EGIPTUS, SHARM EL SHEIKH, 2005

Naised on linnud - kes kodukana, kes harakas, kes uulitsavarblane, aga mina olen rändlind. Kui suvi lõpeb hakkavad tiivanukid kihelema, suled sügelema ning rännukihk haarab meeled. Hea meelega paneks seljakoti eluks esmavajalikku täis ja kaoks aastateks, aga kahjuks sattusin sõltuvusse liiga hilja ja nüüd toovad kaks väikest heledapäist ja sinisilmset põhjust mind alati koju tagasi.
Esimese ja teise reisi vahele jäi pea kolm aastat. Seda suurem ootusärevus aga valitses, kui reisileminek sai ära otsustatud. Valik oli kahe vahel – kas maroko või egiptus. Jäi egiptus soodsama hinna tõttu. Seekord kutsusime ka sõbrad-sugulased kaasa, et võõrsil lõbusam oleks ja hiljem kodumail saaks muljeid jagada ilma, et keegi haigutades küsiks, mis seal veel süüa anti...? 
Valmistusin seekord reisiks eriti hoolsalt – lugesin trip.ee-st teiste reisimuljeid, soovitusi ja hoiatusi. Ostsin kaasa pipraviina, mis pidi kõhu korras hoidma, kirjutasin üles söögikohtasid, kus pidi olema ohutu süüa, õppisin araabia numbreid, et kaupmehed meid sinisilmseid pügada ei saaks jne. Ja siis ütles sõbranna, kes armastab kõike organiseerida, planeerida, süstematiseerida, et me peaks kamba kokku ajama ja reisi läbi arutama.
 
Ma ei saanud aru, miks? Piletid olid olemas ja olime kokku leppinud, et ekskursioonid ostame kohapealt. Oma riiete ja raha kaasa pakkimine on ka nagu igaühe oma asi. Sõbranna seletas, et reisiapteek tuleks läbi arutada ja kes mida võtab jne. Üritasin talle seletada, et sealt saab osta, kui midagi juhtub. Ta sai tigedaks, et kas ma pole kunagi varem reisil käinud ja niimoodi ju reisi ei organiseerita, ta ei julge teistele öeldagi, et niimoodi organiseerimata reisile läheb. Aga ma ei organiseerinudki ju reisi, ma lihtsalt kutsusin teisi kaasa sooja päikese alla ja nad tulid.  
Sharm el Sheikh võttis meid vastu sisseelamisprogrammiga –lennukist välja astudes ootas meid ees peaaegu sama külm öö, kui Eestiski. Lennuk peatus keset platsi ja seal me siis ootasime kuni meid karjakaupa bussidesse aeti ja lennujaamani sõidutati. Hoolimata külmast ootamisest ei tohtinud me sinna jala minema hakata. Üritasin siis endale ette kujutada, et ma olen kuri eesti kulak, kes kohe loomavagunisse aetakse ja sooja Siberisse saadetakse. Vastu hakata ei tohi, muidu lastakse maha. Või mis veel hullem - saadetakse lennukiga Eestisse tagasi. Kuigi bussi mahtus väga palju inimesi, pidi siiski see väike buss kaks korda sõitma, et lennukitäis rahvast ära sõidutada. Algajate egiptusekülastajate asi – hiljem mahtus isegi taksosse peaaegu sama palju inimesi ära, kui sellel hetkel bussi. Vaestele tollitöötajatele käisid närvidele üliviisakad eestlased, kes pingsalt olematut kollast kontrolljoont enne ei ületanud, kui eelmine oli luugi eest ära läinud. Tollitöötaja karjus mitu korda närviliselt come on, come on. Aga lõpuks sai tal kõrini ja hakkas teise töötajaga lõõpima, tõenäoliselt selle üle, millised pidurid ikka seekord kohale on veetud neile. Eks nad olid harjunud itaallastega, kes käratseva parvena passidega vehkides nende leti ära ummistasid. Kõige tähtsam pärast viisa passi kleepimist ja pagasi ootamist, oli osta tax-free poest viina kaasa. Egiptuses olla ju jumala poolt kehtestatud kuiv seadus, mis siiski beduiinidele ei kehtinud, nagu hiljem turistide pudelitest õlut kaanivatest taksojuhtidest selgus. Ja selgus ka see, et kuigi jumal keelas ära alkoholi ja alasti naised, unustas ta ära keelata narkootikumid ja suitsetamise. Ja kui meil reisi lõpu poole vesipiibu lehk vastu hakkas, üritas üks meesterahvas ebaõnnestunult nalja teha. Ta nimelt ütles ühele vesipiibu pakkujale, et ta ei taha seda lahjat jura tõmmata, ta alla kokaiini ei tarbi. Selle peale tilpnes sell meil pool tundi sabas ja üritas meile erinevaid narkootilisi aineid maha äritseda – name your price only! Tähelepanek reisipäevikusse – Egiptus on imedemaa, seal on võimalik kõike osta, kui vaid hinnas kokkuleppele jõutakse!  
