Saadetud Reisijututoale 17.09.2002
Autorid: Kaupo Torim, Maido Mändmets
Reisi-infot:
- Start Tartust: teisipäev,16. aprill 2002. Kell on 09.30. Spidomeetri näit: 114 991 km
- Finið Tartus: pühapäev, 21. aprill 2002. Kell 11.30. Spidomeetri näit: 120 551 km
- Läbisõit: 5 560 km.
- Reisi kestvus: 5 päeva ja 2 tundi.
- Marsruut: Tartu - Castelfidardo (Kesk-Itaalia, Ancona lähistel) – Tartu.
- Reisijaid: 4
- Auto: Opel Astra Caravan 2.0 (100 kW), 1997. a.
- Reisi kulu: 9 228 krooni (vt. tabelit) + vähesed meened + filmide ilmutamine + piltide tegemine.
- vaata ka Reisikulutuste tabelit.
EESTI
Kõik on kümneid kordi läbi mõeldud, nimekiri vajaminevast ja pakitu kordi kontrollitud, ometi on rännaku alustaja kaaslasteks ootus ja ebalus. Tutavlik olukord, mis?.
Kahtluste leevendamiseks on mitmeid retsepte. Üheks aritmeetika.
Peale pika nägemisenijätutseremoonia tuleb kaua sõita läbi tuttavate paikade. Igav. Uudset impulssi saamata ragistab aju vana kallal. Ikka see vana laul: “Kas kõik sai kaasa!”
Andke enesele uus ülesanne, rehkendage kui palju on “juba” sõidetud. Kui kogu reisi pikkus peaks olema 6000 km, siis 60 km on üks sajandik, 100 km üks kuuekümnendik jne. Alguses on peamurdmist küllaga ent kummituslikud kõhklused maha unustatud inventarist kaovad ja sõit sujub.
Reisi juurde.
Marsruudi koostasime arvestusega, et Läti-Leedu-Poola läbimine oleks võimalikult kiire ning teistes riikides ei kattuks teed minnes-tulles.
Auto bensiinipaak tuleb Eestis pilgeni täita. Siinsest odavamat kütust teele jäävates riikides pole. Vahe pole drastiline, miska ei pea hinnatundlik eestlane kütust kanistritega kaasa loksutama.
LÄTI
Valgast Valka. Kui suutsite Valka suuremata prohmakateta läbida, võite kergendatult ohata – järgmine nii nigela teekattega asustus on alles Poolas. Takkatargana ei saa lätlaste ponnistusi autoteede säilitamisel väga kehvaks tunnistada. Poola teemeistrid virguvad ikka veel sotsialismiletargiast.
Esimese ja ainsa Läti-peatuse kohaks passib Valmierast 13 km kaugusel asuv Rubene. Vahetult peale asulast läbisõitu jääb paremale pisike järv, selle kaldale aga kauniks kujundatud puhkepaik. Sealsed õue meisterdatud söögi-joogikohad on igaüks ise tegu. Puit ja kivi on väga originaalselt ühitatud – on mida meelde jätta ja matkida.
Tehtule lisaks pakkusid kohalikud vaatemängulist show’d, millest aimdus, kuidas ning milliste vahenditega kogu nähtav kaunidus täieneb. Leidlikud lätlased demonstreerisid rutiinitapvat töövõtet: nad rajasid kiviaeda, püüdes suuremaid kivikamakaid aiale lähemale saada neid hulgakesi tagant nügides ja eest Volkswagen Passatiga tõmmates! Töö kiidab tegijat ja tegija Saksa autotootjat!.
LEEDU
Läti aeg on samasugune nagu meil. Eesti rännumees peab kellaosuti tunni võrra taha keerama Leedus ja nii jätmagi – Euroopa on meist tunniga maas (mitmeski mõttes).
Mõtteis Alpid ja Itaalia, pole Leedus targemat tegemist peale ühe korraliku tankimise enne Poola piiri. Järgmine “jõujoogi” võtmise koht on Tðehhis.
Leedu politsei “peedistab” meelsasti läti ja eesti numbrimärki kandvate autode juhte.
Tagasisõidul, öösel kella kolme paiku, ei suutnud paar leedu politseinikku vastu panna kihule paigaldada sirgele ja veatule teele märgid, millega sunniti autojuhte 260 meetri jooksul peatama auto täishoolt märgi juures “Stop. Policia.”
Eranditult peatati eesti ja läti numbrimärgiga autod, leedu sohvrid keerutasid oma masinad nõtke kaarega peatunuist mööda.
Kaupo: “Olin tol hetkel roolis, pisut unine ja otsisin kiiruse piirangu põhjust – teetakistust või –sulgu, mis põhjendaks märkide olemasolu. Mõistagi polnud mul taipu aimata, et leedu inspektorid sel moel isiklikke majandushuvisid rahuldavad. Igatahes peatusin ma peatumist kohustuvast märgist paarkümmend meetrit hiljem - siis, kui läbi maanteekraavi püüdis tulede vihku kalpsata sauaga vehkiv rahahimur võmm.
Pikema jututa taheti teha miinimumtrahv - 100 litti ehk 450 krooni.
