Linke:
Vojaazh, märts 1995.
Kaido Einama
11200 aastat tagasi taganes Peipsi järvest põhja
poole jäävalt maa–alalt jääkeel ja lõunast tungis peale
elu. Mõni tuhat aastat tagasi asusid ürgmetsa elama
inimesed — meie sugulasrahvad vadjalased. Neist on järgi
veel praegugi tee ääres silma torkavad rohtunud künkad
— kääpad, kuhu maeti surnuid.
Illuka mõisa juures on veidrad koerad. Jooksevad mööda
teed otse auto ees ja hauguvad. Seni, kuni ära väsivad
ja põõsasse hüppavad.
Põhja–Eesti Turismiühenduse ringsõidul sinnakanti teadis
giid Veljo Ranniku rääkida ka sealse mõisniku
veidrast saatusest. Nimelt tahtnud historitsistlikus
stiilis häärberi omanik ehitada Kuremäele luteri kirikut.
Ajad aga olid sellised, et Vene vürst kuulutas paruni
hulluks ja Kuremäele ehitati hoopis õigeusu kirik koos
kloostriga. Vürst sai oma õiguse, parun aga sattus hullumajja.
"Hullu paruni" 1888. aastal ehitatud mõisas on 1921.
aastast kool, kus praegu õpib 69 last. Direktori kabinet
on kõrge laega mõisahärrade toas, kõrval on sama suursuguses saalis õpetajate tuba.
"Meie lapsed saavad alates sellest aastast valida,
mida nad õpivad," räägib direktor Villio Reinsalu
remonditud maja tutvustades. "Hea kooli tõttu
tullakse siia õppima ka Jõhvi lähedalt, internaadis
aga on veelgi kaugemate metsakülade lapsi. Isegi Peipsi
äärest."
Koolimaja sai riigilt raha mõisahoone remondiks, mis
pole praeguses Eestis mitte just igapäevane nähtus.
Ida–Virumaad kui kriisipiirkonda siiski toetati, kuigi
ehitajatele ollakse veel võlgu 300 tuhat krooni.
5,2 miljonit krooni maksma läinud remonditud maja kõrvale
kerkib veel teinegi häärber — sinna tuleb söökla, tööruum,
komandandi korter. Praegu ootab see suurejooneline rajatis
ehitusrahasid.
"Kui mõisa remont oli pooleli, kutsusime riigikogu
saadikuid vaatama. Ega siis pooleliolevat ehitust saa
niimoodi jätta, ja antigi abi remondi lõpetamiseks,"
valgustab direktor nippe, kuidas esinduslik koolihoone
valmis saadi.
"Suure saali lagi oli keskelt 20 cm allapoole vajunud,
nüüd seda küll tõsteti, kuid kipub ikka lagunema," vabandab Villio Reinsalu külaliste ees, kui nende pilk laepragudel
peatub. "Ustega on sama lugu. Üle 100 aasta vanused
uksed ei talu elektrikütet. Tahavad ikka ahjukütet saada,
muidu hakkavad ka pragunema," jutustab direktor ja
juhatab külalised 2. korruse paraadakna juurde: "Siit
saab rõdule, kus me võtsime suvel noorkotkaste ja kodutütarde paraadi vastu."
Kui Põhja–eesti Turismiühenduse ringsõidu külalised
hakkavad uurima ust, mis algab poolest seinast, astub
direktor juurde ja salapärast ust lahti ei tee: "See
viib suure saali lae peale. Sinna ei ole teil vaja minna."
Koolimaja ei kavatse jääda lihtsalt provintsi õppeasutuseks ilusas mõisas. Illukale oodatakse ka turiste.
"Suvel hakkame külalisi majutama. Ööbida saab väikestes
klassiruumides või internaadis. Süüa aga antakse keldrikorrusel kooli sööklas. Praegu taotlemegi raha kuðettide ostmiseks, et esimesi külalisi majutama hakata," on direktoril plaane turismiteeninduse edendamiseks Kuremäe kloostri läheduses.