Pagas käes, viin ostetud, sõbrad kõik koos – ja jälle lennujaamast välja ja bussi peale. Giid vedas meid hotellidesse ja tuletas meelde, et Egiptuses elab väga vaene rahvas ja bussijuhile tuleb kindlasti tippi jätta. Me siiski ei näinud selleks põhjust kitside eestlastena – töötas ju bussijuht Eesti reisifirma alluvuses ja andku siis reisifirma talle rohkem pappi, kui neil nii kahju vaestest egiptlastest oli. Lisaks pidi Sharm olema täis vaeseid egiptuse maapoisse, kes enne turismipiirkonda sattumist polevat ühtegi naist ilma musta “ümbrikuta” näinud, kust ainult naise silmad paistsid. Isegi oma ema mitte. Hiljem tuli välja, et see on siiski jama, kodus käivad naised ilma selle “ümbrikuta” ringi, see pannakse ainult õue minnes selga ja külaliste vastuvõtmise ajaks.
Majutusime hotellis “Aida”. Passid võeti meilt järgmise päevani ära. Tõenäoliselt igaks juhuks, et reisifirma ikka raha üle kannaks neile. Ja esimene probleem tekkis klaaside või topside leidmisega. Et kõhuhädasid ennetada, selleks pidi ju pitsi viina kogu aeg hinge all hoidma magu suured reisigurud trip.ee-s õpetasid. Sõbranna  läks asjalikult hotelli fuajeest küsima klaase. Tagasi tulles ütles, et no problem, kohe tuuakse. Aga minutitest sai tund ning meie jõime otse pudelist ja saime oma esimese õppetunni – kui öeldakse no problem, siis järelikult pole lootustki. Kartsime küll veidi, et äkki saadi valesti aru ja hommikul tuuakse restitäis päikeseprille meile ukse taha, mille me ära ostma kõik peame. Üks glasses ju kõik. Aga meelespea reisipäevikusse – võta alati topsid kaasa! Ja siis avastasime, et oleme vist kuu tagurpidi joonud. Aga samasuguseks kuunaeratuseks jäi ta siiski reisi lõpuni, nii et asi ei saanud meie joomises olla.
Hommikul silmi lahti tehes oli tunne, nagu oleks eluaeg seal elanud. Kõik oli nii omane ja unistustest tuttav – soe päike paistis aknast sisse, vesi oli nii helesinine ja inimesed naeratasid! Hommikusöök oli fantastiliselt hea – erinevad saiakesed ja koogid ja üks torumütsiga kokaonu vehkis pannkooke ja omlette teha – ja ikka vastavalt kliendi soovile, kas juustuga, paprikaga, vorstiga, sibulaga või kõik see korraga. Kui tuli välja, et õhtusöök on veelgi vägevam, siis ma ei pidanud kolm päeva enne reisi lõppu enam vastu ja katsusin peakokka kaasa meelitada, et mul oleks koju ka sellist meest vaja, kes nii hästi süüa teha oskaks. Kokaonu lõi näost särama ja jooksis vist koju kotte pakkima, sest ülejäänud päevadel ta enam välja ei ilmunud. Märkus reisipäevikusse – ära tekita asjatut lootust inimestes, kui sul pole neile paraku muud pakkuda, kui kartulite praadimist või makaronide keetmist!
 
Linnatuur pidi olema kell 11, aga hommikusöök oli kell 9. Kui on kaks tundi vaba aega ja suund turule teada, siis põhjust sinna minna leiab ju alati. Hetkel leidsime põhjuseks päikeseprillid, õieti küll nende puudumine. Reisijuhid märgivad Egiptuse suurima puudusena pealetükkivaid kaupmehi. Niisiis oli meil plaan neist eemale hoida, äratada võimalikult vähe tähelepanu ja hiilida läbi turu ning osta endale päikeseprillid. Oma luigenahaga suutsime me jääda täpselt sama märkamatuks, kui kanad rebasekasvatuses. Kari kaupmehi tuli meid kohe murdma. Kes püüdis meil kõrist, käest ja rahakotist haarata ning meelitada oma boksi pisikest pühadeküpsist kingituseks saama. Ja kes lootis skitkide ja halpaa hintaga meid ära võluda. Come on my friend, no money, little present, just for you. Me olime kui peata kanad, läksime näost veel valgemaks kui enne olime ja otsustasime, et meie närvisüsteem pole veel valmis sellist kultuurishokki vastu võtma. Hotell tundus pärast seda püha templina, mille rahu ja vaikust ei suutnud isegi kaalujälgijatest ja tantsutrennifanaatikutest itaallased rikkuda. Itaaliakeelne üle hotelliterritooriumi kaikuv autostopi laul tundus kui inglikeste hääl meie kõrvadele sel hetkel.