Esmalt põhjendasin süüdlaslikult märgist möödumist ja seejärel muretsesin, et reisi lõppfaasis pole meie autos ehk küllaldaselt Leedu litte (seda öeldes peab kinnitaja näol olema sama siiras ilme kui mustlasel, kes kiidab noore täku pähe aastakümneid põllul vaevatud ruuna). Mind lubati lahkelt minna, kaasas käsk naaseda kogu lititagavaraga. Mu pihku rändas 13 + pisut peenemat puru. Metall peos, siirdusin tagasi, näitasin summat, kannatasin ära nende reageeringu (üsna nõutuilmse) ja pakkusin küsimusele, mis nüüd saab, kahte varianti:
a) soovitasin neil piirduda analoogilise karistusega, mida millalgi koolipõlves kasutati – märkusega;
b) alternatiiviks pakkusin end varmalt krediitkaardiga trahvisummat maksma.
Tehti märkus. Küllap oli oma mõju ka paarimehel, kes kahmas ärgates paberi, pliiatsi ja taskulambi, tatsas ringi ning märkides paberile nii märkide vahemaad kui politseiauto numbri. Tema oleks trahvi saamise korral kirjutanud Eestis välisministeeriumile taotluse ...”
POOLA
Täpselt kell 8 jõudsime Poola piirini.
Poola piirivalve on maru morn – selleks annab ehk põhjuse kohustus olla Euroopa Liidu eelpostiks. Vastutusrikkal kohal olija peab olema karm ja morn. Mõlemad omadused avaldusid ehedamal kujul just nende nägudes mitte tegemistes.
Tavaliselt kohtab Poola piiril kahte tüüpi valvureid: viipemeistrid ja jutupaunikud.
Esimeste esimases käeviipes sisaldub hämmastavalt selge käsk pagasiruum avada ja teises sama veenev käsk see sulgeda.
Jutupaunikute repertuaaris on konstantne hulk küsilauseid ja üks käskiv- ning üks käibefraas: “Kuda jedite?”, “A vodku u vas jest?”, “Pakasite!”, “A deklarirovat stonibut jest?” ja “Paidjot.”
Küsimusele viina olemasolu kohta vastasime eitavalt. See oli vale vastus, tahtis kompsude sisu näha. Asusime avama, kinnitades, et alkoholi on kaasas küll, aga selleks on vaid õlu. See oli õige vastus. “Paidjot!,” ütles mees, asutas end järgmise ületaja poole, jättes meid ootama viipemeistri viibet pagasiruumi sulgemiseks.
Neli liiki liiklejaid
Poola minnes või sealt läbi sõites tuleb esmalt teada, et sellel madalal, sääse ja litsirohkel maal on nelja liiki liiklejaid – neerudoonorid, “seljakotid”, miniseelikus tüdrukud ja need, kes nimetatud liikidesse ei kuulu.
Neerudoonorid ehk mustad maanteevarjud on liiklejad jalgrattal või punnvõrril (abimootoriga jalgratas). Neil on palju ühiseid omadusi:
a) tahe sõita pimedal ajal riietusega, millel sellele ajale oivaliselt sobiv kaitsevärv – tume (enamikule poola jalgratturitest/ punnvõrristidest meeldib sõita pimedas, pimendatud ratta ja riietega, millel pole ühtegi helendavat detaili);
b) raudsed või sootuks olematud närvid (mille muuga seletada nende võimet vänderdada stoilise rahuga kitsukestel Poola peamistel sõiduteedel, kus nendest kihutab mööda tuhandeid suuri ja väikseid autosid);
c) võime kindlustada autojuhtidele üllatusterohke sõit läbi pimeda Poola, ilmudes tulede valgusvihku alati ootamatult.
“Seljakotid”
Pisut suurustades võib neid nimetada autodeks. Oma 2-taktilise ja 250m3 – lise motikamootoriga kuuluvad nad pigem mootorrattaliste sugukonda. Sinna kuulumisele viitavad külgkorviga mootorrattast tillemad gabariidid, ent kipakas sedaanikere lubab neis aimata autot. Need on Polski Fiatid (edaspidi Polfid). Ainulaadsed aparaadid, mida Eesti teedele sõitma ei lubata.
Poolas on Polf rahvaauto (midagi sarnast nagu aastaid tagasi idasaksas plastkerega Trabant).
Polfidega sõidavad kõik, algajatest autojuhtidest vanuriteni.
Iga sealne põllumees vänderdab pühapäeva hommikul oma Polfiga kirikusse ja sealt tagasi. Sõiduoskus on rohkem roostes kui 25 aasta vanune masin. Tulede eredus on gaasipedaalist reguleeritav - mida rohkem vajutad, seda eredam. Kui nad juhtumisi pidurit vajutavad, siis süttib parimal juhul auto tagaosas mõni tuli, mis asub piduritulede naabruses – vahel ka mitu.
Oluline on teada, et Polfide liikumisel on üks ja ainulaadne omadus, mis ei ole tingitud Polfi juhtide ealistest ega soolistest erinevustest: see on Polfide liikumistrajektoor. Sellele omadusele PEAB tähelepanu pöörama ja sellega PEAB Poola teedel liiklemisel arvestama.
Trajektooril on neli kindlat tunnust:
1. nad sõidavad peateele alati paremalt ja alati hooga;
2. nad pööravad esimesel võimalusel peateelt alati vasakule suunatuld näitamata.
3. Poola liikluseeskirjades on (nähtavasti) nõue, et vahetult enne vasakpööret tuleb sooritada eesliikuvast sõidukist möödasõit
4. Poola poolkiirteedel on lubatud traktoritele, hobustele ja Polfidele tagasipööre teisest sõidureast kõigis võimalikes, samuti võimatutes kohtades.
