Jalgsimatkad

Aegviidu põhjaosas on küll jalgrattaga hea pikemaid tiire teha, kuid aeglase matka jaoks, eriti kevadel, kui kõik tärkab, sobib ka jalgsimatk. Nii on aega iga ülast, nurmenukku, kullerkuppu, maasika- ja murakaõit passida ning vaikselt istudes ka mõnd looma märgata.

Vahikülas on alati hea vahtida, kuidas Vääna jõgi kitsast paekivikraavist pahinal väikesest astangust alla voolab, aga sealt saab ka pikema matka ette võtta. Vääna jõgi sukeldub peale väikest langust kõrgete kallastega kanjonisse ja kulgeb käänuliselt madalate luhtade ja järskude nõlvade vahel. Aeg-ajalt ulatub üle jõe mõni langenud puu, millega saab teekonda lühendada.

Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril kõigil Eesti terviseradadel toimunud sportlik rekordiüritus „Eesti Terviseradadel ümber maakera” püstitati uus rekord. Kõigi osalejate poolt läbitud kilomeetrite kogusummast 112 940km saadi kokku enam kui kaks ja pool ringi ümber maakera.

SA Eesti Terviserajad juhataja Jaak Teppani sõnul tõestas eilne liikumisrekord, et eestlaste seas on värskes õhus sportimine väga populaarne, aga loomulikult aitas rekordi sünnile kaasa ka hea talveilm. „Tervisekilomeetreid registreerisid eile 11 249 tervisesportlast kõikidest maakondadest ning pea kõikidelt terviseradadelt üle Eesti. See on kinnitus rahvaspordi jätkuvale tõusutrendile,“ sõnas Jaak Teppan.

Sel pühapäeval, 24. veebruaril oodatakse kõiki Eesti terviseradadele, et tähistada Vabariigi aastapäeva sportlikult ning osaleda rekordiüritusel „Eesti Terviseradadel ümber maailma“.

Tervisesporti tunnustaval üritusel liidab SA Eesti Terviserajad kokku kõikide osalejate poolt suusatades, joostes, sörkides või kõndides läbitud kilomeetrid ja arvutatakse välja, mitu korda saaks nende kilomeetritega maakerale tiiru peale.

Aasta oli siis 1995, kui Reisijutud.com esimest korda Öördi järve ääres käis. Polnud siis laudteed ega midagi, sandaal jäi vabalt turba sisse kinni ja kadus.

Nüüd on metsasiht endiselt alles, aga järve ääres on ka jupp laudteed ja ujumisplatvorm. Silt hoiatab, et vesi on madal, pea ees ei tasu sisse karata. 

Edasi-tagasi kulub kuskil 2 kilomeetrit. Tee pole pikk. Matkaraja boonuseks on ülim eraldatus, ohuks kevadine üleujutus - raja alguses olev onn satub siis vetevalda. Sellepärast on matkaonni ees olevad pingidki ketiga maa külge aheldatud.

Paunküla veehoidlat teavad kõik, kes Tallinnast Tartusse sõitnud. Peale Koset ja enne Ardut see vasakul pool ongi. Aga seda, et veehoidla uputas osaliselt Paunküla mäed ja voored, mis kulgesid pikalt nii siin-kui sealpool uut Tartu maanteed, seda arvatavasti teavad vähemad.

Piusa liivakoopaid teatakse umbes sama palju kui Taevaskoja. Mõlemad on liivast veel ka. Erinevalt Põhja-Eestist, kus domineerivad paest looduse monumendid, on kagu-Eestis enamus monumentaalseid objekte liivset päritolu.

Põlvamaa piiril on koobaste sissepääsu ette ehitatud platvormimajake, kuhu pääseb sisse vaid giidi valvsa pilgu all ja lunastatud pileti abil. Pilet 3,9 eurot, perepilet 7,70. Kaardiga maksta ei saa. Pileti saab osta sealtsamast külastuskeskusest.

Seega, kui pole sularaha kaasas, siis saab ka teha maapealse tiiru koobaste kohal. Pooleteistkilomeetrine pikkus on kontimööda kõigile, ka väikestele lastele. Ratastooliga või lapsevankriga läbimise osas sada protsenti kindel pole alguses asuvate treppide ja metsaaluse konarliku tee pärast.

Võhandu matkarada on eeskujulik rada tutvumaks Eesti metsaga. Kuid mitte ainult. Kagu-Eestisse sattunud tahavad muidugi kohe ka Taevaskojas ära käia, kuid Räpinas peatudes on eel-Taevaskoja ka sealtkandist võtta.

Nimelt Tartu poolt lähenedes üsna Toolamaa bussipeatuse lähedal näitab viit matkarajale ja kohe raja alguses see ongi - korralik liivakivipaljand otse Võhandu kaldal, puutrepp viib ilusti alla, kust saab kena vaate (pildil).

Jah, Pakri poolsaarel oleme me tihti käinud. Seekordne teekond aga sai eelmistest matkaradadest pisut teistsugune. Küll oleme käinud rattaga, küll kajakiga, küll jalgsi. Nüüd siis jälle jalgsi, aga seekord mitte nagu tavaliselt poolsaare tipuosas, vaid pisut keskmaa suunas. Tipp jäigi lausa vallutamata, aga sellest pole midagi, sest tiputeekond on varem kirjeldatud siin. 

Alguseks sobiv koht on põhjasadama juurde jääv trahter "Peetri Toll", kus saab teha hommikukohvid ja pärast tagasi tulles seljanka (testitud, hea) või prae. Siis jätkub teekond Peetri mägedes - kunagise Peeter I kindlustuse küngastel.

Küngaste otsast saab näha suuri parkimisplatse, kuhu saabuvad idapoolsete autotootjate uued autod, mis lähevad edasi teist teed pidi natuke lähemale itta.

Nõva kandis on pikad ja ilusad liivarannad, laulvad liivad, jäänukjärved ja suured rabad. Kõik, mis üheks mõnusaks matkaks vaja, on ühes kohas koos. Ja ilus on aastaringi, sest männimetsad pole kunagi liiga lagedad ega kõledad.

Perakülas, kus asub looduskeskus, on hea alustada Peraküla matka. Stardid iidsel munakiviteel, mis ehitatud tsaariajal Soome lahe kindlustuste teenindamiseks, peagi jõuab männimetsa, kust nii vasakule kui paremale pöörates satub väikeste metsajärvekeste äärde. Meie pöörame vasakule, kus Allikajärve ehk Tantsujärve ääres on kena puhkekoht varjualuse, ujumissilla ja lõkkekohaga.