Puhkepäev 9.06.2000
Kaido Einama
Kohe näete, mida üks kummipaat teeb, ütleb Emajõel kummipaadimatkade korraldaja Indrek Herman ja tõmbab ühte valget plastmastünni nöörist. See teeb raksatuse ja viskab end kaheks pooleks laiali. Seest hakkab midagi sisinal väljuma ja moodustab Kavastu kail Emajõe ääres suureneva kummist kera. Asi, mis hetk hiljem teeb kõrvulukustavat undavat häält, on ujuvvahend, millega ligi kuus inimest kohe allavoolu hakkavad triivima. "See on ülesurve klapp," rahustab V-Matkade instruktor ja kaob ise end lahti pakkinud paadi salongi, nuga käes. Välja tulles on tal käes hulk pakikesi, mida reisil tõenäoliselt vaja ei lähe, aga mis on mõeldud laevahuku üleelajatele. Kavastu vastaskaldalt, kuhu käib 1999. aastast taas üleveoparv, vaatab meid seltskond kaatrisõitjaid, kes peavad ekspeditsiooni ettevõtmist hullumeelseks. "Ärge nendega Peipsile küll minge," hoiatab kaatrijuht, "lõpetate niimoodi veel Venemaal."
"Me oleme ennegi nendega Peipsil käinud, pooleteistmeetrised lained olid," hüüab Indrek Herman tugevas tuules vastu, samal ajal kui üks mootoriga alus meie laevastikust vaikselt tuule mõjul omaette jõele triivib ja kümmekond minutit hiljem aerupaadiga alamjooksul kinni püütakse.
Kuus meest paadis
Võrreldes kanuumatkaga on V-Matkade kummipaadireis tõeline puhkus. Aerutada pole vaja, vihma karta pole vaja ja isegi juhtima ei pea, sest kolmest-neljast kuuemehelise seltskonnaga paadist koosneva "rongi" võtab enda sappa pisikese "Honda" mootoriga kummipaat. Päike paistab ja kahel pool Emajõge on asustamata metsik loodus. Tekib tunne, et iga hetk laskuvad sahinal inimesekõrguste mätaste vahelt vette krokodillid ja hakkavad laisalt paatide poole ujuma. Kõik see paneb tavaliselt reisiseltskonna haarama kangemate jookide järgi, mis õhtuseks olenguks reisikottidesse on varutud. "Palun, ärge enne reisi lõppu end täis jooge," hoiatab Indrek igaks juhuks nüüd juba enne iga reisi algust matkajaid, "õhtul võite teha mis tahate, aga purjus inimene võib lihtsalt ära uppuda." Eelmisel aastal oli Indreku sõnul puhkajaid, keda tuli juba esimesest pissipeatusest paati vedada kahe inimese vahel, nii et jalad kündsid kaldamutta kaks vagu.
Kuuekesi päästeparves aga on olla üsna mugav. Indrek soovitab alguses teha paadi tagaosasse endale "pesa". Ja see tuleb puhas hoida, see tähendab mitte mudaste kummikutega voodis talluda. Pesasse kogunenuna võib mängida seltskondlikke mänge, vaadata aeglaselt mööduvat loodust ja suhelda võpsikus konutavate kalameestega.
Veemaailm, kus autosid pole
Kavastust kümmekond kilomeetrit edasi lõpeb igasugune asustus. Ometi on Emajõe ääres keset tühjust kõrtsivaremed, näha on ka iidse kivist suurtükitorni aluse – palkparve jäänuseid. Indrek Herman, kes on reisil ka giidiks, näitab kohta, kus vene lotjadega lasti põhja rootsi kuninga laevastik. 50 aastat tagasi ulatusid laevavrakid veel veepinnani, hiljem on rauast laevad nad mutta kündnud.
Kuigi Emajõe ääres enam Kavastust edasi suurt ei elata, on jõel tihe liiklus. Iseäralikke veesõidukeid kohtab igal sammul: enamasti on kipakale päästepaadile ehitatud näiteks veoauto kabiinist salong ja mootori lisamisega saadud sõiduvahend, mida teatavate mööndustega võib laevaks nimetada. "Jõgi annab palju andeks," kommenteerib Indrek kummaliste sõiduvahendite kasutusvõimalusi, "selliseid aluseid juba merel ei kohta." Tegelikult on Indrekul endal ka järgmiseks hooajaks plaanis midagi tõsisemat kui vaid paar hooaega vastu pidavad pääste-kummipaadid ehitada. "Tuleval hooajal proovime valmis saada katamaraanid, mis toetuvad kahe pontooni peale. Siis saab sinna peale ehitada juba korraliku elamise, näiteks lihagrillimisaluse, laua, toolid." Arvatavasti on Peipsi-äärsed kalurid veel rohkem hämmingus, kui oranþide üksteise järele seotud päästeparvede asemel järgmise aasta suvel ujuvaid söögilaudu hakkavad nägema. "Proovime teha midagi Tom Sawyeri stiilis, vesiratastega," räägib Indrek.
