Ükskord tuleb see aeg, kui pinnapealsest tutvusest merega tuleb edasi minna - süviti tutvumisele. See aeg jõudis siinkirjutajale kätte esmaspäeval, kui Mart Reimann kutsus proovisukeldumisele - on neil selline võimalus Valkla rannas avatud merekeskuses.
Tuult oli merel parasjagu ja kitesurfarid ehk lohelaudurid nautisid õhu kiiret liikumist täiega.
Merekeskuses, mis tegelikult on siiski miskit enamat kui terrassiga putka rannas, nagu Mart Reimann rõhutab (terve rand ja vaba õhk on toimumiskoht) valitses aga esialgu vaikus, kui välja arvata üksik skuuter, mis rannavees ringi tiirutas. Teised saabujad olid veel Tallinnast teel. Iseenesest oli see ettevõetava retke jaoks ka mõnes mõttes positiivne - tuul vaibus õhtu jõudes ja silmapiiril hakkasid hajuma ka Venemaalt tulnud metsapõlengust tekkinud suitsupilved. Vee all seega võis olla juba selgem ja ilusam.
Kella seitsme paiku läksid merele päikeseloojangumatkajad, kes tegid kajakkidega tiiru ümber Pedassaare ja veidi peale neid meie - kogu sukeldumisträni mahtus kajakkidesse ilusti ära ja Kanal 2 võttegrupp tegi kaldal veel kiire intervjuu selle kohta, mis ees ootab.
Mulle aga jagati näpunäiteid esmakordseks sukeldumiseks. Selga saab märja kalipso, selle peale veel keha kattev osa, tinaraskused vööle, saapad jalga (Eesti külmas kliimas vajalik), siis õhuvest ja balloon. Juhendaja Markko sõnul pole esimeses sukeldumises midagi keerulist - juhendaja ujub kogu aeg sabas ja reguleerib vesti ujuvust, proovisukelduja ainult ujub ja vaatab ümbrust.
Sõidame 3 km mööda aina vaiksemaks muutuvat merd Pedassaarele ja otsime üles järsema kaldakoha. Siis hea otse kaldalt sügavustesse hüpata. Kulub paarkümmend minutit kogu varustuse selgaajamiseks ja siis läheb tatistamiseks - parim vahend maskiklaaside udutamise vastu on sülg. On ka spetsvahendeid, kuid süljest nad kuigivõrd paremad pole, nendib Markko.
Siis proovime hapnikuregulaatorit - esimesel korral ajab see jubedalt hingeldama. Lesime natuke vees ja proovime uuesti - pikad hingetõmbed on paremad ja saabki vee alla minna.
Läänemeri on üsna mustvalge koht allvee-elu uudistamiseks. Esimesed asjad, mis silma jäävad, on adrutaimed - need on küll vees atraktiivsemad kui kaldal. Siin-seal kasvab pikkade ritvade otsas teisigi põnevaid vetikaid. Kalu pole, need on kuhugi kadunud. Mõni aeg tagasi olevat Pedassaare kandis sukeldutud ka kalakasvanduse basseinidesse, mis hulbivad meres, siis uhasid kalad kahelt poolt muidugi massiliselt mööda.
Ühte kala siiski näeme. Pisikest, ogaliku mõõtu. Ja Markko näeb põhjas ka mingit kooriklooma askeldamas. Kuna vee peal oleme selgeks õppinud vaid kaks hääletu suhtlemise märki - OK ja "probleem", siis ei saa ma tema vihjest looma vaadata aru ja näitan, et kõik on OK.
Käed võib vee all suht lõdvalt rippu jätta, selgub esimestel minutitel. Suunataju kaob. Sügavamale liikudes muutub külmemaks ja pimedamaks ning kõrvad lähevad lukku. See on normaalne, aitab kas neelatamine või nina kinni hoides kergelt puhumine. Roomame edasi põhja kohal. Pedassaare rand on väga järsk ja liivanõlv kaob kiiresti alla sügavikku. Sügavust tuleb kuskil 6 meetrit.
Ajataju kaob vee all samuti. Kuigi tundub, et oleme juba ringi sõudnud veealuses maailmas mitu tundi, on tegelikult möödunud tühised 20 minutit. Tõuseme rahulikult pinna poole tagasi, juhendaja laseb proovisukelduja vesti sisse natuke õhku, et kergem hakkaks. Mitte sisemiselt, vaid kaalu poolest.
Ilmselt on proovisukeldumine parim reklaam inimese edaspidiseks meelitamiseks sukeldumiskursustele. Nüüd pole enam pääsu. Kui tunne on käes, siis alles kõik algab. Kuid ka proovisukeldumistega võib jätkata - kui pole viitsimist endale PADI litsents teha, saab kuhugi värvilise ja läbipaistva merega maale reisides tellida samasuguse proovisukeldumise ja reisil on üks hoopis põnevam tahk juures.
Lisaks Pedassaarele tehakse proovisukeldumisi ka Mohni saare juures. Ja kui täpne olla, siis mitte lisaks, vaid just sinna põhiliselt tehaksegi. Seal on algaja jaoks põnevamad maastikud rändrahnude näol, kivide vahel kohtab ka kalaparvi ja mõni laevavrakk on samuti peaaegu käeulatuses.
