Vt ka reisipilte galeriist, 14.-21.04.06
1. päev. Päivää, üksi dinaari.
Lennuk startis Tallinnast õigel ajal ja oli juba ligi nelja tunni pärast kohal. Aknast paistid Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Austria suusakuurortid, Sloveenia, natuke Horvaatia Istria poolsaart ja isegi Rooma künkad Itaalias. Siis hakkas lennuk juba kõrgust vähendama ja loperdas natuke aega rannikukuurortite kohal, enne kui Hammameti lennuväljal maandus.
Ega uksest välja astudes kuumus kohe pikali ei löönudki. Mingi keskmine Eesti suvi veidi üle 20 kraadiga. Piirivalveametnikud tundsid kõige rohkem huvi hallipassimeeste vastu ja teistega tegid niisama nägusid, eriti naispiirivalvurid.
Lennujaamas oli vastas eestikeelsete giidide paar ja rahvas juhatati bussidesse. Ja siis ootasime. Algas tüüpiline turistide vahetuse mäng – ühe bussi omad olid teise eksinud ja vastupidi. Leedu grupijuht käis ja tõi meie bussist oma eksinud turistid ära. Ukse juures piinas pasunat kohalik bänd. Kuna raha polnud veel vahetatud, siis jootrahasaak oli kesine ehk vist lausa null.
Raha vahetamisega on aga niimoodi, et seda saab sama kursiga vahetada igal pool – hotellides ja pankades. Maale tuua dinaare ei tohi ja välja viia ka ei tohi. Piiril saab 100 dinaari ära vahetada välisvaluutaks, ülejäänud raha võib ära anda või osta midagi mõttetult kallist mõnest lennujaama putkast. Seal saab tingida ka, kuigi hinnad on üleval.
Sousse saabus üsna kohe ja buss ei teinud sellest numbrit, et pidi meid maha laskma otse keset elava liiklusega tänavat. See ongi kohalikus liikluses tavaline.
Sousse Palace oli tegelikult vaat et kõige parema koha peal üldse. Vanalinna paarsada meetrit, rand kohe hotelli taga, poed ja kaubatänavad ka sealsamas ning rannapromenaad algas naaberhotelli juurest. Läksimegi siis õhtul ka korra Medinasse ehk vanalinna, et natuke kohalikku kauplemisse sisse elada.
Nii nagu giid oli hoiatanud, oli valgenahalistel Medinas üsna tülikas. Kõik tülitavad ja hinnad on kallid. Värskelt saabunud turist tähendab kaupmeestele seda, et kogu raha on alles ja see tuleb võimalikult kiiresti kätte saada, sest kulutaja ei tea hindadest veel ju midagi.
Kohalikud kaupmehed on head inimesetundjad ja meiega alustatakse kohe soomekeelset suhtlust. Päivää, yksi dinaari on iga nurga peal. Kui ligi astud, on hind juba 2 dinaari, kui eemaldud, siis jälle 1.
Kasse on igal pool palju.
Autod siin teed ei anna, tuleb ise hüpata liikluskeerisesse ja end elusalt autode vahelt läbi vedada. Mõni ehk natuke aeglustab, paljud aga ei tee väljagi jalakäijatest. Ülekäigurajad on vist prantsuse ajast, need on kulunud ja vaevumärgatavad ja pargitakse ka sebra peal rahumeeli.
Eesti liikleja teeb siinses liikluskaoses esialgu kas avarii või harjub sellega, et söösta ja äkilisi liigutusi teha ei tohi. Saab rahulikult kulgeda, kasvõi kõrvalteelt peateele ja siis ei juhtu midagi peale ohtra signaalitamise.
Kui Medinas käis vilgas kauplemine, siis toidupoes pole mõtet tingima hakata. Pole viisakas – kõrberahvas toidu ja vee üle ei kauple. Vesi on hotelli hinna sees oleva õhtusöögi juures tasuline ja väljastpoolt hotelli ei tohi oma numbrituppa oma sööki-jooki tuua. Osalt sellepärast, et siis hotellil jääb papp saamata, osalt ka sellepärast, et söök meelitab ligi kohalikku faunat. Nii võib ühel kenal päeval avastada, et kott jookseb laiali. Jooksjateks on peopesasuurused prussakad või gekod.
