Eesti Päevaleht, 1995
Kaido Einama
Viitna kõrtsi taga mõnisada meetrit Peterburi maanteest eemal asub Lahemaa rahvuspargi kontor. Tagasihoidlikus kahekorruselises majas töötavad teadlased ja ametnikud, kes tegelevad looduse kaitsmise ja pargi tutvustamisega.
Asedirektor Teet Koitjärv rõhutab, et Lahemaal ei tegeleta
agressiivse kaitsepoliitikaga. Keegi püssiga kaitseala
servas ei valva ja okastraate pole ka metsa alla veetud.
Loodust peab saama kaitsta ka seadustega ja inimeste
kultuursusele lootes: kui märgatakse metsa all silti,
et edasiminek keelatud, siis edasi ikkagi ei minda ja
ei häirita reservaadi elu.
Lahemaa Rahvusparki reisivad turistid võetakse kõigepealt
vastu Palmse mõisas, kus asub Lahemaa Külastuskeskus.
Administratsioon Viitnal turistidega ei tegele.
"Meie tegeleme looduskaitsega, millele lisandub ka muinsuskaitse ning tutvustame loodust. Meie majast käivad läbi talude ja maade tagastamistaotlused, mis tulevad kokku viia meie kaitsetsoonide kaartidega," selgitab Teet Koitjärv suviselt palavas kabinetis, mis on täis kõikvõimalikke kaustu ja pabereid. "Meie ütleme, kas maad saab tagasi anda ja kui saab, siis mis tingimustel. Esitame oma nägemuse, mida rahvuspargi maal teha tohib."
Enamus rahvuspargi töötajatest elab kaugemal, asedirektor
is aga Viitnal. Tööl käiakse Palmsest, Sagadilt või
isegi Tallinnast. Ametis on zooloog, ajaloolane, ornitoloog, botaanik.
Peremees ei saa teha kõike, mida tahab
Kui rahvuspargi territooriumile ilmub uus maaomanik,
siis arvab ta, et oma maa, nüüd teen mis tahan. Lahemaa
administratsioon seda ei luba. "Omanikel võib tekkida
psühholoogilisi tõrkeid, kuid rahvuspargil on omad piirangud ja ei saa teha seda, mis pähe tuleb. Meie tegeleme maastike, liikide ja ökosüsteemide kaitsega ja sellepärast on vajalik maakasutuse lubamisel just meie nägemus, mida ühes või teises piirkonnas teha tohib," räägib asedirektor.
Selleks on kindlaks määratud kaitsekord: sihtkaitsevööndis
on palju keelatud ja vähe lubatud, piiranguvööndis vastupidi.
Reservaatides on igasugune majanduslik tegevus keelatud
ja tavaliselt on need ka seal, kus inimesi ei ela. Reservaadid on tähistatud nii, et iga sildi juurest on naabersildid näha.
Lahemaale plaanitakse ehitada ka kahte sadamat: Võsule
ja Harale. "Harale sadam ilmselt tuleb," võtab Teet
Koitjärv asja kokku, "Võsule aga taheti sadamat ehitada
meiega kooskõlastamata ja rannakaitset arvestamata."
Nüüd on ka seal Lahemaa administratsiooni nõu kuulda
võetud.
Püssiga patrulle Lahemaal pole
"Meie ei poolda agressiivset kaitsepoliitikat — püssiga
patrulle Lahemaal väljas ei ole," muigab Teet Koitjärv.
"Loodame inimeste arusaamisele. Juhuslike inimeste eemalepeletamine ei kaitse nii palju, kui just seadused, mis keelavad näiteks kaitsealal metsa langetada või maastikke muuta.
Meie kaitseme loodust seadustega — bürokraatlikult,
millest on rohkem abi, kui füüsilisest kaitsest."
Metsavargaid õnneks Lahemaal seni nähtud ei ole. "Kui
nähakse Loksale liikumas palgikoormaid, ei maksa arvata,
et tegemist on rahvuspargist pärit puudega," lohutab
asedirektror, "sadamasse võidakse puid tuua ükskõik
kust kaugemalt."
Mahajäetud sõjaväelinnakutest rahvuspargis pole keegi
huvitatud. ka turistid näitavad nende suhtes üles üsna
loidu uudishimu.
"Sõjaväelastega oli rohkem häda siis, kui nad kohal
olid," meenutab Teet Koitjärv, "nüüd nad enam looduskaitseliselt muret ei tekita."
Loksal ja mujal piiri ääres paiknevad mahajäetud sõjaväelinnakud metsa sees lagunevate 5–korruseliste paneelmajadega on mureks rohkem kohalikele omavalitsustele, kellel pole raha majade kokkulükkamiseks ega inimesi majadesse asustamiseks. Praegu on ainult raha saadud metsadest traatide ja sideliinide ärakorjamiseks.
Lahemaal on asedirektori arvates erinevaid maastikke,
mis turiste meelitavad. Mõned neist on rohkem, mõned
vähem tallamisohtlikud. Eelmine aasta käis Lahemaal
10 tuhat organiseeritud turisti. "Kui neid tuleb tunduvalt
rohkem, siis võib küll juhtuda, et mõned kohad ära tallatakse," hoiatab Teet Koitjärv. "Võsul näiteks on metsaalune alustaimestik hävinemas ja tuul puhub liiva männijuurte pealt ära. Turistid aga tulevad, sest söögi– ööbimis– ja teeninduskohti juba on. Ka kümmekond turismitalu on jalad alla saanud.