Järveröövlid kadunud
Emajõe suudmesse jõudes tekib tunne, nagu oleks mõne sürrealistliku romaani järjekordse peatükini jõudnud. Silmapiirini laiuva Peipsi kaldal jõesuudmes vedelevad kõikvõimalikud roostes alused, mõned päris suursugused, mõned ei meenutagi laevu. Kogu selle raua taga on Tartu Ülikooli kalateadlaste maja. Ei olegi jõemaksustajaid ja järveröövleid, nagu sisemaalaste legendid räägivad. On hoopis kalateadlaste baasi perenaine Anu, kes on valmis meile lõkkepuude materjali organiseerima.
"Ühel ööl, kui me siin lähedal lastega telkisime ja arvasime, et oleme inimtühjas paigas, kerkis järsku üle puude hiiglaslik torn," räägib Indrek meile loo. "Ruuporitest hakati andma venekeelseid käsklusi ja proþektorid valgustasid sood. Kui lapsed juba valmistusid laiali jooksma, selgus – jõesüvendaja hoopis!"
Kui Praagal otsad anname, tuleb meid uudistama seesama kaater, mille meeskond ei usu, et me tugeva maatuulega Peipsil kalda lähedale hoida suudame. Igaks juhuks võetakse meile sappa, et näha, mis edasi saab. Peipsil aga on näha kalameeste veel kipakamaid aluseid vaikselt avajärve poole popsutamas.
Autode asemel ratastega paadid
Kui oleme pool tundi mootori tuksudes Peipsil seilanud, muutub Indrek murelikuks. Paar mõõtmist satelliitnavigatsiooniseadme ehk GPSiga näitavad – kiirus on null, oleme vastutuult lihtsalt ühe koha peal seisnud. Kuid tegelikult pole olukord lootusetu, mootorid töötavad poolel võimsusel ning kui gaas põhja keerata ja kolm piraatpaati meie sabast end lahti haagivad, hakkab kallas ja Kalli jõe suue jõudsalt lähenema. Sõidame tagasi Emajõe Suursoo vahele, et külla minna Rebassaare tallu. Vahepeal kitsas jões meist mööduv kaater tekitab aga lainetuse, mis kõigi puhtad ja kuivad "pesad" paadis märjaks teeb.
Rebassaarel võtab meid vastu samasugune sürrealistlik maastik vanade laevavrakkide ja roostes mehhanismidega. Ühele neist kinnitame külge oma seitse kummipaati ja läheme kaldale. Oleme jõudnud kohta, kuhu ei pääse autoga. Vello on ka üks vähestest majaomanikest, kes pole Eesti Energia klient. Keset soid asuvasse üksikusse tallu ei vii elektriliinid ega teed. Sellest hoolimata käib Vello naine maamõõdutööd suurel mandril tegemas ja õhtul sõidab peremees talle järgi. "Kuidas te teate, millal peab järgi minema?" küsitakse. "Ta helistab," vastab Vello iseenesestmõistetavalt. Kohas, kuhu pole ka kogu maa elektrifitseerimise käigus jõudnud elekter, kasutatakse mobiiltelefone.
Televiisor on Vellol ka – töötab 12 voldi peal. Seinakontaktide asemel võib majast leida sigaretisüütaja pesasid, sest elektrigeneraator teeb sama pinget nagu autodelgi ja laes põlevad autolaternate 12-voldised pirnid.
Kõige huvitavam agregaat aga seisab kartulipõllu ääres – traktoriratastega laev. Sellelt on küll mootor maha võetud, aga projekti järgi pidi saama sellise ratastel alusega sügisel ja kevadel läbi soo kihutada. Kui jää ei kanna, kukud vette, aga ära ei upu: krobelised roomikrattad viivad ka vees edasi.
Delfiini asemel saatjaks kobras
Vello juurest edasi Kalli järve poole sõites hakkab silma põlenud laevavrakk kalda lähedal. "See laev sõitis kunagi madalikule ja asja tast ei saanud. Seal kaldal on veel ühe kõrtsi varemed, kalamehed tahtsid selle koha ära tähistada ja panid laeva seal kohas põlema," räägib Indrek tõsiselt. Ei saagi aru, kas on kalamehejutt või päris lugu.
Järvel on kalamehi, kes nurga tagant välja ilmuvat kummituslikku oranþi paatideahelikku nähes esialgu asjad kokku pakivad ja elu eest minema aerutavad. Muidu inimtühjas kohas on korraga mitu paaditäit inimesi, kelle seas Eesti televisiooni võttegrupp, Uuno raadio ja muu meedia esindajad pildistamas-filmimas. Nagu pressikonverentsil. Kogu seda veidrat kampa tuleb uudistama kobras, kes hirmu ületades ujub pikalt ujuvkolonni kõrval. Kobras ei jõua ära imestada iseäralikku seltskonda ja ronib mitu korda kaldale kõrgemalt vaatama, et mis imelikud tegelased need on.
Sookollid saunas puhtaks
Leego järve ääres Leego talus ootab pisut mudaseid sookolle saun ja soe hernesupp. Tüüpilise sookoerana kõhu alt mudane koer tuleb samuti vastu ja pakub igale vastutulijale oma märga kõhualust sügamiseks. Läbitud on 20 kilomeetrit, mis järgmine päev tuleb läbi sõita vastupidi – ülesvoolu ja vastutuult.
