Tshiili, kevad 2002
Tshiili jaguneb 12 regiooniks, enamik rahvastikust elab keskorus.
Tshiili on 750 tuhat ruutkilomeetrit suur ning seal elab 15 miljonit inimest. Iseenesest on Tshiili 4300 km pikk ja 140 km lai. Põhjas on Atacama kivikõrb ja lõunas liustikud. Vahele mahuvad subtroopilised oaasid.
Muust maalimast eraldavad Tshiilit andid.
Täitsa esimene päev
Minu meelest on siin Tshiilis päris äge. Ja seda ei peaks rikkuma ka eestlaste tohutu üleküllus, sest see on ikka VÄGA suur maa. Siiski hoian natuke pöialt, et me mõnele kõrbes otsa ei jookseks – see oleks kuidagi kohatu. Oh eestlased! – hotellitädi pidi kreepsu saama kui kuulis, millise hinnaga me siia lendasime! Nemad vaesekesed saavad sama raha eest vaid Buenos Airesesse.. Meie aga olime Buenos Aireses kinni. Kuus tundi täiesti sisutult kinni. Suurtest lennujaama akendest paistis kättesaamatu päike ja tundus, et väljas on soe. Vastupidiselt Frankfurdis saadud närvishokile, kus TV ekraanilt lugesime: Santiago: +2 C. Nüüd siis teame, et Põhja-Ameerikas asuvas Santiagos on palju külmem. Buenos Aireses olime sunnitud aega veetma kuna meie lennukil ütles hüdraulika üles. See tähendab, et rattad jäävad kinni ja vaata ise kuidas maanduda saad. Mulle tundus, et BA lennuväljale maandudes ma nagu tundsingi, et üks ratas ei taha hästi välja tulla..
Aga lõpuks jõudsime siiski pärale!!! Meie matk kestis kokku 34 tundi. Algusega Tallinnast, kust startisime põnevuse säilitamise mõttes laevaga ning seejärel juba üksluiselt lennates Helsinki – Frankfurt – Buenos Aires – Santiago.
Niisiis saime lennujaamast välja ja oligi soe! Uskumatu! Lausa +25 C või suurest õnnest isegi rohkem! Andres sattus kohe kõrgendatud tähelepanu alla. Sellel hetkel ta veel ei teadnud, et nii see jääbki ja ta peab tshiillaste tohutu huviga tema isiku vastu tõsiselt harjuma hakkama.. Vähemalt saime tänu temale oma asjad ühte minibussi topitud, paar suvalist tegelast veel peale võetud ja hotelli vuratud.
Meie nädalaid varem bookitud Rio Amazonas Hostal oligi just täpselt selline nagu olime ette kujutanud. Pisike armetu määrdunud roosa maja kärarikkal tänaval. Hotellis võeti meid vastu väga sõbralikult, justkui kauaoodatud külalisi! Perenaine lubas lahkelt sirvida ka külaliste raamatut ning reservatsioonikausta(!!), mille tulemusena selgus, et 8 eestlast olid selles imepisikeses suvalises suurlinna hotellis peatunud enne meid, 3 olid toas põõnamas ning 4 iga hetk jõudmas. Hotelli perenaine ei varjanud oma segadust eestlaste äkkründe pärast.. Aga kuna personalist keegi inglise keelt ei rääkinud, siis polnud tal võimalust sellesse kummalisse seika varem selgust saada. Proovisime siis oma puu hispaania keelega talle olukorda selgitada. Aga tegelikult võib ju tunduda kummaline küll, kui pole eales Eestist midagi kuulnud ja järsku hakkab neid paaripäevaste vahedega sisse trampima!! Ja siis pärast aprilli ei tule jälle enam kunagi.
Igal juhul oli hotell armas – värviline, kohati ilma katuseta, toas jooksis vihmaveetoru ja laest sadas voodisse krohvi. Aga see eest oli soe vesi, sõbralik personal ja pakuti naturaalmahla. Viskasime kotid nurka, tudusime nats ning läksime linna peale. Ja sattusime järjekordselt tähelepanu keskpunkti. Nad vaatasid meid lausa varjamatu huviga. Eriti Andrest muidugiJ Meie jaoks olid nemad ka põnevad – pisikesed musta peaga inimesenirud.