Nendest tunnustest piisab veenmaks Teid nende aparaatide ohtlikkuses.
Miniseelikus tüdrukud ei ole nii ettearvamatud kui kaks eelmist liiki. Oma ohukolded on neil siiski:
a) pelgalt oma olemasoluga suudavad nad hajutada (mees)juhtide tähelepanu teelt teepervele, tehes seda tavaliselt kiirelt vahetuvate viibete või välja- ehk autot-seiskama-kutsuvate poosidega.
b) harvad pole olukorrad, mil Teie ees sõitja miniseelikus tüdrukuid lähemalt takseerima pöörab (loe: järsult pidurdab).
c) harvad pole olukorrad, mil metsatuka vahelt välja keeranud auto ühe siinkirjeldatud liigi esindaja teepervele poetab ja sündmuskohast kihutades eemaldub.
Aus on lisada, et liik “miniseelikus tüdrukud” ei ole ainult Poola teeääristus. Neid jagub ka Tðehhi, Leetu ja Lätti (eriti Riia ümbrusesse).
Päeval läbi Poola
Päevasel ajal Poolas sõites võite kindlalt arvestada öisest suurema keskmise kiirusega. Asulates kohustuslikust 60 km/h piirangust peavad kinni vaid turistid. Kõik muud ignoreerivad seda, sõites 80-90 ga.
Leidmaks enesele “jänest” sõiduautode seas, tuleb varuda pikka meelt, sest paljud teist mööda kihutavate sõiduautode juhid jätkavad oma tempos ega püüagi teid Poola küladest turvaliselt läbi vedada. Saati on nende taga kohalikke teeolusid ja liikluskultuuri vähe tundval turistil vaevaline ja ohtlik püsida – mõte liigub enese, kaasreisijate ja auto turvalisuse ning bensiinikulu peale.
Haakides end päeval mõne rekka (pikamaaauto) või nende kolonni taha, võite end autopiloodile keerata ja sõita nii asulates kui nendest väljaspool keskmiselt 85-90 km/h.
Rekkade taga on kartus politsei poolt kontrollitud saada minimaalne, kuivõrd nende juhtidel on üksteisele pollarite (ehk Poola “maksuameti”) ja muude ohtude teavitamiseks kolm vahendit: tulede vilgutamine, raadiotelefon ning kogemustest arenenud “seitsmes” meel.
Kiirus langeb pikemaks ajaks siis, kui rekkad jäävad mõne aeglasema sõiduki taha pidama.
Seega võidate päeval Poolat läbides mitmeid tunde. See sobib neile, kel küllaldane juhtimiskogemus ja soov panide maal mitte aega raisata.
Öösel läbi Poola
Kui Poolat läbida öösel, on liikluse intensiivsus oluliselt väiksem (ärge lootkegi, see pole kaugeltki olematu) aga oht politsei poolt peatatud saada kordi päevasest sõidust suurem. Peatamismärguanne antakse teile siis, kui olete ületanud kiirust või teinud möödasõidu selleks lubamatul kohal (ülekäigurajal, pidevat joont ületades vms.) ehk rikkunud reegleid. Nähtava põhjuseta teid üldjuhul ei peatata. Kui, siis peab maantee olema tõesti VÄGA tühi, poola politseinikul VÄGA igav või tasku VÄGA rahalage.
Öösel on kindlat “jänest” raske leida. Rekkajuhid üldjuhul magavad ja sõiduautode juhid teavad poola politseinike öötöö harjumusi.
Seega: Poola politsei on alati tee ääres, nii ööl kui päeval. Öösel mõõdetakse peaasjalikult kiirust, päeval on asendustegevuseks teiste liiklusnormide jälgimine.
Poola politsei patrullimis-rohkuse taga on üldjuhul selge omakasu. Kui teid kord peatatud on, noritakse vajadusel viimase vindini. Trahvimisväärset on igal sõidukil, ka uhiuuel. Ei imestaks, kui Poola politseikooli üks distsipliine on “Vajad raha aga ohvri autol on kõik korras – fantaseeri!.”
Augurohke Poola
Kes soovib oma auto amortisaatoreid ja vedrustust testida, sõitku Poola ja otsigu üles linn nimega Wrozlav. Suurepärane tasuta testlinn!
Kui suudate seal tiirutada terve päeva, võite kindlad olla, et auto amordid olid linna sisenedes korras.
Õigupoolest peaks Wrotzlavist inimesed välja kupatama, muutma ta suletud linnaks ja ühtaegu etaloniks kõikidele teistele maailma linnadele, näitamaks, millised EI TOHI OLLA linna tänavad! Te surete sinna, kui te juhtumisi ellu ei jää!
Mnjah, see Poola… Enamus siinpoolseid, kel soov teisele poole Poolat saada ja sealpoolseid vastupidise sooviga, on kordi ohanud: “Kui seda Poolat ees ei oleks!”
Suvitajatel ja ekskursantidel on Poolas igav. Maa on madal, sääski on palju. Põhja-Poola, mille vastu loksub Balti meri, on ehk suvitajale mingigi tõmmekas.