Taksodega lepitakse tavaliselt hind enne sõitu kokku, sest nii saab odavamalt. Kui kokkulepet ei tee, siis tuleb nõuda taksomeetri sisselülitamist, sest kohalik „äri” käib nii, et pärast teenuse kasutamist on hind juba müstiline ja sina oled süüdi, kui ei küsinud varem.
Tuk-tuki ehk Aasiast tuntud kolmerattalisega sõitmiseks saab ka tingida, kuid alla kolme dinaari see tavaliselt ei õnnestu. Mini-rongiga saab sõidu tehtud 2,5 dinaari eest ja eriti tingima ei peagi, pakutakse kohe 3,5-dinaarise ametliku hinna asemel. Iga kord aga piletit vastu ei saa.
Internetiga oli Tuneesias kehva. WiFi võib unustada, sest linnades leidub vaid dial-up ühendusega Internetipunkte. Üks neist asub Sousse´is kohe Sousse palace´i hotelli vastas üle tee ühes kõrvaltänavas 2. korrusel. maksab 2 dinaari tund. Arvutid on üsna vanad, CD seadmega ja 2 USB pistikuga. Pilte laadida saab, aga see võtab üüratu aja, sest tõesti, ühendus on väga aeglane. lisaks on kasutusel prantsuse klaviatuur, kus meie harjutud US või Rootsi või eesti klaviatuuriga võrreldes on osa tähti kohad vahetanud. Kuid täpi- ja õ-tähed tulevad välja küll.
Rand on Sousse´is kohati puhtam, kohati räpasem. See oleneb hotellist, kes rannalõiku hoolitseb. Sousse Palace´i randa rehitseti igal hommikul, aga välja nägi liiv ikka veidi räpane, ehkki ta võis olla tegelikult üsna puhas. Oli lihtsalt selline kergelt hallikas liiv. Hotellist eemal „avalikul” lõigul aga võib leida isegi klaasikilde.
2. päev. Suund Sahara kõrbesse.
Ärkame hommikul vara. Öösel on 2. korrusel käinud väike disko ja kell 6 hommikul tulevad baarist välja ka mõned veidi napsised kohalikud. Anname oma pileti saabunud bussijuhile ja talle sobib. Aga saabunud giid teatab, et need on hoopis leedukad ja jääme oma bussi ootama.
Buss tulebki, kõik on meeldivalt jahe ja sõidame hotellid läbi, kust koguneb rahvas kahepäevaseks kõrbereisiks.
Teel teeme peatuse araabiapärases kohvikus, kus saab dinaarise espresso ja varsti oleme El Jemis. Tegemist on maailmas suuruselt kolmanda Rooma-aegse amfiteatriga, kus muide filmiti ka „Gladiator”. Sealgi on märke Tuneesia poolsotsialistlikust korrast – kord aastas esinevad kolosseumis maailmakuulsad lauljad ja müüakse 1000 piletit, mis maksavad 3,5 dinaari ehk veidi üle 35 krooni. Muidu on amfiteatris 30 000 kohta (s.t oli Rooma ajal), praegu on 1000 restaureeritud. Prantslased, kes möödunud sajandi algul Tuneesiat valitsesid, hoidsid selle maa varandused ja vaatamisväärsused muu maailma eest saladuses, enne kui ise kõik ära uurinud olid. 1904. aastal aga teatasid, et näete, meil on sellised asjad. Siis hakkaski turiste voorima, teiste seas ka Eesti kirjanik Friedebert Tuglas.
Prantslased sattusid Tuneesiasse aga 19. sajandi lõpupoole niimoodi, et Türgi kohalik omavalitseja kutsus nad appi Alþeeriast ähvardavate inglaste vastu. Abilised aga ei läinudki ära ja hakkasid Tuneesiat ise valitsema kuni 1956. aastani.
Islamiriikidest on Tuneesia üks vabameelsematest, võib-olla isegi kõige vabameelsem. Esimene iseseisva riigi president kuulutas mehed ja naised võrdseteks. Siis piiras ta ära ka selle, et mees võib võtta ei rohkem ega vähem kui ühe naise. Koolid ja ülikoolid tehti tasuta, hindeid antakse 20 palli süsteemis.