Bussis:
Vaatan aknast välja - sõidame helesinise kuu valgel mägede vahel ning taevas on tähti täis. Kuu on siin samasugune, aga tähed on küll tagurpidi taevas. Lõunapoolkeral asuvas Tshiilis on meie suvel talv ja meie kevadel sügis, keskpäeval paistab päike põhjast ja öösel on kuu kummuli. Öine valgus paistaks nagu läbi sini-valge filtri.. Oleme teel põhja.
Tshiili pealinn Santiago on meeldivalt räpane ja vana ja kole, aga värviline. Tänavatel rallivad mõrtsukbussid, millega me sõita küll ei saanud, sest nii suurte kottidega ei ole võimalik kitsast esiuksest hoo pealt sisse hüpataL Tshiillastel endil (väikeste kottidega) tuli see hästi välja. Vanu inimesi linna peal mingipärast ei kohanud..
Kui meil nälg hakkas nägemist võtma, otsisime kibekiiresti ühe kohaliku restorani ning tellisime kana (vaene Erko – tema tellis siga). Iseenesest on see tähtsusetu seik, aga SEDA kana jääme vist kõik elu lõpuni heldimusega meenutama.. Tõesti hea oli.
Järgmisel päeval..
.. oli lühikese püksi ilm ja me otsustasime Virgin Mariat külastada. Ta seisab 800 meetri kõrgusel mäe otsas ja valvab. Leidsime ta ilusti üles. Istusime eskalaatorile ja kihutasime tippu. Mõnulesime seal päikese ja pühaku aupaiste käes kuni hakkas igav ning otsustasime minna tagasi alla cerveza’t jooma. Aga miks sõita kondliga kui saab ka jalgsi? Aga miks minna mööda teed kui saab ka põnevamalt..J Kui järgmisel päeval mäge uuesti alt vaatasime, siis ei uskunud küll, et läbi dzungli sealt sõna otseses mõttes alla libisesime. Vahepeal tegime kondlirahvale Jane’i ja Tarzanit.
Aga täna hommikul sadas vihma. Ja oligi õige aeg pealinnast jalga lasta! Maailma kõige kuivemasse piirkonda – Atacama kõrbesse. Atacama kõrbe kohal on alatine sinine taevas. Kõrbe keskosa on veel kuivem, see on koguni maailma kõige kuivem paik, kus sademeid kondenseerub udust 10mm aastas, ja iga 5-20 aasta tagant sajab samapalju juurde ka. Kõrb on 1200 kilomeetri pikkune. Iga paarisaja kilomeetri järel on kuskil pisike jõeke või oja, ja selle ümber oaas, kus kasvavad ka puud. Oaase ühendavad pikad autoteed, kus pole vahepeal kuskil võimalik saada vett või bensiini. Keskpäevapalavuses muutub asfalt täielikuks peegliks. Selles veeauruta õhus ei teki probleemi 50 kilomeetri kaugusele nägemisega (vedasime sellel teemal isegi kihla, maksimum pakkumine oli küll 15 km..J).
Sihtkohaks valisime linnakese nimega Antofagasta, aga miks just see linn, sellele ei oska meist vist keegi vastataJ Ilus nimi ja vahet ju tegelikult ei ole kuhu just täpselt jõuame. Peaasi, et kõrbe kanti.
