Augusti lõpus sai valmis maailma pikim matkarada - Kanada idarannikult läänerannikule. Nüüd on kõik jupid 100% koos, lisaks saab veel mõnes kohas läbida mitu haru.

24 000 km pikkune rada läbib 13 provintsi ja erinevaid maastikke: linna-, metsa-, põllumajandus-, mägi- ja tasandikumaastikke. Kokku läks aega selle tee tegemiseks 25 aastat.

Päris jala siiski rannikult rannikule ei saa, kuid autot pole ka vaja. 26 protsenti on rajast n-ö veetee, seega kanuu või kajakk võib olla vajalik. 

Rahvusvaheline rannikurada E9 algab laadoga kandist ja kulgeb rannikut pidi Portugalini. "Hiking Route Along the Baltic Sea Coastline in Latvia – Estonia" on 1100 km pikkune Eestit ja Lätit läbiv rannikurada, mis on osa E9-st. Nüüd käib selle rannikuraja aktiivne tähistamine pea iga päev uuel lõigul.

Kiipsaare nurk. Foto: (CC) Evelin L. / Wikipedia

Nii põhja kui saab, võib minna mõõda Purekkari säärt, aga (peaaegu) nii läände kui võimalik Kiipsaare nukki pidi. Harilaiu matkarada on nagu Vilsandi suure maa peaproov. Pole vaja läbi mere autokastis või kajakiga saarele minna, merest küll saarena 1000–2000 aastat tagasi kerkinud maatükk on nüüd kindlalt ühenduses Eesti suurima saarega.

Floridasse ei reisi ilmselt praegu mitte keegi, kuid paljud on seal ootamatult lõksus. Mõned kruiisifirmad panid reisijad maha just orkaani eel Florida suurlinnades, kust teised paaniliselt lahkuvad.

Kui vaadata erinevaid kaarte ja pilte, siis on lahkumine näha. Lennukid väldivad piirkonda, laevad on kas sadamas tormivarjus või mõnedel Kariibi saartel ka kaldale uhutud, Google Mapsi kaartidel on tohutud ummikud, mis kulgevad põhja suunas. Loomulikult ei ole kohalikel turismiesindajatel muud soovitust kui kaduda nii kaugele kui võimalik, ehkki võimalusi selleks on aina vähem.

Lõunalaagris Petseri külje all asusid Eesti Wabariigi aegadel 1930ndatel sõjaväe harjutusväljakud ja laagrid. Ohvitseridel olid suurejoonelised villad, sõduritel korralikud kasarmud, ratsavägi oli võimsates tallides. Harjutati täpsuslaskmist, distsipliini ja lahingupidamist.

Nüüd on sellest kõigest järel vaid mälestus. Vaid mõni üksik vundamendijupp või rohtu kasvanud paraadtrepp annavad tunnistust kunagisest sõjaväelinnakust. Üks kelder on ka veel säilinud koos laguneva puu-uksega.

Kohtade tähtsus muutub aja jooksul. Kunagi käidi Tartusse hoopis teist teed pidi. Siis hakkas viima maantee üle Pirita jõe Tartusse pisikest kivisilda pidi üle Pirita jõe Saula kandist. Nõukogude ajal sai seal peatuda väikeses parklas, kus sirutati enne Tallinna jõudmist jalga ning jalutati siniallikateni. Nüüd on allikateni ja hiiepaigani viiv rada ära peidetud 2 x 2 maantee äärde jäävate kogumisteede rägastikku, kuid kohale jõuab ikka.

Lähed õhtul magama ja ärkad hommikul Berliinis? Päris nii see bussiga ei käi, aga sinnapoole küll, kui kasutada "ratastel hotelli" ehk Cabin bussi. 

Mukri rabast pole paljud midagi kuulnudki. Kuid 2017. aasta suvel, kui seal sai valmis uus kõrge vaatetorn, hakkas rahvast saabuma murdu. Kohalikud parklad raja alguses, aga eriti raja keskel, kust viib kõige lühem laudteejupp vaatetornini, olid autodest ummistunud. Kitsas sirge tee läbi soo on servadest hakanud ära vajuma tihedast liiklusest, aga tegelikult saab kõige paremini parkida raja lõpus, kus on kuivkäimla, lõkkeplats ja isegi väike katusealune lauakesega.

Ilumetsa meteoriidikraatrid avastati alles 1938. aastal, aga need olid juba varem rahvale teada Põrguhaua nime all. Meteoriidi enda ainet pole leitud, kuid pinnaseproovid vihjavad siiski üsna kindlalt taevase keha kokkupõrkele.

Matkaja jaoks on meteoriidikraatrini tehtud kõik, mis matkaraja puhul võimalik. Lifti kraatrisse ainult veel pole. Parklast algab lai laudtee, mida saab nii lapsevankri kui ratastooliga lõpuni läbida. Teed palistavad puuskulptuurid, raja esimeses pooles asub matkaonn, kus võib näha näitust meteoriidist ja infostend. Majake pole küll mõeldud ööbimiseks, aga hädavariandina on seal võimalik end öösel isegi külili visata.

Seda ei juhtu tihti, kui mõni uus matkarada avatakse, eriti veel nii Tallinna lähedal, kus eramaad lõikavad maastikke ja võõraste möödarändamisest paljud midagi kuulda ei taha. Sealsamas kulgeb juba 90ndate keskel avatud nn E9 eurorada ehk rannikurada, mis peaks kogu Eesti mererannikut pidi katkematult kulgema Narva-Jõesuust Heinasteni. Juba kulunud E9 märgid on siiamaani näha, mõnes kohas peab ka ringi minema, kuna maastik on muutunud ja avaliku tee asemele on tekkinud kellegi aed.