Pühapäevaleht, jaanuar 1996.
Kaido Einama
Karusnahafirma Eden omaniku Marika Vartla äril on haaret. Äsja
omandas ta Mädapea mõisa - juba neljanda oma kollektsioonis.
Värskelt ostetud mõis asub uhkes üksilduses keset põlde ja tammikut
Rakvere lähedal. Värske lumi on kustutanud kõik jäljed, mis viivad häärberi
paraadukseni. Nurga taga lõugab kuri koer. Pererahvas tähistab
keldrikorrusel Kaiu mõisa kolmanda varsa sündi.
Esindusliku hoone kõrval seisab teisipäeval suur veoauto, mis Kaiu mõisast
hobuseid toonud. Ärinaine kavatseb Mädapeale rajada raskeveohobuste
kasvanduse, korraldada suvel ratsalaagreid ja nädalalõpuüritusi.
"Talumehed ei jõua ju kõik endale traktoreid osta. Hobune on neile
asendamatu," arvab ta. Järgmisel aastal kavatseb ta mootorsaanidele rajad
teha, esialgu liigutakse sealkandis lisaks autodele vaid hobustega. Elu on
pärast koolimaja minekut mõisast Mädapeale jälle tagasi tulnud.
Keldrikorrusel sätivad külalised end sauna. Sauna kraadiklaas näitab 90
kraadi. Mehed enne sadat saunauksest sisse ei astu.
Mõnikord ostetakse mõis juhuslikult
Mädapea mõisa pisike fuajee Marika Vartlat ostul ei takistanud - see-eest
on siin hiiglasuur ballisaal, sammaste ja parketiga. Tõeliselt head akustikat
tõestab mõisaomaniku hääle kaja sammaste vahel.
Kabinetis on väärtuslikem mööbliese nagi. Mööbel osteti kümme aastat
tagasi pärast restaureerimist. "Ma olen antiigihuviline, eluaeg vanu asju
kogunud," seletab Marika tohutu tammise laua taha istudes. Seljataha jääb
vanaaegne Beckeri pommide ja pendliga kell.
Mõisaostu tagamaid ärinaine mõistagi ei avalda. "Ost toimus ametlikult,
valla kaudu. Mõisa ostetakse täpselt nii, nagu härra vallavanem müüb,"
pilgutab ta silma Kadrina vallavanemale Valeri Lõõnikule, kes juhusliku
külalisena Vartla kabinetis istub.
Kabineti kõrvale tuleb sekretäri ruum, edasi proua tuba, kaminaga.
Söögituba pole perenaise sõnul veel päris valmis. Restaureerijad ja ehitajad
annavd ruumile viimast lihvi.
Mädapea ost ei olnudki Vartlal plaanis, Rakvere omavalitsus otsis kolme
mõisa omaniku ise üles, et neljandat pakkuda. "Alguses nende pakkumine
mind ei huvitanudki: selline tavaline ja kandiline maja. Kui aga sisse
pääsesin, hakkas Mädapea meeldima: sopilised ruumid, kaared, sambad,
ajalooline sisearhitektuur!"
Kiire rikkus pole õige rikkus, arvab Marika Vartla. "Ma olen oma äriplaani
püstitanud sellele, et Mädapea on kasutamiskõlblik. Siin on tall, kuhu nüüd
hobused sisse toodi."
Suvel tahab Marika mõisasse lastelaagri teha, Kadrina ja Rakvere vald
otsivad juba toetajaid. Laagrilastele õpetataks hobuseasjandust:
vankrisõitu, ratsutamist, loomade hooldamist ja muud.
"Mädapea tuleks ots-otsaga kokku, kui iga nädal toimuks üks üritus.
Signalisatsioon, küte, maksud jne neelavad priske portsu raha," räägib
heledapäine naine lugematute tubade uksi avades.
Mõisad - igavesed rahaneelajad
Kaiu mõisaga oli lugu keerulisem. "Otsisin esialgu korralikku maamaja.
Esimese mõisa saingi nii, et pakuti: mis sa majast ostad, meil on mõis
müüa. Kaiu ost oli otsustatud."
Terve kuu vedas veoauto mõisast sodi prügimäele. Nüüd on mõisal aed
ümber, park puhas, hobused tallis ja keldris delikatess-seened kasvamas.
Mulluse aasta pühendas Marika Vartla täielikult Kaiule, korraldades kaks
suurüritust: suvel raskeveohobuste päeva ja ratsavõistluse, sügisel
prominentide osavusproovi hobustel.
Kaiu järel omandas Vartla põneva väljanägemisega juugendmõisa Neerutil,
siis Taali (10 km Pärnust), nüüd Mädapea.
"Mõis on igavene rahaneelaja," teab kogemustega mõisapidaja. "Niisama
suvilaks on seda mõttetu osta, kui ei taha just 15 000 krooni kuus selle alla
panna." Marikale vanad asjad küll meeldivad, kuid need peavad end ka ära
tasuma. Lisaks silmailule, mida mõis niikuinii pakub.
Taali mõis on heas olukorras, vajab ainult siseremonti. Neerutisse otsib
Marika inimest, kes hakkaks kohapeal elama. Igas mõisas peab keegi sees
elama, muidu tulevad vandaalid.
"Neeruti mõisas teeb vald praegu rohkem, kui ma ise jõuan," nendib Marika.
"Aga mõne mõisa juures tuleks vallal pealegi maksta, et keegi kompleksi
korda teeks," lisab värske mõisaostja.
Mõis peab jääma meitele
Marika Vartla pole veel ühtki mõisa täielikult välja maksnud. See ei ole Eesti
investeerija puhul võimalikki, arvab ta. "Kui lähtuda rahvuslikust
seisukohast, siis on kasulik, et mõisa saaksid ikka kohalikud inimesed. Need
aga ei jaksa mõisa eest küsitavat summat kohe välja käia. Kui vald tahab
hoobilt rikkaks saada, leiab ta tihti piiritaguse ostja, kes nõutud miljonid
kohe tasub."
