Päev 0: Tallinn-Helsingi-Singapur
Ülidetailne pakkimisnimekiri korduvalt läbi käidud, laseme endid lennujaama ära visata. Loomulikult Karmenile ei ütle, et me nii vara läheme. Mitte et see teda heidutaks - ta kutsub mind tagasi turvakontrolli juurde ja nii jõuavad meieni kaks läbivalgustatud Kinderi üllatusmuna.
Tallinn-Helsingi on minu senistest kogemustest kõige lühem lend. Okei, võib-olla 15-aastaselt Cherokeega Tallinnast Ämarisse lendamine oli lühem, aga ilmselt siiski mitte. Praktiliselt ei jõuagi õhkutõusmine lõppeda, kui juba algabki maandumisprotseduur.
Helsingi lennujaamas pakun kõigepealt välja, et otsime oma värava üles ja siis võtame kuskilt süüa, aga siis olemegi juba järjekordsest passikontrollis läbi tulnud (Schengenist välja). Võtame kummalegi pudeli vett, R-kioskist ühe raamatu ja maandume Burger Kingis. Värav 37 jääb sealt kohe ümber nurga. Oleks teadnud, et lennukis praktiliselt kohe õhtusööki saab, poleks ilmselt burgerit võtnud, aga... no olgem ausad, Tupla-Whopper oli lennukieinest siiski parem.
Päev 1: ...-Singapur
Lennukis on kitsas. Katsu ise pikk ja paks olles Finnairi Economy-klassi istmel 11 tundi veeta. Kuigi katkendlikult, saame kumbki kokku ehk lausa 5-6 tundi und? Imbi pardameelelahutuskonsool ei tööta (õigemini töötab poolikult: muusika kostab, aga filme ega sarju vaadata ei saa). Küsime teenindavalt personalilt abi -- kuskilt kaugelt tehakse restart, mis aitab. Minul ei tööta pult, aga ei hakka sellega kedagi tülitama (sest puutetundlik ekraan on ka okei). Avastan enda jaoks uue sarja ("iZombie"); Imbi seevastu naerab laginal Modern Family peale.
Singapuri jõudes kaalume natuke, kas võtta takso või mitte (st seigelda ühistranspordiga). Lõpuks võtame ikkagi takso, mis toob meid arvestuslikust kulust (ca 35S$) märksa soodsamalt (21S$) otse hotelli ukse ette. Mugav. Osa tänavaid on veel eelmise õhtu vormelisõidust suletud - üle silla sõites näeme ka stardisirget, kus paistavad transportimisel ootavad konteinerid. Ahjaa. Lennujaamas, taksos, hotellis ja kaubanduskeskustes on üsna jahe, aga tänavale astudes lajatab 32-kraadine palavus mõnusalt näkku. Ei kurda. Õigesti valitud riided aitavad. :)
Hotellis selgub, et Booking.com broneeringuga on küll kõik korras, aga kohapeal tuleb veel 200S$ panti panna millegi sellise eest, mida kutsutakse "handy". Päris hea diil - hotellitoa hinna sees on piiramatu kõneaja ja 4G-internetiga mobiiltelefon, mis on küll täis reklaame ja muidu ka üsna hädine (esimesel katsel jookseb Play Store kokku, navigeerimisega samal ajal ära muid asju parem üritagi teha), aga mugav on ta sellegipoolest. Veel mugavam oleks, kui sellega netti ka jagada saaks, ent paraku lülitub access point enne välja, kui ma oma telefoniga sinna ühenduda jõuan. Ja kui jõuakski, lülituks kohe pärast seda välja. Muidu on üsna kavalalt tehtud asi: KKK-st selgub muuhulgas, et SIM-kaardi võid ju välja võtta, aga antud seade ühegi teise kaardiga ei tööta ja kaart sinu isiklikus seadmes ka raudselt midagi kasulikku ei tee. Esmasel seadistamisel tuleb, muide, ära määrata ka lahkumise kuupäev. Siis teeb telefon end automaatselt sinu seadistustest (ja privaat-datast) puhtaks.
