3 rännakuvõimalust GPSi ehk globaalse positsioneerimise seadmega
Visioon, 30. jaanuar 2004
Kaido Einama
“Leidsin koordinaatide ristumispunkti 150 km St. Peterburist, 3,5 km lähimast asulast ja 150 meetrit Moskva raudteest metsa alt. Pidin kiiresti lahkuma, sest sealsamas olid hiiglasuured karujäljed,” kirjeldab oma GPS-rännakut Confluence.org lehel Aleksander, kes on üks paljudest GPS-mängu Degree Confluence mängijatest.
Degree Confluence Project on üks ohtlikumatest GPS-mängudest, kus tuleb ära käia geograafiliste koordinaatide ristumispunktis. Kuid värske GPSi omanik ei pea kohe seiklushimu rahuldamiseks maakera tundmatutesse kohtadesse ronima, et selliseid ettearvamatute ootamatustega kohti leida. Eestis on levinud veel geopeitus, mis sobib ka perega mängimiseks ning kõige lihtsam on võtta oma GPS seade ja salvestada matkateekond, mida hiljem saab arvutis kaardi peale kanda ja vaadata, millised kohad said läbitud.
Järgnevalt vaatame kolme võimalust oma puhkus või linnast väljasõit GPSi abil põnevaks seikluseks muuta.
Rännak nr. 1: GPS-orienteerumine Vääna ürgorus
GPS kaasas, tegime oma neljaliikmelise matkaseltskonnaga esimese katsetuse: suunaks Vääna jõe ürgorg, mis kaardi järgi peaks olema kohati päris metsik, ametlik Harku-Vääna matkarada hoiab meie valitud lõigus miskipärast käänulisest jõeorust eemale.
Peab mainima, et sel laupäevasel hommikul, kui minema sättisime, kiskus tõsiseks lumetormiks. Nähtavus oli ka südapäeval piiratud, teed lumest ülilibedad. Igal ristmikul Paldiski maanteed pidi Tallinnast välja sõites oli näha ka mõni teelt välja sõitnud auto. Pöörasime Vääna tee peale, kus natuke enne meid keegi oma Mercedesega pirueti tegi, et romulasse pöörata. Pääses napilt ise romulasse sattumisest.
Vääna mõisa juures tegime lumele esimesed jäljed, üks auto sai jäetud matka lõpp-punkti, teisega sõitsime tagasi Tugamanni silla juurde, mis parajasti remondis. Pealesõit oli küll keelatud, kuid jälgede järgi oli jõge ületatud küll. Valisime siiski teisele kaldale jõudmiseks ajutise jalakäijate silla.
Vahiküla joastikuni kulgesime allavoolu värskel lumel, edasi selle vaatamisväärsuse juurest minnes tuleb aga pisut võsas ragistada ja endale lund kraevahele raputada. Sellepärast ametlik rada jõe äärde ei kipugi. Kui võsa läheb jõe kaldal õige tihedaks, ei jää üle muud, kui jõest eemalduda suurema tee peale. Ürgorgu vaatamast takistavad ka hoiatavad eramaa sildid, kuid neist möödas on Vääna nagu Pirita ürgorg: kõrgete käänuliste kallastega, lookleva jõe ja puutumatu metsaga. Koprad olid Vääna jõe ääres suure töö ära teinud: mitu näritud puud vette langetanud.
Pimeduses GPSi järgi Vääna mõisaga ehk meie lõpp-punktiga kohakuti jõudes otsustasime jõe ületada, jõele langenud jämedam puu sobis selleks ideaalselt.
Tagasi mõisa juurde oli siiski veel õige mitu kilomeetrit metsateed vantsida, ääres paar idüllilist lumme uppunud talu.
Kuigi pimedas enam keegi päris täpselt ei teadnud, kus me olime, sai järgmisel päeval kodus GPSi salvestatud teekonna arvutisse lugeda ja pilt oli selge. Sinka-vonka jõe äärt pidi kulgev marsruut polnudki väga ringiga läinud.
Tasub teada
GPSi abil matkateekonna kaardile salvestamiseks tuleb koordinaadid GPSist arvutisse saada ja siis need vastava tarkvara abil kaardile kanda. Sobib näiteks programm GPSU (tasuta saadaval aadressil http://www.gpsu.co.uk/).
Rännak nr. 2. geopeitus vanapagana baarikapis
Geopeitus ehk aardeotsimine on konkreetsema eesmärgiga tegevus, kui niisama matkamine oma teekonda salvestades. Nimelt tuleb leida peidetud aare, abiks kirjeldus ja geograafilised koordinaadid. Koht, kuhu aare on peidetud, on ligipääsetav jala ja vahest võib ka autoga n.ö treppi sõita. Aarde leidnul on õigus sellest midagi kaasa võtta ja midagi asemele panna.
Meie geopeituse esimene proov algas Vanapagana Baarikapi juures. Sellist nime kannab aare, mis peidetud Eesti põhjarannikule Turjekeldri joa juurde.
