Linke:
Osaliselt ilmunud Stiilis nr. 9/2000
Meelik Mallene
Bulls Press
Tai saared võib jagada kahte rühma: ühed, mis asuvad mandrist läänes, ehk Andamani meres (India ookean) - PHUKET, KO PHI PHI, KO LANTA, KO SIMILAN, KO SURIN, ja teised, mis asuvad mandrist idas, ehk Tai lahes (Lõuna-Hiina meri) - KO SAMUI, KO PHA NGAN, KO TAO, ANG THONGI MEREPARK.
Minu kogemused piirduvad Phuketi ja seda ümbritsevate väiksemate saartega (saar on tai keeles Ko või Koh, nagu isegi vast juba mõistate...), millest siis veidike lähemalt.
Phuket on Tai suurim saar (põhjast lõunasse 50 km, läänest itta 20 km) ja
kõige arenenum turismikeskus (ca miljon turisti aastas), mida ühendab
mandriga Sarasini sild. Sinna saab lennukiga otse näiteks Helsingist,
Stockholmist, Bangkokist jm. või bussiga Bangkokist (14-tunnine öine reis).
Samuti võib Bangkokist sõita öise rongiga Surat Thanisse, kust jääb bussiga
veel 6 tunnine ots.
Phuketi lennujaam asub saare põhjaosas ja ühistransporti saare lõunaossa
sõitmiseks pole (kasutada tuleb taksot, ca 500 bahti üks ots).
Põhirannad asuvad saare lääneosas ja nende nimedeks on põhja poolt
alustades: Patong, Karon, Kata. Neist põhja poole jäävad veel mõned rannad
(Kamala, Surin, Bang Tao), aga seal pole eriti midagi teha peale ujumise ja
päevitamise. Pealegi asuvad neil suured hotellikompleksid.
Kõige populaarsem randadest, Patong Beach, oli minu jaoks nagu väike
Bangkok - liiga rahva- ja kärarohke, räpasevõitu ja kallis (eriti õhtuti).
Karon Beach kus ma ise peatusin oli kena ja rahulik ja seal on kõige puhtam
vesi ja rand - sobib eelkõige perekondadele koos lastega.
Kata Beach on ka küllatki meeldiv - seal on ka meelelahtust rohkem kui
Karon Beachil (Dino lõbustuspark, interneti-kohvikud, raamatupoed jms.)
Ringi liikuda tasub põhiliselt jala, kuna vahemaad pole kuigi suured.
Tuk-tukid (lahtised taksod) on rannapiirkonnas päris kallid (100-150 bahti)
ja neid tasuks vältida niipalju kui võimalik. Kui on soov külastada Phuket
Towni (asub saare kaguosas), soovitan proovida sõitu songthaew'ga (lahtine
buss-veoauto) (üks ots 20 bahti). Tutvumaks saare vaatamisväärsustega, võib
üürida päevaks konditsioneeriga takso (ca 1200 bahti päev) - ühe päevaga
jõuab enam-vähem kõik nägemist vääriva ära näha. Omapäi ringiliikumiseks
tasub üürida mootorratas või mopeed (150-250 bahti/päev).
Kaugemate randadega tutvumiseks tasub kasutada "long-tail boat'i" (tai
keeles hang yao) - diiselmootoriga varustatud kitsast ja kiiret sõiduriista
(pool päeva ca 600 bahti).
Saarel on palju huvitavat, millega tasub kindlasti tutvuda, kui esimene
päevitamise- ja ujumisetuhin on möödunud: Wat Phra Thongi tempel, mis on
kuulus oma poolenisti maa-all asuva kullast Buddha-kuju poolest,
Liblikafarm ja Akvaarium, Thalangi muuseum, kus võib tutvuda saare
ajalooga, Phuketi vanalinn ja suur turg Ranong Roadil; Ko Siray, kus elavad
"chao ley'd" ehk meremustlased (nendest veel allpool lähemalt), Phra Taew
rahvuspark, kust on võimalik teha ca 3 kilomeetrine matk läbi ehtsa
dzhungli giboni ahvide rehabilitatsioonikeskusesse (vabatahtlikud püüavad
turistide jaoks alkoholi ja narkootikumidega rikutud ahve pahedest
võõrutada ja tagasi loodusse lasta). Dzhunglimatkaks varuge vähemalt 3
tundi ja 3 liitrit vett (rada on üsna täis kasvanud ja võib nõrgema närviga
inimese endast päris välja viia - aga uskuge mind, kogemus on seda väärt!)