Vee hind on kõrberiigis sümboolne, nii imelik kui see meile, soode ja järvede riigile, kus vesi kallis, ka ei tunduks. Riik annab kõrbeküladele vett lausa tasuta. Näiteks kolme kuu eest on korteri elektriarve 6 dinaari.
Kõrbesse elama asujad saavad riigilt tasuta maja, tasuta vee ja kohustuse palme kasvatama hakata. Seegi veidi sotsialismi meenutav elukorraldus on ette võetud sellepärast, et riigil on soov muuta kõrbealad taas roheliseks. Kunagi ammu, eelmise jääaja paiku oli ka Tuneesias lopsakas dþungel ja palju Aafrika loomi. Nüüd on vaid kõrb. Sahara.
Kõrbekülades võib tee ääres kohata kanistrivirnu ja kuskil eemal hurtsikuvilus konutab selle vedeliku müüja. Eemal paistab politseijaoskond. Tegemist pole mitte veeäriga, mis kõrbeteedel tundub ehk loogiline, vaid müüakse hoopis Libeeriast pärit salakütust. Politsei ei tee sellest eriti välja, sest kõik tahavad ju rahus elada. Nii käibki ka politseimaja ümber vilgas äri.
Politseinikke kohtab aga Tuneesias tihti. Nad on ristmike peal ja peatavad üsna tihti ka autosid. Meie giid ütles, et välismaalastele ei tehta reeglina midagi. Insighti reisijuht väidab, et politsei võib välismaalastelt küsida kingitust ehk raha. Naispolitseinikke on palju aga sellepärast, et sel maal on ebaviisakas meestel võõrast naist tülitada ja noomida. Nii hakkasid naised end tänavatel tõeliselt vabana tundma ja asi läks nii hulluks, et riik otsustas värvata hulga naispolitseinikke, kes õrnema soo esindajad, kes tänaval tugevama õigust kasutasid, korrale kutsuda.
Kõrbeoaaside servas müüakse veel kanistritest ka datlipalmimahla. Valged turistid peaksid sellest joogist eemale hoidma. Miski seletamatu sisemise keemilise erinevuse tõttu võtab see turistidel põhja alt ära. Ja kohe nii totaalselt, et üldse enam pidamist pole. Kuigi esialgu võib hea ja magus tunduda.
Kui põhjarannikul on rohkem araabia päritolu kohalikke (segunenud türklaste ja prantslastega), siis lõuna pool elavad Tuneesias berberid – vahetevahel lausa punapäised ja sinisilmsed. Arvatakse, et osa neist on pärit euroopa aladelt. Kolmanda rahvusgrupina on lõuna pool liikvel nomaadid – rändrahvas, keda pole suutnud ükski riik kodustada ja piiride taga pidada. Nad rändavad passideta endiselt riikide vahet ja ajavad oma karja mööda kõrbe ühest oaasist teise.
Kuid ka berberite juures Matmatas on kauplemine täies hoos. Peale seda, kui koopaelanik Fatma on oma mäekoopa elu näidanud, sõidame bussiga mööda George Lucase esimese Star Warsi filmi võttekohast üles Atlase mägedesse restorani ja kaubitsejad on mõistagi platsis. Kes on võrri peale lambanahad laadinud, kes tirib kaamlit mäest üles, kes peibutab pistrikega. Ja meie läksime haledalt õnge, lastes pistrikud omale pähe ja käele panna. Pärast selgus, et ei aita enam dinaari pakkumine, tahetakse 100 krooni. Nii kallis on siis pistriku istumine peas. Pärast istutakse veel dinaaride küsimisega ka pähe.
Jätsime suure kauplemise ja tigetsemise peale 8 dinaari ja kauplesime edasi juba lambanahamüüjaga, kes andis rõõmuga hinnast 2/3 alla. 45 dinaari pealt 15 peale. Normaalne ju.
Õhtuks jõuame lõputute liivaväljade vahelt Douzi – kõrbeoaasi Sahara servas. Kuigi oleme pikalt juba liivaluidete vahel liikunud, on see vaid pisike Sahara äär. Kõrb ise on USA suurune. Kõrbes on juba igasuguseid rohkem ja vähem mürgiseid loomi, kellest pisemad ka hotellide ümbrusse võivad sattuda. Sooja on juba ka mõnusalt 30 ligi ja üle selle.
