Abruka turismi- ja usukeskuse avamine

Linke:

Kohale saab Kuressaarest kaatri või paadiga 2x päevas (1995).

Eesti Päevaleht, oktoober 1995.

Kaido Einama

Laupäeval, 14. oktoobril 1995 avati Kuressaare linnast üle mere paistval Abruka saarel turismi– ja usukeskus. Nimi meelitas kokku palju ajakirjanikke, kuid need, keda tegelikult oodati, jäid kas tulemata või olidki vähe esindatud. Keskus kujutab endast majutuskohta, mis on samal ajal Sai Baba uskujate templiks. Sai Baba on Lõuna–Indias elav pühak, kes tahab ühendada kuut maailma suurimat usku.

Kell 12.30 jõudis Roomassaare sadamasse ZIL–i mootoriga väike valge jaht. Paadist hüppab välja avatava keskuse omanik ja rajaja Roland Viru ning palub kõiki sadamakail
ootajaid peale. Tugevasti värisedes võtame suuna Abrukale.

"Suurt kiirust ei saa ma kaatriga praegu arendada," põhjendab Roland Viru aina tugevamaks muutuvat vibratsiooni, "mõni päev tagasi sai uduga kruvivõll vastu põhja kõveraks sõidetud."

Saarele jõuame paarikümne minutiga. Aluselt laaditakse peremehe motorollerile pühapildid, toidukraam ja reisijate suuremad kotid. Saare teise otsa jõudmiseks tuleb jala mööda mootorrattajälgi minna. Kitsas tee, mis viib turismi– ja usukeskuseni, on saarel kõige suurem, siin–seal tee ääres on näha viletsaid majakesi.

"Ega siin puiduga kerge ei ole," teab osavallavanem rääkida, "mets on juba mäda, sest teda pole teab mis ajast hooldatud ja Saaremaalt laudade toomine on üsna
raske." Mõned Abruka elanikud korjavad merelt kaldale uhutud lauajuppe, et lagunevat katuseviilu või majaseina parandada.

Pähklikorjajad on lahkunud

Kuigi 36 elanikuga saar tundub päris mahajäetud ja troostitu, käis suvel ja sügisel saarel palju külalisi. Suvel matkajad ja turistid, sügisel pähklikorjajad. Viimased ei saabunud mitte väikeste korvidega, vaid kartulikottidega: laotasid linad metsa alla maha, raputasid sarapuid ja ajasid väärt kraami kotti. Nii et oktoobris saarele tulnud suvilaomanikud võisid metsast vaid mõne peotäie pähklitega koju minna.

Kui kohale jõuame, hoiatatakse: ärge ära ehmatage, et maja selline on. Endiste mõisavaremete kõrval asub tüüpiline nõukogudeaegne kultuurimaja ilmetute silikaat- ja tellisseinte ning paneelkatusega. Paneelid veeti "Saare Kaluri" valitsemisajal kohale kahe paadi vahel, sest madalasse sadamasse muud moodi ei saanud.

Kaks aktsiaseltsi ja saaretäis töötuid

Abrukal tegutseb kaks aktsiaseltsi: As Abruka ja As PM Abruka. Kunagi saarel majandustegevusega tegelenud Saare Kalur on lahkunud, jättes maha lagunenud sadama, projektita sadamahoone ja kultuurimaja, mis ehitati kunagi kapitaalremondi rahadest. As Abruka kasvatab saarel lambaid, kuid erilise eduta. PM Abruka aga proovib
õnne kaasaegsema majandusliigi turismiga. Lisaks kuulub samale firmale 20 tuhande krooni eest vallalt ostetud kultuurimaja ja seal asuv pood, kus alkoholi ei müüda.

Saare kümmekond meest aga leiavad ikka, millega purjutada. Viin tuuakse saarele paatidega.

"Mul on siin saarel äri ajamisest ausalt öeldes isu täis," ütleb osavallavanem. Ta proovis sadamahoones kõrtsi avada, kuid erilist äriedu see ei toonud. "Õnnetud inimesed on siin Abrukal. Nad on juba nii palju erinevate võimude ajal kõrvetada saanud, et ei tule millegi uuega kaasa. Värsket Abruka leiba oli väga raske kõrtsi müügile saada. Või talupiima ja –võid: kõike tahetakse koguda, hoida viimase minutini, et siis korraga ära anda, kuid
siis pole toiduained enam värsked!"