Ostsime juba kodus ära piletid Marina Bay Sandsi Skyparki (vaateplatvorm 56. korrusel, st katusel), seega võtame suuna sinnapoole. Algselt oli mul mõte, kas esimesel õhtul või teisel päeval jalutada läbi kogu vormelirada (ca 5km), aga vähemalt praeguses seisus ei oleks see võimalik. Nagu mainitud, on mõned tänavad kinni. Lisaks ei ole õigetes kohtades alati ülekäiguradasid, st legaalselt jalutades tuleks ring oluliselt pikem. Üldiselt tundub, et siin on suurlinna kohta väga turvaline ja puhas. Inimesed paistavad väga seaduskuulekad, keegi ei paista isegi tänavat valel ajal või vales kohas ületavat. Aga mida muud oodatagi paigas, kus tänaval nätsu närimine (rääkimata prügi mahaviskamisest) võib kopsaka trahvi kaela tuua.
Pisikese ringiga (ühel ristmikul võtame natuke vale suuna, seejärel tabab meid seesama probleem suletud tänavate ja puuduvate ülekäiguradadega) jõuame Marina Bay Sandsi kaubanduskeskuse juurde. Uhke, suur, lõhnab raha järele. Ja igal pool on sildid, mis suunavad muuhulgas Skyparki. Esitame broneeringu kinnituse, seejärel verifitseeritakse mu isik passi ja krediitkaardiga (peab olema sama kaart, mis broneerides). Lift on nii kiire, et alla tulles lähevad kõrvad hullemini lukku kui lennukis. Ja vaade on ... võimas. Olgu, see ei ole Infinity Pool (kuhu lubatakse ainult Marina Bay Sandsi hotellikülalisi), aga hea pildi kesklinnast ja lahest saab siit sellegipoolest.
Olympic Walk pakub väga häid vaateid kesklinnale ja mobiilidesse naelutatud kohalikele. Üle pooltelt ekraanidelt paistab -- ära arvasid -- Pokemon Go. Imbi kommenteerib, et Singapur on nagu lõbustuspark, kus igal sammul mõni vilkuv atraktsioon paistab.
Otsime poodi, kust pudelivett osta, aga kõik tundub juba kinni olevat. Skyparkis oleks saanud pisikesi pudeleid 4S$/tk, aga see tundus pisut palju. Lisaks meenub, et Singapuris, erinevalt Malaisiast, lausa soovitatakse kraanivett juua.
Päev 2: Chinatown, Orchard Road, Gardens by the Bay
Alustame päeva enne äratuskella ja paneme plaani paika: kõigepealt uurime ümbritsevat hiinalinna (pidada olema üks maailma puhtamaid), siis proovime metroo ära ja käime Orchard Roadil shoppamas, õhtupoolikul (nii kuue paiku, sest poole üheksaks on vaja kohvritega bussijaama jõuda) vaatame korraks ka Gardens by the Bay üle.
Umbes-täpselt nii ka läheb, kuigi paar täiendust siiski on. Esiteks on mul shoppamisele täiesti kindel eesmärk seatud: leida kuskilt binokkel vormelirajale ja ülisoodne action-cam (noh, umbes nagu GoPro, aga odav koopia). Mööda Orchard Roadi kõndides hakkab süvenema tunne, et elektroonikapoode siin vist polegi -- tõsi, mõne juhusliku õunapoe ja ühe suure Sony esinduse otsa komistame, aga see on ka kõik. Kuni ühel hetkel, täiesti ootamatult, tabab korraks vasakule pööratud pilk õiget temaatikat. Õnneliku juhusena on minu soovid lausa kõrvuti riiulitel. Kuigi tegemist on muidu üsna korraliku läbi-mitme-korruse-elektroonikapoega, olen pisut pettunud. Miskipärast ootasin, et Singapuris oleks iga nurga peal Verkkokauppa. No ei ole. Tuleb ikka teada, mida otsid ja kuhu lähed. Paraku pole meil veel mobiilset netiühendust ja bussipeatuse tasuta wifit ei märka ka piisavalt vara, et vastav otsing sooritada. Lonely Planetist siin kasu pole -- Funai (KONTROLLI NIME)... on paraku suletud (kas hetkel või lõplikult, ei saanudki aru) ja jääb trakektoorilt liialt kõrvale.