Bussis:
Bussipiletid saime allahindlusega. Me ise nagu ei soovinudki, aga no hea küll – helde rahvas. Siin me nüüd sõidame ja tunneme ennast ülihästi. Reis on kestnud 14 tundi ja me oleme peaaegu terve selle aja maganud. Sest meil on Cama Salon ja oleme stabiilselt paari tuhande km kõrgusel, mis teeb kergelt uimaseks. 4 ja pool tundi veel ning oleme sihtpunktis – Antofagastas. Aga üks onu magab täisnurkses asendis, tagi endiselt seljas ja pole kordagi liigutanud. Tahtejõuline isend. Aknast pole mõtet enam välja vaadata, roheline loodus sai juba kuskil Santiago läheduses otsa ja edasi on olnud vaid liiv ja kõrbenud mäed. Ma ei kujuta, kui oleksime otsustanud autoga selle tee läbida – 1500 km tühjust.
Esimene päev põhjas
Jõudsimegi kaua igatsetud Antofagastasse ja Erko kukkus kohe auku. Varbaküüs läks pooleks ja tema lohutuseks olime sunnitud minema ookeani äärde veini jooma. Üleüldse me kogu aeg joome. Aga pole ka ime – tshiilikad oskavad haruldaselt häid veine teha ning täna avastasin veini, mis Veinipööningul maksab 380.- krooni, siin aga 1200.- peesot ehk umbes 35.- krooni!! Niisiis on meie kerge tipsutamine täitsa mõistetav, kas pole?
Antofagasta on aga üks kummaline koht – just nagu oleks kuurortlinn, aga samas on siiski hoopis tööstuslinn. Igaljuhul rentisime kähku auto, surfasime natuke internetis, sõime kana (muy delicioso) ja käisime igaks juhuks läbi põllumajandusministeeriumist, kus kohalik “minister” võttis meid pidulikult vastu, lõi lahti Tshiili maavarade kaardi ning rääkis meile olukorrast vabariigis. Tegelikult vajasime TURISMIkaarti, aga ma olen siiski vaid 6 kuud hispaania keelt õppinud ning seetõttu esineb kergeid möödarääkimisiJ Ööbisime hotellis Brazil, mille kohta võib tagantjärgi öelda, et seal oli parim hinna ja kvaliteedi suhe. Isegi pesu pesid meil ära, kuigi järgmiseks hommikuks olid nad me püksid ja särgid ära kaotanudJ
Hommikul saime oma punase kastika kätte ja tegime Antofagastast kohe vehkat! Korra veel kaalusime, kas mitte võtta Peugeot 206, mida Tshiili olusid tundvad rendifirma töötajad meile soovitasid, aga jäime endale kindlaks ning asusime oma mõnusa punase Toyota Hi Lux-iga kõrbeavarustesse teele! Hommikusöögi pidasime vaikse ookeani kaldal San Juan’is. Ookean mürises ja kees ning pisikesed punased krabid jooksid mööda teravaid tumepruune kaljusid. Meie istusime kastis, sõime ja mõnulesime. Kõhud täis, jätkasime teed ning otsisime üles Monumento Natural La Portada. Auguga üksik kalju keset ookeani.
Leidsime ka tohutul hulgal pelikane ja kotkaid, kelle tiivaulatuse teada saamiseks pidime natuke karjuma ja trampima. Aga muidu oleme me väga loodussõbralikud. Ühe pescador’i leidsime ka. Väga ilusast kohast kusjuures.
Ja sõit jätkus mööda rannikut üles põhja. Korra põikasime läbi ‘ghost-town’ist’, mis on üks pihuks ja põrmuks tehtud linnake ookeani kaldal. 1877. aastal käis sealt üle vägev tsunami ja maa kah natuke värises ja nüüd on linnast järgi vaid igivanad varemed. Kõik on hirmus tolmune. Aga inimesed IKKA elavad seal! Umbes 35 inimest, püüavad kala ja on õnnelikud! Paar kilomeetrit eemal leidsime selle sama linna surnuaia, kohe ookeani kaldal liiva peal. Väga vanade ristide ning hauaplaatidega, aga oli ka uuemaid.. Ristid olid valmistatud peamiselt mere poolt randa uhutud puulattidest.
