Aasta lõpp läks rappa

Jõulu esimese püha hommikul oli Tallinna maaliinide bussijaamas
vaikne ja suhteliselt inimtühi. Tund enne Pärnusse suunduva bussi väljumist väljastati
mulle eelmüügikassast pilet kohale number neli. Reisijaid oli kaunis vähe. Seda enam torkasid silma suurte matkakottidega noored - läbematud hinged, kes ei oska jumala enda poolt kingiks antud kolme talvise puhkepäevaga linnas midagi peale hakata.
Meie kuueliikmeline matkaseltskond võttis sihiks Pärnumaa lääneosas
Ermistu ja Tõhela järve vahel asuva raba, mis erinevate kaartide peal on märgitud kas
siis Tõhela raba või Jäärumetsa soo nime all. Seltskond sai kirev:
Peda üliõpilane Jaan Keerdo, "Sõnumilehe" disainer Kristian Randalu,
Ökoloogiainstituudi spetsialist, geograafimagister Aarne Luud, "Eesti
Päevalehe" toimetaja Kai Ilustrum ja üks Rakverest kohale sõitnud
ettevõtlik noormees Andres Lja . Eesmärgiks oli läbida kahe järve
vahel asuv metsik koht läänest itta ja käia ära mõlema järve ääres.
Vaid talvel on see võimalik, sest mõlema järve kaldad on suures osas
soostunud ja seega muul ajal täiesti läbimatud.
Tõstamaa metsamees ja selle kandi tuntud matkaguru Perdi Meelis tahtis meiega kaasa
tulla, aga isegi pühal jõulupäeval oli tal metsas miskit tegemist, mis
tema abita kindlasti tegemata oleks jäänud. Sellegipoolest leidis ta
niipalju aega, et sõidutada meid Laagitsale. See oli üks äraütlemata
meeldiv teene, sest vastasel korral tulnuks meil Lepaspäält jalgsi
kolm kilomeetrit Laagitsale vantsida. Käänuline kruusatee oli kaetud
keskelt kumerduva, peegelsileda ja litslibeda mandrijää kihiga, millel
liikumine täiesti võimatu. Meie seltskonna ainuke naine Kai kurtis, et
ta kardab midagi. Püüdsin teda lohutada sõnadega, et varsti läheb asi
nii hulluks, et karta pole enam mahti.
Laagitsa talu noorperemees Kalmer kohkus õue astunud matkalistest
ära. Esiteks arvas noorperemees et, tegu on jahimeestega. Ega siinkandis naljalt sellist
asja ette tule, et metsa minnakse midagi vastu saamata, seda enam
sellise ilmaga, mis meie peade kohal ähvardavalt mustas. Kalmeri sõnul
polevat tema talu taga metsas inimesel midagi peale hakata, seal ei
saavat teha ei heina ega metsa, vaid raba peal on jõhvikaid ja neid on
Kalmer ikka noolimas käinud. Muuseas selgitas Kalmer, et ta ei olegi
enam Laagitsa vaid hoopis Lagritsa talu peremees. Kahte ühe nimega
talu ei tohi olla ja nii saigi tema koht nimeks Lagritsa.
Naabrimehe Laagitsa Oti punasest tellisest maja jäi aga endise nimega.
Laagitsalt Tõhela järve lõunakaldale oli armetult vähe maad, kuid
isegi selle väikese maa peal, mille vältel Kalmer meid saatis, kohtasime nii mõndagi
huvitavat. Näiteks meremiini. Kaks Karukuru meest olid tahnud
meremiini kunagi enda juurde veeretada, aga viimaks lõppes jaks otsa
ja nõnda vedeleb miin Laagitsa metsas.
"See oli vist vahepeal meil koduski olnud, annab seda ju tassida ka,"
selgitas Kalmer.
Räägitakse, et talumeestel oli miiniga mingi plaan, ega muidu poleks
nii ränka ettevõtmist ette võetud. Pole aga selge, kas miini taheti
rakendada seakartuli aurutamiseks või hoopis samaka ajamiseks.
Tõhela järv oli jääkaanetunud ja see võimaldas meil järvega hõlpsalt
tutvust teha. Põnev oli läbida erineva taimestikuga tsoone. Nõnda vaheldusid kord
kitsaste kord laiemate ribade või väludena nelja meetri kõrgune
roostik, hundinuiapõld ja kõrkjatihnik. Just tänu jääle õnnestus meil
kõike seda näha, sest vastasel juhul poleks järvele üldse ligigi
pääsenud. Sedavõrd soine ja õõtsikuline on selle kallas.

