Kadrioru pargis on rooside aeg

"Mulle meeldib töötavaid inimesi vaadata," jälgib ta kärumeest, kes uute lillekastidega saabub. Tegelikult on direktoril pargis endalgi tööd küllalt.

"Eelmine aasta oli siin lillesammas, lillemöll läks niimoodi alt üles," näitab ta murule kükitades käega. Sel aastal on juba uued mõtted. Park peab igal suvel millegagi eksperimenteerima. "Selleks linnapark ongi, et inimesele näidata, mida loodusega teha saab," selgitab eksperimentaator Järve.

Presidendi kantseleisse keerab samal ajal veoauto. "Presidendi roosiaeda toodi roose," nendib pargidirektor. "Roosikasvatajate tähelepanuavaldus." Ja lisab juurde: "Lillede pealt pole mõtet kokku hoida."

Luigetiigi ääres käib keskpäeval loid elu: üksikud koerajalutajad, paar pensionäri. Pisut rohkem elu on sees aednikel ja kärumeestel: muru on niidetud, lillemustritega peenrad võtavad kuju. Luiged kaldainimestest välja ei tee: nendel on tiigi keskel saarekese ääres oma maja ja nad pikutavad seal. Purskkaev purskab.

"Seda, millal see fontään tööle hakkab, oli varem võimatu ennustada," nendib Järve kella vaadates. "Vene kellamehhanismid olid sellised, et lülitusid sisse, millal ise tahtsid. Nüüd uute kelladega on purskamistsükkel enam–vähem normis: 15 minutit ja paus, tunni pärast jälle 15 minutit ja paus. Graafikust kõrvalekalle pole üle 5–10 minuti."

Ain Järve on elukutseline aednik. Räpinas, Lätis ja Saksamaal seda ala õppinuna sai ta alguses tavalise töölisena käe pealinna haljasaladel mullaseks teha, siis oli tema käsutada kogu Mererajooni rohelus Viru hotellist Maarduni. Nii lahmakal territooriumil koristati vaid prahti ja niideti muru, Baltimaade Versailles´ rajamisest Mererajooni aegadel ei unistatud. Puud aga vananesid ja said igasuguseid tõbesid külge. Praegu on park suremas, nagu näitab kahekümne aasta tagune botaanikaaia uuring ja soomlaste mõõtmised spetsaparatuuriga.

1998. aastal saab kadrioru park 280 aastat vanaks. Alguses tuli Peeter I ja märkis Lasnamäe nõlva alla maha pargi ning suvelossi asukoha. 1996. aastal peab Kadrioru direktor organiseerima väljakaevamisi, et uuesti pargi kanaleid ja radasid maha märkima hakata.

"Vahepeal valitses meeleolu, et mis seemnest kasvama on läinud, see peab jääma," ütleb pargidirektor hämarasse lossiparki sisenedes. "See siin pole ju enam park. See on juba mets. Kui tuul enam läbi ei käi, tulevad putukad, haigused ja seened. Puud peavad saama kasvamisruumi, muidu kasvavad neist just sellised telefonipostid, nagu siin," näitab ta taevasse kõrguvaid pärnasid. Rohelus algab kuskil ülal.

Sealsamas on ka kraavid. keset parki on kaevatud arusaamatud käigud. Direktor selgitab: Peeter Esimene oli kanaleid näinud Hollandis käies ja rajas need sellel eeskujul algselt ka Kadriorgu. Eesti Vabariigi ajal enne sõda aeti pargikanalid täis ja pandi sinna linna veetorustik.

"Pargi kujunduselemente ei saa taastada, neid saab uuesti kujundada," räägib Järve väljakaevamiste juures. "Siit leidsime küll 280 aasta vanused sillad, kuid kivid oleks vaja ära vahetada. Siis saaksime aga hoopis maketi, mitte ehtsa eksponaadi.

