Internetilink:
Paadimehe Aastaraamat 2001
Lauri Vahtre
Juba üle kahekümne aasta olen oma sõpradega käinud kevadeti mõnel Eesti või Põhja-Läti jõel kummipaadimatkal. Korduvalt on selleks olnud Piusa, Võhandu, Valgejõgi, Vaidava ja Amata. Kõik head, igaüks oma nüanssidega, millest lühike ülevaade tagapool. Kuid olgu konkreetsed ilma- ja veeolud millised tahes, ikka on see olnud üks suur kevadesse minek, millega olen aja jooksul nii ära harjunud nagu hommikuse hambapesuga ja ilma on nagu imelik.
Ma ei salga, et käesolev kirjatöö on mõnes mõttes reklaamtekst, aga seda mitte otseselt Loobule, vaid paadimatkamisele üldse ja kummipaadimatkamisele iseäranis. Mul on väga hea meel, et sattusin koolipoisina ühele sellisele retkele, ja tahaksin seda tegevust omalt poolt propageerida võimalikult paljudele. Vaadake ainult, et te ära ei upu ja et te tühjad konservikarbid ikka lõkkest läbi lasete. Niisiis — reklaamtekst kevadisele Eesti loodusele ja linnast-ära-olemisele, lisaks veel pisukesele sportlikule närvikõdile, mille nimetatud jõgedel võin garanteerida, kui vaid küllalt vett ja voolutugevust on. Kui viimaseid on aga enam kui küllalt — sedagi juhtub —, siis on oodata lausa teravaid elamusi (vt hoiatust üle-eelmises lauses).
Kummipaadimatkaja pole mingi kurioosum, aga ülearu palju neid ka ei ole. Süsta- ja kanuumehi on vahest rohkem, minu lugupidamine neile. Mina olen oma kummipaadierakonnaga igatahes rahul ega kavatse seda vahetada. Kõik sõltub harjumusest, iseloomust, aastaajast, jõest, mida eelistatakse. Ilmselt on kummipaadimehed natuke omaette inimtüüp. Loodan, et nad reageerivad siinsele jutule, seda parandavad, täiendavad ja õiendavad.
Möödunud kevadel otsustasime üle hulga aja katsetada mõnd uut jõge. Sõelale jäi Loobu jõgi Põhja-Eestis. Olles (osalt) juba kenas keskeas ja suhteliselt hõivatud, otsustas meie kuueliikmeline ehk kolmepaadiline matkaseltskond kahepäevase matka kasuks. Oleme proovinud ka ühepäevast, aga sellest ei saa ikka õiget maitset suhu. Kolmepäevane oleks muidugi kõige parem, sest siis oleks üks terve päev, mida tsivilisatsioon ja argimured ei rüveta. Nooremast peast, kui aega oli rohkem, nii tegingi.
Loobu on Valgejõega enam-vähem paralleelne, ainult et suubub Hara lahe asemel Eru lahte ja Nõmmeveski joa asemel on Loobu jõel Joaveski treppjuga. Aga muus osas on sarnastust niipalju, et Tallinnast hea lähedal minna ja teiseks saab Peterburi maanteelt hästi ligi. Loobule muuseas mitte nii hästi kui Valgejõele, aga saab siiski. Probleem oli nimelt selles, et kui alustada otse maanteesilla juurest, siis — vähemalt nii tundus kaarti vaadates — kahe päevaga mereni ei jõua. Seetõttu surusime oma kolme auto killavoori mingit pisiteed mööda umbes kolm kilomeetrit piki jõge veel allavoolu, kus ühe talu juures otsustasime jõkke astuda. Autod jagasime jõe äärde laiali. Ühe viisime Vihasoole, teise Joaveskile, kolmandaga tulime alguspunkti tagasi. Nii olime kindlustatud võimalike katastroofide ja avariide vastu ja võisime peaaegu igal pool oma retke katkestada. (Selline ettevaatus tuli eelmise aasta kogemustest, kui ma Valgejõel pärast Nõmmeveskit oma paadi lausa ribadeks sõitsin — aga tol aastal (1999) oli ka hirmus vesi — ja pidime märgade ning läbikülmanutena lõpetama pool päeva varem kui plaanitud.)