Teine asi, mida otseselt plaanis pole, meenub tänavapildist täiesti juhuslikult: Imbil oli enne tulekut kindel soov Hop-On-Hop-Off bussile pilet osta. Ja nüüd, nagu paar minutit varem elektroonikapoega, märkame vasakut kätt turismiinfopunkti, kus -- oh imet -- müüaksegi tuuripakette. Singapuris, nagu selgub, on mitu erinevat liini Duck & Hippo kahekordseid avatud katusega tuuribusse (ja veel mõned konkureerivadki ettevõtted). Sõidame kollasele liinile ringi peale, näeme palju erinevaid maju, aga nende taustast ei saagi aimu, sest me lihtsalt ei märka õigel ajal, kus kõrvaklappe jagatakse.
Tänavarada pärast sõitu
Põnev on sellele vaatamata, kuna osa liinist kulgeb mööda vormelirada. Sõidust on küll juba 2 päeva möödas -- õigemini peaks ütlema "ainult kaks päeva", sest kogu kola kokkukorjamine on kohati alles algfaasis. Tiimid ja FIA/FOM jõudsid oma asjad suuremas osas ilmselt juba esimese päevaga silma alt ära korjata, aga kohalikul korraldusel on tööd küll ja rohkem veel. Lisaks lampidele (Singapuris sõidetakse pimedas, tugevalt valgustatud rajal), piiretele, tribüünidele ja taradele leiab linna pealt ka ametlikke vormelimudru müügipunkte. Ka pealava (sõitude vahepeal esinesid seal Kylie Minogue, Pentatonix, ...) polnud veel lõplikult maha võetud, kui me sealt esimesel õhtul mööda jalutasime. Raja püsivaim osa -- stardisirge ja boksiala ehk "paddock area" -- on üldsusele suletud lausa 4. oktoobrini (2+ nädalat pärast sõitu). Minusugusele fännile on sellisel hetkel saabumine täielik maiuspala -- hotellide hinnad on juba alla tulnud, aga glamuurse karusselli köögipoolt näeb igal pool. Ja üldse paistab reklaamidelt, et Singapur on 4 päeva kestvast vormelinädalalõpust teinud 2-nädalase "hooaja".
Lõunasöögiks otsime kohta Lonely Planeti raamatu järgi, aga ei jõuagi päris õigesse kohta välja. Võtame täiesti kohaliku toidu -- kiirnuudlid ja "luncheon meat" -- mis on pooleks lõigatud keedumunaga supiks kokku pandud. Mitte just gurmee, ega ka mitte traditsioonilised hiinapärased saiakesed (neid sõime hommikul kohas nimega Tong Heng), aga nälga vähemalt ei jää. Järgmine peatus: Gardens by the Bay.
Singapuril on kaks botaanikaaeda. Üks, vanem, asub enam-vähem Orchard Roadi otsas. Teine, mitte lihtsalt uus, vaid lausa futuristlik, on Marina Bay Sandsi külje all. Aia põhiosa moodustavad kaks suurt "kuplit", üks võimsam kui teine. Päriselt ka, "Cloud Garden" on võimsam kui see teine. Sisenedes avaneb vaade kosele, mille ülemisest otsast (sinna saab liftiga) alla tulev teerada viib läbi erinevate teemade lõpuks "mäe südamesse" välja, kus antakse ekraanidelt hoiatavat infot inimtegevuse mõju kohta meid ümbritsevale. Teine kuppel on jällegi klassikalisem botaanikaaed, mis on jagatud erinevate piirkondade taimedega aiakesteks (nt Austraalia, Kalifornia jms). Kui kuplite alla pääsemiseks tuleb osta pilet, siis õues on pea kõik erinevad aiad tasuta. Neid on hektarite viisi, lähemalt uudistada jõuame ainult ülipuude salu (Supertree Grove), kus, tõsi, parema vaate saamiseks tuleb jällegi pisut kukrut kergendada.
Taimed vaadatud, leiame lähima metroojaama ja saame jälle pisut targemaks. Nimelt on hommikul ostetud ühekordsena tundunud RFID-kiibistatud pappkaardid tegelikult korduvkasutatavad, st neile saab raha juurde laadida. Paraku käib top-up ainult automaadist, automaat omakorda aktsepteerib ainult peenemat sularaha (max 5S$). Lähiümbruse pangaautomaadid väljastavad jällegi minimaalselt 10S$ rahatähti. Infoletis vahetatakse raha peenemaks ja antakse infot, ent pileteid ei müüda. Miks need funktsioonid nii rangelt lahus on, ei tea, aga ju on mingi hea põhjus.