Kadunud järve otsingul

Eks kaanetunud vesi oli põhjuseks, miks me otsustasime üles otsida ka
paar kilomeetrit lõuna pool asuva Ermistu järve. Kuid oh õnnetust - saatus ei soosinud
meid. Kogu meie orienteerumisvõime põhines geograafiamagistrant Aarne
navigeerimisseadmel ehk kohameril, mis võtab ühendust
geostatsionaarsel orbiidil viibivate satelliitidega ja määrab ära
geograafilise koha koordinaadi. Just otsustaval hetkel, kui Aarne
üritas leida otseühendust kosmosega sai selgeks, et patareid on
tühjaks saanud ja koordinaat jääb määramata. Ilm muutus üha
mustemaks, vihma aina kallas, puud olid igast ilmakaarest ühtviisi
märjad ja ligased ning isegi parima tahtmise korral poleks me suutnud
määrata kus asub lõuna kus põhi. Nii palju saime siiski aru, et kui
järv asub põhjas, siis järelikult tuul puhub lõunast, teisisõnu
täpselt meile näkku, kandes sinna ka kõik sademed, mis vihma näol
taevast alla tulid. Disainer Kristian kurtis, et talimatk paduvihmas
on üks ääremiselt ebameeldiv asi.
"Mina tahaks matkata lumetormis, nii et lund peksab näkku," unistas
mees. Ma küll ei tea, mis nimega jumal valitseb loodusjõudude üle selles inimtühjas paigas
Ermistu ja Tõhela järve vahel, kuid õigepea võttis ta Kristjani soovi
kuulda. Vihma asemel paisati meile nüüd näkku umbes peopesasuurusi
lumest ja veest koosnevaid lätakaid. Pinnapealsel vaatlusel võiski
seda pidada lumetormiks, pealegi rikastas ta üha hämaramaks muutuvat
ümbrust valge värviga.
Kahe järve vahel asuv hiiglaslik raba üllatas meid oma värvikirkusega.
Helerohelised samblad ja samblikud vaheldusid pruunide kõrtega. Pisutki tuule eest
kaitsva metsa alla jõudes oli maa kaetud kauni ererohelise
puhmarindest vaibaga, mis koosnes pohlade ja mustikate vartest.
Sulgesin hetkeks silmad ja hingasin sisse niiskusest üliküllastunud
karget rabaõhku. Uskumatu, kuid meeldiv mustika aroom tungis minu
vesisesse ninna ja mõtteis kangastusid päikesest sillerdavad
suvepildid marjametsas.
"Noh, võta ka!" äratas mind kellegi hääl. See oli üliõpilane Jaan,
kes ulatas mustikamaitselise "Old Thomase" viina pudeli. Vaat siis, kust tuli see
mustikahurm! Lonks viina läks kui kerisele ja tegi seest soojaks.
Kuid ainult hetkeks. Riided olid juba sedavõrd läbi ligunenud, et ilma
liigutamata võis külm liiga tegema hakata. Tuli taas minekule seada,
ent kuhu. Magistrant Aarne pakkus ühele, mina teisele poole.
Kiirhääletuse tulemusena otsustasime võtta kesktee, loomulikult mitte
kuldse, vaid jalge all lirtsuva.

