Emajõe Deltas - ei autosid, ei elektrit
Kaido Einama
Kohe näete, mida üks kummipaat teeb, ütleb Emajõel kummipaadimatkade korraldaja Indrek Herman ja tõmbab ühte valget plastmastünni nöörist. See teeb raksatuse ja viskab end kaheks pooleks laiali. Seest hakkab midagi sisinal väljuma ja moodustab Kavastu kail Emajõe ääres suureneva kummist kera. Asi, mis hetk hiljem teeb kõrvulukustavat undavat häält, on ujuvvahend, millega ligi kuus inimest kohe allavoolu hakkavad triivima. "See on ülesurve klapp," rahustab V-Matkade instruktor ja kaob ise end lahti pakkinud paadi salongi, nuga käes. Välja tulles on tal käes hulk pakikesi, mida reisil tõenäoliselt vaja ei lähe, aga mis on mõeldud laevahuku üleelajatele. Kavastu vastaskaldalt, kuhu käib 1999. aastast taas üleveoparv, vaatab meid seltskond kaatrisõitjaid, kes peavad ekspeditsiooni ettevõtmist hullumeelseks. "Ärge nendega Peipsile küll minge," hoiatab kaatrijuht, "lõpetate niimoodi veel Venemaal."