Vanapagana baarikapi juures näitas GPS õige koha aarde leidmiseks infostendi ees, kuid selle taha, alla ja äärde vaadates ilma lisavihjeta seda leida ei õnnestunud. Õnneks oli seadmesse salvestatud märksõna “puuõõnes”. Aare tuligi peagi ühest lähedalasuvast puuõõnsusest lagedale: kilekott, milles metallkarp “varandusega”. Lisaks väikesele napsupudelitele ja suveniiridele leidus aardes ka legend, mis räägib, et joa all olevas koopas pidas vanapagan kõrtsi. Panime ka omalt poolt aardele üht-teist juurde ja tagasi tulles kohtasime pisut vanapagana välimusega kohalikku elanikku, kes oli uusaastahommikul tulnud vaatama, mida turistid seal joa juures nii kaua askeldavad.
Peale esimest aardeleidu tekib mõistagi soov ka ise mõni aare ära peita. Seda tegimegi mõned päevad hiljem Tuhala nõiakaevult Viljandi maanteed pidi tagasi Tallinna sõites. Tee ääres oli ahvatlev silt “Kivide kuningas”. Keset metsa leidus veel ahvaltev mahajäetud viiekorruseline paneelmaja, kus aardepeitmise kohti kuhjaga, kuid paik ise oli väheromantiline. Hiiglaslik rändrahn, kust saabus hordidena autoturiste, oli sobivam ja hetkel, kui kivi juures kedagi polnud, kraamisime kaasasoleva varanduse välja. Logiraamat-kalendermärkmik, harilik pliiats, pliiatsiteritaja, kraanaauto mudel, sportauto mudel, väike mobiiltelefonikujuline rinnamärk, võtmehoidja dioodlambiga, lõhnatester ja geopeituse Eesti aaretekaart sai surutud lahustuva tee plastmasspurki. Kuna hiiglaslik rändrahn, mille otsa tuleb ronida treppi mööda, asub endise sõjaväeosa territooriumil, oli ümbruses küllaga kohti, kuhu aare peita ja kus okastraati takerduda. Peitsime ta aga klassikalisesse aardepeidukohta: kännujuure alla.
Aare leiti juba järgmisel nädalavahetusel ja geopeituse kodulehel www.geopeitus.ee oli samal päeval aarde leidjaid juba mitu, ühed koguni teiste otsijate jälgedes kohale läinud.
Tasub teada
Geopeituse reeglid leiab eestikeelselt lehelt www.geopeitus.ee. Sealsamas on ka Eesti aarete kirjeldused ja sinna saab jätta teate aardeleiust või uue aarde loomisest.
Aarded üle maailma on lehel www.geocaching.com.
Rännak nr. 3: koordinaatide ristumispunkt soises võsas Risti lähedal
See GPS-mäng nõuab juba tõsisemat ettevõtmist ja valmisolekut kõigiks ootamatusteks, mis meie planeedil võivad tabada. Degree Confuence on projekt, mille käigus üritavad GPSi omanikud läbida maapinnale jäävad geograafiliste koordinaatide ristumispunktid. Kohapeal tuleb teha fotod nelja ilmakaarde ja pilt ümmargusi koordinaatide numbreid näitavast GPSist: põhjalaiuse ja idapikkuse kraadide järel peavad ülejäänud numbrid olema kõik nullid. Erinevalt geopeitusest, kus aarded asuvad seal, kuhu ka aardepeitja on kunagi esimesena ligi pääsenud, on koordinaatide ristumispunktid täiesti ettearvamatutes kohtades. Siiski on Eesti piisavalt tihedalt asustatud, et kõik maismaapunktid on juba GPSi-mängurite poolt läbi käidud ja pildistatud peale kahe, mis asuvad meres. Mis siis leidub koordinaatide ristumispunktis? Näiteks koordinaatidel 59°N 24°E leidis Tarmo Soodla mitu aastat tagasi jaaniööl soisevõitu võsa, mis asus 1,5 kilomeetrit Risti asulast eemal.
Ka teised ristumispunktid jutustavad maailmale Eestist kui võsa-, metsa- ja soorohkest maast, vaid paaril ristumiskohal on aimata tsivilisatsiooni: näiteks koordinaatidel 59°N 27°E Ida-Virumaal näeb piltidelt, mis kohapeal tehtud, kellegi vana sauna ja põllumaad. Koordinaatidel 59°N 25°E asub Raplamaal kruusatee, Järvamaal asuvast ristumispunktist avaneb aga tüüpiline põllumaastikuvaade. Tarmo Soodla, kes on mitmed ristumispunktid läbi käinud, kirjeldab, kuidas nad avastasid Risti asula lähedusse jääva punkti: “ristumispunkti oli raskem leida, kui esialgu arvasime. See asus metsade keskel üsna soisel alal. Koht asub 1,5 kilomeetrit teest eemal tallinn-Haapsalu maantee ääres asuva Risti asula läheduses.”
Tasub teada
Degree Confluence Project tähendab GPSiga põhjalaiuse ja idapikkuse koordinaatide ristumispunktide külastust. Aadressil www.confluence.org on kirjas riikide kaupa ristumispunktid ja peetakse arvet nende külastamise üle. Ristumispunktis käija peab oma visiiti tõestama kohapeal tehtud fotodega.