Täna 25 aastat tagasi

See mida me ei näinud oli järv. Ermistu järv on Lääne-Eesti suurim,
kuid oma põhjaosas küllaltki kitsas ja seetõttu tekkis reaalne oht, et oleme järvest
mööda pannud. Ent kummalt poolt, jäi selgusetuks. Kas asume järvest
läänes või idas?
Nüüd oli paras aeg tuletada meelde üht tragikoomilist juhtumit
siinsamas rabas täpselt 25 aasta eest. Tahtsime kogu perega - ema, kasuisa ja kolm last -
minna Ermistu järve läänekaldale kalastama ja meeldivalt aega veetma.
Õnnetuseks oli kasuisa tol ajal kõva viinaviskaja ja ega ta seekordki
- jumal hoidku selle eest - pudelit koju unustanud. Nii pole ka ime,
et me järve üles ei leidnud vaid sattusime hiiglasuurde rabasse, mille
teine serv kadus sinesse. Ekslesime tundide viisi, aga järv jäi
leidmata. Asi hakkas võtma kurbi pöördeid. Paps ronis puu otsa, et
ümbrust seirata, ent ramm ei käinud eesmärkidest üle ja paps tuli puu
otsast alla nii et oksapuru lendas.
Suures kurvastuses sõime ära uhhaa tegemiseks kaasa võetud toored
sibulad, kartulid ja porgandid ning leiva. Lõpuks hakkas papsil siiski midagi koitma ja ta
leidis vähemalt tagasitee üles. Ühte põõsasse oli tal peidetud
sääreväristaja, millega ta otsustas külasse sõita. Kuid oh õnnetust -
ühest roopast läbi sõites lendas paps võrri seljast maha, õlaga vastu
maad ja murdis rangluu. Paps kallas aga viina sisse, et valu
seestpoolt leevendada. Kuskil lähedal ühes elektrita talus elas
kolhoosi traktorist, kes oli end reede õhtuks samuti umbe tõmmanud.
Ema püüdis siis traktoristile selgeks teha, et paps on vaja kuidagi
Kastnasse toimeteda, sest ise ta liikuda ei suuda. Mees hakkas siis
traktorit käivitama. Mässis paela ümber starteri, toetas jalagi sinna
vastu ja tõmbas. Pläraki! - käis traktorist selili maha, oigas ja
mõrises ning püüdis end taas püsti ajada. Uuesti mässis mees paela
ümber starteri, jalg vastu ja nätaki - taas maaühendus. Ja nii umbes
tund aega järjest, kuni traktor luust ja lihast läbitungiva kärinaga
käima läks.
Paps upitati jõumasinasse ja sõidutati külasse. Kuna aga maal reede
õhtul arstiabi kätte saada on väga raske, lisaks oli paps silmini täis, lükkas ta
luuparandaja juurde mineku edasi. Valu leevendamiseks kallas aga aina
viina sisse. Pühapäeva õhtul suudeti papsile siiski selgeks teha, et
ta peab nüüd kaineks saama ja esmaspäeval Pärnusse arsti juurde
sõitma. Selleks ajaks oli aga luu juba valesti kokku läinud ja
krõmpsu vahele kasvatanud. Arst ajas papsiga semulikult juttu, kui
järsku pani paugu vastu õlga ja murdis luu uuesti katki. Seejärel
alles saadi rangluu õigesti kokku panna.
Huvitav küll, aga kui ma neid ammuseid seiklusi meenutasin, kuulasid
reisikaaslased kõhud naerust kõveras. Tookord oli aga asi naljast kaugel, kuid aeg
parandab haavad ja silub kõik konarused. Peatselt sisenesime ürgmetsa,
kus tööõpetuse tudengit Jaani erutasid vähemalt meetrise läbimõõduga
haavad. Neist saab ju ühepuulootsikuid vesta! Ürgmets pani mind tõsise
kahtluse alla, et oleme sattunud järve idakaldale. Kui aga peatselt
ilmus nähtavale igivana liivaseljandik, oli selge, et oleme siiski
lääne pool ja seega liigume õiges suunas.
Ürgses kuusikus otsisime kohta kuhu lõke teha, et üdini läbivettinud
riideid pisutki kuivatada. Vett oli tõepoolest tublisti kallanud, sest isegi kõige
tihedamate kuuskede alumised oksad olid märjad. Sellegipoolest süttis
kogenud matkajate käes lõke esimesest tikust. Kuigi jah, tikudki olid
sedavõrd niisked, et enne tuli kõvasti vaeva näha, kui ainus tikk
põlema süttis. See õnnestus tulemasina, tikutopsi ja tiku sõbralikus
koostöös ning tuli loitis praksudes põlema. Lõkkematerjal oli aga
sedavõrd niiske, et andis esialgu vaid tossu. Tõeliselt soojendavate
leekideni läks veel tublisti aega, kuid kogu see sebimine ja tuleroa
hankimine ise tegi juba parajalt sooja.

"Elu on ilus!"

