutavad liikumissuuna ja ilmakaared koordinaatide järgi, kallimatel on elektrooniline, maa magnetvälja arvestav suunanäitaja. Viimane võimaldab põhja-lõuna suunda teada saada ka näiteks seistes, koordinaatide järgi arvutav odavam variant leiab suuna vaid liikumise pealt.

GPSiga orienteerumisel salvestatakse aparaati sihtkoha koordinaat ja ekraanil saab näha eeldatavat sihtkohta jõudmise aega, vahemaad, suunda, liikumiskiirust ja paljusid muid liikumis- ja asukohaparameetreid vastavalt GPSi mudelile.

Tuntumatest tootjatest on Eesti poodides esindatud Garmin ja Thales (Magellan). GPSide hinnad algavad paarist tuhandest kroonist ja võivad ulatuda kümnete tuhandeteni. Keskmise tavakasutajat rahuldava GPSi hind jääb siiski skaala madalamasse otsa.

Alltoodud GPS-mänge sobib mängida aga kõigi mudelitega, alates juba kõige lihtsamatest. Tegelikult on võimalik GPS-mänge mängida ka üldse ilma GPSita, põnevaid orienteerumisseiklusi saab ette võtta näiteks täpse kaardi ja kompassi abiga. Kui orienteerumisoskus on hea, võib ka nii oma reisi põnevaks teha.

GPS muutus täpseks viis aastat tagasi
GPS ehk globaalse positsioneerimise süsteem töötab geostatsionaarsete (ehk Maa suhtes ühe koha peal seisvate) satelliitide võrgu abil, võimaldades GPS-vastuvõtjatega määrata oma asukohta mõnemeetrise täpsusega.

Süsteemi ehitas välja USA sõjavägi, kuid lubab seda kasutada ka tsiviilotstarbel, näiteks laevades ja lennukites lisavõimalusena oma asukohta määrata.

Esimeste käsiseadmete müügiletulekuga muutus GPS ka reisijate ja matkajate abimeheks.

Alates 2000. aasta 5. maist, kui kõrvaldati tsiviilkasutusest täpsuse n-ö segajad ja asukohta sai määrata sadade meetrite asemel mõnemeetrise täpsusega, tekkisid paljud erinevad GPSiga seonduvad orienteerumismängud.

Geopeitus lubab tunda end tõelise aardekütina

Teatavasti pole ilus minna vanale linnamäele, labidas käes, võimalikku aaret otsima. Peale sellise tegevuse kriminaalse iseloomu ei pruugi ka suure otsimise peale midagi leida. Geopeitus aitab sellest olukorrast välja.

Mäng seisnebki selles, et keegi mängijatest valib välja mõne huvitava koha, peidab sinna niinimetatud geopeituse aarde ja avaldab kirjelduse koos koordinaatide ja vajadusel ka vihjetega internetis geopeituse kodulehel. Siis asuvad aardekütid teele – otsida võib ükskõik millal ja ükskõik kuidas, peaasi, et midagi ei lõhuta ega rikuta. Kui aare on leitud, siis saab seal olevatest asjadest midagi endale võtta, kuid tuleb ka midagi asemele panna. Sissekanne tehakse aarde ja geopeituse kodulehe logiraamatusse.

Vaata ka:
www.geopeitus.ee
www.geocaching.com

Geopeitus ehk geocaching on väga levinud USAs, sest sealt see mäng alguse saigi. Ka põhjamaalased, eriti soomlased, on agarad mängijad. Paljud välisturistid teevad oma reisi põnevamaks, otsides näiteks Eestisse tulles ka siinseid “aardeid”. Nii satutakse kohtadesse, kuhu muidu turist kunagi ei lähe.

Näidud nulli koordinaatide ristumispunktis

Koordinaatide ristumispunktide jahtimine sarnaneb veidi geodashing’uga, sest külastatakse suhteliselt juhuslikesse kohtadesse sattuvaid punkte, mis katavad maa ühtlase võrguna laiuskraadi ja pikkuskraadi ristumispunktis.

Näiteks täpselt 59 kraadi põhjalaiust ning 24 kraadi idapikkust on koht Läänemaal Risti lähedal soises metsas. See koht võib sattuda ka kuhu iganes – Eesti kuus koordinaatide ristumispunkti on näiteks kauges kolkakülas Ida-Virumaal, keset põldu Järvamaal, metsas Raplamaal, Lõuna-Eesti metsades ja ligi kilomeeter Sõrve säärest avamere poole Saaremaal.

Vaata ka:
www.degreeconfluence.org

Koordinaatide ristumispunktide külastamise mäng ammendab end kiiremini kui teised mängud, eriti just väikese Eesti jaoks, kuid üks kord need punktid läbi käies on jälle võimalus näha maad abstraktse maakera katva võrgu sõlmpunktides. Punkte külastuste eest ei saa, kuid tuleb kohapeal teha pildid neljast ilmakaarest ja punkti üldvaade ning kirjeldada kohalejõudmist.

Geosnapping – pildistamine koos koordinaatidega

See kõige turistilikum mäng seisneb pildistamises ja asukoha määramises ning nende kahe asja ühendamises.

Vaata ka:
www.geosnapping.com

Vaja pole isegi GPSi, peaasi, et on teada, kus on pilt tehtud. Oma pildi saab laadida mängu kodulehele ja määrata selle asukoha. Seejärel ilmub pilti märgistav ringike kaardile, mida saab suurendada ja vaadata ka teisi lähikonnas tehtud fotosid. Nii tekib pilt erinevatest paikadest mitte abstraktsete kohanimede järgi, vaid üsna täpse asukoha põhjal, mis seotud pildistatud vaatega. Mäng on jõukohane igale turistile, kes näiteks lisaks pildiklõpsule märgib ka juurde, kus on see tehtud – kas siis GPSist koordinaate lugedes või täpsel kaardil asukoha fikseerides.

Geodashing – lõbu seisneb juhuslikku punkti jõudmises

Geodashingu mängijaid on peetud veidrikeks, kuna kõrvaltvaatajal on raske aru saada, mis mõte on üritada minna geograafilisse punkti, mille asukoha on välja pakkunud arvuti ja mis on täiesti juhuslik. Kuid mängu mängima hakates leiavad paljud inimesed, et see on tohutult põnev.

Kui turismisihtkohtadest on välja kujunenud üsna stereotüüpne pilt, siis juhuslikele koordinaatidele minnes on ainsaks infoks kaart ja teave lähedal asuvate suuremate asulate kohta. Kõik see, mis ootab mängijat juhuslikus punktis, selgub kohapeal. Parim osa mängust aga on kohalejõudmine – alati ei pruugi see õnnestudagi või teostub mitmendal katsel, kui lõpuks on leitud õige lähenemistee.

Mängu algataja asub taas USAs. Geodashing’u kodulehel algab iga uus mäng kuu alguses, kui server katab kogu planeedi juhuslike punktide ehk inglise keeles dashpoint’idega. Valinud ühe endale sobiva punkti, üritab mängija jõuda sellele vähemalt saja meetri kaugusele. Kui ta on esimene kohalejõudja, saab ta kolm punkti, teine kohalejõudja saab kaks ja kolmas ühe punkti. Pärast esimese punkti vallutamist saab kuu jooksul ette võtta retki nii paljudesse punktidesse, kui on tahtmist. Võidab kuu jooksul enim punkte kogunud mängija ja võistkond.