Linnatuuril otsustasime olla tähelepanelikud ja panna kõik kuldmunad kõrva taha, mis reisijuhil peaks suust kukkuma. Reisijuht näitas, kus miski kõrts, valuutavahetuspunkt, kasiino ja muu tore koht asub. Ja lohutas meid kaupmeeste osas, et ega nad meelega ega halva pärast. Nad on lihtsalt harimatud ja uudishimulikud ning tahavad oma teadmisi maateaduses ja kultuuriloos täiendada. Mis siis ikka, pärast seda olime juba nii julged, et läksime ja jutustasime neile maatedust ja kultuurilugu. Ja et neil oleks mitmekülgsem õppida, siis olime mõnikord pärit Islandilt ning kasvatasime hülgeid ja tootsime jääd jääkappide tegemiseks. Teinekord aga olime pärit Kamtshatkalt ja äritsesime vulkaanidest kaevandatava grillsüsiga. Kuskilt pidid ju meie miljonid pärinema, kui me juba sedasi ringi reisime.
Iga kord see muidugi läbi ei läinud, üks kohalik “kuulus” kunstnik, kes maalis papüürusele kohalikke liiklusmärke ehk püramiide ja vaaraosid, oli abielus hispaanlannaga ja elas Londonis. Tal oli pildistav telefon ja puha! Ta jutustas meile oma elulugu, kontrollis vahepeal, kas meil ikka kõik  tähtsamad daatumid tema elust meelde jäid ja jõime teed ja suitsetasime. Ja siis tutvustas ta meile oma uuemat vaimustavat loomingut, mida küll millegipärast kõik kohalikud kuulsad kunstnikud täpselt ühtemoodi joonistasid, aga tehnika ja värvid on ju hoopis teistsugused. Ja meie olime tema nii head sõbrad, et meile ta teeb väga erilise hinna -  ainult viiekordne kirves selga! Meil oli igav ja aega küll ja tee oli päris hea. Ta jutustas oma naisest ja lastest ja vanematest ja oma inspiratsioonihetkedest ja tööst ja oli nõus meile väga odava hinnaga oma surematu taiese ära andma. Marekil hakkas igav, ta inglise keelt ei osanud. Ta otsustas, et kuni mina oma uue sõbraga nii armastusväärselt juttu vestan, läheb tema nurga taha poodi ja ostab omale õlle. Kuulus kunstnik sattus Mareki lahkumisest paanikasse – kas ta on kuri? Mis talle ei meeldinud? Ma ütlesin ahastavalt, et jah, ta on nii tige, talle üldse ei meeldi shoppamine ja nende surematute maalide hind talle kohe üldse ei meeldinud. Marek tuli tagasi õlleke näpu vahel ja oleks juba hea meelega tahtnud edasi minna, aga suur maalikunsnik ei saanud meid ju ometi ilma oma uhke liiklusmärgita minema lasta. Ta rääkis veel oma loomeprotsessist ja kui suur töö on maalimine ja banaanilehtede papüüruseks tegemine ja lõpuks sai tal jutt otsa ja ilmselt ka meist kõrini, aga meil polnud kuskile kiiret. Marek tahtis pearätti osta ja hakkas vene keeles kauplema. Kunstnik läks näost jälle särama – miks talle kohe ei öeldud, et mees inglise keelt ei räägi, ta oleks kohe vene keeles rääkinud! Aga et kell oli palju ja tal meist parasjagu kõrini, siis andis ta meile kõik asjad, mis me tahtsime imeodavalt. Marek oli õlut ostmas käies kõige väiksema rahatähe välja valinud ja kasutasime oma vana nippi, et meil pole rohkem raha kaasas. See töötas jälle.
 
Päikeseprillide ostmine aga käis vanade egiptuse traditsioonide järgi, kus ma pidin kolm korda üle tänava minema ja kolm korda hõigati mind tagasi. Tundsin end lõpuks kui poplaulja kell viis hommikul kõrtsis viimastele joodikutele lauldes, aga kuna hind oli lõpiks vastuvõetav, siis lõpetasin kontserdi ära.  