Päikeseloojangut läheme kaamelikaravaniga vastu võtma. Enne soovitatakse rentida halatid ja rätik pähe. Halatid on triibulised ja neid laenutatakse dinaari eest. Laenutaja on korralik moslem ja palvuse ajal palvetab oma müügiruumis, uks on sel ajal kinni.
Ilm on vaikne ja liiv rahulik, kui kaameliajajate juurde jõuame. Kõik on sõbralikud ja mingit turistide koorimist ei toimu. Giid näitab, kuidas kaameli selga ronida ja pärast alla saada ning lähebki kõrbesafari lahti. Enne hoiatatakse, et safari puhkepausi ajal düünides ei maksa kohalike pakutud jooki vastu võtta – see on üks kallimaid maailmas, 60 kr 0,3 liitrine pudel.
Kaamelid Tuneesias on tõelised kõrbelaevad ja liiguvad sujuvalt. Egiptuses pidid olema äkilisemad. Ka kõrb on Tuneesias ehedam ja vastab meie stereotüüpidele kõrbest – liivadüünid ja üksikud palmid.
Möödume liiva alt välja ilmunud berberi küla või linnakese varemetest ning luidete vahel tehakse peatus. Ilmuvadki välja avatud kokakoolapudelid, kuid hoiatatud rahvas neid ei puutu ja kaameliajajad joovad selle ise ära. Tulevad ka tõmmud välkuvate silmadega dzigitid-ratsamehed, kelle ülesandeks on turiste ratsutama meelitada, aga kuna ka see lõbu võib lõppeda ülikallilt, jäävad nemadki üksi. Veel üritatakse tähelepanu võita suurte kõrvadega fennekrebasega, kes taltsalt süles ja maas istub.
Tagasi sõites lubab meie kaameliajaja ka ise looma juhtida ja õpetab nipid kätte. Kõrvalolev loom pannakse ka väheke jooksma. Astume üle kellegi pealuu ja loojanguks olemegi tagasi.
3. päev. Sool ja vesi.
Stardime hommikul kell 4:30. Pikk tee on ees. Esialgu tahetakse loojanguks jõuda Chott El Jeridi soolajärvele. Sellest sõidab üle maantee ja keset järve n.ö teeme peatuse. Turistibusse on paksult. Järv on ümbritseva liivase tasandiku kohta ehk kummaline öelda, aga siin-seal on aukudes tõesti vett. Mitte küll sademetest vaid selleks, et liivast soola välja pesta.
Tegemist on Põhja-Aafrika suurima soolajärvega, mille juurde käivad miraazid ja vesiliiv. 1960. aastatel toimus Tuneesia sõjaväelaste n.ö Kurkse retk, kui rühm sõdureid asus soolajärve ületama. Mõned uppusid vesiliiva.
Veidi hiljem taheti hakata turiste bussiga mööda soolajärve vedama. Suurest teest väga kaugele ei jõutudki, kuni ka buss vesiliiva vajus. Bussi vrakk uitab siiamaani maantee lähedal koos liikuvate vesiliivadega.
Soolajärve põhisuveniirid on kõrberoosid, mis on tegelikult liiva ja soola kristalliseerunud segu. Tekivad soolajärve ääres niiskuse ja temperatuuri kõikumiste tagajärjel. Kui turist ühe sellise känkra omale koju viib, tuleb teda kord poolaastas piserdada. Muidu võib ühel päeval avastada laualt hunniku liiva ja soola. Tuneeslaste arvates toob kõrberoos õnne ja sellepärast pannakse teda akendele ja uste kohale.
Soolajärve kaldal ootavad meid valged dziibid, kõik ühesugused. Sellepärast soovitab giid meil autonumbrid pähe õppida. Sellest ei aita, et meeles pidada sinist mummu kapotil – nii tähistatakse Tuneesias kõiki turiste sõidutavaid autosid.
Dziibisafari algab sõiduga läbi küla, kus massiliselt õpilasi kooli läheb. Siis veidi ühe pisema soolajärve peal ja siis pööratakse düünidesse. Meie dziibil on midagi lahti esisillaga ja see ei vea. Jääme ühe düüni otsas kinni. Tõmmatakse välja ja edasi jätkame juba kõvemal pinnasel teed Atlase mäeaheliku poole.