Eestis hakati seda mängu mängima eelmise aasta sügisel, punkte on siinkandis sattunud nii linnadesse, külateedele kui ka kõige hullemasse sohu. See pole takistanud mängijaid ette võtmast näiteks kilomeetritepikkusi rännakuid üle rabade ja kraavide.

Vaata ka:
http://geodashing.gpsgames.org

Mäng on levinud kõige rohkem USAs, aktiivsed juhupunktiotsijad on ka Austraalias. Kolmandale kohale võib asetada Eesti, kus neljas mängus on külastatud kõiki Eestisse jäänud juhupunkte.

Eesti Päevaleht, Meeste Elu, 16.05.2005

Kaido Einama

„160 meetri pärast olemegi kohal,” ütleb geodashingumängija ja sumpab kevadiselt porisel kartulipõllul edasi. Eesmärgiks on jõuda keset põldu ühte täiesti kindlasse punkti, kus pole muud kui paar kartulivääti sügisesest koristusest.

Tegemist on GPS-mänguga, mis aitab matka huvitavamaks teha ja ühtlasi õpetab ka asendamatut abimeest GPSi oma asukoha määramisel kasutama. Punkt, mida eelmisel kuul jahtisime, asus Noarootsis keset kartulipõldu. Nii oli määranud USAs asuv geodashingu arvuti – mis iga kuu pakub välja täiesti juhuslikud külastamist vajavad koordinaadid, millest kümmekond satub alati ka Eestisse.

GPS on mobiili mõõtu seade, mille põhiülesanne on kasutajale näidata tema hetkeasukohta mõnemeetrise täpsusega. Lisaks võib GPS näidata ka läbitud teekonda, vahemaad soovitud punktini, asukohta kaardil, kompassi ja palju muud. Seade saab koordinaadid satelliitidelt, mis kuuluvad USA sõjaväele. 2000. aasta 5. maist on selle süsteemi täpsus vaid mõned meetrid, enne tuli tsiviilkasutajatel läbi ajada mõnesajameetrise täpsusega, sest militaristid pidasid liiga ohtlikuks ülitäpset asukohamääramist. Siis oli veel 11. septembri terrorirünnak olemata ja ehkki pärast seda on mitu korda kaalutud võimalust GPSi kasutamisele jälle piirangud peale panna, pole seda tehtud.

2000. aastast alates on tekkinud ka hulk GPSiga seotud mänge, mis kõik kasutavad ära võimalust oma asukoht üsna täpselt kindlaks määrata. Esimene neist ja praeguseks populaarseim on kahtlemata geopeitus – moodne aardejaht.

Geopeitus
Geopeituse ehk geocachingu olemus on lihtne: keegi peidab huvitavasse kohta aarde, annab vastaval veebilehel (www.geopeitus.ee – Eesti aarded ja www.geocaching.com – välismaa aarded) teada selle täpsed geograafilised koordinaadid ja kõik võivad peidetud varandust otsima asuda. Kui see on üles leitud, tohib aardesse pandud asjadest midagi endale võtta ja siis tuleb ka midagi asemele panna. Külastusest jäetakse jälg logiraamatusse. Tavaliselt on aarded peidetud põnevatesse kohtadesse, kuhu muidu ehk ei teagi minna. Peidukohad on kerged (kuskil kivi või kännu all) või rasked (näiteks üks aare on peidetud 5 meetri sügavusele merre uppunud sõiduauto pagasnikusse). Seda mängu mängivad täpsete kaartide omanikud ja head orienteerujad ka ilma GPSita – on ju täpse orienteerumiskaardi pealt võimalik sama hästi asukohta määrata kui mingi spetsiaalse mõõteriistaga.

Geodashing
See mäng pole seotud ühegi reaalse aardega, vaid on täielikult virtuaalne, kui mitte arvestada reaalset kohalkäiku täiesti juhuslikus punktis. Iga kuu alguses laaditakse kodulehele geodashing.gpsgames.org üles kogu maailma kattev juhuslike punktide võrgustik. Iga punkt on varustatud täpsete koordinaatidega ja seda saab külastada ühe kuu jooksul. Esimene külastaja saab kolm, teine kaks ja kolmandast edasi kõik vaid ühe punkti. Võidab loomulikult see, kes on kõige rohkem punkte kuu jooksul kogunud.

Järgmisel kuul satuvad juhuslikud punktid juba täiesti uutesse kohtadesse – keset soid, linnu, mõne metsatuka sisse või lagedale põllulapile. Kogu lõbu selles mängus on kohalejõudmises – põnevaim osa on uurida ligipääsuteid, vaadata, mis suunast on üldse võimalik juhuslikult punktile läheneda ja loomulikult saab rahuldada ka uudishimu, mis ühes täiesti juhuslikult valitud Eestimaa (või mõne muu maailma riigi) punktis tegelikult asub.

Geogolf
Tegemist on tavalise golfi reeglitele lähedaste eeskirjadega GPS-mänguga, kus nagu golfiski tuleb läbida „rada”, mille igas punktis peab võimalikult täpselt tabama „auku”. Geogolfi raja alguse saab igaüks ise valida ja alustada kasvõi oma kodu-ukselt. Raja pikkus on samuti endal valitav. Vastav koduleht geogolf.gpsgames.org pakub välja juhuslikud koordinaadid, mis on n.ö „aukudeks” ja punkte saab vastavalt sellele, kui lähedale (mitme meetri kaugusele) ühele või teisele augule jõutakse. Alati ju ei saa nullpunkti, see võib asuda näiteks kellegi aias, keset jõge või ligipääsmatus soos.

Shutterspot ehk võttekoht
See täiesti uus, vaid mõni kuu tagasi väljamõeldud mäng on äraarvamismäng. Reeglid on jällegi väga lihtsad: üks mängija teeb kuskil põnevas kohas foto, mõõdab ära pildistamiskoha koordinaadid ja paneb vajaliku info mängu kodulehele shutterspot.gpsgames.org üles. Teised asuvad nüüd seda kohta ära arvama. Laisemad võivad üritada teha seda tugitoolist näiteks kaardil kohti pakkudes, virgemad võtavad GPSi või täpse matkakaardi ja lähevad kohapeale vaatama, kus nad kahtlustavad pildiloleva objekti olevat. Kui pildistamise võttekoht on vähem kui 100meetrise täpsusega ära arvatud, on „pihtas-põhjas” külastus kirjas ehk võttekoht n.ö avastatud. Ja punktid tulevad.

Selle mänguga veidi sarnane, kuid vähema mängupõnevuseta on geosnapping ehk oma piltide lisamine vastavasse veebi www.geosnapping.com koos pildistamiskoha koordinaatide või aadressiga. Nii saab luua reisidest pildialbumi, kus näha kaardil kohad, kus pildid tehtud. Võisteldakse ka -- populaarsuse edetabelis, mis lisab sellele pildistamismängule ka võistluse tunnet juurde.