Terve Phuketi saar on täis väikeseid reisbüroosid, kust on võimalik osat
mitmesuguseid ekskursioone, bussi ja laevapileteid. Tasub küsida
võimalikult palju broshüüre ja siis omavahel hindu võrrelda. Poole-päeva
reis James Bondi saarele (400 bahti) sisaldab transporti konditsioneeriga
bussis Phang Nga sadamasse mandril, ekskursiooni lahel, mis on üle külvatud
paekivikaljudega (kuni 300 m kõrgused, vapustav vaatepilt!) ja kaetud
mangroovitihnikutega, kiirvisiiti Ko Panyi meremustlaste külla, mis on
tervenisti ehitatud vaiadele (vaid moshee asub kaljusaarel) ja
kulminatsioonina Khao Ping Gani (Nõjatuv Kalju), mis koos selle ees asuva
Küünekaljuga moodustasid kurja Scaramanga peidupaiga filmis The Man With
The Golden Gun.
Kui Phuketis viibida pikemat aega (vähemalt 2 nädalat), siis tasuks
kindlasti ette võtta ka pikemaid reise teistele saartele: Ko Phi Phi, Ko
Lanta, Krabi (pole küll saar), Ko Similan.
Tänu Leonardo di Capriole ja filmile "Beach" on viimasel ajal hüppeliselt
tõusnud Phi Phi saarte populaarsus, seda eriti nooremate "back-packerite"
seas.
Phi Phi Leh (st. Väikese Phi Phi) saare Maya rannas filmiti selle
kultusraamatust tehtud filmi stseenid, mis pidid kujutama elu Ko Pha Ngani
paradiisisaarel (see saar ise, muideks, asub hoopis Lõuna-Hiina meres, ehk
mandrist ida pool....)
Phi Phi Don (Suur Phi Phi) jätab üldiselt küllaltki ebameeldiva mulje -
suur vabaõhu baar-diskoteek-prügimägi. Hinnad on poole kõrgemad kui
Phuketis, korralikku majutust ei ole mõtet otsida alla 1000 bahti/öö. (s.o.
kui sa ei lepi külma dushi, lekkiva katuse ja tualetis ringisebivate
hiidämblikega). Aga kui sa kasutad saart vaid baasina, et teha
sukeldumisretki lähedastele korallidele - või kui sinu ideaaliks on 24
tundi ööpäevas teiste omasuguste Euroopa ja Austraali noortega pidu panna,
siis on see sinu jaoks just õige koht.
Suurem Phi Phi saar koosneb kahest kaljurünkast, mille vahel on umbes 200 m
laiune ja 1 km pikkune liivariba koos mõlemal pool avaneva poolkuu-kujulise
ideaalse rannaga. Kogu see ala on tihedalt täis ehitatud hotelle, baare,
poode,internetikohvikuid, sukeldumiskeskusi jne jne. Ja tihedalt on ka
rahvast (s.o. turiste).
Väiksem Phi Phi saar (asustamata) on aga täielik paradiis! Suurema Phi Phi
sadamast korraldatakse sinna mitmeid erineva hinnaklassiga poole- ja
kogupäeva reise suurematel ja väiksematel laevadel. Soovitan soojalt üürida
hästi varahommikul - või siis pärastlõunasel ajal, mil turistide põhihordid
hakkavad juba saarele tagasi pöörduma, pigem sadamast üks longtail-boat
koos juhiga sõiduks Phi Phi Leh'le (NB! diiselmootor (punase kattega) teeb
rohkem müra kui bensiinimootoriga paat). Ja kindlasti tuleb laenutada
rannast mask ja hingamistoru (lestad on üleliigsed!)!