Järgmine asustatud punkt kuhu jõudsime oli Toropilla, mis hiilgas oma tohutu elektrijaama ja mägirongiga. Rong lihtsalt sõitis mäe otsas. Või oli see tramm? Kahjuks sõitsime Toropillast vaid läbi ja seda ei tea, kas seal äkki midagi veel huvitavat oleks olnud. Linnaäärses bensukas jõime kohvi ja sõime shokolaadi ning jätkasime teed Calamasse, kus kavatsesime ööbima jääda.
Calamasse jõudes köhisime kõik nii mis kole, sest Calamale eelnes Chuquicamata kaevandus, kuhu me küll ei pääsenud, aga mis tolmas hirmsasti!!
Calama on väga ilus linn – kõige kaunim seni nähtutest. Ja inimesed on natuke indiaanlaste moodi! Ja mis selgus – igas linnas on lastel erinev koolivorm! Parkisime auto (ehk Erko jäi autosse valvesse) ja läksime hotelli otsingutele. Esimene hotell oli täis.. Ja ka teine.. Ja kolmas.. Tasakesi puges hinge kahtlus, kas samal ajal pole tegemist mitte mingi rahvusliku suurüritusega, mis just Calamas aset leiab.. Siiski pärast tunniajaseid otsinguid leidsime!! Sõime pizzat ja läksime vara magama, et järgmisel päeval lõplikkusse sihtpunkti – San Pedrosse – jõuda.
Ärkasime pead natuke segased, sest mingil seletamatul põhjusel olid tshiili naised hotellis öö läbi karjunud. Käisin neid küll kaks korda korrale kutsumas hüüdes kurja häälega “silencio por favor!!”, aga ju ma ei mõjunud pidzaamas väga autoritaarsena. Igal juhul jätsime Calamaga hüvasti ja proovisime linnast välja saada, aga võta näpust.. Mitte ükski tee ei viinud välja, kõik ikka ringiga sisse tagasiJ Need, mis pidid viima, olid suletud. Aga kasutades loogilist mõtlemist olime ühel hetkel siiski teel – 48 km San Pedro. Tee oli ääristatud märkidega “ettevaatust kivid kukuvad ja te saate surma”, taamal paistsid lumiste tippudega mäed.
Jõudsime San Pedro de Atacamasse. Pisike oaas keset üligigantset kõrbe. Majad on savist ja tänavad tolmust.
San Pedro de Atacama kohal kõrgub 5900m vulkaan Licancabur. Licancaburi taga on juba Boliivia. Elanikke on linnas umbes 900.
Hästi armas linnake. Ja täis kõige suuremat vedamist!! Nimelt olime vaevalt linna sisse jõudnud ja turuplatsile keeranud, kui meie juurde tuli puhast saksa keelt kõnelev noormees ja pakkus ennast lahkelt meid võõrustama. Tal oli väga vahva hotell kohe linna piiri peal. Ja koer nimega Okey. Kuti enda nimi oli Nikolai ja tema Tshiilisse sattumise lugu oli väga omapärane. Aastaid tagasi oli ta sõbraga Tshiilis matkamas ja sõber haigestus San Pedros kõrvapõletikku. Kuna San Pedrot ümbritsevad kõrged mäed ning mägesid ületades on suur rõhumuutus, ei olnud võimalik kõrvapõletikuga koduteed ette võtta. Seepärast ei saanud nad 3 nädalat San Pedrost lahkuda. Nii ta siis lonkis üksi mägedes ja käis kohalikega tutvust sobitamas, kuni leidis endale naise.. Nüüd peavad San Pedros koos hotelli Sumai Jallpa (kummaline nimi) ja kolmandiku aastast veedavad Nikolai kodus Shveitshis.
Igatahes sain mina mõneks ajaks tõlgi ametist priiks. Ei mingit espanoli enam, puhtas saksa keeles saab kõik asjad aetud! Hurraaa, kellelgi meist algas puhkus! Ostsime kaardi ja Niko joonistas meile vajalikud marsruudid peale. Kuigi oli juba pärastlõuna, temperatuur kõrge ja päike otse seniidist, otsustasime siiski välja sõita. Tiirutasime kordilljeeride vahel, vaatasime sandboardijaid ning kõmpisime niisama ringi. Hingeldasime, puperdasime ja kaotasime vedelikku. Auto oli meile rohkem kui sõbra eest! Vedas meid igalt poolt läbi. Rendifirma poolt soovitatud Peugeot 206 oleksime pidanud ammu maha jätma!!! Hea on olla terve mõistusega.