Loodusega on veel hullem: kui ikka puud on vananenud ja haiged, alleed kinni kasvanud, teed kadunud, siis taastada pole midagi. Tuleb lihtsalt uued taimed istutada ning uued alleed rajada."

Kunstimuuseumi loss Kadrioru südames on ehitajate käes. Niipea kunstitaieseid sinna veel ei viida. Et sealt tulevikus veel mõnda maali või kuju pihta ei pandaks, on pargile esitatud nõudmisi, mis kurikaelu eemale peletaks.

"Ega siin lossi ümber paari aasta pärast enam igal ajal uidata ei saa," räägib Peetri ideede taastaja lossi taga pargis, kus ilmatusuures augus möllab ekskavaator. Mudaväljadelt, millest varsti saab purskkaevudega terrass, avaneb vaade presidendi roosiaeda. Kuid seda ilu hakkab tulevikus öösiti valvama pargivaht. Talle on abiks kanalid, millest igalt poolt üle karata ei saa.

"Parki on avarust vaja," ütleb direktor ja poeb kastiga toetatud raudvärava vahelt läbi. "Mets peab taanduma, asemele tulevad puudehekid — bosketid. Bosketid, spaleerid ja paviljonid olid vanasti mõeldud intiimsemaks jalutuskäiguks, lossiesine purskkaevude ning lillemustritega ala valgete päevavarjudega kõrgseltskonnale promeneerimiseks."

Ain Järve ei meenuta vanu aegu asjata: Kadriorg peab oma endise tähtsuse tagasi saama. Mitte just samasuguste päevavarjudega promeneerijate jaoks, vaid näiteks vabaõhukontsertide ja piknike toimumispaigana.

Midagi on pargi juures juba valmis ka. Presidendi kantselei lähedalt algab Mere allee, mis lõpeb Russalka kujuga. "Pargi planeerimisel ei saa olla nii, et mingi vaade lõpeb kuskil metsas," tutvustab Järve aristokraatliku maastiku ilmet. "Allee lõpus on ikka mingi lõpetav element: kas kuju või purskkaev." Ka teised alleed võetakse vanadest puudest lagedaks: korralikku parki peab istutama ühevanused ja ühejämedused puud, et saavutada tüvede rütm. Papleid enam ei tule.

"Pappel on hea puu mahutäiteks: ta kasvab nii kiiresti, et aednik näeb soovitud tulemust juba oma eluajal. Hobukastanid ja tammed, mida praegu istutatakse, saavad ettenähtud suuruse aga võib–olla alles siis, kui aednikku enam ei elagi," räägib Järve paplite headest ja halbadest omadustest. "Siin on praegu palju selliseid ülekasvanud puid, mis oleks tulnud ammu maha võtta. Kaarna allee lõpus lämmatasid näiteks paplid lehiseid, mis pidid hiljem domineerima hakkama."

Ain Järvel on palju plaane. Niiskesse parginõkku kavatseb ta rajada tõelise lodu: tuua kohale sootaimi ja üllatada inimesi ootamatute kooslustega. "Rahvast on vaja raputada, näidata neile uusi taimi. Praegused levinud pargipuud olid ju kunagi väga moodsad ja uued liigid."

Oma suurtest plaanidest rääkivat Ain Järvet jälgivad pargis mööduvad ehmunud vanainimesed: keegi noor inimene on lastud pargi kallale, tuleb siin puid langetama ja kraave kaevama, küsitakse, ega ta äkki hull pole?

"Ma ei ole hull," tõrjub Järve. "Kogu töö käib ajalooliste jooniste põhjal. Pargi taastamine tähendab uute taimede istutamist, sest loodust ei saa taastada."

Pargidirektori töökabinet on Lasnamäe nõlva all puumajakeses. Hämaras kohas uurib Järve ajaloolisi plaane: Kadriorust peab saama Baltimaade ilusaim park. Koht, kuhu turistid maailmast spetsiaalselt kohale sõidaksid. Enne aga on tehismaastikku vaja matta miljoneid. Palju miljoneid.