Phi Phi saarte veed on ühed maailma läbipaistvamad - nähtavus kuni 30 m! -
ja korallid kubisevad igasugu mereelukatest. Ettevaatust - ka päike võtab
läbi sellise vee ülihästi - nii et vältige kõrbemist (sukelduge näiteks
T-särgiga)!
Paadimees teab täpselt, kuhu teid viia ja mida näidata: kristallselge ja
vaikse veega Maya Beach (tai keeles: Ao Maya) - sobib suurepäraselt
ujumiseks ja päevitamiseks ning stseenide meenutamiseks "Rannast"; Ao Phi
Leh on peaaegu suletud laguun - parim koht sukeldumiseks ja maskiga
merepõhja ja -elukate uurimiseks; Viking Cave on uskumatult suur mereäärne
koobas, mis on oma nime saanud koopaseintel leiduvate vanade
laevajoonistuste järgi (muidugi hiinlaste, mitte viikingite omad!), aga
eeskätt on see ikkagi merepääsukeste massilise pesitsemiskoht, kust
pääsupesad rändavad Hongkongi, Singapuri ja Taivani gourmet-restoranide
toidulauale. Merepääsuke teeb oma süljest ja udusulgedest ühe
pesitsemisperioodi (jaanuar-mai) jooksul kolm ca 10 cm läbimõõduga ja 10 g
kaaluvat pesa, millest kaks esimest koopas töötavate chao ley'de poolt
seina küljest lahti kaabitakse. Päeva jooksul tuleb 6-mehelisel
meremustlaste brigaadil mööda sadade meetrite kõrgusi bambusritvasid
kümneid kordi üles alla-ronida, kuid see-eest on õhtuks saak ca 4 kilo,
milel eest turul saab ca 80.000-200.000 bahti. Lisaks ronitakse mööda
bambusritvu ka lihtsalt turistide rõõmuks ja raha eest.
Kes hindab rohkem rahulikku elu ja vähem valgenahalisi turiste, suunduvad
Phi Phi-lt ja Phuketist edasi Lanta saarele või Krabi randadele.
Similani saared, mis jäävad Phuketist ca 120 km kaugusele, on maailmakuulus
sukeldujate paradiis (kuulub ajakirja Skin Diver väitel kümne parima
hulka), nii et sinna pole mõtet ilma PADI või NAUI kursusi läbimata (ja
paksu rahakotti omamata) ronida.
Lõpuks mõni sõna ka inimestest, keda reisil kõige tõenäolisemalt kohtate.
Phuketi elanikest on ca 70 % hiinlaste järeltulijad (hiinlased on taidest
veidi jässakama kehaehitusega), ülejäänud on taid ja chao ley'd. Hiinlased
ja taid on põhiliselt buda usku, chao leyd on moslemi usku või animistid.
Budistid on turistide suhtes sallivamad ja vastutulelikumad, aga ega
moslemid ka just oma vaenulikkust päris otseselt välja ei näita. Üldiselt
suhtutakse moslemitesse ja eriti chao-leydesse natuke põlglikult ja
Phuketist ja Krabist lõuna poole turistidel eriti oma käe peal reisida ei
soovitata (Lõuna-Tais (nn. Deep South) on ülekaalus moslemid ja kohtab ka
rohkem malaisia päritolu inimesi). Hiinlaste kohta võin oma kogemusest
öelda, et nendega on meeldiv asju ajada, samuti on nende poed ja hotellid
küllatki puhtad ja korralikud. Igal juhul tasuks turistil olla avatud ja
mõistva suhtumisega ja võtta inimesi ja asju nii nagu nad on, mitte mõõta
kõike tingimata oma euroopaliku mõõdupuuga.
Tai ja eriti tai saared on parim koht, alustamaks tutvumist Indo-Hiina ja
Kaug-Ida multikultuurse ja tohutult põneva regiooniga.