Järgmine vaatamisväärsus – Tulor’i varemed. Ehk esimeste asukate kodud. Tehtud sitast ja savist täpselt 700 aastat e.kr. See oli Andrese arheoloogiline kõrghetk. Seejärel tekkis 50%’l meist katastroofiline nohu, millele järgnesid ribadeks puretud huuled. Põhjustajaks kõrb. Vot mida võivad tunda kõrbesse ekslema jäetud inimesed. Huuuuh. Sellele vaatamata kihutasime mööda kõrbeteid täis optimismi hingematvatest vaadetest, soojast õhust ning vitamiinirikkast päikesest! Suuremeelselt pakkusime oma kasti kahele mägedeilu nautivale turistile, aga nad keeldusid hämmeldunult! Tohohh..
Jõudsime Valle de Luna’sse, mis on osake Soola-Kordiljeeridest (Cordillera de Sal); pisike madal mäeahelik, mis tegelikult küll 100% soolast ei koosne, aga suures osas küll. Sool krõmpsub jalge all ja murdub suurte valgete lahmakatena kivipuruse pinnase küljest lahti. Keset Soola-Kordiljeere ongi koht nimega Valle de la Luna, kus väikese soolajärve ümber on koos hulk fantastilisi kivist ja soolast moodustisi ja ka paar 200 meetri kõrgust liivaluidet. Ronisime kiiresti kiiresti kõige kõrgema mäe otsa ning jäime päikeseloojangut ootama. Kohe pidi midagi põrutavat juhtuma hakkama, sest kõik bukletid lausa kisendasid sõnulseletamatust vaatest, mis päikeseloojangul Valle de Lunas avaneb! Aga mida ei olnud, see oli päikeseloojang.. Kukkus lihtsalt ühe teise mäe taha ja kõik. Mul hakkas hoopis suurest kõrgusest ninast verd jooksma. Sõitsime hotelli ära. Aga ilus oli ikka. Kõik oli nii kena valge, nagu õhuke lumi oleks maas.
Külastasime ka soolajärvi. Suurim selline on siinkandis 60 km pikkune Salar de Atacama, mida ääristavad kõrged vulkaanid ja mille üksikutel veeloikudel kõnnivad ringi flamingod. Sool krõmpsus talla all ja nii kaugele kui silm ulatus ei olnud miskit muud..
Õhtul kottpimedatel San Pedro tänavatel lonkides põrkasime kokku Signe, Andrease ja Mardiga! No lihtsalt elu totakas juhus kohtuda teisel pool maakera – kõrbes. Ei ma ei või.. Aga milline rahvuslik äratundmisrõõm!! Kallistatakse ja vahetatakse ülihelikiirusel muljeid! Leppisime kokku, et 04.00 hommikul stardime koos El Tatio geisreid vaatama.
Aga kokkuleppeks see jäigi ja rohkem me neid enam ei näinud, sest kui kell 03.20 ärkasime, selgus, et ööseks on kogu linnast elekter ära võetud ja me ei näinud näppugi suhu pista, rääkimata riiete kokku pakkimisest.. Terve linn oli pime nagu komandandi tunni ajal. Erko küll pobises midagi välgumihklist, mis tal kui dzentelmenil alati kaasas on, aga ei.. Magada oli ka hea.