Minu fotoaparaat "Zenit" oli juba kuskil rabas üles öelnud. Vesi oli
tunginud välklambi ja fotoka vahelistesse kontaktidesse ja pildi tegemine osutus võimatuks.
Kuid Andrese seebikarp pealtnäha ikka veel töötas. Viskasime veel
nalja, et vaevalt sealt nüüd mõni pilt välja tuleb - seep on sees
kindlasti üles ligunenud. Vähemalt tuletegemise vaevalise protseduuri
saime edukalt üles võetud.
Lõkke ümber kogunenud, kallasime ka teise pudeli viina kui muti auku.
Segasime sellest üpris omanäolise kroki - tahmasesse katelokki umbes kaks kolmandikku teed ja kolmandiku jagu viina, mida ravasuus tuntakse "Surm purjede all"
Meist Laagitsale maha jäänud metsamehest
küüdimees Perdi Meelis oli eelmisel õhtul meenutanud üht paadimatka
Keila jõele, kui magamiskotid maha jäid. Mehed olid siis sunnitud öö
otsa telgis viina jooma, et üldse elama jääda. Ühel teisel maikuisel
matkal Koiva jõele läks süstamatkajatel paat koos seljakotitäie
viinaga jõe põhja. Matkajad sukeldusid tund aega jääkülmas vees, aga
välja tõid. Ekstreemmatkal on viin mitte lihtsalt kärakas - see on
sõber ja seltsimees ning hindamatu abiline, kes ohtu sattunud matkaja
raskes olukorras hädast välja aitab. Seda muidugi mõistlikkuse
piirides ja karjuva vajaduse puhul. Mitte nii nagu 25 aastat tagasi.

Kasutasin juhust ja küsisin nüüd Kailt uuesti, et kas ta ikka veel kardab.
"Oh, ma ei tea ise ka," vastas Kai.
"Elu on ilus," ütles üliõpilane Jaan, kui oli vettinud sokkide ümber
mähkinud kilekotid - igivana tehnoloogia, mida mõningates ringkondades ka kerjuse
kummikuteks kutsutakse. Disainer Kristjan see-eest märkis üpris
pessimistlikult, et kogu selle lõkke ümber ponnistamise peale pole
riided sugugi kuivemaks muutunud. Lihtsalt vesi, mis end riietesse
imanud, on pisut soojemaks läinud.
Sellegipoolest asusime teele. Kell oli 14. 30 ja peagi oli oodata
täielikku pimenemist.
Hea, et taevased valitsejad meie peale sedagi õrna valgusekiirt olid
lasknud kumada. Perdi Meelis oli hommikul just rääkinud, et eelmisel
päeval oli neil metsas alles kell üks valgeks läinud. Pole siis raske
arvata, mis kell taas pimedaks läheb. Metsamehed olid isegi päeva ajal
metsas taskulampidega ringi käinud ja tööd teinud. Kohutav, kus me
küll elame! Aga kui me kõiki neid pisiasju südamesse võtta, siis ei
saagi ju elada.
Hämarus surus peale, kui jõudsime ühe talu juurde. Üritasime majast
välja astunud mehe käest teada saada, kus me asume, kuid tema nähvas vastu:
"Kellele see korda läheb?" Me ei saanud kohe aru, mida mees sellega
mõtleb. Niimoodi rändurit vastu võtta on lausa imelik, et mitte öelda häbematu. Lõpuks
tunnistas kidakeelne mees, kelles ma tundsin ära endise Tõstamaa
kolhoosi joodikust keeviataja Põldsami-poisi, et tegemist on Vilgatsi
taluga ja meie sihtpunk Kastna asub vaid paari kilomeetri kaugusel.
See küla on juba maakaardile joonistatud, seal asub suurepärane kõrts
ja paar korda päevas käib busski. Sellisel kellaajal loomulikult
mitte selles suunas, kuhu meil vaja sõita. Et tee peal liikumine
äärmiselt vaevaline oli, helistasime oma moraalsele toele Perdi
Meelisele, kes oma autoga meile järele tuli. Ermistu järv jäi
leidmata. Minu jaoks tähendas see kindlat otsust korraldada Jäärumetsa
rabasse veel üks matk. Loodetavasti ei pea seda ootama järgmised 25
aastat.

Täiendavat teavet:
Ermistu järv - 4,8 km2
suurim sügavus 2,9 m
kaldad on madalad, valdavalt soised
Tõhela järv - 4,1 km2
Suurim sügavus 1,5 m
kaldad on madalad, enamjaolt soostunud
Tõhela raba - 18 km2
turbalasundi suurim paksus 6,8m, keskmiselt 3,1m