Paar peatust mugavas metroos ja olemegi tagasi koduseks saanud hiinalinnas. Heidame veel viimased pilgud tänavakaupmeestele. Hommikul, muide, sain siinsamas üsna erilise ostukogemuse. Tänavapoolne lett oli nagu lett ikka, aga kui me sealt paar komplekti algajatele mõeldud riisipulki tahtsime osta, suunati meid uksest sisse väga auväärse, lausa luksusliku hõnguga pulgakauplusesse. Kogu kaubavalik koosnes niisiis riisipulkadest, aga oma väljanägemiselt meenutas kogu asi pigem mõnd eksklusiivset tubakapoodi.
Põikame korraks kaubanduskeskusesse, et öiseks bussisõiduks pisut joogivett kaasa haarata ja McDonald'sis kiire õhtueine teha (ärge pange pahaks, mõnikord lihtsalt on kiiresti vaja asja, mille hinna-kvaliteedi suhtes enam-vähem kindel oskad olla) ja jõuame tagasi hotelli. Check-out on küll hommikul tehtud, aga sõbralikult hoiavad nad meie kohvreid turvalises ruumis ja lubavad ka pärast palavat päeva tasuta duši all käia. Üritame leti taga olevalt neiult uurida, kas siin linnas on Uber sama asjalik kui takso, aga ta vist ei saa küsimusest aru ja tellib meile ... takso. Meie järgmine peatuspaik, Golden Mile Tower (GMT), ei tundu vähemalt siinkandis kohalikele midagi ütlevat.
Taksosõit on kiire ja mugav, lisaks saab kaardiga maksta. Ahjaa, üks asi on taksos natuke harjumatu: juht on "valel pool". Ööbussi lähtejaama jõudes on bussi väljumiseni veel üle tunni, seega kasutame võimalust pisut ringi vaadata. Selgub, et GMT alumisel korrusel on kaubanduskeskuselaadne toode, kust ostame kõigepealt jäätist. Ja siis ma märkan reklaami -- osta prepaid SIM, kasuta roamingut üle kogu lähiümbruse (sh ka Malaisias). Hind 15 (+5) dollarit. No miks ka mitte. Lähen uurin kõrvalasuva mobiiliputka müüjalt, kuidas sellega on. Selgub, et variandid on hoopis kas 10S$ või 18S$, viimasega tuleb kaasa 100GiB tasuta netti 5 päevaks, aga kaardil oleva raha eest võib osta 15S$ paketi, mis 30 päevaks 2,4GiB annab. No mis siis ikka, ega me siia raiskama ei tulnud-- 2,4 giga peaks reisi lõpuni välja vedama küll. Leian rahakotist veel piisavalt sula ja lasen tal mulle teenuse ära aktiveerida. Kuni ta mu passist koopiat teeb ja SIM-kaarti aktiveerib, mängib noorsand ise kahel ekraanil mingit minule tundmatut mängu. Teine (ilmselt vanem ja kõrgemate pagunitega) teenindaja samas boksis istub ja vaatab oma mobiilist kohalikku seebikat. Mobiilne Internet hakkab tööle ja lahkun rõõmsal meelel.
Hiljem, kui me juba Malaisias oleme ja kelleltki küsida pole, tekivad mingid jamad. Telefon hakkab hoiatama andmesidemahu lõppemisest -- tundub, et see 100GiB pakett ei tööta mingil põhjusel teisel pool piiri, lisaks on juurde ostetud 2,4GiB ka samasse potti sattunud. Ostan järelejäänud raha eest 7 päeva kehtiva 1-gigase paketi juurde ja loodan, et hotellides on piisavalt wifit.
Oma rännakutega oleme nüüd ööbussi jõudnud. Alanud on vast kõige ebakindlam osa meie puhkusest, kuna bussi saabumisaja kohta ei olnud kuskil mingit eelinfot. Vahetult enne väljumist saan bussijuhilt teada, et saabume Kuala Terengganusse 6:30. Noh, asi seegi.