Kuivõrd Poolas peale poola puude, põõsaste, rohu, lapitud asfalti, kollase taustaga liikusmärkide, lindude, mõnede kindluste ja ühe Varssavi midagi suuremat näha pole, siis üks vähestest vaatamisväärtustest, mis Poolas ja ainult Poolas olemas on, on Polski Fiatid ja inimesed, kes nendega (ja kuidas veel!) sõidavad.
Poolas positiivset?
On. Kindlasti tuleb tõstatada temaatika, et Eesti võtaks liikluskorralduses õppida Poolalt, kus teed on sama kitsad, isegi kitsamad, aga liiklemine neil teedel kulgeb hoopis sujuvamalt kui meil.
Põhjus on selles, et kui teekate seda võimaldab, sõidavad autojuhid vajadusel maksimaalselt asfaldi servale, üle tee äärejoone, võimaldades nii kolmes (kui tee laius võimaldab, siis ka neljas) reas sõita. Nii saab kaherealisest maanteest kolme-nelja realine ja pole raske arvata, kui palju kiiremaks ja sujuvamaks see liikluse (eriti tipptundidel) teeb.
Poola politsei pigistab neil juhtudel alati silma kinni.
Vähemalt korra soovitame proovida Poolas üht enamlevinud rooga “Kelbaska s fritkami” (emakeelne vaste oleks ligikaudu “Hea grillvorstike, friikartulitega.” ). See on kvaliteet mõistliku hinnaga.
NB!
- Poola politseiauto on sinine, valgete triipudega.
- Ärge unustage, et Poolas on sõidukitel tagumiste rataste porilapakad kohustuslikud. See tähendab, et keegi teid möödumisel nende puudumisel jälitama ei hakka, kui teid aga kord kinni on peetud, saate nende puudumisel trahvi.
- Pimeda ajal Poola asulates on kaugtulede kasutamine (ka lühiajaliselt ja ohu korral) keelatud.
Loe: terve Poola tuleb läbida lähituledega.
Järeldus: Euroopasse minnes tasub lähituled vahetada suhteliselt võimsate vastu või keerata nad normaalasendist pisut kõrgemale. - Kui öisel ajal Poolas tukk tuleb ja magama peate, siis ettevaatuse mõttes tasub leida parkla, kus on koos palju rekkasid. Kindlasti leidub nende seas ka mõni eesti rekka…. Ajage oma sõiduauto rekkade külje alla ja võitegi suikuda. Rekkameeste kõrvad on püsti, nad muretsevad oma koorma pärast. Õigemini koormat katva tendi pärast, sest tendilõikuja võtab võibolla vaid paari kingi kuid rekkamehel toob see kaela paksult tolliformaalsusi.
- Poolas kustub roheline tuli ilma vilkumiseta, seega on enamus foore teie teeületamise ajal oranþid. Kui jõuate, siis jälgige väikseid jalakäijate foore, need vahetavad värvi hetk varem.
- Tähelepanu koolide läheduses, kus keset päeva aitavad mammid-papid mingi liikluskorraldusvahendit meenutava kettaga lapsi üle tee. (Ligikaudne vaste oleks meie ESS või FALCK).
- Kui trehvate einestama, siis tasuks meeles pidada, et neil on hinnad igale prae komponendile eraldi välja toodud. Ðnitsli hind menüüs on seega ainult lihatüki hind.
TÐEHHI
Tðehhi teemeistritel on teiste riikide ametivendadest lühem samm. Vaid sellega võib seletada, miks on madalamale kiirusele kohustavad märgid üksteisele võimatult lähedal.
Meie oludes lükkame kiiruse piirangut nähes käigu välja, jõuame näha piirangu põhjuse ja veereme vaba hooga, kiirust piduriga või madalama käiguga korrigeerides. Tðehhis tuleb siinsed mugavad harjumused unustada ja kiirust piiravat märki märgates kohe ja tugevasti ja seni piduripedaalile vajutada, kuniks kiirus on nõutaval tasemel. Märkide vahemaad on siinsest circa kolm korda lühemad.
Tðehhi teemeistritel on üleüldse väga kiirust-piiravate-märkide-lembesed ja püüavad üksteist nende hüppeliste paigutamistega üle trumbata. Sagedased on juhud, kus märgile “Lubatud kiirus 40 km/h” järgneb 100 m pärast märk “Lubatud kiirus 80 km/h,” siis 20-30 m pärast “Lubatud kiirus 60 km/h” ja samuti 20-30 m pärast märk “Lubatud kiirus 40 km/h.” Ja nii edasi ja tagasi. Igasugustes variatsioonides. Selline tõmblemine kuulub kindlasti rubriiki “Out”
Märk “Järsk kurv” tähendab tavaliselt vaevuaimatavat teekäänakut. Erandid kinnitavad reeglit.
Motorest
Motorest on tðehhikeelne väljend teeäärsetele peatuskohtadele. Saab seal süüa, juua, autot tankida ja puhata.
Motoreste iseloomustab positiivses mõttes huvitav sisekujundus, ent puudulik teenindus. Samuti võite söögikohtadesse sisenedes arvestada tõigaga, et enamikku menüüs märgitud roogadest ei suudeta valmistada üsna reeglipäraste põhjuste pärast: näiteks viinereid ei pakuta viinerite puudumise tõttu.
On reegel, et teid teenindav naisterahvas ei oska ühtegi keelt peale emakeele (küll aga omab laudkonda tuttavaid, kes teiega samaaegselt ruumis viibivad, tõsi, teid millegagi häirimata). Variant B. Teenindaja on suutnud emakeele juba unustada, kuid tðehhi keelt pole veel omandanud.
