Kui voodikaaslaseks on karu

Narva jõe ääres käivad öise laagriplatsiga kokku karud ja piirivalvurid. Karud teavad, kus saab telkida ja tulevad öösel, kui kõik on vaikseks jäänud, toidupoolist nosima. Trügivad telkigi. Aga kui telkida Poruni ürgmetsas kohas, mida karud ei tea, ei ründa teid isegi mitte lendoravad.
Piirivalvurid aga võivad tulla tülitama, kui telgitakse vales kohas või kasutatakse registreerimata veesõidukit piiriveekogul liikumiseks. Gorodenka uues piirivalvekeskuses peab end kirja panema igasuguse alusega vee peale minnes, kuid ka kuivamaarändurid peavad piiri ääres passi alati kaasas kandma. 

Kurepesadega Iisaku
Reisijututoa matk algas täpselt kell 12 Iisaku kiriku juurest. Loomulikult ei jõudnud kogu reisiseltskond kell 12.00 kohale, sest osa olid juba päev varem Kurtnas telkimas ja teised saabusid rongi pealt Jõhvist, takistajaks vihm. Kurtna telklaager ehmatas keset metsa end maskeerinud kaitseväelasi, kes harjutasid sissisõjaks. Üllatus oli kahepoolne, kui laigulised kaitsevärvi kostüümides sõdurid põõsa alt kaks jalgratastega oranzhimütsilist ja üldse mitte laigulist sissi leidsid.
Iisakul on mitu kurepesa asula südames, üks kuivanud männi otsas, teine otse kiriku kõrval. Tõenäoliselt on neid soode lähedal asuvas asulas veelgi.

Imatu virtuaaljärv
Iisakult Tartu poole sõites ja kohe vasakule keerates jõuab otse Peipsi äärde, Alajõele. Meie aga nii lihtsalt sinna ei läinud. Pöörasime hoopis konnade ülekäigurada tähistava liiklusmärgi juurest vasakule, et üles leida salapärane Imatu järv, mille juurde kaardil teid ei lähe. Isegi puu otsast ei paistnud mingit järve, jala mööda jalgrada oletatava järve suunas minnes muutus mets aina vesiseamaks ja õõtsuvamaks. Tõenäoliselt on tegemist virtuaaljärvega.

Remniku – kaevurite öömaja
Remnikul, kus hommikuti piirivalvurid roodude kaupa Peipsisse ujuma lähevad, on ka kaevanduse sissekäiku meenutava väravaga puhkekeskus Suvi. Sealt läksid nõukogude ajal Kohtla-Järve ja Slantsõ kaevurid ujuma, kükloobid koju kapi peale jäetud. Muidu on ta täitsa korralik puhkekeskus, kuigi teenindajad on pisut imelikud. Kuskil on sama virtuaalne hozjain nagu Imatu järvgi – näha teda pole, aga iga asja peab teenindaja tema käest küsima minema – kas telkida saab, palju maksab, kus tohib, kui kaua jne. Nähtamatul peremehel muutuvad ka pidevalt tingimused, kas hind läheb ootamatult kallimaks või peab oma laagri kiiresti varahommikul kokku korjama. Telkida Peipsi ääres ei soovitata, sest rand olevat täis eravaldusi ja võib trahvi saada. Puhkekeskuses siiski teati paari kohta, kus võib laagri üles panna rannaluidetele.

