Linke:
Reisijututoale, 07. august 2000
Kaido Einama
Augustis jalgrattaga matkale? Aga loomulikult, see on parim aeg ringi sõita mööda külateid ja manööverdada kõrvale hoovihmapilvede eest, imetledes valgusemängu maastikel.
Seekord reisis Reisijututuba nädalavahetusel, seega sobib matk järgi proovimiseks ka tööinimestele.
Alustage 17.00 Viljandi maateelt Tallinnast Järvelt ja ca 4 tunni pärast koos söögipausiga tee peal olete Raplas kohal. Tempot tehes kulub aega vaid kolm tundi.
Meil läks kohalejõudmiseks 3 ja pool tundi, pool kümme Raplasse jõudes oli juba pime. Majutusasutusi pole Rapla kandis palju, kuid selle ümbruses saab majutuda küll. Hotelle on Kehtnas ja Alus.
Rapla ümbruses on piisavalt mõisasid, millele saab paari päevaga rattal tiir peale teha. Alustame Alust -- Raplast mõni kilomeeter Tallinna poole. Loss on nagu kindlus, järskude müüride ja sakilise katuseservaga. Ümber on palju tiike ja jalutuspark. Alus asuvast hotellist on mõis lausa näha.
Järvakandi teed pidi jõuab Raikkülla, kus on varisemisohtlik eravalduses Raikküla klassitsistlik mõis. Mõis on vasakut kätt Raplast tulijale, paremat kätt pisut Järvakandi poolt aga on mõisa iidne matmispaik, sinna näitab ka teeviit.
Kehtna mõisas peeti parasjagu pulmi, naiskorporantide kokkutulek aga oli tõrjutud kuulsasse aida baari, kus kunagi Raplamaa Chicagoks kutsutava Kehtna kohalikud püssi paugutasid. Mõis on seest remonditud, rohekat tooni ja väljast roosa, nagu aastaid tagasi. Mõisa teenijatemajas on hotell, selle ees seisis soomlaste ekskursioonibuss.
Rapla jaamast mööda sõites ja vasakule keerates jõuab Juurusse, seal on talurahvamuuseum. Enne aga tuleb pöörata Pae küla karstialale, märgistatud matkarajal võib kohtuda pulliga ja sukelduda tema eest karstilehtrisse või -koopasse. taksikoer võib mõnesse auku kukkudes päevadeks kadunuks jääda, sama võib juhtuda ka metsa uitama läinud lambaga.
Nädaavahetusel on Juurus peaaegu võimatu süüa saada, Sirje poes Juuru teeristil saab ehk kohvi ja küpsist. Atla-Eeru kõrtsis sealsamas maantee ääres (vanal harul) kogunesid talupojad enne Mahtra sõda ja pärast sõda toodi sinna haavatud. Praegu on seal muuseum, kuhu sissepääsemine tuleb ette tellida. Mahtra sõja mälestusmärgini on jalgrattaga mõned kilomeetrid kruusateed, kohapeal pole mõisast, mille talupojad maha põletasid, järgi muud kui rusude alla mattunud kelder kaetud suurte puudega (ikkagi 1858. aasta sündmused). Tiigi kaldal on uuemat sorti improviseeritud lehtla, siin-seal on abihoonete varemeid.
Atla mõis on ühelt poolt juba värske värvi alla saanud, teiselt poolt krohvib fassaadi mõisa uus eraomanik. Siiski laseb ta mõisa nii eest kui tagant vaadata.
Hoopis teine lugu on Tallinna poole tagasi sõites Järlepa mõisaga, kuhu viib küll asfalttee, kuid loss on ümbrtsetud aia ja lukus väravaga. Järlepa häärber kuulub Eesti tuntud ärimeestele. Kui varem sai järveni mõisa taga otse läbi pargi jalutades, siis nüüd tuleb vasakut kätt aiast mööda minnes leida kitsas jalgrada, mida mööda järveni jõuab. paremalt asula vahelt saab vettehüppeplatvormiga ideaalsele ujumisjärvele ligi ka autoga.
Jalgratturil maksab Järlepast juba võtta suund Tallinna poole, sest sellisel marsruudil jõuab ilusti pühapäeva õhtuks tagasi. Et tagasiminek liiga igav mööda sama teed Viljandi maanteed pidi ei oleks, pööras Reisijututuba Kurtnasse ja sealt läbi Kiisa Sakusse. Metsavaheline tee on kuni Kiisani väga rahulik, Sakule lähenedes aga läheb liiklus aina tihedamaks. Saku-Tallinna maantee on jalgratturi jaoks ebamugavalt tiheda liiklusega, eriti pimedas.
Niisiis, Reisijututuba soovitab: isegi kui matka jaoks parimal ajal -- augustis on vaja tööl olla, jõuab teha kiire tiiru Tallinn-Rapla-Raikküla-Juuru-mahtra-Järlepa-Kohila-Kiisa-Saku-Tallinn.