Koordinaatide ristumiskoha jahtimine
Tegemist on mänguga, kus kogutakse põhjalaiuse ja idapikkuse ristumiskohtade külastusi. Edukaimad on mõistagi need, kes enim kahe koordinaadi ristumiskohti on külastanud. Kuid see pole eesmärk – www.degreeconfluence.org, kus neid külastusi kogutakse, tahab pakkuda maailma ühtlaselt katva võrgustiku – koordinaatteljestiku kraadide ristumispunktis toimuva dokumenteerimist.
Tegemist on siiski suhteliselt juhuslike punktidega. Oma kohalkäigu tõestuseks klõpsitakse pildid ristumispunktist ja igast ilmakaarest. Eestis ristuvad põhjalaiuse ja idapikkuse täiskraadid ca seitsmes kohas.

Mida Eesti pakub?
Kõiki neid mänge saab mängida vabalt ka Eestis ringi sõites, välismaast rääkimata. Ehkki piiri taga on need mängud tunduvalt ootamatumad ja ehk ka ohtlikumad. GPSiga võõras kohas uidates võib sattuda eraomanikele, ohtlikele objektidele või paikadesse, kus võõrastel on liikumine sootuks keelatud. See kõik käib aga mängu juurde. Isegi Eestis, kus enam-vähem oskame hinnata, milliseid üllatusi loodus ja kohalikud (eraomanikest) elanikud pakuvad, võib tihti sattuda igasugustesse ootamatutesse olukordadesse. Näiteks võib saada mängu mängides mõne kohaliku elanikuga suureks sõbraks, aga võib ka soola täis laetud haavlipüssi ees seista.

Näiteks on Viljandis üks majaperemees, kes juba lahkelt aardeotsijad oma krundi kõrval asuvasse aardepeidupaika juhatab, sest üsna tihti satuvad GPSiga aardejahtijad koordinaatide järgi geoaaret taga ajades tema värava taha. On ka vihasemaid omanikke – Rapla lähedal metsa peidetud aarde juures on geopeiturid peaaegu et metsavarastena kinni võetud, ei aidanud ka „maskeeringuks” kaasas olnud koolieelikutest lapsed mänguseltskonnas.

Geodashing, mis viib tihti üsna absurdsetesse kohtadesse, tekitab pealtvaatajates tihti imestust: terve kuu jooksul saalivad rühmad kindla sihiga kuhugi metsasügavusse või tammuvad lagedal väljal, ajades oma GPSides koordinaate täpseks ja otsides seda õiget juhuslikku punkti. Pikkade nägudega külainimestele sobib kõige rohkem seletus, et tegemist on orienteerumisega, mida see mäng tegelikult veidi ongi. Ainult et geodashingu „kontrollpunktides” ei pruugi olla inimjalg varem astunud. Ka kohalemineku kohta ei pruugi keegi midagi teada.

Koordinaatide ristumispunkte on aga Eestis seitse. Need jäävad alati samaks ja kui need on läbi käidud, siis Eestis ongi mäng end ammendunud. Kuna tegemist ruudustiku ristumispunktide ehk loodusliku maastiku suhtes juhuslike punktidega, siis enamasti sattuvad need tihedasse metsa, paremal juhul mõnda kaugesse kolkakülla ja vahest ka rannikuäärsesse merre. Nii ongi külastamata veel paar punkti meres: üks Sõrve säärest avamere poole, kuhu talvel ei taha ka jää tekkida, et jala ligi saada ja teine Hiiumaa-Vormsi vahel. Merre sattunud punkte arvestatakse vaid siis, kui neist maad paistab.

3 rännakuvõimalust GPSi ehk globaalse positsioneerimise seadmega

Visioon, 30. jaanuar 2004

Kaido Einama

“Leidsin koordinaatide ristumispunkti 150 km St. Peterburist, 3,5 km lähimast asulast ja 150 meetrit Moskva raudteest metsa alt. Pidin kiiresti lahkuma, sest sealsamas olid hiiglasuured karujäljed,” kirjeldab oma GPS-rännakut Confluence.org lehel Aleksander, kes on üks paljudest GPS-mängu Degree Confluence mängijatest.

Degree Confluence Project on üks ohtlikumatest GPS-mängudest, kus tuleb ära käia geograafiliste koordinaatide ristumispunktis. Kuid värske GPSi omanik ei pea kohe seiklushimu rahuldamiseks maakera tundmatutesse kohtadesse ronima, et selliseid ettearvamatute ootamatustega kohti leida. Eestis on levinud veel geopeitus, mis sobib ka perega mängimiseks ning kõige lihtsam on võtta oma GPS seade ja salvestada matkateekond, mida hiljem saab arvutis kaardi peale kanda ja vaadata, millised kohad said läbitud.
Järgnevalt vaatame kolme võimalust oma puhkus või linnast väljasõit GPSi abil põnevaks seikluseks muuta.

Rännak nr. 1: GPS-orienteerumine Vääna ürgorus
GPS kaasas, tegime oma neljaliikmelise matkaseltskonnaga esimese katsetuse: suunaks Vääna jõe ürgorg, mis kaardi järgi peaks olema kohati päris metsik, ametlik Harku-Vääna matkarada hoiab meie valitud lõigus miskipärast käänulisest jõeorust eemale.

Peab mainima, et sel laupäevasel hommikul, kui minema sättisime, kiskus tõsiseks lumetormiks. Nähtavus oli ka südapäeval piiratud, teed lumest ülilibedad. Igal ristmikul Paldiski maanteed pidi Tallinnast välja sõites oli näha ka mõni teelt välja sõitnud auto. Pöörasime Vääna tee peale, kus natuke enne meid keegi oma Mercedesega pirueti tegi, et romulasse pöörata. Pääses napilt ise romulasse sattumisest.
Vääna mõisa juures tegime lumele esimesed jäljed, üks auto sai jäetud matka lõpp-punkti, teisega sõitsime tagasi Tugamanni silla juurde, mis parajasti remondis. Pealesõit oli küll keelatud, kuid jälgede järgi oli jõge ületatud küll. Valisime siiski teisele kaldale jõudmiseks ajutise jalakäijate silla.

Vahiküla joastikuni kulgesime allavoolu värskel lumel, edasi selle vaatamisväärsuse juurest minnes tuleb aga pisut võsas ragistada ja endale lund kraevahele raputada. Sellepärast ametlik rada jõe äärde ei kipugi. Kui võsa läheb jõe kaldal õige tihedaks, ei jää üle muud, kui jõest eemalduda suurema tee peale. Ürgorgu vaatamast takistavad ka hoiatavad eramaa sildid, kuid neist möödas on Vääna nagu Pirita ürgorg: kõrgete käänuliste kallastega, lookleva jõe ja puutumatu metsaga. Koprad olid Vääna jõe ääres suure töö ära teinud: mitu näritud puud vette langetanud.

Pimeduses GPSi järgi Vääna mõisaga ehk meie lõpp-punktiga kohakuti jõudes otsustasime jõe ületada, jõele langenud jämedam puu sobis selleks ideaalselt.

