Esimene lennureis lastega koos. See tähendas siis topelt pagasit, titekäru, pudeleid, putrusid ja tagasi tulles veendumust, et Läti ja Soome on lastega reisimiseks kauged kohad küll.
Enne reisileminekut tahtsime ajada korda kõik kodused asjad, seega planeerisime viimase kohustuse – arenguvestluse lasteaias nii, et saime pärast seda otse lennujaama sõita. Naiivsed nagu me olime, arvasime, et arenguvestlus lasteaias on umbes sama igav, kui koosolekud töö juures. Paraku me eksisime ja ja lennujaama jõudsime me hilinemisega. Meid lennujaamas pagasiga ees ootavad puberteedid olid hullumas ja pommitasid meid kogu selle aja telefonikõnedega. Oleks neid ilma täiskasvanuteta lennukisse lubatud, oleksid nad vist ammu juba lennukis istunud ja üldse mitte nii huvitatud olnud sellest, kas me jõuame kohale või mitte. Nüüd aga saime kaela etteheited, et möllavate hormoonidega puberteete ei tohi sedasi traumeerida ja et neil siiani käed värisevad sellisest närvitsemisest.
Lend möödus vastates pidevalt “uudishimuliku neljase” küsimustele, millal me ükskord kohale jõuame ja hoides kinni “kohutavat kaheaastast”, kes üritas minna tutvuma lennukitäie inimestega ja oli nõus kisa peatama vaid vahekäigus seistes. Õnneks oli lennuki esimene ots täis laaditud tittedega peresid ja etteheitvaid pilke ei tulnud kuskilt poolt.
Kohale jõuda oli tore nagu alati – soe õhk, palmid ja vesipiibu maadligi roniv aroom, mis lämmatas muud lõhnad. Turistid topiti bussidesse ja esimene tutvus linnaga algas. Paraku ei suutnud giid isegi mikrofoni kasutades üle rääkida meie ees istuvast kahest grusiini vanamehest, kes olid ennast lennukis täis kaaninud ja kähiseval kõrihäälel kõlada lasid nüüd. Rahvas jaotati erinevatesse hotellidesse maha, üks hotell ilusam kui teine. Ja viimaseks viidi meid viimase hetke loteriimajutuse võtnuid lennujaama lähedasse hotelli, kui buss ringiga tagasi jõudis. Hotellis said meie väikesed blondide juustega sinisilmad tähelepanu keskpunktiks, mis meile, lennureisist üliväsinule, sobis väga hästi.
Puberteedid said omaette toa kolmandale korrusele, kuhu majutus ka Marek koos oma sõbraga. Mina koos uudishimuliku neljase ja kohutava kahesega sain “kolmetoalise korteri” neljandale korrusele. Asju lahti pakkides pidin kahetsusega nentima, et üks kirsijogurt ei pidanud lennureisile vastu ja leidis koletusliku otsa minu pükste ja pluuside vahel. Seega oli minu õhtu peale laste magama panekut sisustatud vannitoas riiete pesemisega. Samal ajal üritasid puberteedid ära võluda kõiki hotellis viibivaid isasemaid inimesi ja Marek koos oma sõbraga oli leidnud ühise keele ja viina kähiseva häälega grusiinidega.
Hommikusöögilauas ootas mind rõõmus üllatus – hotellipoisid olid ikka veel vaimustuses kahest blondist poiskesest ja ma sain üle pika aja rahulikult süüa, samal ajal kui üks hotellipoiss keerutas “uudishimulikku neljast” õhus ja teine hotellipoiss ajas taga “kohutavat kahest”. Vahepeal üritati neid ka vahvlite küpsetamisega ära võluda, aga küpsetamise protsess oli tunduvalt haaravam poiskeste jaoks, kui söömise osa pärast seda.