Chebika oaasis voolab mägedest välja helesinine ojake. Otsime seal ka üht geopeituse aaret, jääb kadunuks. Kiire tiiruga jõuame ka alla orgu allika juurde, väga maaliline koht. Oaasides filmiti „Inglise patsient”.
Järgmine oaas – Tamerza on juba suurema joaga ja selle all saab ujuda. Kellegi tuneeslase küljest on lahti pääsenud üks salamander, kes, nöörijupp küljes, kaljul peesitab.
Tamerzas käib samuti aktiivne kaubitsemine ja berberi rätikukaupmehelt õnnestub hind rohkem kui poole jagu alla saada, mis ongi tüüpiline tehing paljudes kohtades.
Bussiga tagasi sõites jääb meie tagasiteele Kairouan, mis on Islami neljas püha linn ja ka tuntud vaibaparadiis.
Meid viiaksegi kõigepealt vaibakaupmeeste juurde, kes näitavad ülikalleid vaipu, kuid nendegi hinnad sulavad. Siidivaibad on uskumatult kallid, aga ka uskumatult mõnusad katsuda.
Islami neli pühaimat linna on Meka (seal sündis Muhamed), Medina (seal võeti islam esimet korda omaks), jerusalemm (seal läks Muhamed taevasse) ja Kairouan (esimene islami tugipunkt Aafrikas). Iga saja elaniku kohta tuleb Kairouanis üks moshee. Suur minarett selles linnas on maailma vanim tegutsev minarett.
Loodusega on nii, et kui me kolame ringi oma koduses metsas, siis tavaliselt ikka teame, et karta tuleb puuki, rästikut, tigedat metsseaemist või harvemal juhul karu või hunte. Välismaal on asulas küll huvitav vaadata hoopis teistsugust floorat ja faunat, kuid metsikusse loodusse, näiteks kõrbe minnes on juba teised lood. Kus on need mürgised maod, mismoodi skorpione vältida ja kas vastu ruttav loom võib kallale ka tulla või mitte, see tavaliselt enam nii selge pole.
Nii on ka Saharas. Bussijuht Eesti turiste keset kõrbe maanteel ei laseks välja ka pissipeatuseks. Kes astub skorpioni otsa, kes urgitseb sõrmega kivi, mille taga pesitseb lõgismadu. - Aga tegelikutl muidugi nii hull pole, lihtsalt võõras flooras ja faunas peab hulga tähelepanelikum olema. Hotelliaias võib kohata ohutuid gekosid või looduslikke hiigelprussakaid, ehmatab, aga ei hammusta. madudega on lood hullemad, erinevalt Eestist, kus on vaid üks mürgine madu, on kõrbes neid ikka kuhjaga. Skorpioni ei maksa ka näppida, kuigi mõni tuneeslane võib neid käe peal näidata.
4. päev. Turistilõksud.
Seekordne päev on täitsa vaba. Ehkki esialgu tundub, et nüüd on hea päikese kätte külili visata ja jume kätte saada, on rannas jahedavõitu. Kui pilv päikese ette sõuab, siis tuleb lausa kananahk ihule. Teeme Sousse´i Medinast tiiru sisemaa poole. Mitu korda üritatakse teha turistilüpsi – kõigepealt „tasuta” mosheekülastusega, siis euromüntide „soodsa” vahetamisega. Oleme juba kogenud ja õnge ei lähe. Tasuta asju pole olemas – kui keegi midagi kingib, tahab ta tavaliselt vastukinki saada. Ja vastukingi hinna määrab kinkija ise. Nii „kingiti” meile pearätt ja kaelaehteid, mõlema eest oli pärast vaja anda „kohvi- ja kokakoolaraha”. Kahjuks polnud mingit Eesti suveniiri kaasas, oleks võinud proovida „vastukingiga”.
Kiirelt õppivad kaubitsejad eristavad juba Tallinna Vilniusest ja õpivad viie minutiga selgeks paar eestikeelset fraasi, hääldades täitsa arusaadavalt.
