Pühapäevaleht, jaanuar 1997. Kaido Einama Kuskil metsa vahel peatub moodne limusiin. Inimesed ronivad välja, võtavad suusad ja kaovad metsa. Lõuna-Eesti vähese lumega kuppelmaastikud on suusatajatele vanast harjumusest armsamad, kui Põhja-Eesti lumeuputuse käes vaevlevad madalad künkad. Eliitsuusatajad kogunevad talve saabudes Kuutsemäele. Kuutsemägi on vaatamata lume alt välja tungivale liivale inimesi puupüsti täis. Tõstukisaba venib, taevast kukub alla üksikuid lumeräitsakaid. Põhja-Eestist tulnud kiruvad: oleks pidanud kodust ikka lund kaasa võtma. Aga suusatavad ikkagi.Linke:
Pühapäevaleht, jaanuar 1997. Kaido Einama Kuskil metsa vahel peatub moodne limusiin. Inimesed ronivad välja, võtavad suusad ja kaovad metsa. Lõuna-Eesti vähese lumega kuppelmaastikud on suusatajatele vanast harjumusest armsamad, kui Põhja-Eesti lumeuputuse käes vaevlevad madalad künkad. Eliitsuusatajad kogunevad talve saabudes Kuutsemäele. Kuutsemägi on vaatamata lume alt välja tungivale liivale inimesi puupüsti täis. Tõstukisaba venib, taevast kukub alla üksikuid lumeräitsakaid. Põhja-Eestist tulnud kiruvad: oleks pidanud kodust ikka lund kaasa võtma. Aga suusatavad ikkagi. Ostis suusatamiseks lauda Kuutsemäed haldava aktsiaseltsi juhatuse esimeest Heiti Häält võib leida punakaks värvitud puuhoonest otse peanõlva jalamilt. Administraatori juures istuv Hääl peletab aeg-ajalt suusasaabastega puupõrandale tikkujaid õue tagasi: "Igal aastal saab põrandaid lakitud, aga plastmass-saabastele see ikka vastu ei pea," nuriseb juhatuse esimees. Tegelikult pole Hääl suusasaabastes mööda maad komberdavate külaliste suhtes üldsegi tõrjuv. Vastupidi: Kõik pidasid teda veel mõni aasta tagasi hullumeelseks, kui ta arvas, et ka eestlane ajab mäesuusad alla ja tahab eurooplaste eliitspordiala maitsta. Hääl seda uskus. Nüüd on tagantjärele tarku palju, kes suusatamisäri kasulikkust nähes samasse ärisse tikuksid. "Juba kaugest nõukogude ajast oli Kuutsemäel suusatajaid," teab Hääl. Rahvaspordiklubi Tuuli rajas mäele 1980-ndate alguses esimese tõstuki. Desintegraator, Dünamo suusaklubi ja ETKVL Koondis Auto jagasid tõstuki elektriarveid ja rahvasportlane sai kommunismi poole pürgivas ühiskonnas mäemõnusid tasuta maitsta. Äri tuli Kuutsemäele 1990. aastal, kui sotsialismiga asi ühele poole hakkas saama. Ühiskondlikud aktivistid käisid siin kunagi võsa lõikamas ja metsa langetamas, mäe nõlval oli Kuutse Tõnise talu paari majakesega, ühtlasi ka Mats Traadi sünnitalu. Heiti Hääl otsustas lagunenud lauda endale suusapuhkuse tarbeks osta, sest Otepääl oli juba liiga kitsas, et Tallinnast tulnul puhata. Prominendid lumes Sel ajal, kui mõnusas soojas põhjalikult ümberehitatud laudas, millest on aanud trahter ja öömaja, selle omanik ajaloost räägib, võib Kuutsemäe künkal kohata kuulsaid ja kummalisi. Kuulsatest on suuskadel nähtud presidendiprouat Helle Meri, õues ootab peaministri turvameeskond Tiit Vähi saabumist. Rääkimata tuntud ärimeestest, pankuritest ja tundmatutest pisut kandilistest inimestest, kes ühesuguse hooga suuskadega ja neoontressides nõlvalt laskudes lume alt liiva juba välja nühivad. "Kahjuks ei saa aidata," laiutavad turvamehed käsi, kui pressiesindajad neilt peaministri käikude kohta pärivad. Valitsusjuht on kadunud. "Ju väsis ära, ta juba mitu päeva järjest siin käinud," arvab rajameister. "Iga päev on siin ikka lehest ja televiisorist tuntud nägusid, mitte ainult peaminister." Rahaauk topiti rublasid täis 1990. aastal tuli Pühajärve sovhoosi uus direktor. Uue juhiga tulid ka uued tuuled: enam ei lastud rahvasportlasel tasuta mäest alla libiseda, sest sotsialismiaeg oli läbi saamas. Uus direktor aimas - mäesuusatamine on maailmas tohutu rahaauk, ja enne kui keegi ette jõuab, pandi rahaauku hunnik rublasid kasu kasvatama. 