Buss teeb öö jooksul mitu peatust, millest esimesed kaks on piiripunktid. Natuke kardan, et seal võib jama tulla, sest mu pass aegub 1 päev varem kui peaks. Nõutud on, et pass kehtiks vähemalt 6 kuud pärast reisi planeeritavat lõppu. Aga probleeme õnneks ei teki. Muide, enne HEL-SIN lennukisse sisenemist märkasin väravas letil paberit käsitsi kirjutatud kuupäevaga (19 mar 2017), mis viitas just sellele piirangule. Piiripunktid on omajagu erinevad: paistab välja, et Singapuri poolel on rohkem raha. Suhtumine ... noh, võib-olla on Singapuris kõik naaaaatukene rangem ja korrektsem. Aga võib-olla on see ka minu eelinfost rikutud fantaasia.
Esimene peatus Malaisia poolel on pood, kust ostame muuhulgas Hallsi pastille, Strepsilsi losenge ja Vicksi eukalüptisalvi nina alla hõõrumiseks. Terve senise reisi olen olnud parajalt tatine ja ega need konditsioneeritud ruumid asja paremaks ei tee. Salv teeb.
Päev 3
Meie kallis ööbuss, mille juht esimesest peatuspaigast varumehe peale korjas ja ise tagapingile magama kolis, maandub sadama ees kell 6:30. Täpselt nagu lubatud. Laev peaks väljuma 10:30, ehk siis meil on 4 tundi vaba aega. Päike pole veel tõusnud (vaikselt juba hakkab), taamalt kostab hommikupalvus läbi valjuhääldi. Võõras koht, kaks ilmselget turisti (kohvrid ja kaabud reedavad, sest muidu me paistame ju täiesti kohalikud välja) keset moslemiühiskonda. Miskipärast on natuke kõhe olla.
Muretsemiseks pole siiski põhjust, kohalikud paistavad väga abivalmid olevat. Keegi isegi ei ürita meil nahka üle kõrvade tõmmata ega kaklust alustada. Veider. Päiksetõusuni istume ühes tänavaäärses lauas koos tüdrukutega, kes meiega samas bussis sõitsid -- sihtkoht on meil peaaegu ühine, kuigi erinev kuurort. Tundub, et istume söögikohas, mille avamiseni on veel aega. Mingi kohalik seltskond istub kõrvallauas, aga lahkub varsti. Siis hakkab vaikselt sebimine pihta, söödetakse kasse (neid on siin ringi liikumas vähemalt kuus). Keegi meie poole ühegi küsimusega ei pöördu, igaüks ajab oma asja.
Bussis oli küll ruumi oluliselt rohkem kui lennukis (ja noh, me olimegi seal ainult neljakesi -- kuidas see liin end niimoodi ära tasub?), aga korralikult magada sellegipoolest ei saanud. Lennuk, nagu selgub, ei raputa sind igas võimalikus suunas. Ja bussijuhid armastavad siin "hullu panna", nagu meilgi. Nii oleme hommikul Imbiga mõlemad parajad kapsad ja ei suuda kohalikega eriti suhelda, millest on kahju.
Laevapileteid ostes uurib kassapidaja, kuidas me tagasi kavatseme saada. Vihjan võimalusele, et maksame hotellile vastava teenuse eest ja tuleme kiirpaadiga teise sadamasse. Selle peale seletab ta mulle pastaka ja paberi abil, kuidas lennujaamast on mõlemad sadamad ühekaugusel ja et taksoga saab tema sadamast ka mugavalt õigesse kohta, aga laevasõidu eest maksame me selle teise variandi puhul topelt. Pluss veel muidugi see, et nemad on ikkagi ainus litsentseeritud ülevedaja. Lubame asja kaaluda.
Enne järgmisse hotelli jõudmist on niisiis vaja veel laevasõit üle elada. Hullu pole midagi, ainult kohvrid on lõpuks natuke niisked. Laev teeb enne meie kaid ühe vahepeatuse, kus väljutakse ... teise laeva peale. Siis juba võtamegi suuna õigesse sadamasse. Kai on küll piisavalt lai, et mahutada autot, ent mitte üle ühe kõrvuti. Tagasipööret kai otsas ka ei tehta. Seega pakime end mikrobussi ja tagurdame sadakond meetrit saarele. Sõit viib mööda lennujaamast (mida viimasel ajal enam ei kasutata), läbi kohaliku linna (või küla, kes teab) ning jõuab Taarase värava taha. Korralik raudvärav, valvuritega ja puha. Ja olemegi kohal.
