Ärielu, september 2005
Kaido Einama
Muinasjutt kaardist, mis igal ajal näitab sinu asukohta, sai möödunud sajandi viimastel kümnenditel teoks: esialgu vaid sõjaväe jaoks 1978. aastal orbiidile saadetud GPS-satelliidid aitavad praegu igaühel oma asukohta mõnemeetrise täpsusega kindlaks teha, kui on olemas vastav GPS-seade.
Ja ega reisimine polegi enam ainus GPSi (global positioning system – globaalne asukohamääramise süsteem) kasutusala mittemilitaarse kasutaja jaoks – täpne asukohamääramine on abiks kasvõi metsas seenel, järvel kalal või linnadžunglis olles, viimastel aastatel on GPSist saanud ka n.ö rahvaspordivahend mitmesuguste asukohamääramismängude mängimisel.
Lihtsalt öeldes on GPS-seade raadiovastuvõtja, mis otsib maakera katvate GPS-satelliitide signaale ja nende järgi arvutab välja oma geograafilised koordinaadid. Kuid vaid koordinaatidega tegutsemine on kasutajale tülikas – sellepärast saab moodsa käsiseadmega lisaks leida oma asetsemise teiste lähedalasuvate objektide suhtes, näha asukohta kaardil, leida teekond vajamineva punktini, määrata liikumiskiirust, salvestada käidud teed ja hinnata kohalejõudmise aega. Enamusel GPSidel on veel juhe ühendamiseks arvutiga, mis teeb asukohamääramise veelgi lihtsamaks. Sülearvutiekraanil saab siis GPSist tulnud info abil näha ja leida teekondi juba põhjalikke kaarte ja andmebaase kasutades. Reisil olles on see hindamatu abimees õigete teeotste ja vaatamisväärsuste leidmisel, aga ka lähimasse bensiinijaama, lillekioski või restorani jõudmisel.
2000. aasta 1. mail saabus tsiviilkasutajatele läbimurre GPSi kasutamise ajaloos – kui enne oli käsiseadmete täpsuseks mõnisada meetrit, siis sellest kuupäevast eemaldas USA armee n.ö segajad ja muutis kõigile kättesaadavaks suurema täpsuse, mis võimaldab asukohta määrata mõnemeetrise täpsusega. Ehkki terrorismihirmus on kaalutud selle täpsuse eemaldamist, pole seda siiani õnneks tehtud. Peagi saab valmis ka Euroopa navigatsioonisüsteem, mis võimaldab kasutada juba satelliite, mis ei kuulu vaid USA sõjaväele ja kindlasti suurendab see veelgi täpsust ja ligipääsetavust.
Ligipääsetavus tähendab seda, et GPS-seade ei pruugi alati olla võimeline asukohta määrama – satelliidid on kõrgel maa kohal kosmoses ja kui ette jääb takistusi, mis otsenähtavust segavad, võib täpse asukoha määramine ebaõnnestuda. Tavaliselt ei suuda lihtsad GPS-seadmed satelliitide signaale vastu võtta suurtes majades või paksu metsa all.
Kus neid kasutatakse?
GPS-seadmeid kasutatakse nii maal, õhus kui vees, võib öelda. Luksuslikumatel autodel ja maasturitel võib GPS-süsteem juba sisse ehitatud olla, ehkki Eestis on sellest vähe kasu: autodele pole Eesti kohta piisavalt täpseid kaarte, et siinkandis ringi sõites navigatsiooniseadmest kasu võiks olla. Küll aga aitab GPS ärandamisvastastes seadmetes, aidates „plehku pannud” auto asukohale politseil jälile jõuda. Kui päästeteenistustest rääkida, siis GPS on tihti abiks ka abivajajateni jõudmisel ja ise abi vajades on kõige täpsemini võimalik oma asukohta päästjatele öelda, kui kaasas juhtub olema GPS-seade, mis koordinaadid annab. Näiteks mägedes või merel võivad geograafilised koordinaadid olla ainus kindel pidepunkt.