100 tuhande rublase kapitaliga kooperatiivis lõid punti eakamad funktsionärid, kellel selja taga kogemus nõukogudeaegsest juhtimisest. Üks noor oli ka: laudaomanik Heiti Hääl, kes "karistuseks" pandi tegevjuhi kohale. Seal on ta siiamaani. "1992. aastal hakati mäel juba askeldama," teab Hääl, kelle mäesuusakogemus algas paarkümmend aastat tagasi Mustamäel Vanaka nõlval. "Siis oli juba üksikuid sõpru, kes uskusid esialgu lollakat ideed mäesuusatamise pealt teenima hakata." Mudaäri on lumeärist tulusam Kogu lumeäri õnnetus on selles, et lumist aega on, ime küll, liiga lühikest aega. Mõni aasta pole lund üldse. "Kõige rohkem - 9 kuud - on siinkandis porist aega," ohkab Hääl. Kui keegi suudaks välja mõelda meelelahutuse, mille jaoks oleks pori vaja, siis saaks ta püstirikkaks. Mudameelelahutus oleks meie kliimas parim äriidee. Praegu käib Kuutsemäel 700 inimest igal nädalavahetusel. Mäeomanikke see küll rõõmustab, kuid teeb murelikuks ka. "Teenindajal peab ikka olema mugav kliendile otsa vaadata. Kui tõstukisabas peab ootama juba 15 minutit, et üheminutise laskumise teha, siis on ikka sigadus küll," on juhatuse esimees avameelne. Akna taga ootavad inimesed sabas. Saba on juba üle veerandtunni pikk küll. "Siis peaks nagu hinda tõstma, aga seda ka süda ei luba," mõtleb Heiti Hääl valjult. Väike-Munamäe konkurendi jalgele saamist ta lausa ootab: siis võivad inimesed valida, millisele mäele minna ja suusatajaid jätkub arvatavasti mõlema mäe jaoks. Kaks lumeta talve "Lumega on pahasti," ütleb mäehooldaja Leo, kui meid mootorsaaniga ülesmäge veab. Slalomistid hargnevad saani ees kahte lehte. Siiski on see talv parem, kui äri alguses kaks lumeta talve, mis omanikud päris nutuseks tegid. "Peale selle, et enamus Eesti rahast käibib Tallinnas, on ka enamus lund sinna pidama jäänud." Rajameistril on igal õhtul tegemist: lumekahuriga tehtud ja taevane lumi on kuhjunud hunnikutesse, nende vahel haigutab liiv. Lumekuhjad tuleb hommikuks jälle ühtlaselt nõlvale laotada. "Tehislumega suudab ainult auke lappida," näitab Leo rohelist silindrit mäe otsas. Õhtuti tekitab see mäe kohale udusamba. Lumeudu loodusliku saju mõõtu välja ei anna. Nii võimast süsteemi, et ainult tehislume peal saaks sõita, Eestis ei ole ja ei tulegi. Lumemõnude maitsja ei suudaks kallist lund lihtsalt kinni maksta. Lopergused ja kandilised laamendasid Rahulik suusakeskus elas sel aastavahetusel läbi ka esimesed intsidendid mitte just sõbralikult meelestatud külalistega. "Meie vahet ei tee, kas kliendid on loperguse või kandilise olemisega, peaasi et peaksid lugu teistest puhkajatest," räägib Hääl. "Aastavahetusel läks üks seltskond omavahel tülli, kakeldi nii, et pärast andis verd põrandalt maha pesta. Puhketsooni ei maksaks ikka isiklikke arveid klaarima tulla, töö tuleb värava taha jätta." Eelmisel nädalavahetusel üritas keegi tõstukijärjekorras vahele trügida. See, kes vaheletrügijale midagi ütles, sai mäe otsas trügija käest füüsilise noomituse. Nüüd hoiavad korral kaitseliitlased valvsamalt silma peal. "Oleme kaitseliitlasi juurde võtnud, iga tõstuki juures on keegi valves," selgitab Hääl. Mäe otsas ongi läkiläkis mees: "Ärge vedage end niimoodi viltu, tulge otse maha," juhatab ta vägesid. Keegi kukub kõhuli. "Ruttu eest ära!" Ei jõua. Tekib rüselus, millest väljub tõstukivaht võidukalt kaks suuska käes. Rahvapundar on laiali harutatud. 