Vasknarva – polegi kividega loopivaid õigeusklikke
Remnikult Vasknarvasse on lühike jupp kruusateed, paremat kätt aga tasub mõnest teeotsast metsa hüpata – seal on põhjakalda suurimad luitestikud ja rabaojadest tumepruun järvevesi.
Vasknarva sümbol – klooster aga on üsna eklektiline. Ümber kiriku on ehitatud kõrge müür, laotatud oksatraati ja keevitatud läbipaistmatuid rauduksi. Nõukogude ajal on tehtud kirikule juurdeehitus ülaosasse seal kasutatavast lemmikmaterjalist – silikaatkivist. Samast paterjalist on laotud ka üle tee kiriku vastas asuv II Maailmasõja monument. Kirik on lukus, silikaatkivist kabelites ja kõrvalhoonetes pole liikumist näha. Siiski ronib lühikestes seelikutes ja kintspükstes jalgrattaturiste nähes ühest trellitatud kongist välja tädi, kes hoiatab: “Bez jubki nelzja!” Siiski jääb see ainukeseks hoiatuseks Vasknarvas, legendid lühikeste pükstega turiste kividega loopivatest külaelanikest ei vasta tõele.
Kiriku taga on pisut venelikum küla maanurga peal, kus Peipsi kallas läheb üle Narva jõeks. maanurga tippu viib muul, samas on ka kalameeste sadam illuminaatoritega puust sadamahoonega. Muuli tipus on piirivalvetorn – sinna ei maksa kohe julgelt ronima hakata, sest üleval asuvas putkas varitsevad piirivalvurid. Venemaa on üle Narva jõe käega katsuda, kuid vahel on ülikiire vooluga jõgi.
Juulis 2000 ei suutnud jalgrattaturistide napis riietuses kamp Vasknarva tänavatel elevust tekitada. Põhjus selgus, kui liikusime edasi mööda peatänavat põhja – suur buss ja rida autosid ühe maja ümber koos generaatoriga, mis popsus bussipeatuse taga, kuulusid filmimeestele. Vändati filmi “Karu süda”, ühes venepärases majas olid prozhektorid ja kaamerad, akende taga tekitasid laternad pimedas majasisemuses vajalikku valgust.
Kohe sada meetrit edasi aga oli külalastel lisaks filmimeeste vaatamisele muudki tegevust – kohe pidi saabuma jäätiseauto. Kuna poodi ei paistnud asulas olevat (midagi alles remonditi poeks ümber), oli reedeseks tippsündmuseks ka kauplusauto saabumine ja kõik küla nooremad elanikud olid kogunenud platsile seda vastu võtma.
Piirivalvurid pesitsesid üsna vanaaegse ja räsitud välimusega telliskivihoones. Seal peavad end registreerima jõele minejad. Jalakäijad aga saavad heita kõrgemalt pilgu Venemaale sinnasamasse jäävalt tornlinnuse varememüürilt.

Külad, üks uhkema nimega kui teine
Vasknarvast otse Narva jõe kallast pidi edasi liikuda ei saa – Struuga luht ja lahekäär takistavad. Maantee lõpeb ära Vasknarva sadamaga, kus seisab suur laev, mis kursseerib Peipsil. Seistmekilomeetrine ring viib aga Jaama külla, mis on juba suurem asustatud punkt oma postkontori ja kauplusega. Ka kirik on Jaamas uhkem – raudkividest laotud, ilma nõukogudeaegsete ümberehitusteta ja hästi hoitud.
Narva jõe kallas on sealt edasi kohe tee ääres, enne Permiskülat avanevad ilusad vaated üle jõe. Kuningaküla on samuti mõnus väike asula puumajadega Narva lahesopi kaldal, Gorodenka aga paneb põhja poole liikuvale teele punkti. Edasi mööda jõekallast enam ei saa. Uus piirivalvegordon, mis on moodsate sideseadmetega varustatud, paistab olevat ainuke ühiskondlik võimu esindav hoone. Seal, kus tee lõpeb, kutsub meid vihma eest varju Gorodenkas suvitav kalur. “Eile püüdsin kaheksakilose haugi, siiamaani ulatus,” Näitab ta endale rinna kohale. See aga polevat midagi – isiklik rekord on peaaegu endapikkune 12-kilone haug. Kui Eesti kalur jõel käib, saab üle piiri venelastega juttu puhuda. “Ega ma seda kaheksakilost ka üksi välja tõmmata jaksanud, kutsusin vene poolelt abi,” räägib Gorodenka kalur. Piiri võib ajutiselt ületada, keegi pedantselt jõge ei mõõda. Kui ikka väga palju valele poole kaldud, lastakse piirivalvegordonist õhku hoiatusrakett. Mis edasi saab, ei tea, sest kalurid pole provotseerima hakanud.
“Korjake neid kummiseeni,” soovitab kalur kavalalt, kui saab teada, et läheme Poruni ürgmetsa ööbima. Kummiseened on tegelikult kukeseened. “Mina neid eriti ei taha. Mina tahan ikka puravikke.”

Poruni pilvelõhkujad ja sillad
Gorodenkast edasi tuleb pöörata sisemaale, kuni metsasihti pidi kulgev tee jõuab loodukaitseobjektini – Poruni ürgmetsa. Keset kaitseala voolab kääruline ürgjõgi, metsasihi lõpust ürgmetsa sukeldudes saab läheneda jõele seal, kus mets on hämar ja puid tehtud kunagi pole. Müstiline hämar ürgjõgi ürgmetsa all on kiirevooluline ja külm, natuke rändamist ja jõest saab üle mööda kopratammi, mis on laotud terava otsaga “pliiatsitest”. Veel natuke edasi ja kobras on ürgmetsa rajanud terveid pilvelõhkujaid, hiiglaslikke koonuseid jämedatest langetatud puudest.
Eesti Loodus kirjutab, et lisaks karudele ja põtradele, kes idast Eestisse migreeruvad, tegid seda ka lendoravad. Siis aga paisutati Narva jõgi üles ja enam lendoravad siiapoole jõge lennata ei jaksa. Koos piiriga suleti tee ka neile. Kuid ka karudsid ei paistnud kuskil olevat, külm kevad on nad vist talveunne jätnud.