Tagasi mõisa juurde oli siiski veel õige mitu kilomeetrit metsateed vantsida, ääres paar idüllilist lumme uppunud talu.

Kuigi pimedas enam keegi päris täpselt ei teadnud, kus me olime, sai järgmisel päeval kodus GPSi salvestatud teekonna arvutisse lugeda ja pilt oli selge. Sinka-vonka jõe äärt pidi kulgev marsruut polnudki väga ringiga läinud.

Tasub teada
GPSi abil matkateekonna kaardile salvestamiseks tuleb koordinaadid GPSist arvutisse saada ja siis need vastava tarkvara abil kaardile kanda. Sobib näiteks programm GPSU (tasuta saadaval aadressil http://www.gpsu.co.uk/).

Rännak nr. 2. geopeitus vanapagana baarikapis
Geopeitus ehk aardeotsimine on konkreetsema eesmärgiga tegevus, kui niisama matkamine oma teekonda salvestades. Nimelt tuleb leida peidetud aare, abiks kirjeldus ja geograafilised koordinaadid. Koht, kuhu aare on peidetud, on ligipääsetav jala ja vahest võib ka autoga n.ö treppi sõita. Aarde leidnul on õigus sellest midagi kaasa võtta ja midagi asemele panna.

Meie geopeituse esimene proov algas Vanapagana Baarikapi juures. Sellist nime kannab aare, mis peidetud Eesti põhjarannikule Turjekeldri joa juurde.

Vanapagana baarikapi juures näitas GPS õige koha aarde leidmiseks infostendi ees, kuid selle taha, alla ja äärde vaadates ilma lisavihjeta seda leida ei õnnestunud. Õnneks oli seadmesse salvestatud märksõna “puuõõnes”. Aare tuligi peagi ühest lähedalasuvast puuõõnsusest lagedale: kilekott, milles metallkarp “varandusega”. Lisaks väikesele napsupudelitele ja suveniiridele leidus aardes ka legend, mis räägib, et joa all olevas koopas pidas vanapagan kõrtsi. Panime ka omalt poolt aardele üht-teist juurde ja tagasi tulles kohtasime pisut vanapagana välimusega kohalikku elanikku, kes oli uusaastahommikul tulnud vaatama, mida turistid seal joa juures nii kaua askeldavad.
Peale esimest aardeleidu tekib mõistagi soov ka ise mõni aare ära peita. Seda tegimegi mõned päevad hiljem Tuhala nõiakaevult Viljandi maanteed pidi tagasi Tallinna sõites. Tee ääres oli ahvatlev silt “Kivide kuningas”. Keset metsa leidus veel ahvaltev mahajäetud viiekorruseline paneelmaja, kus aardepeitmise kohti kuhjaga, kuid paik ise oli väheromantiline. Hiiglaslik rändrahn, kust saabus hordidena autoturiste, oli sobivam ja hetkel, kui kivi juures kedagi polnud, kraamisime kaasasoleva varanduse välja. Logiraamat-kalendermärkmik, harilik pliiats, pliiatsiteritaja, kraanaauto mudel, sportauto mudel, väike mobiiltelefonikujuline rinnamärk, võtmehoidja dioodlambiga, lõhnatester ja geopeituse Eesti aaretekaart sai surutud lahustuva tee plastmasspurki. Kuna hiiglaslik rändrahn, mille otsa tuleb ronida treppi mööda, asub endise sõjaväeosa territooriumil, oli ümbruses küllaga kohti, kuhu aare peita ja kus okastraati takerduda. Peitsime ta aga klassikalisesse aardepeidukohta: kännujuure alla.

Aare leiti juba järgmisel nädalavahetusel ja geopeituse kodulehel www.geopeitus.ee oli samal päeval aarde leidjaid juba mitu, ühed koguni teiste otsijate jälgedes kohale läinud.

Tasub teada
Geopeituse reeglid leiab eestikeelselt lehelt www.geopeitus.ee. Sealsamas on ka Eesti aarete kirjeldused ja sinna saab jätta teate aardeleiust või uue aarde loomisest.

Aarded üle maailma on lehel www.geocaching.com.

Rännak nr. 3: koordinaatide ristumispunkt soises võsas Risti lähedal
See GPS-mäng nõuab juba tõsisemat ettevõtmist ja valmisolekut kõigiks ootamatusteks, mis meie planeedil võivad tabada. Degree Confuence on projekt, mille käigus üritavad GPSi omanikud läbida maapinnale jäävad geograafiliste koordinaatide ristumispunktid. Kohapeal tuleb teha fotod nelja ilmakaarde ja pilt ümmargusi koordinaatide numbreid näitavast GPSist: põhjalaiuse ja idapikkuse kraadide järel peavad ülejäänud numbrid olema kõik nullid. Erinevalt geopeitusest, kus aarded asuvad seal, kuhu ka aardepeitja on kunagi esimesena ligi pääsenud, on koordinaatide ristumispunktid täiesti ettearvamatutes kohtades. Siiski on Eesti piisavalt tihedalt asustatud, et kõik maismaapunktid on juba GPSi-mängurite poolt läbi käidud ja pildistatud peale kahe, mis asuvad meres. Mis siis leidub koordinaatide ristumispunktis? Näiteks koordinaatidel 59°N 24°E leidis Tarmo Soodla mitu aastat tagasi jaaniööl soisevõitu võsa, mis asus 1,5 kilomeetrit Risti asulast eemal.

Ka teised ristumispunktid jutustavad maailmale Eestist kui võsa-, metsa- ja soorohkest maast, vaid paaril ristumiskohal on aimata tsivilisatsiooni: näiteks koordinaatidel 59°N 27°E Ida-Virumaal näeb piltidelt, mis kohapeal tehtud, kellegi vana sauna ja põllumaad. Koordinaatidel 59°N 25°E asub Raplamaal kruusatee, Järvamaal asuvast ristumispunktist avaneb aga tüüpiline põllumaastikuvaade. Tarmo Soodla, kes on mitmed ristumispunktid läbi käinud, kirjeldab, kuidas nad avastasid Risti asula lähedusse jääva punkti: “ristumispunkti oli raskem leida, kui esialgu arvasime. See asus metsade keskel üsna soisel alal. Koht asub 1,5 kilomeetrit teest eemal tallinn-Haapsalu maantee ääres asuva Risti asula läheduses.”

Tasub teada
Degree Confluence Project tähendab GPSiga põhjalaiuse ja idapikkuse koordinaatide ristumispunktide külastust. Aadressil www.confluence.org on kirjas riikide kaupa ristumispunktid ja peetakse arvet nende külastamise üle. Ristumispunktis käija peab oma visiiti tõestama kohapeal tehtud fotodega.

www.geopeitus.ee

www.geocaching.com

www.geocaching.ru

www.confluence.org

Septembrist võib oodata GPS-navigeerijatele uut mängu - nimelt on geodashingu, geogolfi ja paljude muude GPS-mängude tegija Scout välja mõelnud uue orienteerumismängu - Geoxota.

