Automatkad viivad autoga ise kohale. Automatk on hea võimalus kaugemale sõita muust transpordist sõltumata. Vt ka autorent.
15. juunist 1. novembrini toimub Eestit, Lätit ja Leedut ühendav Balti Reisimaraton. Reisijad saavad passid, kuhu koguvad kuni 36 templit ja siis jääb üle vaid auhinnaloosimist oodata, et uuesti reisile pääseda.
Järgneb pressiteate kokkuvõte.
Balti Reisimaratoni idee sündis 2006. a sügisel pärast sarnase enam kui 30 000 osalejaga projekti teostamist Lätis.
Austraalias jookseb vesi kraanikausist alla teistpidi ning liaanid kägistavad puid vastupäeva, kirjutab Reigo Lehtla Eesti Ekspressis. Taevas pole taevakummi külge kinnitatud mitte naelte vaid ristiga ja maa sees on puhast kulda.
Paljud on imestanud, kui vahva riik sellest endisest brittide sunnitöölaagrist on saanud - eks asustati see manner algul ju puhta võllaroogadega, inimkonna jätistega, kellele elu kingiti vaid tänu sellele, et juhtumisi oli olemas tühermaa maailma äärel, kuhu neid välja saata! Nii imestasime ka meie, vaevalt et teist samaväärset üldse ongi.
Kui satud USAsse ja mõistagi liigud selles autokeskses riigis ringi autoga, siis võib peatuskohtades tekkida küsimus, millised linnad jäävad paraja autosõidu kaugusele.
Road Trip Advisor ehk automatkaja teekonnasoovitaja aitab.
See lehekülg aitab valida teekonna pikkuse tundides, samuti ilmakaare, kuhu suunas liigutakse ja siis jääb üle sisestada vaid oma asukoha postiindeks (hotelli tutvustavast broþüürist leiab selle kindlasti).
Seekord oli vaikus peale, mitte enne tormi. Kui laupäevane orkaan end tühjaks oli puhunud, ronisime pühapäeval välja.
Lund oli sadanud. Ja mitte tavalist, vaid sellist pallikestega lund. Ehk siis mitte helvestest, vaid väikestest graanulitest koosnevat. Vesi jõgedes aga oli loomulikult vedel edasi.
Kaido Einama
Eesti Ekspress, 27.07.2006
Hõimuvelled ungarlased on nii vastutulelikud, et aeg-ajalt on see lihtsalt piinlik.
Kõik on siin lahked, kõik on siin abivalmis. Kõik on valmis teed juhatama, korraldama, otsima vajalikke inimesi.
Tihtipeale küll inglise keelt ei osata, aga kohe leitakse keegi, kes oskab. Ja juttu meil jagub.
Esimeses külas, kus pidama jääme, otsib külavanem (kes võõraid keeli ei räägi) üles küla notari Ferenc Rozsahegyi, kes on kõva käsi saksa keeles. Uskumatu usinusega hakatakse meie eest asju ajama, samal ajal meid jaheda mineraalveega turgutades.
Hetke pärast on notaril telefoni otsas inglise keelt kõnelev turismiärimees László Schuster. Tema lubab rääkida nii Ungarist kui inimestest, aga järgmisel päeval, sest sel päeval on tal veel paarisaja kilomeetri kaugusel pealinnas äriasju ajada. Ta üritab telefoni teel kätte juhatada ka oma väikese pansioni keerulise nimega linna Satoraljaujhely külje all.
Kaido Einama
Eesti Ekspress, 20.07.2006
Slovakkiasse sisenedes olime üsna kimbatuses. Peale talviste mõnusate ja odavate suusakuurortide sellest riigist suurt rohkem ei meenunudki.
Loomulikult on Slovakkias väärt kohti külastamiseks ka suvel. Enne Euroopa Liitu oli see riik eestlasele tõeline hinnaparadiis, kuid ka ka praegu pole sealsetel hindadel häda midagi, ehkki väike tõus on toimunud. Kiiremini jõuavad hinnad meie omadele järele muidugi suusakuurortides, kus suvel on näha mägituriste, kirka käes, Tatratesse ronimas, ääremail aga võib endiselt nautida üliodavat toitu, soodsat teenindust ja meie jaoks veidi vanamoelist kommet kirjutada restoranides praad menüüsse komponentide kaupa.
Kaido Einama
Eesti Ekspress, 06.07.2006
(Nipernaadide tuur organiseeriti Euroopa Liiduga liitunud uute liikmesriikide elu-oluga tutvumise nimel)
Pargime oma auto Karli silla lähedal mäe otsas. Mootor pole veel välja lülitatud, kui juurde kargab mees ja asetab kiire liigutusega kojamehe alla paberi. Mida-mida?
Nii algabki meie esimene kontakt Tðehhis. Hüppame reipalt autost välja ja loodame alustada reisi ühe kafkaliku seiklusega Praha ametnike juures. Kafka muuseum on ju ka sealsamas, ainult mõnisada meetrit. Paraku pole pikka juttu oodata, meile näidatakse rahanumbrit, mis vaja paberi eest maksta, ja seejärel ametniku huvi välismaalaste vastu raugeb.
Vormsil käimise alguses - päikesepaiste, selge taevas (mis läks üle vahelduvaks pilvisuseks või hoopis pilvisuseks) ja natuke üle normi-tugev tuul.
Minu jaoks oli väga huvitav näha prügimaju. Neilt, kes rohkem Vormsil käinud olid, sain teada, et kunagi olid need nii puhtad, et seal sai ööbida.
See nädalavahetus läks tormiliselt sõna otseses mõttes.
Vt pilte ka.
Vaatamata ilmahoiatustele eelmisel õhtul startisime Reisijututoa seltskonnaga pühapäeva hommikul kell 10 Vormsi suunas. Ilm oli nagu Islandil - ühel hetkel päike, järgmisel paks lumetorm, siis vihm, siis jäätumine, siis sula jne. ja nii terve tee kuni Haapsaluni. Siis, nagu tellitult, kiskus jälle klaariks. Mere äärde jõudes oli jäätee lahti ja mõlemas suunas vilgas liiklus käis. Tuisk oli aga juba alanud - kohati oli pakse vaalusid, kuid need minnes ei takistanud.
Käisime kõigepealt Vormsi "8" idapoolsema aasa läbi - vaid Tiby külas oli mingit suuremat liikumist, muidu aga oli üsna vaikne ja rahulik. Geopeituse aaret ei hakanud otsima, ehkki kellegi jäljed läksid 2,7 km pealt õiges suunas. Proovisime enne pimedat ikka saare läbi käia.
Kuna Hiiumaale oli muidu ka asja, siis ühitasime selle ajaga, millal sinna sai jääteed mööda.
Pildid muidugi ka - vt galeriist.
Aega oli napilt, sest jäätee Rohukülast Hiiumaale oli avatud vaid valgel ajal ja ega seda märsti alguses veel väga palju polegi... olime esimeste seas kohal ja alles Opera Miniga mobiilist Maanteeameti lehele vaadates avastasime, et just on tee avatud. Hommikul oli veel kindel info, et jäätee on kinni.
Copyright © 2024. All rights reserved
Designed By Zymphonies
Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.