Kaks näidet.
Minnes.
Hindepallid kujunesid järgmiseks:
- Jook: 4.
- Toit: 0.
- Interjöör: 5.
- Teenindaja keeleoskus: 1 (emakeel).
- Arusaamine teistest keeltest: 0.
Kõigist püüdlusist suutsime haarata vaid ühe selgelt kakskeelse tähendusega fraasi: “Joo.”
Samuti puudus teenindajal võime mõista viipekeelt ja piltkirja.
Kartulit polnud. Vidutasime silmi, tõmmates ühe neist sõrmega veelgi pilulisemakas ja joonistasime lauale pisikese, pikliku ja mõttelise riisitera, oma tegevust nii vene- kui inglisekeelsete omadussõnadega (belõi, white; malenkii, small jms.) täiendades. Ta ei saanud aru.
Väsinuna ja näljastena loobusime ning osutasime letil seisvale tðehhikeelse kirjega alusele, millest arusaamisega meil raskusi polnud: päevaroaks oli kartulivorm (Sic! Minut varem kinnitati meile, et kartulit pole!).
Palusime veel mahla, ühe õlle ja ühe cappuccino kohvi. Saime pealt leige, keskelt külma ja alt külmanud, maitsetu vormi. Mahl, õlu ja kohv olid normaalsed. Arvet andes osutas teenindaja kahele letil auravale capuzzino-tassile. Kas teadlikult või kogemata oli ühest meie tellitud kohvist saanud kolm. Muidugi polnud ta unustanud neid arvele lisada. Senine kogemus oli meid sõnalise tegevuse mõttetuses veennud, miska alistusime, maksime arve, võtsime tassid, väljusime ning luristasime nad protestimärgiks tühjaks võimalikult kaugel toitlustusasutuse välisuksest.
Tulles.
Hindepallid kujunesid järgmiseks:
- Jook: 4.
- Toit: 5+.
- Interjöör: 3/5.
- Teenindaja keeleoskus: 1 (emakeel).
- Arusaamine teistest keeltest: 2.
Ka siin ei mõistnud letitöötaja meid eriti hästi, kutsus aga koka, kes köögipoolel igavusest suitsu kiskus (see koht oli euronormide täitmisest väga kaugel) ja vabalt vene keelt valdas. Liha selles söögikohas polnud. Ka sardelli ega viinerit, vorstist rääkimata (keskpäevast puudus tund ja lihaauto polevat veel jõudnud). Ka leiba polnud (leivaautogi olevat teel, pidanuks kohe-kohe jõudma). Küsimusele, mida siis on, saime ausa ja kiire vastuse – muna. Tellisime omleti, moosisaia, mahla ja kohvi.
Üllatus! Toit sai kiiresti valmis ja oli üliväga maitsev!
Niisiis tulete Tðehhis pooltel juhtudel söögikohast rahulolevana välja, sest köögipoolelt kutsutakse kokk või nõudepesija, kes vene keelt mõikab, ning tulemus saab hea.
Pooltel juhtudel kogete, et kohtusite humanoidiga.
NB!
- Kui teil on kavas sõita nii Tðehhi kui ka Austria kiirteedel, siis Tðehhi sisse sõites saate osta korraga mõlema maa kleebised (tuleb umbes kolmandiku võrra odavam).
- Hommikul vara on linnades raskusi kohvi ostmisega. Praha on hommikul kell 7 täis kohvikuid, mis näivad avatud kuid tegelikult hakatakse neid sulgema. Ka kell 8 on kohvikute uksed pärani, ent siis neid koristatakse, kell 9 tassitakse kohikutesse saiakesi aga kohvi saate alates kümnest.
AUSTRIA
Austria jätab läbitud riikidest parima mulje. Maaliline loodus, normaalne asustustihedus, puhtad ja kaunid asulad, rahulikud inimesed.
Viin
Oma autoga Viini sõites ja omades soovi sõita võimalikult kesklinna, ei pea juhinduma tee ääri palistavatest, juba pargitud autodest. Võite auto julgelt linna südamesse tüürida ja kasutada ohtralt leiduvaid parkimismaju (valdavalt maa-alused). Parklate asukohtadesse viitavad märgid circa pool kilomeetrit enne pöörangut ja pea alati on märkidele lisatud elektrooniline hetkenäit, millises parklas kui palju vabu kohti on.
1 tund parkimist maksab kesklinnas 2,2 eurot.
Iseasi on muidugi see, kas suurlinna suurde südamesse on mõtet paariks tunniks minna.
Kui, siis tuleb teha korralik kodutöö, teha selgeks huvitavad objektid, varustada end kaardi, aja ja piisava koguse euromüntidega.
Saame käinuna öelda, et oleme seal vähe näinuna käinud.
ITAALIA
Kui olete kiirteele ehk paanile jõudnud, siis seni, kuni teemaksule pole ühtegi viidet, vajutage kaasi. Kui viide tuleb, võta kaart ja pea aru või arvesta kuluga circa 0,6 - 1 kroon = 1 km (sõltub arvatavasti auto pikkusest ja kiirtee omanikfirmast).
Takka targana tundub kiirteemaks siiski mõistliku kulutusena. See on ainuvõimalik moodus saada kiiresti punktist A punkti B või C jne.