Paljud saare elanikest on läbi käinud mõlemad seal tegutsevad aktsiaseltsid. Mõni neist kuni esimese palgapäevani, et siis saadud raha maha juua. Kuid loomulikult pole kõik põliselanikud joodikud. Ilma töö ja perspektiivita on aga paljud neist alla andnud.

Jumalateenistus Sai Baba auks

Telliskividest kultuurimajas algas jumalateenistus kell kolm laupäeva pärastlõunal. Esindatud oli nii kirjutav, näitav kui rääkiv press ja altari ette laotatud vaibal alustasid rituaali 5–6 usklikku. Nende ja publiku seljataha jäi hiiglaslik seinamaal, mille oli maalinud jumalateenistuse läbiviija Enn Kaljo. Pärast usukeskuse pidulikku avamist jagati kõigile tervendavat tuhka, mis tuli näpuga otsaette panna ja sooviti "õnne kõikide maailmade kõikidele olevustele".

"Abrukale on seinamaali näol tekkinud uus vaatamisväärsus," arvab kogu äri ja usu eestvedaja Roland Viru. Ta loodab, et saalis hakatakse peale usuürituste ka muid ettevõtmisi läbi viima. Sellepärast ka keskuse teine nimi: turismikeskus. Kõik sai Roland Viru sõnul alguse ühest raamatust. "Lugesin Sai Baba kohta reisikirja ja see oli mulle nii südamelähedane, et võtsin kontakti Satya Sai Baba ühendusega Tallinnas."

Saareelanikud, kes pole ka Eestis levinud uskude suhtes eriti aktiivsed, suhtuvad uude usku võõristavalt. Abrukal suvitav suvilaomanik, kes huvi pärast tuli keskuse avamist vaatama, arvab, et ega see kellegile kahju küll ei tee, aga imelik on küll: "Mina suhtun sellesse täiesti normaalselt. Las nad siis olla, kui kellegile paha ei tee."

Saare ainuke põliselanik, kes jumalateenistusel viibis ja üsna vetruval sammul ringi käis, oli aga vähem ükskõiksem.

Tema repliikide "Kas sa ise ka usud, mida räägid?" ja "Pane suu kinni!" järgi võis arvata, et Sai Baba saareletulekust ta suurt rõõmu ei tundnud.

Sai Baba Abrukal aastani 2094

Aktsiaseltsil PM Abruka on saarel 2,2 hektarit maad 99–ks aastaks riigilt renditud. Roland Viru tuli kohapeale 1980. aastal, kui ostis sinna suvitamiseks talu. 10 aastat hiljem kolis ettevõtja oma uue abikaasaga lõplikult Abrukale. "See on kohutavalt romantiline saar," arvab Roland Viru, kes kolis sinna Mustamäe 9–korruselisest majast, "tormide ajal on kõik saareelanikud looduse meelevallas."

Turistid käisid sel suvel saarel ilma igasuguse reklaamita. Vanade mõisavaremete ümber oli iga päev näha telke, sest mujal ööbida ja lõket teha ei tohtinud. ööbida
võis ka sealsamas vanas kultuurimajas.

"Taotlesime Euroopa Ühenduselt keskuse ehitamiseks abi — ja saimegi!" on Roland Viru mõneti üllatunud. Saarel käisid Brüsseli ametnikud nõukogude–aegset ehitusmonstrumit kaemas ja küsisid, palju ärimees selle ümberehitamiseks tahab. Pool miljonit krooni oli ametnike jaoks taskuraha ja lõpuks anti esialgse summana 680 tuhat krooni.

Seda, et paljud saareelanikud usukeskuse peale viltu vaatavad, põhjendab Abruka ärimees omamoodi: "Nad ju võtavad viina ja kuidas sa jood, kui Jumal vaatab pealt?
Mina aga olen kangekaelne ja viin oma tahtmise lõpuni, öeldagu mida tahes," on Roland Viru oma ürituses kindel vaatamata ajakirjanduses nahutada saamisele ja mõnede
kohalike elanike vastuseisule.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.