Veetase oli päris hea. Hea — see tähendab, mitte liiga madal. Vee madalus on iga-aastane hirm. On juhtunud (nt korra Amatal, Lätis), et jäime hiljaks, vesi oli juba nii all, et paat lohises mööda põhja ja mingit sportlikku pinget ei olnud. Optimaalne aeg on tavaliselt aprilli keskpaiku. Tõsi, päris suurvesi on veelgi varem, aga seda ma pole katsetanud.
Kõige lähemal suurveele olimegi 1999. aastal Valgejõel ja kogemus oli üsna õpetlik. Sõitsin Joaveski kosest alla, jäin ilusasti paati, aga siis lasin elektrijaama veesilla postil ennast paadist ikkagi välja lüüa ja kui mul poleks olnud spetskombinesooni, siis oleksin tõenäoliselt ära uppunud. Voolu jõud oli nii hirmus, et kui mind välja sikutati, oleks äärepealt tuttuued kummikud ära viinud, ehkki saapasääred olid korralikult püksisäärte all. Kõige rohkem ärritas see, et kui oleksime sõitnud alla kahekesi ja korralikult aerutanud, siis oleks sellest fantastilisest kärestikust tõenäoliselt puhtalt ja suure mühinaga läbi tulnud.
Suurvee aegu segab matkamist veel seegi, et siis on alles külm ja jõekaldad lumised. Lill veel ei kasva ja matkasell ei saa põndaku peal aeleda. Mais saab, aga siis jälle vesi madal. Nii et seda optimaalset hetke, kui on veel vett ja juba soojust, tuleb igal kevadel eraldi passida ja oma sisetunde abil ennustada. Ideaalne oleks muidugi kaamerate süsteem nagu mõnes alpikuurordis. Küllap selline süsteem ükskord ka tuleb, aga mõnes mõttes on toregi, et teda veel pole.
Loobu kulges esialgu küll veerohkelt, aga suhteliselt igavalt. Seda viimast muidugi vaid sportlikus mõttes, muidu oli kõik ilus ja hea. Tegemist on inimtühja kandiga, kus metsa taga on raba ning kus jõgi keerutab ja kruvib, nii et algajale päris hea. Saab selgeks, kuidas paati juhtida ja puutüvedest mööda hiilida. Võib õppida sedagi, et suvalisest oksast ei tohi kinni võtta: vool tõmbab paadi alt ära ja sealt see karsumm tulebki.
Sellise poollaisa, aga väga hingekosutava kulgemise tähe all möödus enamik päevast. Pärast lõunat, õieti juba õhtu lähenedes jõudsime Joaveskile. Pilk trepjale joale pani suu vett jooksma. Astmeid on mälu järgi nii viis-kuus sadakonna meetri peale, iga aste umbes poolemeetrine — ideaalne vupsadi-vupsadi allasõiduks. Olen seda korduvalt teinudki Valgejõe matka raames. Valgejõe Nõmmeveski ja Loobu Joaveski vahet on vaid mõni kilomeeter. Oleme võtnud ühe paadi selga ja käinud naaberjõge proovimas. Üks aasta sõitsime mõnusalt alla, teine aasta oli vesi nii madal, et jäime trepiastmetel järjekindlalt põhjapidi kinni ja mingit hoogu sisse ei saanud.
Niisiis, Joaveski tüüpiline probleem paadimatkaja jaoks on vee vähesus. Meie aga olime sattunud nii heal ajal, et vett oli justkui paljuvõitugi, s.t voolutugevus kohutas osa matkaseltskonda ära ja nii me siis koskkärestikust alla ei sõitnudki, vaid tirisime paadid mööda. Eks vist Valgejõe hirmukogemus segas; teiseks oli juba peaaegu pime ja totter on saada märjaks õhtul hilja, kui ööbimiskohta pole veel leitud, aga juba on külm ja kõle. Natuke ta hinge kripeldama jäi ja tekitas mõtte, et teinekord võiks üritada matka alustada veelgi rohkem altpoolt, et jõuda Joaveskile keskpäevaks. Siis võiks allasõidu ja sellega paratamatult kaasneva riietekuivatamise ühendada lõunaga. Muuseas tasub Joaveskil ka niisama natuke ringi vaadata. See on praegu üsna unustushõlma vajunud paik, aga arvatavasti tõuseb peagi nagu fööniks tuhast. Või nagu uinuv kaunitar. Vaevalt et küll villavabrik uuesti tööle hakkab, aga miks mitte midagi muud.