Hommikul ärgates oli jälle valge ja meie meeled rõõmsad, sest ees ootamas üks järjekordne seiklusrikas päev! Kihutasime üles!! Arriba, arriba!! Sõitsime 500 km’t väga kõrgele (kõige kõrgem koht 5000m). Keegi ei rääkinud, kostis vaid tasast oigamist. Pead olid lõhkenud, aga sellegipoolest suutsime veel ilu nautida. Leidsime kaks eresinist laguuni heleroosade flamingodega. Veel leidsime ühe kisendava ja ropendava mehe, kes haavus kui me ta laamasid pildistasime. Igal juhul naasesime täis otsustuskindlust, et enam NII kõrgele ei lähe ja puhkame ka. Meie hotelliemand helistas Lencale Hertzi ja pikendas meie autorenti ühe päeva võrra. Pikendamine ise kestis ääretult kaua, nagu tshiillastele iseloomulik. Lenca unustas meie hotelliemanda kordi ja kordi lihtsalt toru külge rippuma. Magama läksime sellel õhtul kell 7…
… ning hommikuks olime värsked nagu keset-suvised-kärbsed! Komponeerisime sooja vee torudesse, käisime dushi all ja läksime internetti ja saime teada, et algas II sambaga liitumine. Täitsa äge on liituda pensionireformi etalonmaalt!! Tshiili on ikka nii etalon, et kogu siin veedetud aja jooksul pole me kohanud peaaegu ühtegi vanurit. Järelikult on nad II sambaga hunniku raha kokku ajanud ja nüüd surfavad kuskil Euroopas ringi. Meie aga läksime liiva sisse surfama. Sandboardisime ja pikutasime niisama kõrbes. Kes sai liivalööbe, kes oli muidu hästi haige, kes ronis raskest kuumusest tingituna ilma saatjata üles kordilljeeridele.. Liivalööbe kohta võib aga jagada õpetussõnu – kui püksid hotellis miniseebiga ära pesta on lööve varsti läinud!
Samal päeval ostsime ka naha. See on aga pikk jutt ja täis tohutuid emotsioone, parem küsida juba asjaosalistelt otse.
Hotelli tagasi jõudes keetsime suppi ja kaalusime tõsiselt kas mitte süüa ära ka eilsed klimpis niitnuudlid. Jäime siiski supi juurde. Nüüd taome piljardit ja joome veini. Homme üritame uuesti geisreid. Olles eelnevalt asjad kokku pakkinud.
Ärkasime kolme paiku, süütasime küünla ja toppisime soojalt riidesse. Naabritele jätsime kirja, kus palusime neil kohe ärgates lahkuda, sest nad tegid kohutavat lärmi ja meie autojuht ei saanud magada. Kuid sellegipoolest istusime optimistlikult autosse ja suundusime 90 km üles geisrite poole. Meiega ühel ajal startis veel paar bussi ja mõned dziibid. Kuigi, mis sest kasu oli – dziibijuhid valdavalt ei teadnud, kuidas geisrite juurde saab ja bussijuhid valdavalt ei tahtnud näidata. Naturalmente – business is business. Nii me poole tee peal ära eksisimegi. Tee ise oli muy muy peligroso – läbipaistmatu tolmu sees kuristiku serval looklev trepp. Teid keeras igale poole palju ja bussid said plagama. Ja nii me end keset kottpimedat tühjust koos ühe prantslaste kambaga leidsimegiJ Ennustasime üheskoos tähtede järgi õige tee ja üritasime edasi! Kuni me tee ristus ühe hilinenud bussiga, mis korraks teelt välja oli sõitnud. Ja teda me enam silmist ei lasknud! Erko näitas, mida ta suudab ja jagas adrenaliini lahkelt ka teistele. Hämmastav, aga ühest viimasest kurvist üles keerates olimegi kohal!!! Vaatepilt, mis meile avanes oli tõepoolest võimas – maa seest kasvas välja hulk lumivalgeid sambaid. Väljas oli kerge miinus ja vee aur seisis nagu post geisri kohal püsti. Mitte ükski geiser ei sarnanenud teisele, neid oli tõepoolest IGAsuguseid – augud, mügarikud, valged, roosad, rohelised, purskavad, pulbitsevad, ohkavad, ümmarguse avaga, kandilise avaga, triipgeisrid ja ring-auk-geisrid ning kõik ajasid pussuhaisu välja. Ühesõnaga saime võrratu elamuse! Korraks hüppasime sisse ka looduslikku geisrivanni ja saime meeldivalt sodiseks. Sopastena asusime koduteele, olles veidi mures, kas üldse leiame õige tee alla.. Kuid juba viie minuti pärast selgus, et muretsemiseks polnud vähematki põhjust – kõik teed, mida mööda sõites end eksinuks pidasime jooksid paralleelselt või siis peaaegu paralleelselt selle ühe ja ainsa õige teega. Logistasime mööda treppi alla ja heitsime puhkama.
