Kaido Einama, Pühapäevaleht, 9. oktoober 1993.
Nõukogude perioodil levisid rahva seas jutud kahtlasest tehasest Sillamäel. Ametlikke seletusi sealsete "riiklike objektide" kohta ei tahetud anda. Nii levisidki vaid kuulujutud müstilistest kaevandustest ning juuste ja hammasteta kaevuritest. Impeeriumi "pärandusena" paljastus pärast uraani rikastamise tehase sulgemist 1989. aastal 300 tuhande ruutmeetrine ülimürgiste jäätmete hoidla ja radioaktiivne maastik selle ümber, mis piiratud kipaka okastraataiaga.
Sillamäe kontrastid
Pärast Teist Maailmasõda külast 20 tuhande elanikuga linnaks kasvanud Sillamäel elatakse praegu rahulikult, Tööd on vähe, töötuid palju. Linna ümbrus on haruldaselt kaunis merekalda ja kõrge pankrannikuga. Keset idüllilissi vaatamisväärsusi leidub aga täieliku kontrastina trööstitu tööstusmaastik. Praegu tegutseva tehase "Silmet" naabruses kõrgub tontlik ehitis - uraani rikastamise tehas ja selle ehitusjärgus lisahooned, mis seisavad praegu tühjana ja ootavad uut peremeest.
Enne kui "Pühapäevaleht" sellesse ohtlikku segadusse dosimeetriga sisenes, külastasime Sillamäe linnapead, kes juhib "mürgijärve" ääres asuva tööstuslinnaku elu.
Vitali Menšikov ei hinda ohtu suureks
Uraani rikastamine peatati lõplikult Sillamäel 1989. aastal. Linnapea Vitali menšikov, kes on ise kurikuulsas tehases töötanud, teab rääkida ka selle üleliidulise tähtsusega objekti ajaloost: "NSV Liidu tuumaprogrammi järgi tuli ära kasutada kõik materjalid, millest võiks saada uraani. Tehnoloogia oli kõrgele tasemele välja arendatud, kui selgus, et kohalikust põlevkivist uraaniühendite eraldamine ei tasu end ära. Hakati maaki sisse tooma, seda töödeldi ja viidi siis üle NSV Liidu laiali energia- ja sõjatööstuse tarbeks. Tehase töötamise viimastel aastatel aga toodi tehasesse kontsentraati, mis oli juba kahjulikest ainetest puhastatud. Sellest vähenes jäätmete hulk Sillamäel tunduvalt."
Menšikovi sõnul on praegu Sillamäe linnas radioaktiivne foon isegi väiksem kui Tallinnas, sest ettenägelikult kasutati hoonete ehitusmaterjalina tuhapaneelide asemel punast tellist, mis kiirgab vähem.
"Linnas on ohtlikke piirkondi vähe: 98 protsendil territooriumist püsib kiirgustase alla normi. Väljaspool keelutsooni on radioaktiivne foon normi piires."
Sillamäe linnapea on natuke nördinud paanikast, mis tekkis sealsete radioaktiivsete objektide ümber.
Küsimusele, kas aatomitööstuse algaegadel, kui tehas Sillamäele rajati, osati ohtu õigesti hinnata, vastas Menšikov oma isiklikele kogemustele toetudes: "Loomulikult pöörati sellistele küsimustele tähelepanu! Kasutati spetsiaalset riietust, gaasimaske, respiraatoreid, pesti pärast töölt tulekut ennast ja riideid, tööle ei tohtinud toitu kaasa võtta. Tehases kasutatud uraan oli nõrk alfa-kiirguse allikas, kuid ohtlikud osakesed, mis välja lendasid, pidurdusid juba paberliehte läbides. 15 sentimeetri kaugusel kiirgusallikast olid nad juba ohutud."
Aatompommi teha on väga keeruline
Vitali Menšikov on lõpetanud Uurali Polütehnilise Instituudi keemik-tehnoloogina. "Olen mingil määral omandanud uraani töötlemise tehnoloogia ning võin öelda, et aatompommi valmistamine on väga keeruline protsess. Meie linna potentsiaal on aga praegu kõrge. Spetsialistid on kõrgel tasemel ja see lubab neil töötada paljudel tehnika-aladel."
Tegelik olukord Eestis aga peletab head spetsialistid Eestist eemale ja paljud on leidnud endale soodsaid pakkumisi Läänest. Ka Menšikov pole huvitatud oma teadmiste rakendamisest Eestis. "Milleks?" imestab linnapea, "Eesti on liiga väike riik, et sellega tegeleda."