Niisiis astusime koskkärestiku taga uuesti jõkke, sõitsime pool tunnikest ja jäime paksus metsas laagrisse. Olen aastaid telki vältinud ja ikka kuskil talus või küünis öömaja leidnud, sekka ka magamiskotis ja kilesse mähitult kuuse all maganud, aga seekord võtsime telgid ja õigesti tegime. Ööbimine oli igati ürgne ja samas mõnus. Rõhutan vaid veel: vaadake, et te oma rämpsu lõkkes ära põletate, tehes lõkke soovitavalt vanale lõkkeasemele. Neid seal ikka on.
Jupikene Joaveskilt ööbimiskohani aga oli matkamise sportliku külje sõbrale igati meeliülendav. Jõgi muutus kärestikuliseks ja põnevaks ning täitis hinge meeldiva ootusärevusega järgmise päeva suhtes. Ja kuna lugejat pole mõtet vaevata kirjeldusega lõkketegemisest, söömisest ja magamisest, siis jätkangi kohe sellega, et järgmisel päeval jõgi ei petnud: oligi nii huvitav ja kärestikuline, kui lootsime. Muuseas, Loobu jõele tulemast oli mind hoidnud just teadmine, et ta on suhteliselt väike jõgi ja kummipaadimees jääb põhjapidi kinni. Ei, vähemalt 2000. aasta kevadel polnud seda hirmugi. Kilomeetrite kaupa keerdus lahti ideaalilähedast kevadist jõge: kiiret, kärestikulist ja küllalt laia, nii et kaldalt vee kohale sirutuvate või vette kukkunud puude probleemi praktiliselt ei olnud. Kärestik järgnes kärestikule, tehes vahepeal minimaalseid pause, et matkaja saaks nina sügada ja paadist vett välja kallata. (Vahemärkus: kogu krempel peab olema veekindlalt pakitud ja paadi külge kinni seotud. Päästevest on igaühe sisetunde küsimus.) Eriti hästi sobib selline jõetüüp — lai, kiire ja mitte eriti sügav — minu harjumusega sõita paadis mitte istudes, vaid püsti, tüürides pika toigasmõlaga, millega saab nii aerutada kui põhjast tõugata. Püstisõitmisel on see eelis, et kärestikku minnes on natuke varem näha, kus on kõige ohtlikumad kivid ja kus võiks olla kõige tõenäolisem läbipääs. Sekund rohkem mõtlemisaega kui neil, kes eelistavad sõita istudes.
Muidugi istun minagi kärestikku sisenedes viimasel hetkel oma seljakoti peale maha, sest püstisest mehest võib ootamatu kivi otsa sõites saada kergesti vees hulpiv mees.
Niimoodi sõitsime kuni Vihasooni, esimese maanteesillani, kus üks paatkond paraku mingi jõepõhjast okkana turritava rondi leidis ja paadi põhjalikult puruks sõitis. Seda juhtub. Nii paari-kolmekümne sentimeetrise augu võib jõekaldal ära paigata, aga kui asi on hullem, tuleb tõsioludele alla vanduda, kui just varupaati kaasas pole. Meil ei olnud ja nii kuulutasime matka lõppenuks. Mereni jäi vahest paar kilomeetrit, olime oma programmi tegelikult peaaegu täitnud. Oleks olnud tore võidukisa saatel Soome lahele jõuda, aga midagi peab ju ka teiseks korraks jääma. Igatahes olime saanud kogemuse võrra targemaks ja elamuse võrra rikkamaks. Korraliku veeseisu juures on Loobu vähemalt Joaveskilt mereni suurepärane.
Ja nüüd lühidalt mõnest teisest jõest:
PIUSA — kahepäevase matka saab, kui alustada Vahtseliinast (enne seda looget, mis eelneb varemetele) ja lõpetada Tammel. On alustatud ka Vastseliina alevist, aga seal on jõgi ikka veel liiga kitsas. Tammelt edasi sõitnud ei ole, aga kärestikud saavad läbi juba enne Tammet. Vahtseliina kandis on kärestikulisem, pärast tulevad jällegi võrratud “müürid” (liivakivipaljandid), mis samuti lõpevad enne Tammet. Sealkandis tasub paadimatkamine vahepeal katki jätta ja jalgsi üks tiir teha, näiteks Vastseliina lossivaremete või mõne loodusliku müüri otsa minna. Tasub ka kohalike inimestega juttu ajada, saate sellist võru keelt kuulda, millist mujal ei saa. Muide, Piusa on sealkandis Võru- ja Setumaa piirijõgi.