4-kuuselt suusamäele Suure suusamäe lõpus, restorani kõrval ja Vähi turvameeste auto taga on lumes lapsevanker. Vaatame järgi - laps on sees ka. Perekond Isoki laps, nagu hiljem selgub, 4-kuune. "Tema veel ise ei sõida," selgitatakse. Hiljem selgub, et selgitus oli asja eest: Pere kaheaastane liige tegi juba hommikupoole esimesed laskumised: esiti vanemate jalgevahel, siis rihmadega ja lõpuks peaaegu ise, suusakeppidega. 2-aastane slalomist magab hotellis, pere viies võsuke aga on spordihingust toodud tundma otse mäe jalamile kuuse alla. Kuus nõlva ja lastemägi Kuutsemäe pikim nõlv kuuest laskumisrajast on 80-meetrine. Euroopa suusakuurortites on samasugused nõlvad lastenõlvad. Kuid suusatajad ei tulegi kõrgust otsima, peamine on see, et saab "päris" mäesuusatamist siinsamas kodumaal teha, ei pea kaugele Soome või Slovakkiasse sõitma. Kes esimest korda õppima tuleb, hakkab sama päeva õhtul juba laskumisest mõnu tundma. Narkootiline slaalomisuusatamine nakatab ja kes selle selgeks on saanud, ei saa mäesuusapalavikust enam lahti. Kui Leo meid ühe tagumise nõlva juurde viib, on jälle mäehooldajate abi vaja. Keegi põnn lohiseb selja peal, kelk kõhul, mäest alla. Leo kargab mootorsaanilt ja läheb jõmmi päästma, kuid siis selgub, et tegelane tahtiski nii sõita. Pole varem nii lihtsalt proovinud. "Vilets," arvab samal nõlval üks laskuja. "Sel talvel pole ikka seda õiget lund veel maha tulnud." Ütleja sööstab alla, liiva- ja lumesegu tuiskamas. "Eelmine aasta käisin Prantsusmaal suusatamas, igal aastal sinna ei jõua. Vahepeal saab ju Eestis ka slaalomit meelde tuletada," räägib vanem mees kõige järsema nõlva otsas. "Mis järjekorrad, need pole siin midagi! Prantsusmaal ootasid kuni kolmveerand tundi, enne kui üles said!" ütleb ja kihutab koos prouaga mäest alla. "See on jah põnev mägi," jälgib keskealiste laskumist noorem mäesuusataja. "Kunagi ei tea, mis jala alla satub. Liiv või lumi, küngas või auk." Mäe otsas on külm tuul, üksikuid lumehelbeid langeb. Raadiost teatatakse: Põhja-Eestis sajab, nagu tavaliselt. Pildid: SÖÖSTLASKUJA: Kuutsemäe värvilised suusainimesed ei tule kõrgusi otsima. Patrioodid naudivad mäesuusamõnusid sellepärast, et saab kodus olla. VÄIKESTE SÕIDUVAHENDID: Mootorsaanidega kihutavad suured. Väikesed on lihasejõul käivitatavad sõiduvahendid restorani treppi ajanud. MEIE SUUSATULEVIK: Perekond Isoki 4-kuune laps (vankris) suusaõhustikku sisse hingamas. 200 SUUSAKOMPLEKTI: Neljakohalise summa maksev kirev suusavarustus pole igale puhkajale taskukohane. Siis tuleb vajalikud lumenautimisvahendid laenutada. LUMI TUISKAB: Kui madal silmapiir välja arvata, võib end kujutada peaaegu juba nagu Alpides. RAHUMEELNE KAHUR: Öösel Kuutsemäel sajab. Tehislund. RUTTAB APPI: Mäehooldaja Leo leiab kelgu all ukerdava lapse. Laps tahabki kelgu all olla. LAUDUR: Lumelaua lõhkumine on kallis lõbu. Euroopa moeröögatus on aga ikka laua peal olla ja "kaussi" söösta. Fotod: Raigo Pajula
