Äripäev, 27.02.1998. Kaido Einama
Tallinnast Londoni lennates hakkab eestlaste konsetratsioon naaberistmetel küll tasapisi vähenema, kuid isegi keskpaiga töönädalat Heathrow lennuväljal maandudes on pardal ikka mõni kaasmaalane, kes brittide juurde reeglina äriasju ajama sõidab. Koos kaasmaalastega tuleb lennuväljalt lahkudes kõigepealt läbida lüüs, kus eraldatakse sikud lammastest ehk Suurbritannia kodanikud ja Euroopa Ühenduse liikmed muudest välismaalastest.
Linke:
- Hotelli broneerimine Londonis
- Valuutakonverter: GBP kurss täna
- Londoni pildid
- Webshots: England
- London Guide
- Albioni nõu: omal käel Londonis
Hinnad:
- inglise hommikusöök 240 EEK
- Bussi– ja metroopilet 17–37EEK
- kiirtoitlustus 85–150EEK
- restoranisöök alates 360 EEK
Kui esimestel näib maalepääsemine minevat kiiresti ja märkamatult, siis valdavalt lõunamaise (lähis-ida) päritolu seltskonna sekka pistetud viisavabad eestalsed peavad kurdide, türklaste, aafriklaste ja veel sadade teiste rahvuste esindajatega (kellel tavaliselt ka kogu majapidamine kaasas Londoni sugulaste juurde asumiseks) läbima migratsiooniametnikuga peetava karmi intervjuu.
Omapäi Inglismaale sattunu peab ametnikule kõigepealt tõestama, kes ta selline üldse on: nõutakse paberit, kus mõni kodakondne tõendab, et on nõus tulnuka kuhugi majutama ja söötma-katma. Krediitkaart või ports sularaha kõlbab samuti ettenäitamiseks, küsitakse ka tagasisõidupileti kohta. Suurbritannias viibitava aja pikkus ja eesmärk tuleb ka selgelt välja öelda.
Lennuväljalt maanteele sattudes tuleb esimest korda vasakpoolsesse liiklusesse sattudes esialgu mõned minutid küüned armatuurlauda suruda, sest tihedas liikluses kogu aeg justnagu vastassuunavööndis sõitmine mõjub esialgu paraja närvikõdina.
Autojuht teatab, et kesklinna on 20 miili, kilomeetrites ta vahemaid ei hinda. Kui autost hotelli astuda, siis kõnniteel selgub, et sealgi kehtib vasakpoolne liiklus – kui olete juba mitmendat korda üritanud inglasest paremalt mööduda ja tema selle peale kõnniteelt sõiduteele hüppab, et vasakule hoiduda, siis varsti asjaga ära harjudes põrkate kindlasti kokku mõne mandrilt pärit turistiga, kes üritab parempoolset liiklust järgida. Londonisse majutudes on suur tõenäosus, et hotell ei asugi kuskil Big Beni naabruses, vaid näiteks Hyde Parki lähedal.
See tähendab, et jala ei pruugi kesklinna jõuda, kuid Hyde Parki piirkond on jalutamiseks ideaalne, eriti nädalavahetustel: siis saab pargi erinevates nurkades näha inglaslikku demokraatiat: igaüks, kes tahab, võib üles astuda ja rahvale esineda. teema on vaba, osavõtt samuti ja igaüks, kes tahab, võib pargirajalt kõrvale astuda ja esineja maha vilistada.
Sellest hoolimata jätkub nii esinejaid kui kuulajaid. Nii nagu taksod näevad välja justnagu sajandi algusest, on samasugused ka politseinikud, kes pikkade kübaratega mundrites kesklinnas hobuste seljas ringi patrullivad. Rääkimata juba tuntud kahekordsetest bussidest, väikeste aknaruutudega telefoniputkadest ja vanadest metrooväravatest. Öösel tänaval ringi kolades ebaturvalist tunnet tavaliselt ei teki, sest ka politsei on väljas ja mõnikord on neid tänaval sama palju, kui tühjadel kõnniteel jalutavaid üksikuid inimesi.
Öösel on eriti turvaline Buckinghami palee ümbruses, parlamendihoone läheduses ja Hyde Parki piiravatel tänavatel. Hyde Park on eriti prestiizhikas rajoon ja sealkandis on õudel näha Londoni kõrgkihile kuuluvaid autosid, luksuslikke maju ja hoolitsetud inglise muruga õuesid. Londonist lahkudes tuleb jällegi läbida lennujaama migratsiooniametnike kadalip.
Seal on soovitav väärtuslikum olmeelektroonika ja mobiiltelefonid endaga kaasa võtta, sest läbivalgustajast läbi lastes laotatakse kõik kahtlased asjad (ja elektroonika kuulub nende hulka) eraldi lauale ja teiste asjade seas võivad sarnased mobiilid ja pleierid kaotsi minna. Diktofonid ja makid uuritakse läbi erilise põhjalikkusega eriti just nüüd, kui lahesõja ootuses terroriakte kardetakse. Kui tekib küsimus, kus Eesti asub, siis seekord arvas piiriametnik, et kuskil Austraalia lähedal.