Jahtidel ja väikelaevadel on GPS vägagi levinud. Seal kasutatakse enamasti spetsiaalseid mere-GPSe, mis näitavad asukohta merekaardil ja on ühendatavad teiste pardaseadmetega. Õhus on GPSist abi samuti väikelennukitel lisaseadmena oma asukoha kindlakstegemisel. Autodes võib kohata nn plottereid, mis on suure ekraaniga GPSid ja vajadusel juhendavad häälega, kust teeotsast ära pöörata.
Arvutikasutajatel on võimalik osta GPS-moodul, millel endal pole ei ekraani ega nuppe, kuid mis on ühendatav arvutiga kas USB-pistiku või Bluetoothi ehk lähiraadiovõrgu abil. Isegi pihuarvutitele on olemas lisakaardid GPSi funktsioonide lisamiseks, GPS on lisafunktsioonina ka mõnedel matka-mobiiltelefonidel olemas. Täpsus pole viimastel aga kuigi suur.
Klassikaline GPS-seade, mis enamikul juhtudel asja ära ajab, on aga n.ö käsi-GPS: välja näeb ta mobiili moodi, kuid numbriklahvide asemel leiab seadme küljest funktsiooniklahvid. Ekraanil on mitu režiimi, mis kuvavad kaarti, kompassi, koordinaate või muud asukohainfot. Selliseid taskus kaasaskantavaid seadmeid võib kasutada igapäevaselt ja mitte ainult reisil olles: kalamehed salvestavad sellega häid püügikohti, seenelised-marjulised oma „peenraid”, et järgmine kord teaks tagasi tulla. Urbaniseerunud linnakodanikule võib GPSist suurlinnas abi olla kasvõi näiteks oma auto ülesleidmisel parklast või lähima teenindusasutuse leidmisel, kui see info on GPSi varem salvestatud. Võimalused on piiramatud ka äris: transport ja logistika, aga ka põllumajandus, ehitus ning turism kasutavad aina enam asukohamääramist.
Mida nad teevad?
Vaatame, mida üks lihtne käsi-GPS siis teha suudab. Näitena võib võtta mõne Magellan SporTraki nime kandva käsiseadme, mis on teise tuntud margi – Garmini kõrval üks enamlevinud käsi-GPSe Eestis. Kasutada on neid seadmeid lihtne ja väga palju toodetavad mudelid üksteisest ei erinegi.
Tavaliselt on GPSil mitu ekraanirežiimi, kust saab asukoha-infot. Neid vastava nupu abil vahetades saab teada, kus asuvad ja kui palju on satelliite silmapiiril ning milliste signaal GPS-seadmeni jõuab. Vähemalt kolme satelliiti on vaja, et oma asukoht kindlaks teha.
Ajaarvestus on enamusel GPSidel samuti olemas. Lisaks kellaajale saab teada, mis kell tõuseb ja loojub päike ning kuu antud geograafilises punktis, kui palju aega kulub valitud sihtpunkti jõudmiseks ja mitu meetrit sihtpunktini on jäänud (tavaliselt saab selle küll teada vaid linnulennult arvestatuna).
Põhifunktsioon, milleks GPS-süsteem loodi ehk koordinaatide määramine on loomulikult ka igas GPSis olemas. Koordinaadid saab teada laius- ja pikkuskraadidena, Eesti (ja Euroopa) asub põhjapoolkeral, kus asukoht määratakse põhjalaiuse ja idapikkusena, nagu on seletatud juba kooli geograafiaõpikutes. Valida saab erinevaid formaate, üks levinuimaid on WGS84 kraadide ja minutitena. Kraadid, minutid ja sekundid on kasutatavad ka täpsetel matkakaartidel, nii et kui GPS ise kaarti ei näita, saab reisija saadud numbrite põhjal joonlauaga tööd tehes oma asukoha ka paberkaardile kanda, kui koordinaadid käes.
Peale laius- ja pikkuskraadide on enamusel GPSidest olemas ka võimalus oma kõrgust merepinnast mõõta. Odavamad mudelid näitavad ka suunda ilmakaarte suhtes, kuid ainult liikudes, kallimatel mudelitel on sisse ehitatud elektrooniline kompass, mis näitab suunda isegi paigal olles. Kompassile on kantud veel päikese ja kuu suund, mis aitab paremini ümbruses orienteeruda.