Kui on tahet ja ennekõike aega, saate pea iga 30 km möödudes kasutada paani maha- või pealesõite ehk pöörata itaallaste külaellu ja endid sealt taas paanile põrgatada.
Väiksematel teedel sõitmise hea on sealse elu-olu lähem nägemine, viga aga asustustihedus, mis sõidutempo drastiliselt alla kisub.
Öösel on sõit rahulik, aga kiirust ületada ei maksa – kohalik politsei armastab seda aega sarnaselt Poola ametivendadega. Päeval ei ole oma tempost tolku – te jääte haukujaks, karavan liigub omas rütmis.
Asulates peab sõitma 50 km/h. Asulavälistel teedel on lubatud sõidukiirus 90 km/h. Autode ja asulate rohkus võtab aga tempo väga maha, mistõttu arvestage keskmiseks tunnikiiruseks maksimaalselt 70 km/h. Paanil lubatakse sõita 130-ga, reaalne elu on paarkümmend tunnikilomeetrit suurem. Kui vaid auto ja rahakott (suurem kütusekulu) lubavad.
Kõigil tänapäevastel maanteekaartidel on teedel oma numbrid. Neid on tihti linnanimedest kavalam jälgida. Miks? Neid on tihedamalt.
Itaalias tähendab kolmekohaline number korralikult asfalteeritud külateed, kus küla on külas kinni ja kiirused piiratud 50 – 70ni (pigem 50ne poole). Kui maantee number on 2-kohaline, siis see eeldab juba kiiremat liikumist ja tasustamata kiirteed (keskmise kiirusega 90-100 km/h).
Veneetsia
Veneetsiasse läheb ainult üks sõidutee. Teetähised selle leidmiseks on piisavad. Et veele ehitatud linna vaatama minna, peab auto parkima ühte kahest parklast. Soovitame parkimismaja, mis jääb vahetult Grande Canale algusesse.
Oma autoga Veneetsiasse sõites peab arvestama 20 eurose kulutusega (ligi 300 krooni) – just nii kallis on parkimistasu. Muidugi, seda saab ignoreerida, hellitades end petliku (l)ootusega, et politsei teie sõiduriista ei märka ja seda ei teisalda.
Veneetsia on räpakas ja kallis linn.
Varajastel hommikutundidel (kell 6-7) pühivad eelnenud päeva- ja ööelu jääke kokku vormiriietuses kojamehed (neid on palju) . Lugematutel ja kitsukestel tänavatel tõtlevad vähesed tööleminejad. Kella 9st avatakse esimesi poode-kohvikuid, kella 10ks istutavad endid kohvikulaudade taha kohalikud klatðimaiad koduperenaised (patriarhaat õilmitseb – mehed teevad tööd!), kella 11st jalutavad giidid esimesi turistigruppe, keskpäevaks on oma kohad sisse võtnud need, kes turistide pealt teenivad (Veneetsias teenivad turistide pealt peaaegu kõik). Peale keskpäeva on linnas liiklemine väga vaevaline.
Veneetsias transporditakse kõik eluks vajalik kohale ja ära paatidega. On kaubapaat, jäätmepaat, bussipaat, taksopaat, isiklik- ja ametipaat. Gondel pole paat. Gondel on gondel.
Kahtlemata on huvitav tõik, et enamus Veneetsiast on kanalisatsioonivaba. On kanalid ja kibe tõde, et ajaloolise linna ajalooliste kanalite veeres ajaloo hõngu nuhutajat tabab tihti tõdemus - ajaloo hõng haiseb.
Imetleda saab veneetslaste fantaasiat, mis lubab näha asju suuremana, kui nad on. Imestusil polnud lõppu, kogedes käike, mida tänavateks nimetatakse, kust aga kaks inimest üksteisest mööda ei mahu.
Hämmastas, et need kolm seika hämmastasid, ja mitte linna kunagiste auväärsete kodanike poolt tehtud auväärsed teod.
San Marino
See 26 000 elanikuga linnriik on autoga turistile magus saak. Paanilt ja Itaalia idarannikult jääb ta 35 kilomeetrit sisemaale. Sõidumaa pole pikk.
Natuke enne pisiriiki jääb paremale, mäepervele, erakoguja lennukimuuseum, mida on puude tagant raske märgata. Tasub vaatamist.
San Marino on linn ühe mäe ühel poolel. Linn ronib mäe jalamist tipuni. Kõige kõrgemal troonivad kaks lossi.
Kes ei keeruta enda mööda mäenõlva lõpuni, kõige kõrgemale, sel pole mõtet San Marinosse minna, kuivõrd tipus avaneb kaks imetabast vaadet. Üks tagasi tuldud teele, linnale ja all orus avanevale lauskmaale, ja teine teisele poole - mägedele.
NB!
- Eestis oleme harjunud, et igal jõel on nimi. Itaalias on antud oma nimi ka igale sillale, rääkimata tunnelitest.
- Sattudes stausse (liiklusummik), asuge kindlasti jälitama kohalikke kes otsivad kõrvalteid kasutades ümbersõitu… Tüüpiliselt osutuvad nad mitte eriti kohalikeks ja peale pooletunnist seiklust kõrvalteedel täis kummivilinat ja “keisrilõikeid” (keelatud kohas tagasipööre), jõuate tagasi sinna, kust alustasite. Stau on kadunud, ja juba ammu….