Ostame 2,5 dinaarise pileti minirongile ja sõidame mööda rannikut 8 km Sousse´ist põhja poole – Port El kantaoui poole. See on rikkam sadamalinnake jahisadama ja luksuslike apartmentidega. Kuhugi on peidetud ka suletud piirkond kuulsuste villadega. Hea lähedal jahisadamast oma luksusjahi pealt tulla.
Klient on rannapromenaadil kuningas ja ehkki minirongi väljumisaeg on kolmveerandi tunni pärast, lubab vedurijuht sõitma hakata viie minuti pärast. Nii ongi – peale meie tuleb peale ka üks saksa turistide perekond, kes kohe järgmise hotelli juures maha läheb ja sõidame kahekesi tühjas rongis Kantaouisse.
Jahisadamas käib vilgas kauplemine kalapüügireiside, piraadilaevakruiiside ja klaaspõhjaga paatidega huvireisidega. Lääne turistid söövad rannapromenaadi terrassidel ja apartmendid ulatuvad otse mere äärde välja. Siin on ka surfiparadiis. Vaatamata kallimale linnakesele on kohalikus supermarketis üliodavad hinnad, soodsamad kui Sousse´is.
5. päev. Päike.
Alles eelviimasel päeval viskame pikemaks Sousse Palace´i basseiniga hoovi lamamistoolile pikali. Päike kütab seekord täiega. Külje alla hiilib ka kohalik pealetükkiv kass. Vedeleme mõned tunnid, aga kaua sa ikka viitsid. Läheme Medinasse kauplema. Seal ühe nurga taga on muide ka „punaste laternate” rajoon, nii et seegi äri on olemas ka Tuneesias. Päev möödub kaubeldes ja vanalinnas uidates, kergelt tõmmatakse lohku ka „ametlikus” turistipoes, kus müügil odavad rahakotid. Selgub (hiljem paraku), et rahakoti krediitkaarditaskud on kaartide jaoks liiga pisikesed.
6. päev. Sinine ja valge.
Viimasel pikal päeval läheme varahommikul jälle ekskursioonile. Seekord pealinna Tunise suunas, mille külje all asub ka ajaloost tuntud Kartaago. Rahvast on vähem kui kõrbesafaril, sest enam nii palju vaatamist väärt kohti pole.
Esimene peatus on Bardo muuseumis, kus resideerus Türgi bei. Mingi ametiasutus resideerub praeguse muuseumi kõrval ka praegu ja sinna suunas on keelatud pildistada.
Bardos näidatakse maailma suurimaid mosaiike. Laes on säilinud kõik idamaised ornamendid. Kliima hoiab neid peeneid asju.
Linnast ranniku poole on sinivalge linnake Sidi Bou Said – kalju otsas mere ääres, vaatega vahemerele ja üle lahe mägedele. Ideaalse asupaigaga idüllilises kunstnikelinnakeses peatus sajand tagasi ka Friedebert Tuglas. Kohvik, kus ta kirjutas, on praegugi mäe otsas alles, tema elukohta alla sadamasse aga ei jõudnud.
Kartaagost polnud suurt midagi järgi peale Rooma-aegsete termide ja ringikujulise sõjasadama akvatooriumi, miljonilinn Tunis on aga juba väga euroopalik ja eksootikat leiab vaid vanalinna labürintlikest kõikudest, kus ilma GPSita raske välja tulla. Vanalinn oli ka paksult kaubitsejaid täis, kuid need polnud üldse nii pealetükkivad kui Sousse´is.
Nüüd saigi siis Tuneesia-nädal otsa ja öösel algas tee tagasi. Lennujaamas võeti lahkelt ära peenemad mündid, suurema raha eest ostsime mingi võru, mis maksis rohkem, kui raha oli. Anti ikkagi, seega saab mõnikord ka fikshinnaga poes tingida, eriti kui hinnad üle mõistuse kallid, nagu lennujaamas. Keegi küll taskuid ei kontrollinud, kuid hoiatatud oli, et dinaare ei tohi riigist välja viia. Siiski oli peale tolli ka poode, kus dinaarides hinnad üleval, eurodes ka. Tax-free poes sai osta kohalikku kangemat napsi ka, mida muidu poodidest Tuneesias raske leida: datlilikööri ja Tuneesia veine. Ja just siis, kui eestlased lennukile kobisid, hakkas Sahara servas sadama.