Hiljem, kui ka Marek ja puberteedid üles ärkasid, läksime linna. Võtsime hotelli eest takso, hotellipoiss üritas küll hüüda, et ärge seda taksot võtke, aga Marek oli pohmas ja enesekindel ning juba kümneka peale sõidu kokku leppinud. Küsisin, kas ta ikka valuuta suhtes ka kokku leppis, ta ütles et loomulikult. Taksojuht sõitis ringiga linna poole ning pakkus, et äkki tahame all-linna ka näha. Loomulikult olid pohmas inimesed sellega kohe nõus ning käskisid mul vait olla, kui ma arvasin, et peaks ekskursioonihinna kokku leppima. All-linn tähendas seda, et meid viidi linna teise otsa ning juhatati mingi “väga hea sõbra” butiiiki, kus müüdi savikujusid ja banaanilehest meisterdatud papüürust. Üle ukse lükates nõuti sisse 10 dollarit taksoraha ning enam polnud kohalikust rahast juttugi. Kui Marek üritas vastu hakata, siis kutsuti kolme poe müügimehed kokku ning sajatati, kuni Marek raha ära maksis. Tagasi läksime jala. Vastu tulid kaks saapapuhastajat, kes soovisid Marekile ja ta sõbrale presenteerida uut imevahendit saabaste läikima löömiseks. Hoolimata minu hoiatusest ja sellest, et ühel neist olid jalas kummiplätud ja teisel sandaalid, tegid kaks töömeest puhta töö nii plätude, sandaalide kui ka rahakoti ja meeste kannatuse peal. Pealesunnitud saapapuhastus läks maksma järjekordse kümnetaalase. Aga plätud ja sandaalid püsisid puhtad kogu raha eest.
Linn oli räpane, liiva tuiskas näkku ja vahepeal üritas üks kohalik meile euromünte vahetada, et tal polevat nendega midagi teha. Kuna rahavahetuses olen ma tugev, siis seekordne pettus läbi ei läinud ja rahulolematu kohalik kõndis oma müntidega minema, et uusi ohvreid passida.
Järgmisel päeval läksime hotelli bussiga randa. Rand asus teise hotelli territooriumil ja selles hotellis oli suur aed, laste mänguväljakud ja liivarand, kus puberteedid said poisse piiluda ja koos kohaliku liikumisrühmaga tantsida. Marek sai koos sõbraga õlut juua ja mina sain poiskesi taga ajada, et nad liiga sügavale vette ei läheks ja vahepeal kaldale soojenema tuleksid ja liivaga parem mängiksid. Üks kohalik lõbustas ennast vahepeal “kohutava kahese” selja taga näugumisega, kui poiske ennast ringi keeras ja kiisut otsis, siis tegi kohalik ruttu näo nagu ei teaks midagi asjast ja vilistas taeva poole vahtides. “Kohutav kahene” oli tükk aega suures segaduses ja jooksis mööda randa ringi, et kiisu üles leida. Samal ajal jälgis “uudishimulik neljane”, kuidas sünnivad puberteetide kuumimad rate pildid ja piidles eemalt rannas kaamelit ringi jalutavat vanameest. Erilist menu ei paistnud kaamelisõidul rannas olevat, aga eks päevad pole vennad - ühel päeval annab Allah kala, teisel päeval ka leiva kalaga söömiseks.
Õhtul jäid puberteedid hotelli lapsevalvesse ja me läksime linna peale. Söögikohaks kujunes meil välja üks kindel kõrts, kus müüdi õlut ja näidati jalgpalli. Kõrtsis töötas neli meest – üks võttis tellimuse vastu, üks andis joogid, üks tegi arve, üks võttis raha vastu ja pani kassasse. Laudu teenindav meesterahvas rääkis, et õpib ülikoolis, nagu ka tema naine ja et nad nii tõsiusklikud pole, vaid joovad ka aeg-ajalt naisega õlut. Sealt kõrtsist oli ka lähedal minna fikseeritud hindadega poodi vaatama, mis maksab see asi, mida kavatsesime teise poodi ostma minna.