"Mõis hakkab ennast tagasi tootma," on Vartla kindel. Vaid paarsada mõisa
ongi veel, millele Eestis omanik õnnestuks leida.
"Mitte uhkusest ega rikkusest ei hakanud ma mõisaid ostma," seletab
Marika oma tõenäoliselt Eesti suurima mõisakollektsiooni tekkimist. "Seitse
aastat töötasin ainult karusnahkade alal, aga, nagu öeldakse, tuleb iga
seitsme aasta tagant tegevusala vahetada. Nüüd proovin siis
mõisamajandust."
Pärast tööstuses ja kaubanduses rabelemist saab ta nüüd talviti sõnnikut
loopida, lund rookida ja luuaga vehkida.
Pere
Marika Vartla neljast lapsest kolm ratsutavad ema hinnangul päris kenasti.
Vanim poeg Andres, 20, on hobustega vähem kokku puutunud. Ütleb, et on
linnainimene ja maale ei kipu.
15-aastane Henri aga tunneb end hobuste seltsis hästi. Tütred Marilyn ja
Karine on 9- ja 10-aastased. Käivad Tallinnas koolis. Suvel tulevad aga
kindlasti mõisa. "Arvatavasti jätkavad nad kas Rakvere või Kadrina koolis,
neile meeldib siin Mädapeal rohkem kui pealinnas. See lihtsalt on
vapustavalt ilus koht," ei ole perenaine ülivõrretega kitsi.
Abikaasa Reemi tegeleb samuti Edeni firma asjadega. Karusnahafirmast on
saanud Vartlate perefirma.
Äri algus
Nahku õppis Marika tundma häda sunnil, nagu ta ise ütleb. Ühe naha eest
võib saada sada, aga ka viissada krooni, kui küsida oskad.
"Alustasin õmblusfirmaga. Otsisin sellele ruume ja sattusin telefonitsi
inimese peale, kes tegi Soome karusnahafirmaga koostööd. Nad vajasid
tegevdirektorit, andsingi oma nõusoleku."
Marika Vartla hakkas tegelema asjaga, millest tal varem aimugi polnud:
"Kuna lõpuks kõik asjaosalised omavahel tülli läksid, lõin lõpuks oma firma.
Alguses ei teinud ma hõberebase ja sinirebase nahkadel vahetki - see
kogemus tuli hiljem."
Edenil on kaks kauplust Tallinnas ja karusnahatööstus. "Vahel harva ostame
toornahku oksjonilt, kui tuleb näiteks sooblitellimus või mõni konkreetne
värvisoov. Muidu aga võtame tooraine ikka Eestist - nahad on veel
odavamad kui mujal ja kvaliteedil pole ka viga," nendib ärinaine. "Tööstuses
on praegu raske. Kaks-kolm aastat tagasi oli karusnahaäris õitseaeg:
lahkuvad venelased viisid siit hulgi kasukaid kaasa."
Karusnahkade vastu võitlejatest ei taha Marika kuuldagi. Teda ärritab, et
mõned maailma supermodellid on kätte võtnud ja hakanud võitlema
naturaalsete karusnahkade vastu.
"See pole looduskaitse, see on poliitika," on Vartla kindel. "Kui rohelised
mulle selgeks teevad, et ma eksin, siis - palun!" Marika väidab, et
kampaania taga seisavad naftamagnaadid, kes tahavad, et naturaalse
asemel kantaks kunstnahku.
Mõisaprouat mängida ei saa
"Ma ei teagi, palju neid mõisaomanikke Eestis on, pole eriti paljudega kokku
puutunud," tunnistab nelja mõisa pidaja. "Olen suhelnud vaid proua Pekkiga
Pirgu mõisast. Temaga kohtusin Talviku saates, kus pidime rääkima
hobustest, jutt aga kiskus hoopis mujale," meenutab Marika pahaselt.
Mädapea on peaaegu asustamata paik. Paar talu, põllud, tammemets. "Ma
ei tunne end nii hirmsa inimesena, et ümbruskonna rahval midagi minu
vastu oleks," arvab mõisaomanik. "Üks kohalik küsis minu käest, et mis
tunne on siis olla mõisaproua. Üks päev luud käes, teine päev sõnnikuhark,
selline tunne ongi. Maal on lihtsalt meeldiv elada."
Mõisas end mingi kõrgema olevusena tunda ei saa. Selleks on liiga palju
muresid. Kui mõis jääb valveta, viiakse isegi ahjud minema ja lõhutakse
seinad, et otsida nende seest ei tea mida.
Teenijaid kui selliseid Marika ei pea. Küll on tal aga inimesi, kes saavad
mõisatöö eest palka kui spetsialistid või ametnikud. Põhiliselt on Marika ise
hakkama saanud, kuid Mädapeale tahab ta palgata sekretäri, kes telefoni
vastu võtaks. Kaius on ka hobuste hooldaja, mesinik ja aednik.
Õpetajaks õppinud
Tartus sai Marika Vartla defektoloogi hariduse ja oli viis aastat
kooliõpetaja. "Olen psühholoog-pedagoog ja pole oma erialavalikut kunagi
kahetsenud. Võib-olla teen kunagi hiljem veel oma erakooli," loodab ta.
Ärinaise amet ei ole kadestamisväärne. Seda jaksab pidada vaid lühikese
aja.
Praegu õpib Marika Tartu Ülikooli magistratuuris äri. Arvab, et on, milles end
täiendada. Kahe ja poole aasta pärast tuleb tal magistrikraadi kaitsta.
