reisijututuba, juuli 1999
Kaido Einama
Kunagi Kloogaranda sõites olid rongid täis nagu bussid. Inimesed rippusid lahtistel akendel nagu Ladina-Ameerikas, oli minestanuid, oli rüselemises kannatada saanuid. Randa saabunud rongi ootasid juba tihedalt perrooni ummistavad pruuni nahaga higised päevitajad: veel liikuva rongi vabadele istekohtadele visati läbi lahtiste akende kotte, et paremaid kohti reserveerida. Ranna äär oli täis jäätisemüüjaid, kes müüsid mõnekopkasi jäätiseid, iga 60ndate päikeselise kommunismi stiilis müügiputka müüs, mida nõukogude ajal saada oli.
Praegu on rannas ka veel inimesi. Vetelpäästjaid enam ei ole. See-eest on paksult adru ranna ääres, enne kui vette lähed. Ja enamus müügiputkasid on tühjad ja mahajäetud, sest kapitalismi tingimustes ei tasu paar kuud rannahooaega ära äri avamist suvitusrajoonis, kus muul ajal kohtab inimesi harva.
Ekstreemturistid tulevad rongist maha juba Kloogal. Klooga järves on ka hea ujuda. Kunagi Eesti ajal käis Klooga kuurortisse kitsarööpmeline raudtee, järve kaldal jalutasid pitsiliste päikesevarjudega väikekodanlased. Oli vettehüppetorn, paadisadam ja kuulus Lodijärve loss ehk Klooga mõis, kus lähedal elanud kirjanik Börnhohe kujutas Tasuja romaani tegevust. Nüüd on Kloogal väga ebamäärane ajastu. Klooga lennuväli on ammu üles küntud, sõjaväelased lahkunud ja neist järgi jäänud kontingent, kes pole ei pätid, vanurid ega töölisklass. Seltskond, kes Kloogal praegu elab, elatub järvest kala püügist ja kuskil asula lähedal salaja ehitatud suvila aiamaalt andide korjamisest. Ekstreemsemad tegelased käivad naaberküladest mõnikord ka ðaðlõkiks lammast varastamas, aga muidu on rahulik. Klooga mõisa varemetest ei kosta ka enam kopsimist, ERA panga omanik Bergmann tahab vist häärberi varemed järve kaldal koos ümbrusest kokku ostetud maade ja lennuvälja maandumisrajaga maha müüa. Kuid keegi mõisa väravas loomulikult ei ütle, mis sest edasi saab.
See-eest endise sõjaväeosa linnakus, mis näeb välja nagu asula pärast tuumapommi plahvatust, öeldakse küll. Juba mitu aastat käib seal vilgas lammutustöö, ja ikka leitakse, mida võtta ja ära vedada. Mehed, kes sarikaid koormasse laovad, lubavad: kui vaja, ehitame sulle suvila üles, zaplati ja toome ehitusmaterjali kohale. See on ka üks kohalike kloogalaste teenimise viis.
Lapsed Klooga tänavatel on nagu sõjaaja lapsed. Ühel on pool kätt läinud. “Käisin elektrikapis mängimas,” ütleb poiss, sorkides lõket. Lõkkes susiseb midagi pommisarnast.
Miks siis Kloogale ekstreemturistid lähevad? Sellepärast, et kui ei viitsi rannast, mis küll adru järele haiseb, vahepeal linna tagasi minna, saab Kloogalt tasuta peavarju. Pooled majad on ametlike elaniketa, neist umbes poolesid pole suutnud ka asotsiaalid asustada. Saab võtta ühe 75 korteriga viiekorruselise paneelelamu ülemisel korrusel lagastamata korteri ja seal külili visata. Vaade on Klooga järvele, teiselt poolt maja aga paistab meri. Miljoni-dollari-vaade, aga keegi seda vaadet ka mõne tuhande krooniga ostma ei torma.
Kui see kehv elu Kloogal ära on tüüdanud, saab mere äärde uusrikaste villasid vaatama minna. Ega neid Kloogarannas palju polegi – talvel käib suvilate süstemaatiline tühjendamine, mille peale politsei tavaliselt ei reageeri. Lohusalu pool mändide all aga juba midagi leiab: mõned lauljate suvilad, mis pole nii uhked, ja kompartei funktsionäride omad, mis on juba uhkemad. Nemad on ju ka arenevas kapitalismis oma koha leidnud ja äri ajama hakanud, mustemal või vähem mustemal viisil, nõukogude moodi. Neist villadest möödudes võib julgelt rannaliival edasi minna, 50 meetrit merest peab olema üldkasutatav. 51 meetrit sisemaa poole aga on juba matkaja omal vastutusel – villadel on kurjad koerad. Mõnikord ei tea need ka 50 meetrist üldkasutatavast territooriumist midagi.