Viimatine geodashingu tulemus oli osalejate hinnangul lahja. Eestlaste jaoks aga rammus - võitis Eesti mängija Martpol. Lahjaks aga peeti mängutulemust sellepärast, et võiduks piisas 42 punktist ehk ligi 18 juhupunkti külastusest. Kunagi varem pole nii vähe vaja võiduks. Asjatundjate hinnangul on selline arutu ringikimamine juhuslikke punkte külastades jäänud vähemaks ülemaailmsete nafta hindade tõusu tõttu. Loodetavasti pakub äsja poolakate poolt Läänemerest leitud suur naftavaru sellele hädale leevendust.

Niisiis, oli õige aeg välja tuua uus mäng. Geoxota nimelt ajab mängijad liikuma kohe, mitte ei lase neil vedeleda pool kuud kodus ja siis jahile minna. Geoxotas tuleb jahtida samamoodi juhupunkte, kuid lisaks juhuslikule asukohale tekivad nad ja kaovad ka juhuslikult. Seega peab kiirustama, enne kui punkt haihtub. Keskmine eksisteerimise aeg on 15 päeva.

Lisaks tuleb jahtida samasuguseid lippe, kui esimene on käes, ja koguda neid kokku 5. Võib ka kaubelda teiste mängijatega, et neilt omale vajalik lipp hankida.

Lähemalt loe juba Geoxota lehelt... nimi on muide tuletatud venekeelsest sõnast ohota ehk jaht.

Seikleja.com mõtles sel sügisel välja uue GPS-mängu - gepsimise, mis on segu ristsõnalahendamisest, orienteerumisest ja geopeitusest.

Asi näeb välja järgmine:
Meie instruktor jagab osalejad tiimidesse. Proovime hoida tiimid väikesed (3-6 inimest), et igaüks aktiivselt kaasa lüüa saaks.

Tegevuse eesmärk on kiiresti ja täpselt täita ristsõna. Ristsõnas on üldiseid geograafia ja Eestiga seotud küsimusi ning umbes 20 GPS-koordinaatidega seotud küsimust. Koordinaatidega seotud küsimused on sellised mida täpset kohta nägemata välja ei mõtle (kui sa just väga nupukas ei ole).

Iga võistkond saab käsi-GPS seadme. Seadmesse on tavaliselt juba salvestatud vajalikud asukohapunktid. Lisaks saab iga meeskond GPS-i kasutamise juhendi, pliiatsi ning loomulikult tühja ristsõna koos vihjetega. Enne teele asumist viime läbi satelliitnavigatsiooni tööpõhimõtete lühikirjelduse.

Vt lähemalt gepsimise lehelt.

Highpointing on klassikalises mõttes riikide (või ka USA osariikide) kõrgeimate looduslike tippude vallutamine.

Veidi mitteklassikalisemas mõttes ja siinsetele (Eesti) oludele paremini sobivaim highpointingu vorm on County Highpointing ehk maakondade kõvemate tippude rünnak.

Ja kui nüüd seostada seda geopeitusega, on sobivaim selle rändamisviisi harrastamise vorm on kõrgeima tipu koordinaatide ja kõrguse mõõtmine GPSiga (Ära unusta enne oma aparaati kalibreerimast).

Eesti maakondadest teatakse kindlasti enim Võrumaa kõrgeimat tippu Suurt Munamäge. Kuid mis on Harjumaa kõrgeim tipp? Kui kõrgele merepinnast kerkib Hiiumaa või Saaremaa? Milline on Ida-Viru maastiku merest kõrgeimal asuv küngas?

Seda saabki avastada uue geopeituse äraspidi-aardega Tipuvallutaja. Otsi käepärastest teatmevahenditest sulle sobiva maakonna kõrgeim tipp ja asu seda vallutama: pane kirja, kuidas kohale jõudsid, mis suunast tipule lähenesid, kui raske oli tõus ja mida oli tipust näha. Võib öelda, et praktiliselt kõigi maakondade kõrgeimate tippude kohta leiab infot ka topokaardita, kui veidi paber- ja Internetikandjatelt otsida.

Logis tuleks kindlasti ära märkida ka tipu täpsed koordinaadid ja kõrgus merepinnast, mida GPS näitab. Ja kui see erineb oluliselt ametlikust kõrgusest, too ära ka tegelik kõrgus.

Võimalusel võiks lisada ka kauneid vaateid kõrgest kohast fotodena ning paigaga seotud legende, kirjeldusi või ajalugu.

Külastada võib tippe korduvalt. Ka siis, kui keegi mängijatest juba tipu on vallutanud. Aga külastuse kirjeldus ei tohi sellepärast detailivaesemaks jääda, sest iga tipuvõtmine on alati isemoodi :)

Kuidas näeb välja klassikaline highpointing, vaata sellelt lingilt: http://highpointers.org/

Eesti üks arvatavasti tõsisemaid highpointereid on Targo Tennisberg, kelle tipuvallutusi saab näha sellelt lingilt: http://www.targotennisberg.org/highpoints/index.htm

Vt ka Geopeituse aaret "Tipuvallutaja"

NB! Selle geopeituse aarde n.ö Geocaching.com Waypoint on GCMFQX.

Edukaid tippude vallutamisi (geo)alpinistid, igatahes! :)

Eesti Ekspress, Homme, 7. aprill 2005

Kaido Einama

Vt ka artiklit ennast ka, reprona

GPS-mäng Shutterspot võiks eesti keeles kõlada kui võttekohamäng. Seda mängitakse GPSi ehk navigeerimisseadmega, kuid võib ka ilma. Mäng on lihtne: keegi paneb üles pildi (või pildid) ja teised peavad ära arvama, kus see tehtud on.

See uhiuus mäng sai alguse, nagu enamus teisi GPS-mänge USAst. On ju GPS ehk globaalse positsioneerimise süsteem samuti pärit USAst ja kuulub USA sõjaväele. Tavakasutajad saavad määrata oma asukohta GPS-seadmega, mis annab mõnemeetrise täpsusega asukoha koordinaadid. Selline täpsus võimaldab mängida igasuguseid mänge, mis seotud oma asukoha täpse kindlaksmääramisega või mõne geograafilise punkti otsimisega. Võttekohamäng on neist kõige uuem.
Võttekohamäng sai alguse selle aasta 8.märtsil, kui vastaval Interneti kodulehel shutterspot.gpsgames.org kuulutati välja uue rahvusvahelise mängu reeglid.
Peitja jaoks on reeglid järgmised: tuleb leida üks hea võttekoht, kust saab teha unikaalse vaatega pildi, mida pole võimalik teha kuskilt mujalt. Siis tuleb need koordinaadid salvestada ja registreerida võttekoht mängu veebilehel. Koordinaatidest avalikustatakse vaid algusosa ja sündmuskoha kirjeldus koos piltidega, mille võttekoha avaldaja on üles laadinud. Pilte võib olla kuni kolm, kõik peavad olema tehtud täpselt samast kohast.