- Meil on lõuna, Itaalias on siesta. Sellel maal vältavad siestad tunde (mõnes kaks, mõnes kolm. Kui te millegi tasuta saamisest naudingu saate, siis just siesta ajal peate autoga tasulisse parklasse vurama. Kokkuhoid on võimas –siesta ajal pole vaatamisväärsuste juures teenindajaid ja peale teie pole ühtegi turisti.
- Itaalias ei ole mõtet Fuck Off’i näppu loopida. Et sealse maa temperamentsed elanikud teid hetkega õieti mõistaksid, tuleb sättida ühe käe sõrmed võimalikult tihedalt ümber pöidla ja saadud teravikku tuleb üle parema õla õige persooni ees mitu korda ja kiiresti alt üles loopida. Nad reageerivad kiiresti.
- Erinevaid kohvitermineid tundmata võite kergesti sattuda hirmkallile kohvile, mida serveeritakse küll normaalmõõtmetega tassis, ent kahte lonksu saate sealt vaid lonksu poolitades. Tõele au andes jäi kohvi juues mulje, et kui kohvipulbrile oli vett üldse lisatud, siis väga vähe.
- EMT klient jääb Itaalias (ja Austrias) Eesti mobiilinumbritelehelistamisega jänni. Probleemid algasid Austria lõunaosast.
Põhjus peitub Eesti mobiilsideoperaatorite partneroperaatorites, kes võivad ise otsustada, milliste võrkude kaudu nad kõnesid ühendavad. Ka nemad oskavad raha lugeda ja valivad odavaima ja ühtlasi ebakvaliteetsema kanali.
Lahendid:
- aktiveerige telefonis käsitsi võrguvalik ning asuge otsima erinevate lokaalsete mobiilsideoperaatorite teenuseid;
- saatke SMS sisuga: “Helista.” Kõnesid vastu võtta saab tõrgeteta;
- valige kõne Eesti fiks(maakeeli lauatelefoni)numbritele. Kõne hind sellest ei muutu (v.a Soome Sonera). - Valdamata itaalia keelt pole kohalikelt juhatust, nõu vms. mõtet küsida neil, kel lingvistilised võimed nigelad (palju on teistest keeltest tutavlikke sõnajuuri). Ka nutikana tunduv mõte - “Ah-haa, küsin mõnelt klienditeenindajalt!” - ei pane itaallast muus keeles kõnelema. Põhjus lihtne – nad ei oska, peavad end suurrahvaks ning usuvad tõsimeeli, et seda keelt inimkond valdab.
Loodate I-punktist abi? Võib vedada. Võib ka juhtuda, et just selle I-pinkti ainus inglise keelt kõnelev teenindaja on ikka veel siestal, pole ikka veel tööle jõudnud või pole ikka veel sündinud. - Keeletest.
Kes Itaaliasse läheb ja itaalia keelest ei tea mitte nulligi, siis sealt naastes jäävad meelde järgmised sõnad:
Kohalikega suheldes (loe: teed küsides): Bonjorno – tervitus, Arrivederzi – head aega, Semafore – valgusfoor;
Kohalikke uksi kasutades: Tirrare – tõmmata/tirida, Sparere – lükata.
Siesta – lõuna, mis vältab tunde. (12-2 või 12-3)
Uno – üks
Due – kaks
Mono – üksik
Grande – suur - Kui olete maksekaardiga ostu või teenuse eest tasunud ja soovite olla kindel, kas kõik nõutavad toimingud on tehtud, pole põhjust seda inglise keeles teha. Etem on jõuliselt küsida suure küsimärgiga “Finito?” Kui vastusek on “Si, sinjore”, on kõik kombes.
- Kel on liiklemist marsruudil Veneetsia – Innsbruck, siis, kui vähegi võimalik, kasutage selleks Padova - Trento vahelist punast teed, mis piisavalt kvaliteetne ja ohutu.
Lähiaastal saab valmis nende linnade vaheline kiirtee, mida võiks võimalusel vältida, sest ... reisiseltskond, kes soovib näha Itaalia Alpide ilu, olla mägedele lummavalt lähedal, näha jumalikke vaateid, siis seal on see tee. - Itaalia kiirteede üheks eripäraks tuleb lugeda suunaviitade asumine vahetult mahapöörde taga, s t pöörata tuleb viida ees asuvale teele.
TAGANTJÄRELETARKUS
• Paljud reisiseltskonnad loodavad eelseisva reisi kohta reisipäevikut pidada (et sel päeval olime seal ja nägime seda ja tema tegi selle ja temake tollega toda).
Kui teie reisi eesmärk pole end erinevatel rannaaladel ja ööbimispaikades võimalikult kaua võimalikult horisontaalasendis hoida, ei tule üldjuhul ka reisipäeviku pidamisest midagi välja.
Et päevik ikka peetud ja eredamad käigud-sündmused talletatud saaks, kasutage moodsamat reisipäevikut – diktofoni.
• Inglise keelega pole lihtturistil mandri - Euroopas palju peale hakata.
Vaja läheb paarisada üksiksõna. Isegi lauseid pole vaja koostada. Sellise napi teadmisepagasiga varustatuna saab hakkama kui tagataskus on lisatrump – millalgi koolipõlves või kroonus omandatud normaalne vene keele oskus - tunnete end tõelise polüglotina.
• Kui te pole sage piiriületaja, tundub teile, et peate olema hiromant suutmaks aimata piiriületusel piirivalvajate, tolliinspektorite järgmisi käike.
