Linke:
Raha:
shoti nael
1 shoti nael = 1 briti nael = ca 24 EEK loo kirjutamise ajal
Shoti raha väljaspool UKd ei vahetata! UK sees saab neid tasuta 1:1 inglise naelte vastu vahetada.
Hinnad:
- Kuningalossi külastus Edinburghis ca 5 naela
- Linnaekskursioon bussiga Glasgows 4 naela
- kohv, tee 1,5-4 naela
- praad alates 8 naelast
- meeste rahvuskostüüm (seelikuga) 7000 naela
kvaliteetviski (malt) al. 15 naelast
IBM Eesti külaskäik Shotimaa arvuti- ja viskitehastesse
Aprill 1999, polegi veel kuskil ilmunud
Kaido Einama
Tallinnast Shotimaale lennates tuleb teel õige mitu korda maaga kokku puutuda. Lisaks ümberistumisele Kopenhagenis (või Londonis, kuidas keegi lennu valib) teeb Glasgowsse sõitev lennuk peatuse Edinburghis, sest shotlased pole veel suutnud kokku leppida, kumb on tähtsam linn, kas Glasgow või Edinburgh.
Nii peatubki lennuk korraks Edinburghis, alustab siis jälle kõrguse võtmist, kuid enne pilvedeni jõudmist laskub jälle maa poole. Lennukiga 60 miili läbijaid kahe linna vahel suurt pole, kaugemalt tulnud saavad lihtsalt rahulikult istekohtadel istudes Edinburghi vahepeatuses 10 minutit lennujaama panoraami nautida.
Glasgow kui üks suuremaid shoti linnu asub pika abaja ääres, mis on tegelikult laienenud jõesäng. 60-ndatel ehitati läbi linna kiirtee, mida ümbritsevad mitmetasandilised ristmikud, nende ääres on ka suuremad hotellid, näiteks Glasgow Hilton. Hiltonis ööbides on võimalus saada hotellituba ilusa vaatega mägedele ja kesklinnale, kus silmab mitut iidset lossi ja kirikut või vaatega ruberoidkatusele ja prahile, mida naabermajast sinna on visatud. Kuid vaatamata vaatele on paarikümnekorruseline hotell vaikne ja rahulik, nagu polekski ümbruses teisi turiste ööbimas.
Kesklinnas avastab oma inglise keelt enne reisi kodus meelde tuletanud turist, et ta ei saa midagi aru, kui keegi shotlane talle midagi räägib. Kui kohalik mõistab, et tegemist on turistiga, läheb ta lõpuks üle võõrkeelele: inglise keelele, muidu aga räägib arusaamatut keelt, millest inglise keelt rääkija saab aru sama palju nagu eestlane setust.
Jää ja viski ei sobi kokku
Kuigi Glasgows on suuri pilvelõhkujaid maailmakuulsate viskifirmade peakorteritega, on poes üks korralik viskipudel alates hinnast 14 naela pudel. See viski, mida seal soovitatakse ja juuakse, on Single Malt ehk ühest viskitehasest tulnud linnaseviski, Eestis selliseid suurt ei leiagi. Nad on kallimad, aga ka paremad. Sellise malt viskiga võib koos isegi õlut juua, ilma et järgmine päev paha ei oleks. Aga jääd shotlased nii väärtusliku viski sisse segada ei luba: alates kolmest aastast ja ühest päevast muutub piiritusejook viskiks, kui sinna jooja jääd segab, on viskimeistri aastatepikkune vaev raisatud: jää peab kinni tammevaadi aroomi ja maitse, mis viski vaadis hoidmise ainus eesmärk ongi.
Edinburghi privaatsed pargid
Edinburghi Glasgowga võrreldes tundub see vanem ja ajaloolisem, kuigi Glasgows on tööstus, sadam ja Euroopa juhtivad tehnoloogiafirmad oma tehastega. Edinburgh on nagu Rooma linn mägede vahel. Ühe mäe otsas käisid iidsed keldid 1. mai päikesetõusu vaatamas, kui sel hommikul oma nägu rohuga puhastada, saab kõigest saastast lahti. Praegu käivad volbriööl mäe otsas tudengid õlut joomas.
Lisaks leiduritele, kuulsustele ja kuningaperedele on shotlased tuntud ka ihnsuse poolest, nagu eestlasedki. Kui kõrtsis on kombeks millegi peale raha maha visata (mille peale, seda enam ei mäleta), siis võib juhtuda nii: üks shotlane viskab naela maha, siis teine, kolmas aga kirjutab tsheki kolmele naelale ja korjab mahavisatud kaks naela üles.