Nüüd, kui võttekoht on avalikustatud, asuvad teised mängijad seda ära arvama. Siin võib eristada kahte sorti mängijaid (peaaegu nagu tavaspordiski) – n.ö tugitoolisportlased võivad asukohta ära arvata aerofoto või detailkaardi abil, kui koht on neile tuttav. „Tõelised” sportlased aga lähevad oletatavasse võttekohta kohale ja võtavad GPSi või detailkaardi abil asukoha täpsed koordinaadid. Kui õnnestub pilditegemise koht kindlaks määrata täpsemalt kui 100-meetrise eksimusega, on võttekoht n.ö avastatud ja kirja saab „leidmise”. Muul juhul tuleb uuesti arvata.

Võttekoha „tugitoolisportlaste” poolt äraarvamist saab vältida, kui peitja lisab näiteks salasõna, millega oma leidmist saab registreerida. Salasõna saab teada tavaliselt vaid võttepaika kohale minnes ja seal ülesannet lahendades: näiteks mingeid objekte loendades või mõnelt sildilt salasõna kokku lugedes.

Maailma esimene võttekoht postitati veebi 12. märtsil ja asub see Dallase külje all ühe farmi lähedal. Loo kirjutamise ajal polnud veel keegi ära arvanud, kus see koht täpselt asub.

Eesti esimene võttekoht aga postitati paar päeva hiljem, 14. märtsil. Võttekoha pildil on kujutatud fragment jäätunud Valaste joast. Siinkirjutaja oli maailmas esimene võttekoha leidja, pakkudes selle pildi tegemiskoha geograafilised koordinaadid 27-meetrise eksimusega, mis mahtus lubatud sajameetrise vea piiresse. Paraku oli see arvamine „tugitoolisport”, sest Valaste joa juurde ehitatud vaateplatvormi koordinaate sai määrata ka Maa-ameti aerofotolt ja täpsustada Regio CD-Atlaselt. Selline võttekoha virtuaalne „külastamine” on aga lubatud, sest eeldab see koha äratundmist pildilt ning varasemat kohalkäimist või loogilist tuletamist, mis suunas võib pildilolev vaade avaneda.

Ida-Virus asuva võttekoha järel teine asub aga Tallinna südames – siinkirjutaja poolt lisatud võttekohast on näha nii Tallinna vanalinn kui ka n.ö Tallinna Manhattani siluett Tornimäel. Tuleb vaid oma kaamerat veidi pöörata paremalt vasakule. Vaade on unikaalne vaid ühest kindlast kohast, mida on seni ära arvatud juba kaks korda – nii aerofoto ja kaardi järgi kui ka kohapealt.

Uhiuus mäng viib nagu paljud teisedki GPS-mängud navigeerija uutesse põnevatesse kohtadesse – seekord selle vahega, et vaadet, mis sealt avaneb mängija juba teab, peamine on koht üles leida. GPS-mängude looja hüüdnimega Scout peab nende GPS-mängude juureks kõige põnevamaks just seda, et kaardilt huvitavat kohta nähes tekib tal alati kiusatus teada saada, mis selles kohas tegelikult on. Tänu GPS-mängudele saab ta selle teada – inimesed üle maailma kirjeldavad kohti, kuhu tavaline turist kunagi ei satu ja logivad neid GPS-mängude lehel gpsgames.org.

Wherigo, nagu korra juba rääkisin, on GPS-mäng reaalsel maastikul. Otsid päris-maastikul päris asukohtadest virtuaalseid asju, võitled päris-maastikul liikuvate virtuaalsete kollidega ja täidad ülesandeid, mis eduka lõpu korral annavad sulle koodi, millega saad Cartridge´i ehk kasseti lahendatuks lugeda ja end logida Wherigo lehel.

Mänge on vähe ja arenduskeskkond on jube. Nüüd, vabandust, tuleb natuke tehniline jutt. Pikk jutt. Aga lõpus on loo moraal.

Wherigo foorumis küsivad progejad dokumentatsiooni... ja selgub, et seda polegi :)

Küsitakse siis mängude näidiskoode ja neid nagu pole ka... siiski keegi lõpuks kopi-peistib ühe koodi. Ja mõnede mängude juures on võimalik leida ka fail koodidega, seega kes otsib, see ikka leiab.

Selle najal hakkasingi Kadrioru Wherigo mängu tegema. ma ei tea kas Eesti esimest, aga vähemalt internetiotsing näitas, et Eestis pole keegi nagu sellist asja veel teinud...

Esialgu oli liiga ambitsioonikas plaan teha Kadrioru Kunst & Kirjandus GPS-mängu laadseks puzzle-tüüpi ülesandeks. Kasutaja peab oma GPSiga liikuma ühest punktist teise, õigesse piirkonda jõudes saab järgmise ülesande ja lõpuks, aardekarbini jõudes avaneb kood, millega saab oma leiu registreerida. Pealtnäha lihtne, aga selle realiseerimiseks tuleb veel üks unetu öö veeta. Sest nüüd juba peaaegu oskab.

Wherigo mängud progetakse LUA keeles. See on muidu väga lihtne progemiskeel, kuid esialgu ei saa muidugi midagi veel aru. Pealegi on Groundspeak, Geocaching.com lehe omanik, teinud sellele keelele natuke oma süntaksit juurde. Vaja on näiteid. Wherigo lehel on mängud ja virtuaalgiidid juba n.ö cartridge´itena ehk kassettidena, kus sees programmikood ja meedia (pildid, heli) kokkupakituna. Nii on mugav neid mänge GPSi ja pihuarvutisse ühes tükis laadida.

Uut .lua faili ei saa Wherigo Builderis teha, selgub kohe, sest see ei tunnista Eesti aadresse ja koordinaate ta mängu alustuskohaks sisestada ei luba.

Kasutajamugavus on null. See programm genereerib .lua nimelisi programmifaile, Wherigo veeb aga tahab .gwz nimelisi faile, et nendest mäng kompileerida. Mängida saab omakorda .gwc nimelisi faile. Kasutajajuhendid puuduvad. Miskipärast on osa funktsioone ka Wherigo lehel ära peidetud, näiteks Wizarditele vihjavad ainult kuskil netis kasutajate kommentaarid. Miks selline meeletu erinevate etappide rohkus, kompileerimine, programmeerimine jne? Kas ei taheta lasta tavakasutajaid neid mänge tegema?

Proovime siis Wizardit, mis .lua asemel kohe GWZ faili tekitab, mis on ikkagi samm lõpule lähemale. See Wizard on mõnus asi, mis kompileerib automaatselt kokku lihtsa virtuaalgiidi või mängu Waymarkingu n.ö vaatamisväärsustest, mida kasutajad on lisanud ja arvestab Waymarke läheduses. Pole muud kui võtta Waymarki tekst ja pilt ning see mängukoodi lisada, tekitades igast waymarkist mängu ühe tsooni. Kõik käib automaatselt.

Aga – imede ime – Wherigo Builder EI TUNNISTA gwz faile. Tahab vaid .lua faile saada. Olgu, kuskilt siiski leiab info, et gwz on tegelikult Zip-fail ehk pakitud .lua fail pluss meediafailid ära zippituna ja laiend GWZ-ks nimetatud.