Selleks, et saada 200 krooniga kätte suur vesipiip, oli vaja kõndida läbi 6 erinevat poodi ja veeta viimases poes kolm tundi kuulates poemehe kogemusi naistega. Sain teada, et soome tüdruk oli päris ilus, aga voodis külm. Vene tüdruk oli voodis kuum, aga tahtis saada liiga palju raha ja asju. Seega otsib poemees siiski mõnda korralikku tüdrukut oma rahva seast. Huvitav oli selle mehe juures veel see, et ta oli üks vähestest kristlastest, keda me reisi jooksul kohtasime. Hotelli tagasi jõudes avastasime, et lapsed olid jäetud üksi ja puberteedid olid leidnud omale huvitava isase, kelle ees eputada.
“Kohutav kahene” ei meeldinud mitte ainult kohalikele noormeestele, vaid ka kohalikele moskiitodele. Esimesel päeval, kui punnid tekkisid, arvasime, et tegu on maasikaallergiaga. Iga öö edasi läks asi hullemaks. Lõpuks oli poiske punniline ja paistes. Ei aidanud see, et kogu aeg oli akende ees paks kardin ega apteegist ostetud sääsetõrjevahendid ja leevendavad rohud. Veetsin öid sääski tappes, aga edutult. Rannas hoidsid valged inimesed oma lapsi mu “kohutavast kahesest” eemale, nagu pidalitõbisest. Kohalikud aga ei teinud punnidest välja ja sõbrustasid nii kohutavalt punnilise kahesega, kui ka vähem punnilise neljasega.
Meie puhkusereis sattus olema just nädal pärast seda, kui Hurghada lähistel toimus laevaõnnetus ja hukkus palju kohalikke. Ühel õhtul läksime sööma Fish House´i. Üks sõber lõbustas ennast sellega, et rääkis, kui hästi võivad kalad praegu maitseda, kui neil meres nii palju laipasid näksida nüüd oli. Seega ei suutnud ma süüa seal ühtki suutäit, vaid jälgisin hoopis, kuidas üks kohalik poisike endale kerjamisega raha teenis. Vahepeal liipas ühte jalga, siis teist. Kerjama minemiseks valis vanemaid prouasid või lastega peresid. Ühesõnaga valmistas ennast ette tulevaseks kaupmehe-eluks ja õppis tundma kliente ja nende nõrkusi.
Mõned korrad astusime läbi ka internetipunktist, et puberteedid saaksid rahuldada oma rate-tähtsam-kui-elu vajaduse. Internetipunkt oli ka üks rahusaareke, kus keegi midagi pähe määrida ei üritanud. Kuid uksest välja astudes tuli kohe reaalne maailm oma special price´ide ja guestbookide ja very good friendidega vastu. Samas, kui Sharm el Sheikhis oli palju kauplemisruumi, siis siinsed kaupmehed olid tüdinud, rahaahnemad ja eelistasid heldeid saksa turiste puhtale kauplemisrõõmule. Tahtsin kingi osta, aga kaupmees ei olnud minust enam huvitatud, kui ma 5 minutiga kingi ära ei ostnud, vaid hakkas sakslastele hoopis ilmselgeid võltskaupu pähe määrima. Ning ei tundnud mu vastu huvi ka pärast nende lahkumist. Seega eelistasin osta omale kingad fikseeritud hinnaga poest.
Kummaline oli ka see, et meil polnud kuskilt osta puuvilju. Kui Sharmis oli palju puuviljalette ja värskelt pressitud mahla müügipunkte, siis siin oli ainult võltskaupu, ruudulisi pearätte, nabatantsijate kilinatega puusarätte, nipsasjakesi ja papüürust. Hotellis töötavad inimesed olid väga toredad ja sõbralikud, aga linna peal oli kohata vaenulikkust ja palju oli külmalt kalkuleerivaid hoolimatuid petiseid, kes tegid oma nn. tööd valimatult. Kurb on see, et selline suhtumine ei hoia nende suurimat sissetulekuallikat – turiste.
Suurem poiske küsib tihti, et millal jälle lennukiga Kiptusesse reisile minna saaks. Saab, kindlasti saab, aga siis juba valitud hotelli ja paremini ettevalmistunult.
