Äripäev, Puhkepäev, 16.07.2004
Kaido Einama
Kasulik teada:
- Kõrvemaa turism - http://www.korvemaaturism.ee/
- Kõrvemaa maastikukaitseala - http://www.korvemaamaastikukaitseala.ee/
- Toitlustus, matkad ja majutus Kõrvemaal - http://www.korvemaa.com/
- Seiklusmatkad Kõrvemaal - www.veematkad.ee
Lõuna-Kõrvemaal rattaga rändajale võib soovida “karu kodaratesse”, sest viimastel aastatel unustatud matkarajad on vallutanud metskits, karu ja rebane.
Kui plaanisime oma jalgrattamatka sellekevadise tüüpilise sompus ilmaga kuhugi ida poole, siis esimese mõttena, nagu paljudelegi, tuli pähe Kõrvemaa. Kuigi sealsed riigimetsakeskuse hooldatud puhkerajad ja ilusad järved on väärt külastamist igal ajal, otsistasime siiski rattad seada lõuna poole Vetla ja Voose kanti, sest nõukogude ajal laiutas põhja pool sõjavägi ja korralikud, praegu aga tihti unustatd matkarajad olidki lõuna pool.
Nüüdki võib mõnelt metsarajalt leida pikali kukkunud roostes matkaraja skeemi, kus peal Eesti- ja venekeelsed juhendid, kruusatee ääres konutab külilivajunud puust jalaga ja plekist kübaraga “seen”, mille alla kunagi matkaja võis vihma eest põgeneda. Loomulikult leidub Kehrast Lõuna-Kõrvemaale sõites ka uusi tähistatud radasid ning korralikke puhkepaiku, kuhu isegi kuivad lõhutud puud on veetud. Aga inimesi kohtab seal ikkagi harvem, kui Aegviidust põhja poole jäävatel puhkeplatsidel. Kohtasime näiteks maalilise Tarva jõe ääres kulli, kahte rebast, metskitse ja kahte karu, kuid mitte ühtegi inimhinge.
Isegi ühepäevasele rattamatkale minnes on asju, mida maksab alati kotti pista. Üks neist on tagavarakumm. Kehra rongi pealt maha tulles selgus, et kummivahetamine on esimene asi, mille me oma matkal ette võtame. Lisaks tagavarakummile oli kohustuslikus varustuses mõistagi ka rattapump ja mõned rattavõtmed-kruvikeerajad, millega ettevaatlikult kummi eemaldada ja paigaldada sai.
Kehrast Vetla poole liikusime Piibe maanteeks kutsutavat asfalt-teed vältides, sest trenni maanteel teha saab ka kodu juures, matk olgu ikka metsikus looduses, nii metsikus kui vähegi võimalik. Auklik kruusatee ja pidevad vihmavalingud pakkusid seda nõutud ekstreemsust piisavalt.
Kui matkaseltskond saabus Pikaveski sillani, oli väljas juba tõeline koerailm ning otsekui selle kinnituseks jalutas meile vastu üks karusuurune koer. Muidu sõbraliku olemisega, kuid siiski natuke ähvardavana mõjuva pooleksrebitud lehmaketiga, mis koduloomal järel lohises.
Mõned haugatused panid meid sillal peatuma, vana vesiveski jäänustega tutvudes saime ka koeraga sõbramaks.
Jalgrattaga hästisõidetavad kruusateed jätkusid mööda Jägalat, kus iga natukese aja tagant sai heita pilgu mõnele ilusamat sorti jõekäänakule. Inimesi samas näha polnud, isegi Vetla vesiveski juurde jõudes töötas vanal tammil täiesti uus veski ihuüksinda. Kunagiste hiigelturbiinide puust labad mödanesid nõgestes, nüüd asendas neid kergplokkidest väikeses kuuris tuksuv moodne turbiin. Juhtmed viisid elektri kuskile vastaskaldale, kus see arvatavasti kohapeal ka ära tarbiti.
Vetlast jätkuvad korralikud tähistatud matrkarajad, iga teekäänaku peal on ratturile sinisel taustal viit, kuhu järgmisena keerata. See aga ei takista kõrvalepõikeid tegemast. Ja ühe sellise hüppe ametlikult rajalt tegime just siis, kui lagendikul paistis vana palk-küün jõe kaldal. Heinadest veel tühi, oli küüni ümbrus siiski peatust väärt. Jägala jõgi voolas sealtsamast läbi ja maja palkidel ronisid kevadised putukad. Põder oli ka oma jälgi jätnud, kuid tema endaga meil kohtuda ei õnnestunud.
Kakerdaja raba ääres saime raamatust teada, et lähedalasuv madal maa on elupaigaks ka pisikestele lihasööjatele taimedele. Samas asuvad Suur ja Väike Kalajärv. Möödunud suvel seal varba otsa otsa jäänud kaan on teadetetahvli andmetel haruldane apteegikaan, mis on kaitse all. Järvekallas seal õõtsub nagu vaip, vaiba all sagib ringi parvedena kalu. Kuigi ilm oli vihmane, leidsime riigimetsakeskuse puhkeplatsilt seltskonna söömas-joomas. Need olid esimesed matkajad, keda me Lõuna-Kõrvemaal kohtasime.
Sooserva-teelt otse Tarva jõe ärde lõigates saime ületada ka koolmekoha, mis ehk rohkem kui sada aastat tagasi maanteedel üsna tavaline veel oli, jõe äärde jõudes põgenes munakivimüüridega varemeilt suuremat sorti lind – pakkusime, et mõni kull. Veel mõned kilomeetrid ja meie ees sörkis piki teed rebane, enne kui metsa ära pööras. Kohe järgmises kurvis kargas välja uus rebane, kes samuti meid mõne aja saatis. Jõeäärse tee ääres pole enam talusid, seega loomad tunnevad end sealkandis vabalt.
Vaevalt olime metskitse ära näinud, kui eemalt paistis üks tume kogu keset metsateed. Ei olnud see kivi ega teel vedelev karusnahk. Karupoeg oli hoopis. Kui ta end jalgadele ajas, ilmus kõrvale ka suurem kogu – suur karu ise, paaris kihutati siis võssa minema.
Need jäid ka viimasteks loomadeks sel matkal, sest edasi Valgehobusemäele jõudes kohtasime vaid erinevat sorti inimeseloomi: küll oli maasturiga mäkke rühkijaid, kes vaatetorni jalgsi ronida ei julgenud, küll jälle mootorrattaga metsa all tiirutajaid, mõned aga püüdsid linnulaulu kõrvujõudmist takistada automaki valjusenupu keeramisega.