Automaatselt genereeritud .gwx lahtipakituna sisaldab tõesti .lua-t ja meediafaile. Kena iseenesest. Wizard on Waymarkingust kokku kogunud 15 Kadrioru aarde alguskoordinaatidele lähimat vaatamisväärsust. Külastama peab ühte ja siis jõudma etteantud kohta ning missioon on täidetud. Hea lihtne baas alustada tõsise GPS-mängu tegemist.

.lua täpitähed on koledad, saab seda veidi muditud, salvestame ta tagasi ja pakime GWZ-ks koos piltidega. Nüüd vaja see veel kompileerida GWC-ks.

Aga kuna mitte midagi ei tohi seal Wizardi genereeritud failis muuta (isegi uuesti salvestada ei tohi seda, siis enam ei saa teda kompileerida), siis tuyleb avada vana hea Notepad. Wherigo Builder nimelt ajab koordinaatides komad-punktid sassi. Põhjus ilmselt lokalisatsiooni puudumises.

Notepadis saab käsitsi nokkida komad ja väärsümboliteks tehtud täpitähed ära, aga see on jube käsitöö.

Lõpuks aga on hädiselt algeline mäng valmis, aga uues Garmini käsi-GPSis Colorado 300 näeb ta suht hea välja.

See on siis algmenüü. Üleval 14 asukohta, siis "mida hetkel näeb" ehk lähimad asukohad või objektid vastavalt GPSi koordinaatidele, siis "varustus" (selles mängus ei pea asukohtadest midagi n-ö üles korjama ja virtuaalseljakotti pistma), siis ülesanded. Üks ülesanne ongi - külastada üht asukohta ja kogu lugu.

Järgmisel ekraanil on asukohtade nimekiri:

Ja järgmisel asukoha enda leht: pildid Waymarking.com-ist ja tekst pildi juures ka sealtsamast veebist. Igati hariv.

Mis veel Colorado 300-s peale Wherigo mängimise head on, on näha järgmisel pildil: näiteks Rock'n'Roller rullik, mida saab keerata ja joystickuna kasutada. Menüüd rulluvad nagu ketaski all aknas edasi-tagasi. Mugav kasutajaliides. Oleks võinud WiFi või Bluetoothi ja kõlari ka sisse panna, praegu teeb Wherigo heliga mängude juures Colorado vaid "piiks!" ja MP3 muusikat või heliklippe saab vaid pihuarvuti Wherigopleieris kuulda.

Huvilistele: Esimese Eesti Wherigo-katsetuse kood on siin: WherigoCodeOfKadriorg.lua ja Garmini Colorado GPSi laetav fail (kahjuks pihuarvutile veel pole, aga selle kompileerimine on vaid paari liigutuse vaev) siin: WherigoCompiledCartridgeOfKadriorg.gwc.

Igatahes on GPS-mängudel tohutult potentsiaali. Saab kirjutada selliseid efektseid mänge, mis panevad muidu tugitoolimängijad vabas looduses ringi kargama ja kujutletavaid vastaseid taga ajama. Ei maksa imestada, kui veidralt tõmblevad GPSiga tüübid lisaks geopeituse mängijatele loodusesse ilmuvad. Räägitakse, et varsti tulevad ka online- ja võrgumängud reaalsel maastikul virtuaalsete tegelastega. Oled näiteks päris maastikul Packman ja nopid kujutletavaid pallikesi kõnniteedel, samal ajal virtuaalsete krokodillide eest eemale põigeldes.

GPSitutele geopeituritele on tehtud veel üks geopeituse moodi mäng: dropspotting. See juba ei tea mitmes geocachingu analoog seisneb asjade vahetamises Google Mapsi kaartidel tähistatud kohtades. Selline vahetuskoht ongi dropspot. Süsteem töötab nii:
 

• võta mingi asi, mida tahad teistega vahetada.
• leia peidukoht, kuhu tahad selle peita.
• märgi koht ära dropspottingu lehel avaneval Google Mapsi kaardil.
• keegi leiab dropspottingu koha veebist ja läheb vahetab seal oleva eseme mõne teise vastu.

Ongi kõik. Selline geocachingu reegliteta ülilihtne mäng ta ongi. Paraku on see seni levinud vaid New Yorki ümbruses (kuidas küll kohalikud turvaorganid sellistesse asjadepeitmistesse suhtuvad?), kuid keegi ei keela peita ükskõik kuhu maailmas. Koduleht on ka selline kodukootud ja lihtsa väljanägemisega.

Geocaching algas teatavasti aastal 2001 ja siis üritati aardeid peita võimalikult raskesti ilma kaardita leitavatesse kohtadesse. Nüüd peidetakse neid igale poole ja otsitakse GPSiga või ilma, mängud tasapisi segunevad...
 

GPSiga tehnoloogiline ajaviide on võtnud peale 2001. aastat, kui suur täpsus ka tsivilistide jaoks kättesaadavaks tehti, erinevaid vorme: algas geocachingust, siis tulid geodashingud, geopeitus, gepsimine... nüüd on üks suurim GPS-käsiseadmete tootja Garmin ise asja käsile võtnud ja geocachingule üsna sarnase, kuid tasuta aardejahi välja arendanud.

OpenCaching.com nimi vihjab, et Garminil ongi plaanis see aardejaht vabaks jätta ja mitte küsida lisavõimaluste eest tasu, nagu geocaching või geopeitus teevad. Leht on moodsalt web 2.0 vaimus kujundatud, ei midagi üleliigset, hõre ja suur kasutajaliides, AJAX-heeblitega krutitavad seadistused jne. 

Lähivälismaalt on näha kolme-nelja aaret Helsingi kandis, sama palju ka Riias ning Eestiski on lõpuks paar esimest kaardile ilmunud: üks esimesi, nii nagu geopeituseski, Helme kandis ja isegi sama nimega - HE aare. Peitnud Enn Veenpere, Eesti geopeituse algataja, kes peitis ka esimese geopeituse aarde samasse kanti. Teine aare on Türi-Viljandi maantee lähedal Kesk-Eestis.

Garmin on Opencachingusse toonud rate.ee elemente - aardele saab anda ka "imetlusväärsuse" hinde. Pole enam vabatahtlikke uute aarete ülevaatajaid, igaüks saab uue aarde ülevaataja olla, postitades "raporti", kui midagi tundub valesti. 

Eestis pole keegi seni ühtegi OpenCache´i aaret ametlikult leidnud, nii et juba täna võib igaüks olla ajalooline esimene uue mängu avastaja :)

Kuna teine töö (MTÜ) nõuab piltide kaardistamist, siis panen kirja selle töö vaevalised etapid, ehk on teistelgi abi. Algus oli muidugi lihtne, kui käsitsi pidi tegema.

1. Kui on ainult pilt ja teada, kus tehtud.

Ava Picasa, vali pilt välja, vali menüüst Tools -> Geotag -> Geotag with Google Earth, vii sihik kohale, kus sulle meenub, et pilt sai tehtud ja Picasa aknas vali geotagimine. Ongi koordinaadid pildi EXIF infosse lisatud. Seda saab nüüd näidata kaardil või Picasa veebialbumis näidata asukohta Google Mapsis ühe klikiga.