Kaart on GPSides uus asi. Eriti uus aga Eesti kasutajatele, sest vaid mõne aasta on olnud võimalik kasutada käsi-GPSi koos Eesti kaardiga. Selle valmistajaks on Eesti tuntuim kaarditootja Regio. Kuna turg on väike, siis Eesti kaart on üsna kallis – ligi 900 krooni. Seda on eraldi saada nii Magellani kui Garmini GPSidele.
Pihuarvutitele on samuti Eesti kaart olemas programmi NiCE näol, mida toodab EstPit.
Sülearvutiga ühendades aga saab asukohamääramisega kaasa ka kõikvõimalikud vastava tarkvara võimalused. Eesti kaart on jällegi olemas Regiol, seal on GPSiga ühendades võimalik näha oma teekonda ja hetkeasukohta. See on ka peaaegu kõik. Muud programmid, näiteks Microsofti Autoroute, on abiks Euroopas ja mujal maailmas liigeldes. Tarkvara aitab paika panna matkamarsruudi ja leida reisil vajalikke objekte, GPSiga ühendatult juhendab sõidu ajal õigesse kohta.
Lisaks on veel hulk tasuta programme, mis aitavad GPSist arvutisse laetava teekonna- ja huvipunktide info viia kasutajale sobivamale kujule, näiteks kanda kaardile. Nii on pärast hea näha, kus käidud. Või saab ka arvutis sellise tarkvaraga koostada omale teekonna ja laadida GPSi, et oskaks hiljem kohapeal orienteeruda. Näiteks üks selline programm, mis neid asju teeb, on GPSUtility, brittide tehtud.
Mida müüakse?
Eestis müüakse põhiliselt kahe tootja – Magellani (ehk Thalese) ja Garmini GPSe. Mõlemal on oma fännid ja kumba eelistada, sõltub pigem harjumusest ja vajadustest. Odavamate GPSide hinnad algavad juba paarist tuhandest kroonist. Magellan eXplorist on odavaim, kuid arvutiga mitteühendatav hea ekraani ja moodsa disainiga GPS-seade, Garmini odavaim tööriist on eTrex. Kallimad käsi-GPSid on suurema mäluga, kaardilisamisvõimaluse ja rohkemate funktsioonidega. Kui vaja suurt ekraani ja paremat kaarti, tasub vaadata nn. plottereid – need on tavaliselt autosse mõeldud ja vastavate funktsioonidega suure ekraaniga GPSid (hääljuhatamise ja kaugjuhtimispuldiga näiteks).
Arvutikasutaja saab oma sülearvutiga ühendada mõne GPS-mooduli, mille hind algab 1200 kroonist, nende pakkujaid on palju ja osta saab neid enamusest arvutipoodidest. Pihuarvutisse käivad tavaliselt CF-pessa sobivad GPS-moodulid ja hind algab samuti mõnest tuhandest kroonist.
Mõned uuemad pihuarvutid, näiteks HP iPaq 6515 sisaldavad juba GPSi, kuid täpsus on sellistel sisseehitatud toodetel väiksem. Näiteks Nokia matkatelefonile 5140 saab lisada GPS-korpuse, kuid selle täpsus jääb 25 meetri kanti ja kaardifunktsioonid Eestis ei tööta. Aga elementaarseks matkakompuutriks sobib ta hästi.
GPS-mängud
Kuna GPS on saanud tarbeasjaks nagu mobiil või pleier, siis on temale leiutatud mitmeid mänge, millega oma vaba aega sisustada pere ja sõpradega. Juba mõned päevad peale 2000. aasta mais globaalse positsioneerimise täpsuse kättesaadavaks tegemist tavakasutajatele tekkis mäng nimega geopeitus. Seda mängitakse väga aktiivselt ka Eestis. Mäng seisneb selles, et keegi peidab n.ö aarde ja annab selle koordinaadid, teised peavad aarde üles leidma. Tähtaegu pole, skoorimist samuti. Igaüks otsib, millist aaret tahab ja millal tahab. Aarde leidnud, vahetatakse selles olevaid esemeid enda omade vastu. Geodashing on ekstreemsematele GPS-orienteerujatele – selles mängus tuleb külastada arvuti poolt iga kuu määratud juhuslikke koordinaate maakeral. Võisteldakse, kes jõuab esimesena ja kõige rohkematele juhuslikele koordinaatidele.