Skandaal kiilaspäiste lastega
Mõni aasta tagasi põhjustas paanikat laste juuste väljalangemine Sillamäe lasteaiarühmas. Menšikovi sõnul oli paanika asjatu, sest pärast täiendavat uurimist selgus sama nähtus ka Narvas ja Tartus. "Põhjus oli hoopis mingis kaugemas allikas. Võib-olla oli põhjuseks hoopis Balti Soojuselektrijaam?"
Eesti kooli majandusjuhataja Helju Melnikova koges seda nähtust mõni aeg tagasi ka oma kasvandike hulgas. "Elan siin juba 30 aastat ja juuksed on peas. Need lapsed, kellel juuksed välja langesid, olid ühel päeval vihma käes. See oli vist mingi ebatavaline vihmapilv, mis Eestist üle käis, muud ei oskagi arvata."
"Ettevaatust! Radioaktiivne tsoon!"
Nii hoiatavad roostes sildid uraani rikastamise tehase ümber asuvat 500 meetri laiust sanitaartsooni ümbritseva okastraataia postidel. Tungisime dosimeetriga varustatult kuumematesse paikadesse "tsoonis". Tablool vahetusid numbrid 12 mikroröntgenist 30ni. Lubatud fooni ületamist aparaat ei registreerinud.
Türsamäe mõisaalleel liikudes hakkas radioaktiivne foon tasapisi tõusma ning ületas esmakordselt 30 mikroröntgeni piiri. Tabloolt võis lugeda: 31... 52... 58... 67... 11...12... 14... 48... 57... 67... 73... 85... 90...
Olime jõudnud maastikule, kus pinnas oli buldooseriga hunnikusse lükatud ning lage paekiviplatoo segi pööratud. Seal võis asuda kunagine uraani rikastamise tehase kaevandus, kus 50ndate alguses võisid töötada Punaarmee tööpataljoni mehed koos Türsamäe laagri kriminaalvangidega. 1960. aastatel asuti kaevandust sulgema, kuid kaevuri riietuses töölisi nähti veel aastaid hiljemgi tehases töötamas. Suletud šahtid võivad peita palju huvitavat, näiteks maa alla ladustatud ohtlikke aineid.
Erksinine mürgihoidla köidab pilku
Masendaval tööstusmaastikul mahajäetud tehase lähedal leidub veel paljugi huvitavat. Igal sammul võib kohata erineva kuju ja otstarbega metallikolakaid, mis on kohati pinnasega segamini. Selle stalkerimaastiku merepoolses osas asub pilkupüüdev helesinine vedeljäätmete hoidla.
"Mürgihoidla säilitamisel probleeme jätkub," tõdes linnapea Vitali Menšikov, "hoidla asub mere ääres ja on Soome lahest eraldatud mõnekümne meetri laiuse tammiga. Praegu töötab ühiskomisjon Eesti, Rootsi ja Soome spetsialistide osavõtul, et uurida tammi olukorda. Esialgsed tulemused näitavad, et globaalset ohtu pole. Hoidlas on aluseline vedelik, mis sisaldab uraani jäätmeid ja muid tehnoloogilisi aineid."
Vedeliku erksinine värvus ei ole tingitud ülisuurest radioaktiivsusest. keskkonnaministeeriumi hinnangul võib lähima paarisaja aasta jooksul mürgijärv end tammist läbi murda ja merre valguda. Samuti on avastamata veel enamus kiirgusallikaid, sest enamus kaevandusjäätmetest on üles leidmata.
"Pühapäevaeht" registreeris järve kaldal vaid 56 mikroröntgenit. Tagasiteel, mahajäetud raudtee ääres aga näitas aparaat koguni 723 mikroröntgenit tunnis. Need mõõtetulemused aga ei pretendeeri mingile professionaalsele analüüsile.
Suundudes tagasi okastraataia poole, nägime huvitavat "ojakest" - see oli samuti erksinine ning voolas segipaisatud maastikul raudkonstruktsioonide vahel. Võis vaid oletada, kuhu see suubus. Dosimeeter keris ette järgmised numbrid: 120... 162... 266... 400... 560... 613... 170... 250... 76... 50... 12.
Sillamäelt lahkudes tuli mööduda poolelijäänud ehitisest - kurikuulsast tehasest. Tema mahajäetust kinnitas kasvõi poolelijäetud kõrgepingeliin, mis lõppes mõnisada meetrit enne hooneid. Samas kõrval sõid aga sead rahulikult midagi maast...
FOTOD: VÄINO RASKASOV