Trip.ee-s oli kiidetud Vana-Sharmi turu juures olevat lambaliharestorani, seega otsustasime oma ellu vaheldust tuua ja lisaks tavapärastele hommiku- ja õhtusöökidele hotelli restoranis, premeerida ennast ka lõunasöögiga peenes kohalikus gourmet restoranis. kahtlustades juba kõike ja kõiki, uurisime kõigepealt, mida sisaldab endas prae hind ja kui palju maksavad joogid, mis meile hetkega lauda olid ilmunud. kuna vee hind oli üüratu ja restoranis ei tohtinud tarbida neid kaasa toodud jooke, mida ka sealt on võimalik osta, siis tegi Marek kiire käigu üle tee asuvasse õllepoodi ja saime rahus odava prae kõrvele juua odavat õlut.Õlut sealne tõsiusklik restoranipidaja ei müünud, aga et money talks, siis ei saanud ta ka kallitele külalistele selle joomist keelata.Aga lambaliha söömas käimine oli positiivne kogemus, kuigi kohalikud pandi miskipärast teise saali istuma. Ei oska öelda, kas seal oli liha värskem või vesi odavam. Aga kui poleks olnud kelnereid, kes meie meeste selja taga meile silma tegid ja keelt liputasid, siis soovitaks seda restorani kõigile. nüüd jätaks nõrganärvilised kergesti erutuvad tüübid välja, aga kõikidele teistele soovitaks soojalt. Söök oli väga maitsev!  
 Kuna olime kuulnud kuskilt, et esmaspäeva hommikul ei lasta kedagi poest välja, ilma et klient midagigi ostaks ja seega nädalaks äriõnne kindlustaks, siis läksime poole-hinna alet nillima sõbrannaga turule. Üks suvaline reisikaaslane tuli ka kaasa tilbendama. Nagu arvata oli, tekitasime rõõmsa elevuse varahommikusel turul, läksime aga esimesse shoppi sisse ja hakkasime kauplema asju peaaegu tasuta. Poeomanik oli juba peaaegu nõus andma meile kummalegi ühe asja ühe taala eest, peaasi, et midagi ostaksime.hakkasime siis kõige kallimat asja välja valima, et seda ühe taala eest omastada, aga selle aja jooksul jõudis tobe tibi samalt, kes meil kannul tilpnes, ära armuda mingisse mõttetusse alabastervaasi, mille ta ajaloolise tähtsusega kunstiväärtuse pähe ära ostis. ja sellest hetkest alates teatati meile, et üks taal oli selle eest, et me neid asju katsuda saime, mitte et selle raha eest osta.meil kohe hing ei endnud rahu ja me käisime fikseeritud hindadega poes veendumas, et tobe tibi ostis vaasi kuuekordse hinna eest ja rikkus meil kogu nädalaks äriõnne ära :( aga see oli vist neil perekonnaviga, sest tema armas abikaasa maksis samakordse hinna lastmassist laste snorkeldamisvarustuse eest. Nädala lõpuks nad vihkasid kohalikke. Aga meil läks järjest lõbusamaks, kuigi aegajalt meid visati poest välja, sõnadega, et nii ei aeta äri, ärge enam kunagi siia tulge. Aga teie sõbrad on siia väga oodatud.  
Parfüümipoes käisime kogemata. läksime juba ülbeks ja pidasime end võitmatuteks, niisiis läksime aga julgelt parfümeeriapoodi külalisteaamatusse kirjutama. Samal ajal kui poeomanik jahus aiapidamisest ja prantsuse parfüümidest ja sylvester stallonest, kes isiklikult nende firma toodangut tarbib, kirjutasin mina külalisteraamatusse tulevastele põlvedele soovituseks, et olge maru rahulikud! Aga nelja tunni pärast sai selgeks, et seekord olime sattunud portsu otsa ja enne me siit ei pääse, kui midagi ostame. Seega ei lohutanud hiljem ka see, et olime selle lõhnapurgi üle mõistuse odavalt saanud. me ei olnud tahtnud sealt midagi osta ja me ikkagi ostsime. seega olime jäänud kaotajaks.   
Kohalikud üritavad kõiki nippe kasutada, et turiste oma poodi lüpsule meelitada, seega õpivad nad ka keeli ülipüüdlikult. nii oli ka üks tore poeomanik selgeks õppinud lause, et tulge minu sitasesse poodi vaatama, mis paska ma müün. meil miskipärast polnud aega minna. manana amigo, manana!  
