Kaido Einama
Äripäev, Puhkepäev, 4. veebruar 2005
Siin siis ka pildid jäämatkast koos Seikleja.com-i uisuseltskonnaga Reisijututoa fotoblogis
Siin aga lugu Femme jäämatkast (koos meiega).
Mõned nädalad peale seda, kui torm tõi mere Haapsalu tänavatele, on järsku saabunud külm mere kilomeetrite laiuselt Haapsalu ümber ära jäätanud. Uisumatkaja jaoks on saabunud ideaalne hetk, mida võib oodata aastaid – jää on peegelsile, lumeta ja tihke, sellel saab allatuult edasi praktiliselt lihaseid pingutamata.
Esimese adrenaliiniannuse saame uisumatkale minnes juba Paralepa rannas, kui Seikleja.com matkajuht Bert juhendab nagu stjuuard lennukis, mida teha hädaolukorra puhul. Antud juhul on siis selleks olukorraks kukkumine läbi jää. „Kui hakkate läbi vajuma, siis välja ronige samast suunast, kust sisse kukkusite,” juhendab Bert ja eriti ei hooli veidi kaameks muutunud nägudest teda kuulamas. „Varuriided paneme veekindlasse kotti, millesse jääb ka natuke õhku. See aitab pinnal hoida.”
Ehkki kogu sissejuhatav jutt jätab mulje, nagu vettekukkumine on suhteliselt kindel, pole jäämatkal see siiski eriti tihti juhtuv õnnetus. Võiks lausa öelda, et seda juhtub väga harva, Eesti jäämatkadel polegi seda juhtunud. Siiski antakse veel lisaks ujuvale kotile igaühele kaela jäänaasklid ja vile.
Viimaste päevadega tekkis korralik jää ka merele, Haapsalu kanti. Seda võimalust ei saa kasutamata jätta – Lõuna-Rootsis passivad sajad pered seda hetke, millal merele tuleb esimene sile jää, see on jäämatkaja unistus. 6 sentimeetrit on piisav, et inimest kanda. Soodla veehoidlal käisid jäämatkakorraldajad mõõtmas, et on 22 cm, sõida või autoga peale. 10 cm jää paksust merel tähendas aga, et loomulikult minnakse merele – seal on avarust, suuremad vahemaad ja igatpidi põnevam.
Nii astumegi libedale jääle – see on tõesti libe, väga mõnusalt libe. Klaassile, nii kaugele kui silm ulatub.
„Rootsis ei kannata uisumatkajad oodata jää paksenemist, seal on see tõeline rahvasport,” räägib Bert üle kaldaäärse prao astudes. „Juba mõne sentimeetriga minnakse jääle. Perega.”
Passime jalga spetsiaalseid matkauiske, mida mõistagi toodetakse samuti Rootsis. Tavalise matkasaapa alla käivad sirge teraga uisud kinnitatakse rihmadega. On ka suusaklambriga kinnitatavaid. Jää on tume, mis eemalt jätab mulje, nagu oleks paljas vesi. Aga ei ole – kõik on kõva ja peagi leiame ka esimese „jääkuulutaja”, kes meie sõnu kinnitab.
„Jääkuulutaja” on moodsa soome kelguga avamerelt saabuv jääpurjetajate treener. Tal on kaasas akutrell ja mõõtepulk. Käis jää paksust mõõtmas. Treener kinnitab meie matkajuhtide sõnu, et jää on paks, kuid Hobulaiu poole sõita väga ei soovita. „Käisin sealpool vaatamas, jää läheb selliseks veidi imelikuks, ma sinna peale minna ei julgenud,” näitab ta avamere poole. Jätame meelde ja kihutame allatuult otse Noarootsi poole. Tuul paisub tormiks ja kiirused on nii suured, et üksikud lumelapid jääl mõjuvad tõelise pidurina. Nii mõnigi saab külje valgeks – ja hiljem siniseks. Jääle kukkuda on valus.
Tuul ja sile jää viivad meid Paralepa rannast Noarootsi peaaegu 20 minutiga. GPS näitab parimatel hetkedel kiiruseks 20 km/h. Sellise kiirusega pole hea lumekuhja või jääprakku sattuda. Õnneks on pragusid vähe.
Tagasitulek nii libedalt ei lähe, sest Haapsalu külje alla tuleb juba tugevas vastutuules rühkida. Jõuame sadamasse, kus meid tervitab „Welcome to Haapsalu” silt. Uisutame poide vahelt läbi, eemalt paistab kuursaal ja Tsaikovski pink. Hokimängijad sahistavad lumest puhtaks lükatud platsil otse kuursaali seina ääres, kuid kaldaäärne jää ei anna võrreldagi avamere omaga. Kalda ääres on krobeline ja lund täis. Teeme teepausi.
Torm sunnib meie plaane natuke muutma ja ümber Haapsalu sõitmise asemel lõikame Kuursaali juurest Paralepa randa otse läbi Väikse Viigi. Kuna tegemist pole ettemääratud teekonna läbimisega, siis läheme vaatama, kuhumaani siis jää ka välja jõudnud on. Võtame rannast suuna Pullapääle, avamere poole. Kõikjal laiub ideaalne jää, mis paistab ulatuvat silmapiirini. Hobulaid läheneb, kuid Bert peatub siiski kuskil Pullapää tipu lähedal ja arvab, et on aeg tagasi minna.
Kui aga külma jätkub, siis on uisuga võimalik peagi hakata külastama ka väikesaari. Iga miinuskraadise päevaga hiilib jää aina kaugemale avamere poole. Avaruse-elamus ja täiesti uutmoodi maastikud, mida meri talvel pakub, viib mõtted mõnikord teisele planeedile.
Kasulikku jäämatkaks
- Inimest kannab enam kui 6 cm paks jää, autot alates 22 cm paksune jää
- Matkale minnakse spetsiaalsete matkauiskudega, mida saab matkapoodidest. Maksavad ca 1500 kr.
- Jäämatkal on vajalikud jäänaasklid, millega end jääaugust välja vinnata. Müüakse samuti matkapoodides.
- Jääinfot Läänemerel saab Rootsi jääkaartidelt aadressil http://www.smhi.se/oceanografi/iceservice/is_prod_en.php
- Uisumatkale saab minna Seikleja.com matkajuhtidega, kes jälgivad jääolusid ja teavad, kus uisutamine võimalik, vt www.seikleja.com.
- Eesti päevalehe lugu uisumatkast
Allikas: Reisijutud.com
