Blogid

Egiptus on üks neist paljudest kohtadest, mida PEAB nägema! Mina käisin seal koos oma õega (jaanuar 2006) Eks reisitud on varemgi, kuid kaugele...soojale maale pole ema meid veel üksi lasnud. Mina olin siis 16, õde 18 (nüüd oleme aasta vanemad). Kodus käis meeletu pakkimine...Eestis oli siis nii külm, aga meie pistsime kohvrisse oma kleidikesed, seelikud. Kui ema meid lennukile oli saatnud ja me õhku tõusime....oh seda õnne! Kirjeldamatu vabadus puges hinge.

Eelmine aasta jäi vist vahele, kuid sel suvel jõudsime rattaga Paljassaares ära käia. Marsruut oli veidi teine ja nähtu ka.

Alustasime, ime küll, hoopis Tondilt, kust sai raudtee äärt pidi mööda teed Tulika ja Sõle tänavale. Siis jalgrattateed pidi Koplisse, mis laupäeva päeval oli suhteliselt rahulik kant. Majad on seal juba üle ühe üsna kobedad, raha ja renoveerimine jõuab ka sinna.

Otsisime üles Kopli Liinid, et ikka see legendaarne koht ka ära näha enne, kui sinnagi kerkivad väljast plastist ja seest kipsist majakesed, väga kallid /merevaade!

Ükskord tuleb see aeg, kui pinnapealsest tutvusest merega tuleb edasi minna - süviti tutvumisele. See aeg jõudis siinkirjutajale kätte esmaspäeval, kui Mart Reimann kutsus proovisukeldumisele - on neil selline võimalus Valkla rannas avatud merekeskuses.

Tuult oli merel parasjagu ja kitesurfarid ehk lohelaudurid nautisid õhu kiiret liikumist täiega.

Pildid ka.

Merekeskuses, mis tegelikult on siiski miskit enamat kui terrassiga putka rannas, nagu Mart Reimann rõhutab (terve rand ja vaba õhk on toimumiskoht) valitses aga esialgu vaikus, kui välja arvata üksik skuuter, mis rannavees ringi tiirutas. Teised saabujad olid veel Tallinnast teel. Iseenesest oli see ettevõetava retke jaoks ka mõnes mõttes positiivne - tuul vaibus õhtu jõudes ja silmapiiril hakkasid hajuma ka Venemaalt tulnud metsapõlengust tekkinud suitsupilved. Vee all seega võis olla juba selgem ja ilusam.

Londoni lennujaamades valitseb hetkel kaos, kuna terroriohu tõtu ja väidetavalt suure terroriplaani paljastamise tõttu ei lasta ühtki reisijat käsipagasiga lennukisalongi.

Briti julgeolek teatab, et alla taheti lasta 6-10 USA reisilennukit, kasutades selleks vedeliklõhkeainet. Praegu kontrollitakse kogu pagas vedelike suhtes üle.

Peale öist vihma sai selle töise suve laupäev veedetud Kaberneeme-Ihasalu rannas. Tegelikult väga ei kahetsegi puhkusepuudust juulis, sest kõik nurgatagused on sel kuumal kuul jõmme täis. Ja parme ka, kes hammustavad taldadeni paiste. Aga muidu on muidugi lahe looduses :)

Kaberneeme restos hommikusöök tehtud ja WiFi testitud, asusime skuurimürina saatel teele poolsaare tippu. See polnudki (veel) eravaldus - sai randa ja puha. Öine vihm oli metsaaluse veel märjana hoidnud. Aga lõkkeasemeid oli igal pool ja mõni lõke oli natuke ka pesast välja läinud. Nii need tulekahjud tekivadki.

Naised on linnud - kes kodukana, kes harakas, kes uulitsavarblane, aga mina olen rändlind. Kui suvi lõpeb hakkavad tiivanukid kihelema, suled sügelema ning rännukihk haarab meeled. Hea meelega paneks seljakoti eluks esmavajalikku täis ja kaoks aastateks, aga kahjuks sattusin sõltuvusse liiga hilja ja nüüd toovad kaks väikest heledapäist ja sinisilmset põhjust mind alati koju tagasi.

Otse presidendilossi külje all ehmatasime möödujaid ja meelitasime ligi pensionäre Segwaysid proovides. Need neli liikurit olid Leedust kohale toodud. Maksavad väidetavalt Eestist ostes 120 000 krooni (kes neid müüski?). Mujalt tuues saab ka alla 100 000. Kannavad kuni 180-kilost inimest. Sõidavad akudelt kuni 25 km. Arendavad kiirust kuni 45 km/h. 

Kirjutab ka Eesti Päevaleht.

Proovisime kuumal kevadisel pühapäeval läbida soo Simisalust Selijärveni mööda Simisalu-Matsimäe matkarada ja tagasi veidi ülevaltpoolt, Tammsaare "Tõe ja Õiguse" oletatavatest toimumiskohtadest sooküladest läbi mööda suveteid. Taliteed olid ka GPSis sees, aga ei hakanud lausa mädasoos sumpama, sest maa oli juba pehme.

Pildid: Tammsaare radadel, 07.05.2006.