VÕHANDU — on proovitud siseneda nii Leevilt kui Kääpalt ja viimane variant tundub arukam, vähemalt kevadel. Nii saab ikka ka kärestikke, enne kui jõgi kaunite liivakivipaljandite vahel veidi rahuneb. Kahepäevase matka saab näiteks Kääpalt Süvahavvale, aga võib ka Räpinasse välja sõita (3—4) päeva. Sel juhul möödub lõpp hoopis teiselaadsel jõel, roostikus, kus vaikselt sõites näeb vesielu ja võib kala püüda. Põnevamas lõigus on Võhandul mitmeid endisi veskitamme (nagu ka Piusal), millest enamikust saab mürinaga alla sõita, ent kindlasti tuleb enne kinni pidada ja täpselt järele vaadata, kust just. Samuti on õige kotid enne allasõitu paadist välja tõsta. On kaks ohtu: et mingi ront või raudlatt paadi puruks tõmbab, ja teine, et lähenete ohtlikule kohale (sellele, kus vesi vahutab ja teeb kohisemise moodi häält) külg ees ja lähete ümber. Juhul kui satute keerisesse, mis teid põhja kisub, siis olevat ühe tarkuse kohaselt õige põhja vajudagi ja vee all keerisest eemale ujuda. Pole ise seni sellisesse olukorda sattunud, küll aga näinud, kuidas vette kukkunu nagu pesumasinas tiirutama hakkab. (See oli Valgejõel Nõmmeveski kose all “augus”; tol korral ulatusin hädalisele lihtsalt kivilt kätt sirutama.) Üldiselt: kui paadi nina otse hoiate, siis ei juhtu midagi hullu, ainult paadi võite vett täis saada, aga mis sellest.
VALGEJÕGI — juba korduvalt räägitud. Kahepäevase või õieti poolteisepäevase matka saab, kui sõita Peterburi maanteelt Kotkale, kolmepäevase, kui Loksale. Jõgi on kõikjal ilus, aga eriti rabav on Nõmmeveski oma joakese ja kanjoniga. Üldiselt sealt joast allasõit ohtlik ei ole; madala veega võib isegi kinni jääda. Kõva vooluga peab siiski ettevaatlik olema. Võib soovi korral teha ka “kõrvalhüppe” naaberjõele Loobule. Veidi pärast Nõmmeveskit suubub Valgejõkke (vasakult) Vasaristi oja. Selle orgu tasub jalgsi imetlema minna. Org lõpeb Vasaristi joaga, mis on suvel peaaegu kuiv, aga kevadel võrratult kaunis. Seda muuseas saab vaatama tulla ka ülaltpoolt, Kotka—Valgejõe kruusateelt.
VAID(A)VA (Põhja-Lätis) — kolmepäevase matka alguspunkt oli maanteesilla juures, kus otseselt asulat polnudki, lõpp Apes. See on natuke suurem jõgi kui nt Piusa ja vool ehk veidi tugevam. On kärestikke ja on puutüvede vahelist slaalomit. Teravate elamuste krooniks on Ape-lähedane elektrijaama tamm, kust saab oma kolmemeetrise kukkumise. See on ohtlik, aga mitte lausa vastutustundetu. Jällegi keerisesse jäämise oht ja kindel reegel, et tuleb minna nina ees. Kahekesi paadis olles varitseb oht, et tagumine kukub esimesele hammastega kuklasse. (Ma ei naljata, seda on korduvalt juhtunud.)
AMATA (Põhja-Lätis) — voolab Koivasse veidi ülalpool Siguldat. Amatat ennast saab umbes päevateekonna jagu; sisenemine jällegi maanteesilla juurest, kus asulat pole. Amata on tujukas — kõrge veega väga hea, madalaga kõlbmatu. Teisel päeval jõuate Koivale ja võite laiselda. Lesite paadipõhjas, imetlete kauneid kaldaid ja lasete voolul ennast kanda. Päikeseloojangul hakkab paistma Turaida lossi siluett, mis näeb välja nagu Caspar David Friedrichi maal.
***
Lõpetuseks jääb üle vaid loota, et paadimatkajate omavaheline infovahetus tiheneb ja et kõigist Eesti jõgedest oleks võtta mõni korralik matkakirjeldus. Lisaküsimusi või täiendusi saab siinkirjutajale edastada meilitsi lauri.vahtre@riigikogu.ee. Head matkamist!