Õhtul käisime veelkord Valle de Lunas, aga seekord õige mäe otsas ja vot seda küll sõnadega kirjeldada ei oska. Vaated, mis pärast päikeseloojangut avanesid, olid vapustavad – heleoranzhid kordilljeerid ja kärtspunased pilved – ümber hõljumas laguuniroheline õhk.
Aga nii palju meie kõrbe-trip’ist. On aeg lahkuda. Mingit võimalust ei ole jääda – kogu linnakeses pole ainsatki panka ega sularahaautomaati. Ja meil on kõik sularaha otsas.
Antofagastas andsime auto ära, sõitsime natuke kaatriga merel – vaatasime hülgeid, pelikane ja kalureid ning istusime bussi, et jõuda Vina del Mar’i, mis on suhteliselt Santiago külje all asuv väga populaarne kuurortlinn.
Ilm oli hästi ilus. Vaatamata sellele, et tulime 1500 km tagasi lõuna poole, endiselt oli väljas +25 c ja päike säras taevas! Kuniks jõudsime Vina del Mar’i.. Kogu linna kohal oli nii paks udu, et tundus nagu põleks midagi. Linnake ise oli aga ilus – ookeani kaldal ning täis pikitud kenasid korrapäraseid majakesi ning soliidseid pilvelõhkujaid.
Vina del Mar’is kolasime peaasjalikult mööda rannikut, nautisime tormist ookeani ja otsisime merekarpe. Ülekiidetud kuldkollased liivarannad osutusid aga sulaselgeteks räpakollideks, täis sodi, prahti, meretaimi (mis hiljem söödavaks ja seetõttu ka müüdavaks osutusid) ja natuke merekarpe ka. Liiv rannas oli süsimust. Või siis määrdunudJ Inimesed olid kuurortist lahkunud, sest käes oli ju sügis. Ringi lonkisid vaid koerad, keda ei olnud mitte vähe! Üks neist alles väga titt ja kukkus seepärast kraavi. Väga hästi jäid meelde ka empanadad. Elukohaks valisime ookeanikohal asuva cabana ning seal siis mõnulesime, grillisime, lugesime ja chillisime kuni oligi aeg asuda teele Santiago poole, sest lennuk ootas.
Kokku läbisime sellel reisil 33 000 kilomeetrit – Tallinn-Frankfurt-Santiago 14 000, kohapeal auto ja bussiga 5000 ning tagasi 14 000. Oi oi oi. Peaaegu sama palju kui ümber maailma..
Tagasiteel kohtasime Santiago lennujaamas viitteist elu-mõttetut eesti noormeest ja olime saatusele väga tänulikud, et nad ennem meie teele ei sattunud.
Kogu meie reisi ajal paistis päike, välja arvatud teisel ja eelviimasel päeval. Reis kestis kaks nädalat ja sellest jäi selgelt väheks. Keele sai oluliselt selgemaks ning maailmapildi avaramaks.
Kui esimesed read on kirjutatud suurest Tshiilimaast, siis nüüd võib vabalt öelda, et see oli pettekujutelm. Põrkasime kodueestlastega kokku igal võimalikul viisil lausa võimatutes kohtades. Või kui ei näinud neid endid, siis nägime nende jälgi..
Kokkuvõtteks võib öelda, et teisel pool maakera on täitsa tore.
Maailma armastades,
Nele