Ühel õhtul läksid sõbrad kõrtsi nabatantsijaid vaatama, aga kuna mina olin kuidagi hiljaks jäänud, siis oli mul valida, kas minna taksoga neile järgi või olla üksi hotellis.Kuna ma panin esmalt enda valiku ette, et kui ma oleks beduiin, siis kas ma eelistaks teha krõpsu miski kena eksootilise välimusega vastassoo esindajaga kuskil inimtühjas kõrbes või  eelistaks sellele ühte taala sõidutamise eest. Ja nii ma ei julgenudki taksoga öösel üksi sõita ja istusin üksi hotellis. Aga italianod olid omale  seelikukeerutaja hotelli kutsunud, nii et oli niigi palju lõbus vaadata kuidas kohalik rahvatantsija keerlemise käigus vabastas end üleliigsetest riietest ehk siis seelikust.  
Snorkeldamine oli olnud meil kindlalt plaanis, aga tänu liiga suurtele lestadele ja korallrannale, kus kalda juures olevad korallid tundusid olevat kõrvetavalt lähedal ja pärast koralle hakkas helesinine sügavik, siis tekkis meil foobia snorkeldamise ees. ja neiud merehädas võtsid üksteisel kätest kinni ja liipasid oma kümme numbrit suuremate lestadega kalda poole, hoides üksteisest kinni kukkumisohtu sattumise eest. Allveelaev oli aga hoopis teine teema, seal saime aimu veealuse maailma võludest ja armusime punasesse merre. Kes on kogenud, see teab, millest jutt.   
Nädala jooksul jõudis minus areneda vastumeelsus lause:"sul on ilusad silmad " vastu, seega hakkasin sellele eesti keeles vastama  jääajalikult standardse naeratusega– "kao ära mu näo pealt".  
Kuigi muidu olid kohalikud väga tolerantsed ja armastusväärsed, näiteks toodi mulle taldrikutäis kirsse, kui ma olin oma mehe koogi pealt kirsi ära näpanud. Aga öllepood koos oma imelike jookidega (Finelandia vodka jne) oli ainus koht, kus meid patuseid jälle nähes vaid pead vangutati.  
   Meie joomine selleks, aga reisikaaslaste hulgas oli noormehi, kes ei saanud vist enne pilti ette, kui alles kolmandal päeval tallinnas tagasi olles. Üks jõi ühe vananeva blondiini nooreks ja ilusaks ja tahtis talle öösel meest tegema minna, aga kukkus õnnetult trepist alla ja pea lõhki ja sai kohalikku arstiabi hellust hoopis tunda seejärel. Blondiin aga kõndis mööda basseiniäärt, solistas kätt vees, kuhu just veidi aega tagasi oli basseinipoiss mingit pisikuid tapvat keemiat kallanud ja kujutas ette, et on ollivuudi vilmistaar ja rääkis mingit iba otse kaamerasse. Kui basseinipoiss ämbriga seda soga sisse kallas, siis me küsisime, et kas ta peseb vett, siis ta seletas, et see on mingi chemistry. Õhtuti tossustati veel mingit ussimürki hotelli ümber. Seda taimestikku ju kasteti sitaveega. Pole siin mingit vee raiskamist, kui kuurort otse keset kõrbe on püsti pandud.  
Pärast Egiptust sain aru, kui vähe on tegelikult elamiseks ja õnneks vaja. Ja masendus ei kadunud enne ära, kui sain pooled asjad kas ära visata või anda. Aegamööda aga vajusin jälle endisesse ellu tagasi ja asjad hakkasid jälle kogunema.  Need asjad, mille pärast siin rabeletakse ja võideldakse, on tegelikult nii tühised. Aga sellest sain aru alles distantsilt ja teises keskkonnas, kus pole õnneks vaja rohkem kui vaipa ja vesipiipu. Ja kui veel kaamel ka on, siis oleks lausa pururikas.
Kõige suurem hirm eluaegse reisimise juures on vaid see, et lõpuks oleksin igal pool võõras, ka oma kodus. Aga teadmine vabadusest jäi. Mälestus sellest et tegelikult on kõik endas ja oma mõtlemises kinni ja miski ei hoia mind siin kinni, ma olen vaba oma asjad pakkima ja minema kuskile mujale. Aega on ju lõpmatult palju. Lausa elu lõpuni on aega enda jaoks, oma laste jaoks, armastuse jaoks ja olemaks kellegile lootuskiireks parema elu poole. Manana, amigo, manana. Kõik kohustused saab edasi lükata, kõige tähtsam on stressivaba elu, vabadus olla õnnelik ja teha seda, mida süda ja hing igatsevad.