Vaata ka Haabjameeste kokkutuleku pildigaleriid
Äripäev, Puhkepäev, 05. oktoober 2001
Kaido Einama
Soomaal Riisa küla tee ääres seisavad poris mitu suurt turismibussi. Porised jäljed aga lähevad edasi, metsa alla, kuhu bussid enam ei pääse. Mudane raskestiläbitav sootee viib otse Karuskose talu juurde, kus haabjamehed peavad iga-aastast kokkutulekut.
Karuskosel ei saa vaadata CNNi ning isegi mobiililevi on katkendlik. Seal peavad haabjamehed oma kokkutulekut. Talu juurde ei saa ka autoga, sõiduvahend tuleb jätta porise ja vesise aasa äärde metsa alla ja siis üle rippsilla üle jõe minna.
Sellisesse raskesti ligipääsetavasse kohta Raudna jõe kaldal olid oma haabjad kaasa võtnud ka kolm haabjameest. Ülejäänud tulid ilma transpordivahendita. Üks haabjas, mida puude all usinasti edasi tahuti, olevat juba viis aastat tegemisel. Seekord veel ka valmis ei saadud.
Aivar Ruukel, kes üritust korraldab ja Soomaa.com kaubamärgi all inimesi sohu meelitab, istub rippsillal ja jagab ruuporist käsklusi. Keegi peseb porist pontoonsilda. Paduvihm on just üle jäänud ja niigi soine maastik veel vesisemaks muutunud. Karuskose talu seinale on veetud sinine triip – see märgib kõige kõrgemat veeseisu, mis sealkandis on olnud. Lapsed proovivad triibuni sirutada – ei ulata.
Esimene haabjameeste võistlusala on lamba vedamine. Lammas asetatakse koos saatjaga haabjasse ja koorem tuleb vedada poini ja tagasi. Ruukel istub rippsillal ja fikseerib silla alla jõudva võistleja aja.
„Lammas on stardivalmis,“ öeldakse kaldalt. „Ei ole, päästevest on veel puudu,“ arvavad korraldajad. Vesti asemel loodetakse lambale piisavat siiski karvasest kasukast.
„Ega lammas lootsikus ohtlik pole?“ küsitakse pealvaatajate seast esimeselt võistlejalt murelikult. „Ei ole, lambad on heatahtlikud,“ saab küsija vastuseks.
Aivar Ruukelilt päritakse aga, miks seda lammast üldse vaja lootsikus vedada. „Sellepärast, et vanasti iga päev veeti,“ seletab Ruukel. Esimene võistleja Kusta sõidab vahepeal vaikselt ja sujuvalt poini ning tagasi kolme ja poole minutiga.
Teine võistleja Kaido sõidab poini sik-sakitades. „Mõla on vist kehva,“ arvab Ruukel korraldajapuldist. „Tundub, et ka tagasitulles järgib ta sama marsruuti,“ ütleb Ruukel ruuporisse. Aeg on stiilile vastav – 8 minutit.
Pealtvaatajad harjutavad samal ajal sõitu teiste haabjatega, toetudes ühele põlvele nagu indiaanlased. Teadjad ütlevad selle stiili kohta: kohalikud nii ei sõida. Võistlustel põlvele toetuja diskvalifitseeritaks kohe.
Kolmas võistleja Marko ületab finiðijoone selg ees. Ei diskvalifitseerita – seega ka kohalikud sõidavad teinekord selg ees. Lammas aga muutub sellise stiili peale kurjaks ja tõuseb püsti. „Appi, ta uriseb!“ hüüab lamba saatja paadist. „Lambal on lubatud ka seista,“ tutvustab Ruukel reegleid ja sõit jätkub. Käsklusele „Lama!“ loom ei kuuletu ja ajab selle peale hoopis haabja ümber. Reisijad peale pahandusetegija enda pääsevad sillale ja vettinud villaga loom tõstetakse nattipidi jõest kuivale. Korraldajad otsustavad minna üle teisele alale – veekandmisvõistlusele. Selles tuleb vähemalt poole ämbritäie veega joosta üle kipaka rippsilla ja siis kanuuga kiiresti tagasi.
Kuigi esimese võistleja sillaületamisel puruneb silla trossi külge seotud seinakell, jätkub duell Kusta ja Kaido vahel. Samad mehed peavad kahevõitlust ka kolmandal alal: haabja sees pea peal seismises. Kõige otsustavamal hetkel hakkab võistluslootsik lekkima, kuid haabjamehed ei lase end sellest segada. Võitja Kaido seisab jões triivivas haabjas pea peal üle kolme minuti, siis lõpetab, kuna vesi hakkab silma tulema. Stiilipunktid lubatakse aga anda V-stiili eest ehk jalad harki seismise eest, konksus jalad ehk nn. grillkana-stiil teenib pealtvaatajatelt väiksema poolehoiu.
Kui päike juba soo taha vajub ning jõel hämaraks läheb, hiilib üle rohumaade kohale tihe udu ja haabjamehed kogunevad eemal püstitatud püstkotta, mis oma kõrguselt peaks Eestis teine olema. „Oma 15 meetrit kõrge,“ ütleb supijagaja niiskeid riideid kuivatavatele haabjapäevalistele lõkke taga. Eesti kõrgeim pidi olema 18 meetrit. Loomanahkade asemel on püstkoja palgid kaetud koormapresentidega, mis paremini vihma peavad ja isegi valgust läbi kumada lasevad. Püstkoja taga ootab kirveviskamise märklaud ja „mitteliikuv metssiga“, mille pihta enne pimedat täpsust loopida ei jõutudki.