Naljakas tundub ka Edinburghi komme lukustada linnaparke. Need polegi tegelikult linnapargid, vaid privaatsed aiad, mille saab kaasa kinnisvaraga, mis soetatud pargi servale. Korterit või maja ostes kaasneb sellega ka pargi võti, millega saab avada pargi raudvärava ja igal ajal jalutama minna. Justnagu läheks Kadrioru parki oma võtmega. Komme on pärit keskajast, kui kõrgem klass rajas endale eraldi pargid jalutamiseks ja omavahel kohtumiseks.
Üks park kesklinnas on surnuaed, samuti lukus ja valvuritorniga. See pole küll enam nii privaatne ja valvatav nagu keskajal, valvuritorn on ka rohkem vaatamisväärsus kui kasutatav ehitis. Keskajal aga pidi surnuaeda valvama, et Edinburghi kui ülikoolilinna anatoomiahuvilised pimeduse katte all laipu haudadest uuringuteks ära ei virutaks.
Kuulsused
Lisaks kuulsale tapetud kuningannale ja tema lossile on Edinburghis terve rea värskemate kuulsuste lapsepõlvemajasid ja elumajasid. Telefoni leiutaja Bell veetis oma lapsepõlve 12. eluaastani telefoniseerimata Edinburghis, nüüd on tänavatel näha aga nii British Telecomi kui Scottish Telecomi kaablikaeve, linnas elas ka teadur Simpson, kes leiutas kloroformi. Seda katsetati kõigepealt sõprade peal ja mõjus: vaatamata huvitavale seltskonnale, kes õhtul salongi kogunes, pani kloroform nad kõik kiiresti magama.
Arthur Conan Doyle kirjutas Edinburghis arstina leiba teenides mõned Holmesi lood, et lisa teenida, sest rahvas paistis linnas, kus peaaegu kunagi lund ei saja päris terve olevat ja raamatu kirjutamisega tuli lisa teenida.
Räägitakse ka James Wattist, veel ühest leiutajast, kes Edinburghist pärit, ja shoti kuningatest, kelle reliikviad lõpuks Inglismaalt Edinburghi kuningalossi tagasi toodi. Kuningalossis on klaaskapis tugeva valve alla turistidele näha Shoti kuninga kroon, mõõk, vöö ja valitsuskepp, enne tuleb aga läbida interaktiivne etendus sellest, kuidas reliikviad ajaloosündmuste mõjul Shotimaale tagasi jõudsid. See kandiline kivi, mis reliikviate kõrval vedeleb, pole samuti niisama kivi, vaid kroonimiskivi, kus on kroonitud enamus shoti kuningaid.
Londonist tüüpilisi raudaedu majade ees eriti ei kohta, sest sõja ajal korjati need kokku ja valati kahuriteks. Need kahurid on osaliselt ka alles, kuningalossist mäe otsas lastakse ühest uuemast iga päev kell 13.00 pauk.
Toidud-joogid on Eesti moodi
Kalorivähesuse üle Shoti restoranis kurtma ei pea. nagu Eestiski on toidud piisavalt rasvased. kapitalismi tekkimisega lagedaks tehtud maapiirkonnad on lagedad siiamaani, lambadki on mäenõlvadel alles ja tänu nende paljususele on restoranides alati hõrk noore lamba liha. Magustoiduks on meie serbeti sarnane suhkru ja või segu, rahvustoiduks on lambamagu täidetud rupskitega, mis eestlastele on ka nõukogude ajast tuttav materjal.
Loomulikult käiakse Shotimaal ära ka viskitehases. Igasse tehasesse uudishimulikke ei lasta, kuid on ka turismitehaseid, mis märjukese villimise kõrvalt teenib ka ekskursioonide pealt.
Viskitehases on seadmed kahe tabaluku taga: ühe luku võti on omanikul, teise luku võti riigil. Kuigi viskimeistrid räägivad miljonitest tonnidest viskist, mis aurab vaatidest igal aastal "inglite juurde", on valitsus karm ja plommib kõik seadmed. Tammematerjal, millest tehakse suured pesemisvaadid, tuleb Ameerikast, 10-17 aastaks seisma jäetavad väikesed viskivaadid saavad oma puu Hispaaniast. Muidu puskariajamist meenutav tehnoloogiline protsess kulmineerub tammevaatides 3-20 aastase seismisega, millal antakse viskile talle omane kuldne värv ja tammevaadi maik. Need aastad koguvad viskile ka hinda, kuid võtavad maha kraade. Meil tuntud viskisordid aga on kõik segatud kokku kümnete tehaste tootmisest ja pole tavaliselt rohkem kui 3-4 aastat vaadis seisnud. Need pudelid maksavad meil alates 100 kroonist, shotimaal neid eriti peale turistide tax-free poe ei kohtagi.
