Siit leiad Reisijutud.com-i jalgsimatkade lood. Mõnedel on juures ka kaardid, videod ja Street View´ vaated.
1996. aastal avati enne Jaani Keila-Joal Eesti esimene nn euromatkarada - tähistatud ja piisavalt lihtne, et ka vanemad inimesed läbitud saaksid.
Selleks, et oleks euromatkarada, ei tohi maastik olla väga raske ja peatuskohti peab olema piisavalt tihedalt.
Tähistatud on euromatkarajad selliselt:
Viimastel päevadel nägi Padise klooster, Vasalemma, Ämari ja nende kohtade ümbrus välja selline.
Tegemist on väga vanade asulakohtade ja kaubateede ristmikega.
Juba mitu nädalat kirjutasid ajalehed pangavaringutest Pakri poolsaarel ning manitsesid inimesi mitte sinna minema, mis loomulikult tõi kaasa vastupidise efekti. Erinevalt uudistajate hordidest otsustasime meie vaadata lähemalt hoopis teist osa Balti klindist. Idee sai tegelikult alguse Sinijärve matkakalubi fotopäevikut lehitsedes, kus seltskond rännuhuvilisi matkas nelja päevaga mööda panga alust rannikut Sillamäelt Purtsesse. Pärast erinevate variantide kaalumist sai meil paika plaan liikuda läänest itta, alustades rännakut Aa-lt ning jõuda järgmiseks päevaks Sillamäe lähistele.
Pildid siin.
28. juunil avati esimest korda Läänemaal Nõva vallas metsad peale suurt põuda. Kohe hakkas ka vihma lahistama. Napilt enne suurt äikest jõudsime Tänavjärve ääres ära käia.
Nagu pildilt näha, oli maastik üsna must-valge. Või must-pruun. Kuivanud okkad juba maha sadanud, mõni põõsas ajas esimesi võsusid. Selle järgi tundub, et peagi vohab põlenud lagendikel noor võsa, mis saab kiiremini jalad alla kui rohi või suuremad puud, millest enam elutaime pole.
Alam-Pedjal on Reisijututoa selstkond käinud juba 2 aastat, maikuus. Sellepärast teame ka sel aastal soovitada. Minge.
2005. aastal käisime 14. mail ehk umbes samal ajal, kui praegu. Oli juba roheline, kuid jahedavõitu. Vesi oli kõrge. Osa radu olid vee all, nii et kummikuga pääses vaid läbi. Saepurust teekõrgendused olid suurvee poolt laiali kantud. Pildid siin.
2007. aastal oli soojem ja kuivem. Käisime kogu raja läbi tossudes. Roheline oli ka - kullerkupud juba õitsesid, rohi kõrge ja mets enam täiesti läbi ei paistnud, oli rohelises vines. Pildid siin.
Laupäeval käisime ära Paljassaares, kus oli avatud uus linnuvaatlustorn.
matkaks on seda palju nimetada, sest mõni kilomeeter ehk kokku tuli. Aga kes tahab, võib trassi lülitada ka "päris" Paljassaare enda, mis on natuke tagapool peale suuri pilliroovälja ja kuhu pääseb ka piirivalvetorni juurest laevavrakkide rannikut pidi, mis on moodustunud kahe Paljassaare poolsaare vahele lahesoppi. Möödunud kevadel leidsime sealt igasuguseid puulaevade tükke. Ja muidugi olid ATV-d seal hullanud, kuhu nad ka ei jõuaks.
Mina arvan seda, et maailma kõige ilusam riik ongi Lõuna-Eesti” (Maie Põld)
Septembrikuu viimase laupäeva ennelõunal astuvad kaks sõpra Karula Rahvuspargi keskusehoone trepile. Paraku on uks lukus ning silt ütleb, et infopunkt on avatud ainult tööpäevadel. Rahvuspargi kodulehelt jäi minule küll meelde midagi muud, aga võib-olla kehtis see ainult suvehooaja kohta. Lootsime saada lisainfot vaatamisväärsuste ja matkaradade kohta, kuid mis seal ikka. Eeltöö on ju tehtud, marsruudiplaan paigas, kaardid olemas.
Olime jälle matkaradasid salvestamas. tegelikult sai see ära tehtud juba enne pühi - 16. detsembril, aga nagu ikka läks aastalõpp kiireks ja paneme loo üles alles nüüd.
Ja träkk (ingliskeelne) siin.
Rada on Tallinna elanikule suhteliselt lihtne, välismaalane või kaugeltnurgainimene võib mõnes kohas sattuda kergelt hämmingusse. Kuid ei maksa karta. Sealkandis on olnud ka looduse õpperada (vt Iru õpperada, Jaan Eilart, "Looduse õpperajad" 1986. a.)
Kui reedel olime paadiga tormisel merel, siis laupäeval suhteliselt vaikses rabas. Muide, kui Soomaale sõita, on väga rahulik marsruut läbi Rapla-Järvakandi, seda soovitas ka Aivar Ruukel pärast, kuuldes, et me sealt tulime. Peale Raplat on peaaegu inimtühi tee Rakvere-Pärnu maanteeni välja. Seal aga väga hea asfalti mõned kilomeetrid Tori teeristini.
Olime Jõesuu kõrtsi ees kohal kell 14, nagu kokku lepitud. teised orienteerusid kauem - kõik polnud seal käinud. Kohvid tehtud, läksime edasi Karuskosele, jätsime autod 0,8 km enne talu parklasse ja suundusime Ingatsi matkarajale (Karuskose juurest on rada vee all, enne aga metsavahi teeristist minnes üsna kuiv, puulaastudega kaetud). Raba polnudki veel nii värviline kui Soomes Kuusamos, Eestis see veel värvilisem aeg alles tuleb peale esimesi külmi. Ja esimene suurem külm oligi kohe sel ööl, mis saabus peale matka.
Kaido Einama
Vaata ka pildialbumeid: esimene ja teine
Tallinna ümbrust on üldiselt tugevasti mõjutanud pealinlaste prügi ja väljasõitudest rohelusse jäänud taak. Vaid veerandtunnise autosõidu kaugusel Tõlinõmmes asuv raba ja järv on aga meeldiv oaas, kuhu loodusvaenulikud „loodusesõbrad” pole veel jõudnud. Talvine retk Vääna maastikukaitsealal viib kohtadesse, kuhu muul ajal kuiva jalaga ei pääse.
Copyright 2026. All rights reserved
Designed by Zymphonies