2. Kui on pildid ja samal ajal salvestatud GPS träkk.

Jällegi on kõik suhteliselt lihtne. Laadi WWMX ja seejärel lisa reisil tehtud fotod ning GPX-vormingus GPS-träkk. Kellaajad peavad fotodel ja träkil olema sünkroonis. Hetke pärast on GPS-träkist loetud koordinaadid kõigi piltide EXIF-infosse ja edasi saab piltide asukohta vaadata juba Google Earthis, Picasas (mööndustega, vt allpool), Picasawebis, Flickris ja võib-olla peagi ka kodumaises Nagis.

3. Kui on pildid koos fotoka salvestatud EXIF infoga

Tegelikult kehtib see punkt ka WWMX-is salvestatud piltide kohta, sest Picasa on uuendustega muutunud GPS info suhtes ülitundlikuks ja EXIF infos peab olema märgitud Picasa ja Google Earthi jaoks sobiv versioon. Flickriga pole tavaliselt probleemi, ta sööb paljusid EXIFi versioone. Picasa jaoks aga tuleb oma korralikult geotagitud fotod üle käia ühe toore programmiga Exiftool, mis on MS DOSis käsurealt käivitatav. Laadi aadressilt http://www.sno.phy.queensu.ca/~phil/exiftool/, tõsta piltide kataloogi ja käivita käsurealt exiftool -GPSVersionID=0.0.2.2 -overwrite_original *.jpg. Picasa jaoks on seejärel EXIFis kirjas õige versioon ning kõik töötab nagu kompu. Juhend ja foorum siin.

4. Irfanview ei näita?

Seda ikka juhtub. Et Irfanview õigesti EXIF infot näitaks (sealhulgas ka koordinaate), tuleb laadida EXIF-i plugin. Siis saab pilti ka kaardilt vaadata EXIF info menüüs kaardinupul klikkides. Mugav.

5. Kuidas oma pilte kaardil näidata?

Jälle lihtne. Vaata p. 1 juures olevat pilti: seal on link Export to Google Earth File. Eksporditakse üks suur KML fail, millel pildid juba sees. Kui tahad ka träkki lisada, siis ava koos selle KML-iga Google Earthis ka GPSist saadud GPS-fail, vali need mõlemad välja ja salvesta uueks KML-iks. Et veebis oma asja näidata, tõsta see KML kuhugi veebiserverisse, kopeeri link Google Mapsi aknasse või moodusta sellises stiilis link nagu see siin:

http://maps.google.com/maps?f=q&hl=en&t=h&q=http://travel.reisijutud.com/GPS/kmz/Pirita-piltidega-trackiga-geotag.kmz&ie=UTF8&ll=59.468989,24.846352&spn=0.012183,0.040346&om=1&source=embed

Nüüd võib kaardil pilte klikata ja näha neid natuke suuremana. Veel suuremate piltide vaatamiseks võib need panna Picasaveebi ja teha samasuguse lehekülje, koos klikitavate piltidega.

Nagis saab geotagitud pildid nüüd otse kaardile: proovisin, töötas.

Google Maps on nüüd piisavalt täpseks läinud, et on mõtet ka matkaradu selles eksponeerida, pealegi on see ülilihtne ka. Mõned GPX-id ja KML-id nüüd üleval GPS-i träkkide lehel: näiteks see Prangli või Osmussaare träkk näeb üsna efektne välja.

Tihti on reisilt tulles tekkinud küsimus: kus paganama kohas ma siis selle pildi klõpsisin, mitte ei tule enam meelde. Kui aga pildi juures on geograafilised koordinaadid, peaks mälu tasapisi värskenema hakkama.

Üks selline koht, kus kõik maailmas tehtud pildid kantakse nende pildistamiskoha ja -aja järgi kaardile, on Geosnapper.com. Tegemist on väga mugava navigeerimisvõimalusega: otsida saab aadressi, koordinaatide, riigi, teema, märksõna vms järgi. Tulemustest hiirega üle libistades ilmuvad vastavasse aknasse piirkonna kaardid ja pilt ise natuke suuremalt.

Loomulikult võib olla jube tülikas peale pildistamist hakata ka GPSis punkti maha märkima. Kuid selleks on kavalad insenerid mõelnud välja ka GPSiga varustatud fotokad või mobiilid, mis klõpsivad pilte koos koordinaatidega.

Teine võimalus on talletada foto juurde lihtsalt koha aadress, kui see õnnestub tuvastada. Turistimarsruudid tavaliselt siiski läbivad kohti, millel on mingi nimetus. Selle nimetuse järgi saab hiljem otsingu abil pildi Geosnapperi lehel kaardile paigutada.

Aja jooksul saab Geosnapperis hakata nii talletama planeedi ajalugu. Teada on aeg ja ruum, mis pildistatava koha neljamõõtmelises ruumis täpselt määratlevad (lisada saab mõistagi ka pildistamiskoha kõrguse), ajaloolastel on tulevikus sellelt lehelt nii mõndagi välja kaevata.

Peab vahepeal meelde tuletama, et on olemas selline koht, kus Eestis matkajad saavad omale GPS-träkke laadida. oleme Reisijututoa matkadest üht-teist salvestanud. Pildilingid ja träki kaardile kantud joon ka juures.

Inimesed on üsna pikalt ja põhjalikult vaeva näinud sellega, et oma GPSist andmed Google Earthi saada. Mina ka. Lõpuks aga selgus, et pole midagi lihtsamat - võtad oma teekonnapunktid ja waypointide GPSist arvutisse kas GPS- või GPX-formaadis, valid Google Earthis "Open" ja ongi korras - kaardile ilmuvad nii huvipunktid kui matkateekond.

Tegelikult saab natuke keerulisemalt ka - GPS Visualizer nimelt omab nüüd ka Google Earthi KML-formaati konvertijat, laadi vaid oma GPSi fail ja vastu sülitatakse Google Earthi formaadis fail, mis samuti teekonna ja kõik muud GPSi salvestatud asjad satelliidifotole kuvab. Allpool siis on näha, mismoodi viimati suvel Lätis sai seigeldud - poolläbipaitsev triip on GPSist salvestatud GPX-failis asuv teekonnajoon. GPSist saab andmed kätte näiteks GPSU-ga, millega saab oma teekonna samuti (suvalisele) kaardile kanda, aga seda tuleb ise kalibreerida, mis on tülikas. Google Earthis, muide, saab teekonna alt ka selle ebatäpse ja uduse satifoto ära vahetada oma aluskaartide või piltide vastu, siis aga hakkab taas pihta see kalibreerimise-vaev...

Kuna välismaalastel on Eesti matkaradade salvestatud träkkide vastu tõsine huvi, siis alates tänasest on esimesed GPX-formaadis navigeerimisjäljed Reisijututoa arendusjärgus ingliskeelsel lehel juba üleval.

Mida saab? Saab faili, milles on puhastatud matkajälg, mõned waypointid oluliste objektidega raja ääres ja kaardi, kus teekond peal. Pilte, kui neid Reisijututoa galeriis on, saab ka.