Kogemustega kosub tarkus - olge enesele tähelepanu võitmisega nahhaalsem, asuge korraldusi ootamata tegutsema.
• Turistide enamikul tuleb piiriületusel sõita oma autoga rajale, mille peal sõiduauto märk ja selle all silt “Not declear” (pole midagi deklareerida).
• Olgu mis tahes maa piirivalvur või tolliinspektor, neile kõigile meeldib nende munder ja sellega kaasnev tähtsus. Kogemused lubavad aimata, et töö pole neile kõige tähtsam, küll on aga oluline aupaklikkus nende isiku ja ameti vastu. Vältimaks oma pagasi mõttetut väljatõstmist, avamist, sulgemist ja taaspakkimist, püüdke oma reisiseltskonnaga piiri ületada vaikides, olge reserveeritud, tagasihoidlikud, päevasel ja päikesepaistelisel ajal võtke eest päikeseprillid, ärge lärmake, taunitav on lõbusus, suitsetamine, originaaltaarast alkoholi pruukimine, vali muusika, räpakas riietus, kasimata olek. Ärge naerge kellegi autosolija nalja üle, kuna tollitöötaja arvab, et naerate tema üle – ja tavaliselt on tal õigus.
• Piiril ei küsitud kordagi raha olemasolu järele. Kui auto on piisavalt matka-reisivarustust täis, pole ka küsimusi karta. Kui aga keegi tollitöötajatest meeltesegaduses seda tegema juhtub, liputage krediitkaartidega, olgu või tühjadega. Siiski, teie endi huvides on parem, kui seal rahanatukest on.
• Iga riigi piirivalve uuris sügavaima uudishimuga uut Eesti ribakoodiga passi. Pea 100%-liselt järgnes sellise passi nägemisele meie kümnel piiriületusel (meenutame, et EL riikides piirikontrolli pole) kõne staapi.
• Kontrollige passi kehtivusaega (peab kehtima veel vähemalt 3 kuud, soovitavalt pool aastat).
• Isiklikule kindlustundele on hea, kui teete reisikindlustuse. 100-120 krooni on odav kulutus, mis garanteerib teile häda korral elementaarse tasuta abi kuni 500 000 krooni ulatuses (arstiabi Euroopas on teadupärast kallis). Kindlustusandja hüvitab antud kindlustusjuhtumist tulenevad ambulatoorse ja statsionaarse ravi kulud, vältimatu transpordikulu, vajadusel elukohta tagasitoimetamise kulu jms.
Vähemalt on teil hingerahu. Kui midagi tegelikult peaks juhtuma, eks siis paistab.
• Varustage endid passi ja juhilubade koopiatega. Hoidke neid originaalidest lahus. Nii on varguse korral kergem asju ajada. Parim moodus on dokumente ja raha võimalikult suletult ja võimalikult ihu ligi hoida.
• Tutvuge tollieeskirjadega – igaks juhuks (alkoholi üle piiri vedu on turistile valulaps)
• Jätke passipildid kodustele või sõpradele, see võimaldab kiiremat asjaajamist dokumentide kaotuse korral.
• Varustage endid Eesti nende saatkondade aadresside ja telefonidega, millistesse riikidesse lähete.
• Kui dokumendid kaovad, tuleb tagasipöördumistunnistuse saamiseks pöörduda lähima Eesti välisesinduse või aukonsuli poole. Konsulaarametnikult on võimalik saada vajalikku infot selle riigi ametiasutuste ja asjaajamise kohta.
• Kui teid mingi võimaliku õigusrikkumise tõttu kinni peetakse, on teil õigus nõuda selgitust kinnipidamise põhjuse kohta; konsulaarametniku viivitamatut informeerimist, temaga kohtumist või telefonivestlust; advokaadi kohalekutsumist, sugulaste informeerimist kinnipidamisest ning tõlgi abi, kui te ei valda keelt, milles küsitlemine toimub.
• Kriisiolukorras on esmalt tähis rahunemine, siis aja dateering ja kohamäärang, ning lõpuks analüüs, kas suudate tekkinud olukorra ise lahendada või vajate Eesti riigi abi. Olles kaasreisija staatuses, vahel tukkudes jne, on tõesti raske meenutada, mis riigis te parajasti olete, veel raskem on määratleda päeva…
• Kuigi pole kohustuslik, on soovitav, kui keegi autosviibijatest on tuttav euroopa liiklus- ja kultuuriruumiga.
• Pikkadel ülesõitudel, kui vaatamisväärsustega ei tutvuta, tasub juhte vahetada iga paari -kolme tunni tagant. Muidu sõidate endid zombiks.
• Läti ja Leedu läbimisel arvestaga lihtsa valemiga: mõlema riigi läbimiseks kulub 3 tundi.
• Tundidepikkused sabad piiriületusel on ainult suvel. Varakevadisel (aprilli lõpp) reisil oli pikim tollikate ootamine 7 minutit.
• Hotellikohad on soovitavad Eestist broneerida. Isegi mitte turismihooajal tuli meil Itaalia rannikualal umbes kümmet hotelli külastada, enne kui mõistliku hinnaga kohad saime. Väsinuile on paaritunnine ajakadu suur. 50 lisakilomeetrit on köömes.
• Kui kohtate oma teel 0,5 eurost peldikut, käige ära – järgmised on 0,75 eurosed.