Kohvrid tõstetakse pakiruumist hotelli ette (harjumusest üritan alguses ise tõsta, kuid mul palutakse viisakalt edasi astuda), meid aga juhatatakse tugitoolidesse istuma. Tunne on ... kuninglik? Tuuakse niiske rätik, millega end värskendada, palutakse valmis panna passid ja krediitkaart ning lihtsalt oodata. Kui formaalsused läbitud (või noh, peaaegu -- sellest hiljem), palutakse meil golfikärru istuda ja veetakse koos kohvritega toa juurde. Kuna ööbime siin tervelt 7 ööd, on meid (tasuta) klass paremasse tuppa paigutatud. Võrreldes Singapuri toaga on siinne tõeline sviit, kus on ruumi lausa kaasavõetud garderoobi lahtipakkimiseks. ;) Suur voodi, konditsioneer, diivan, teler, vann, rõdu, wifi. Viimane küll kogu toas ei levi, aga see on ka okei. Rõdu hoiame enamasti kinni, kuna sealt tuleb ainult sooja õhku. Ja ilmselt tuleks ka putukaid.
Läheme ühte hotelli söögikohtadest lõunale, mis, kui ühe Singapuri tüdruku ema kaasapandud viineripirukas välja arvata, on ühtlasi ka hommikusöögi eest. Küsime teenindajalt, mida kohalikku ta soovitaks. Tuleb välja, et nad tegelikult omast kogemusest väga ei oskagi midagi soovitada, aga siitkandi külastajad pidavat kõige rohkem tellima midagi nimega MeeGoreng "Mamak Style". Ehk siis nuudlid ja köögiviljad ja praemuna, pisut vürtsikas. Imbi võtab selle, mina proovin ära saare stiilis kanakarri. Maitsvad on mõlemad, aga karri sees olevate kanatükkidega on rohkem soperdamist. Edaspidi tellin vähemalt kord päevas just seda eelnevalt mainitud nuudlirooga, sest see on kohalik ja NII HEA! :)
Siis aga jõuab kätte tasumise tund. Restoranis on lihtne -- kirjutad tšekile oma toanumbri, nime ja allkirja ja ongi korras. Lõpuks võetakse see kõik deposiidilt maha ja tagastatakse ülejääk (või küsitakse juurde). Küll aga on meil veel kogu siinse luksuse eest tasumata, sest check-ini ajal ei toiminud side mandriga küllalt hästi ja maksed ei läinud läbi. Ei oleks ilmselt läinud ka ideaalse ühenduse puhul, kuna LHV kahesüsteemne Partner-krediitkaart lihtsalt ei tööta siin. Üldjuhul paluvad terminalid antud kaardi kiipi kasutades valida, kas Credit või Debit, ent siinne aparaat teatab, et kasutatagu aga magnetriba. See omakorda saadab üldse kuu peale. Ehk siis kaart, millega ma broneeringu tegin ja kuhu ma igaks juhuks varuga raha kandsin, on mängust väljas. Mis siis ikka, võtame SEB krediitkaardi appi ja jagame summa igaks juhuks kaheks. Seitsme öö eest (ca 4200RM) õnnestub ilusti ära maksta, aga deposiidi jaoks (2800RM) limiiti ei jätku. Proovime Imbi kaardiga. Ei õnnestu. Teen kiire arvutuse, et umbes 2500RM õnnestuks sealt kaardi pealt broneerida küll, mispeale lubataksegi meid väiksema deposiidiga sisse. Seekord vedas, aga Kuala Lumpuri hotell on veel ees.
Pärast pisikest närvikõdi läheme randa lõõgastuma, mõttega kohe ookean ära proovida. Kõnnin vette ja ... no igav, noh. Üldse ei pea end kokku võtma ja "märjaks tegema" -- lihtsalt supp on. Kõnnid sisse ja mõnuled. Selle mõnulemisega suudame end kohe ka ära põletada, sest vesi ju teatavasti ei mõju SPFile kuigi hästi ja mingit survet kaldale tulla (no et jahe hakkaks või nii) ka ei ole.
Suplus tehtud, suundume hotellituppa. Konditsioneer on seadistatud 20 kraadi peale, mis tundub õues toimuvaga võrreldes lausa jäine. Keeran puldist 4 kraadi juurde, et kodunt kaasa võetud külmetust mitte süvendada ja ... uinume ootamatult kell 7 õhtul, ilma õhtusöögita.
KRISTJAN KARMO
