Hiking by walking

Paunküla veehoidlat teavad kõik, kes Tallinnast Tartusse sõitnud. Peale Koset ja enne Ardut see vasakul pool ongi. Aga seda, et veehoidla uputas osaliselt Paunküla mäed ja voored, mis kulgesid pikalt nii siin-kui sealpool uut Tartu maanteed, seda arvatavasti teavad vähemad.

Piusa liivakoopaid teatakse umbes sama palju kui Taevaskoja. Mõlemad on liivast veel ka. Erinevalt Põhja-Eestist, kus domineerivad paest looduse monumendid, on kagu-Eestis enamus monumentaalseid objekte liivset päritolu.

Põlvamaa piiril on koobaste sissepääsu ette ehitatud platvormimajake, kuhu pääseb sisse vaid giidi valvsa pilgu all ja lunastatud pileti abil. Pilet 3,9 eurot, perepilet 7,70. Kaardiga maksta ei saa. Pileti saab osta sealtsamast külastuskeskusest.

Seega, kui pole sularaha kaasas, siis saab ka teha maapealse tiiru koobaste kohal. Pooleteistkilomeetrine pikkus on kontimööda kõigile, ka väikestele lastele. Ratastooliga või lapsevankriga läbimise osas sada protsenti kindel pole alguses asuvate treppide ja metsaaluse konarliku tee pärast.

Võhandu matkarada on eeskujulik rada tutvumaks Eesti metsaga. Kuid mitte ainult. Kagu-Eestisse sattunud tahavad muidugi kohe ka Taevaskojas ära käia, kuid Räpinas peatudes on eel-Taevaskoja ka sealtkandist võtta.

Nimelt Tartu poolt lähenedes üsna Toolamaa bussipeatuse lähedal näitab viit matkarajale ja kohe raja alguses see ongi - korralik liivakivipaljand otse Võhandu kaldal, puutrepp viib ilusti alla, kust saab kena vaate (pildil).

Jah, Pakri poolsaarel oleme me tihti käinud. Seekordne teekond aga sai eelmistest matkaradadest pisut teistsugune. Küll oleme käinud rattaga, küll kajakiga, küll jalgsi. Nüüd siis jälle jalgsi, aga seekord mitte nagu tavaliselt poolsaare tipuosas, vaid pisut keskmaa suunas. Tipp jäigi lausa vallutamata, aga sellest pole midagi, sest tiputeekond on varem kirjeldatud siin. 

Alguseks sobiv koht on põhjasadama juurde jääv trahter "Peetri Toll", kus saab teha hommikukohvid ja pärast tagasi tulles seljanka (testitud, hea) või prae. Siis jätkub teekond Peetri mägedes - kunagise Peeter I kindlustuse küngastel.

Küngaste otsast saab näha suuri parkimisplatse, kuhu saabuvad idapoolsete autotootjate uued autod, mis lähevad edasi teist teed pidi natuke lähemale itta.

Nõva kandis on pikad ja ilusad liivarannad, laulvad liivad, jäänukjärved ja suured rabad. Kõik, mis üheks mõnusaks matkaks vaja, on ühes kohas koos. Ja ilus on aastaringi, sest männimetsad pole kunagi liiga lagedad ega kõledad.

Perakülas, kus asub looduskeskus, on hea alustada Peraküla matka. Stardid iidsel munakiviteel, mis ehitatud tsaariajal Soome lahe kindlustuste teenindamiseks, peagi jõuab männimetsa, kust nii vasakule kui paremale pöörates satub väikeste metsajärvekeste äärde. Meie pöörame vasakule, kus Allikajärve ehk Tantsujärve ääres on kena puhkekoht varjualuse, ujumissilla ja lõkkekohaga. 

Jägala külast mööda sõites paistavad Piibe maanteele tontlikud paneelmajad ja mingi linnak, mis jätab külast väikese linna mulje. Kaardil on ka kõik üsna huvitav. Mitu silda, looklev jõgi, metsad ja militaarrajatised. Läksime seda elu maapinnalt kaema.

Aegna on Tallinna kesklinn, kuhu pääseb laevaga. 2011. aastal väljus reisilaev Juku Kalasadama juurest. Igal kevadel tasub üle kontrollida, kus on selle hooaja stardikoht. 

Aegnale sõidab laev Linnahalli juurest alla tunniga. Mahutatakse 48 reisijat. See tähendab, et mõnel ilusamal nädalavahetusel võib isegi maha jääda. Seega nädala sees on kindlam. Nii tegime meiegi. Edasi-tagasi täispilet maksis 6,05 eurot. 

Aegna on Tallinna kesklinna osa ja seepärast pääseb sinna ka mandri-kesklinnast kohale üsna lihtsalt. Reisilaev Juku stardib (2011. a) Kalasadama juurest suviti iga päev välja arvatud teisipäev, sadamakoht on kohe mahajäetud linnahalli kõrval veidi Patarei poole. Kultuurikilomeetri lähinaabruses.

Kultuurikilomeeter Tallinnas on üks omapärane koht. Reklaamitud välja üsna suursuguselt, aga praegu seda läbima minnes võivad ootused üsna kindlalt olla kõrgemad kui kilomeeter ise.

Pikkuse osas aga ei tule pettuda - kultuuri on rohkemgi kui kilomeetri pikkuselt.

Alata võib retk kas kruiisilaevade sadama juurest (kuhu viib killustik-kattega tee lõpuks välja) või Linnahalli parklast Statoili tagant, kus on Kultuurikilomeetri verstapostide näit n.ö nullitud.

Valgejõe orgu Nõmmeveskist alla- ja ülesvoolu on peetud energeetiliselt heaks kohaks. Seda on ära tabanud ka energeetikud, kes enne 2. Maailmasõda sinna hüdroelektrijaama rajasid. Praegu käivad sealt energiat ammutamas alternatiivenergiasse uskujad. Aga matkajale on ka see energeetiliselt hea koht. Laeb hästi. Ja ürgorgu ja orust üles ronides saab üleliigset energiat maandada.

Kõik saab alguse Nõmmeveski joa juurest parklast. Meie teekond põikab kõigepealt alla orgu vana elektrijaama varemetele ja muidugi joa enda juurde, siis üle jõe paremkallast pidi edasi allavoolu - juba õige pea lahkume suhteliselt tavaliselt metsateelt alla orgu luhtade vahele. Iga jõekääru peal on mõni vana lagunenud küün ja kevadel pole suurt rohtu ega sääski ja on kõik väikesed linaleolombid näha, kus konnad hoolega paljunevad.