Linke:
Söök
- Kolmekäiguline lõuna 80 kr, eelroad 40-90 kr
- Kvaliteetvein al. 80 kr, lauaveinid al. 20 kr
Reisijututoale, 12. aprill 2001
Krista Dudarenko
“Rändaja osa on kõigist naudinguist parim, sest rõõmu ja kurbust maitstes saab ta tunda nende põgusust.”
(Hermann Hesse “Pildiraamat”)
Lõpuks ometi päral- igavese suve saar Tenerifel, kesk õitsevad paradiisilinnulilli ja kaktusi. Kus kuu on taevavõlvil küljeli ja ookeanilt tulvav laintemöll lööb säärase jõuga vastu rannakaitsevalli, et soolakad veepiisad õhus pärlendavad. Loojuva päikese valgus ja varjud kujundavad imelisi kombinatsioone ning mööda kilomeetritepikkust rannapromenaadi jalutades ei väsi imetlemast teed ääristavaid palme, kiiskavvalgeks lubjatud majade seinu ja musti laavakive ega naeratamast vastutulijate sõbralik- heasoovlikele pilkudele.
Ajalugu ja lugematud legendid
Juba vanades Kreeka ürikutes räägitakse õndsate saartest: nimelt arvati pikka aega, et ainult mõned üksikud, hoolega valitud isikud pääsevad pärast surma Kanaari saartele. See turismibroshüürist loetud info paneb momendiks mõtlema ja toob rõõmuvälgatuse, kuivõrd äravalitud me ikkagi oleme, keset lokkavat kevadet siia sattunud…
Kanaari saarte olemasolu kohta leidub tõendeid meie ajaarvamise alguspäevilt, mil Araabia meremehed hakkasid neid külastama, tuues retkedelt kaasa sõbralike saareelanike poolt kingitud senitundmatuid koeratõuge, linde ja söödavaid taimi. Saarte esimesed asukad olid guantshid ning vastupidiselt laialt levinud ettekujutusele hispaanlaste tõmmust nahavärvist ja tumedatest juustest, olid kõige esimesed asukad hoopis heledanahalised ja sinisilmsed ning arvatakse, et nad pärinesid Põhja- Maroko mägedest.
Kui keegi armastab kangesti uskumatuid lugusid, siis on need just tenerifelased ehk tinerfesos, keda elab saarel umbes 665 000 ringis. Teadaolevalt on Kanaari saari kolmteist: seitse suuremat- tuntumat ja kuus väikest. Aga samas on veel neljateistkümneski, too müütiline San Borondón, valaskala, kes oleks kord peaaegu nähtaval, ent kaob seejärel taas vetevoogudesse. Räägitakse, et iiri munk Püha Brendan avastas saare sajandeid tagasi ning säältmaalt alates köidab lugu kohalike kalurite fantaasiamaailma. Üks olekski nagu näinud palmisaart merepõhjast tõusmas… Sarnaseid müüte ja muinasjutte kohtab Tenerifel igal sammul.
Playa de las Américas ja kuurordimõnud
Kõrge mäeahelik jaotab saaremaastiku nii taimestikult kui ilmastikult kaheks täiesti erinevaks osaks. Sel moel on põhjapoolne osa metsade tõttu rohelisem ja lopsakam ning lõunapiirkond vihmavaene, kuiv ja maastikuvärvilt kollakaspruun. Puhkajate rõõmuks hoiavad mäed aga kinni ka ebasoodsad tuuled ja vihmad, seega on saare lõunaosa kindel koht päikesenautlemiseks.
Tõesõna, turistil pole saarel küll millestki puudust. Peeneteralist rannaliiva on kohati lausa Sahhara kõrbest kohale veetud, eripärase õhustiku ja menüüga söögikohti- baare- klubisid eksisteerib igal sammul ning pisut kaugemaks ekskursiooniks saab end kirja panna mõnes arvukatest kohalikest reisibüroodest või rentida üsnagi soodsatel tingimustel auto. Kõnniteed ja neid ääristav muru ahvatlevad pikkadeks jalgsimatkadeks lähiümbruses. Andaluusia stiilis ehitatud hotellipiirkonnad on kirevavärvilised ja sobivad hispaania rõõmsatujulisse olustikku imehästi.
Los Cristianos- endine kaluriküla
Playa de las Américas ja Los Cristianos on saare lõunaosa kaks kauneimat kuurorti, mida ühendab kaksteist kilomeetrit pikk rannapromenaad. Los Cristianose suurest sadamast väljuvad laevad lõbusõidukruiisidele ookeanil ning naabersaartele La Gomera ja El Hierro. Sadama ülaosa on täiesti eripalgeline, kuna siin asub piirkonna ainus hispaanlaste linnaosa, jäänuk ajast, mil Los Cristianos oli alles kaluriasula. Siinsed rannad Playa de las Vistas, Playa las Caletillas ja Playa de Los Cristianos on ilmselgelt lõunaranniku kenamad kuldkollase liiva, kirevavärviliste päikesevarjude ja vaiksete ookeanisoppidega, mida aeg- ajalt ilmestavad suplejate elevuseks vahusemadki lained. Ja mõistagi romantiliste ärkitubadega hotellitoad, milledest avanev vaade rannapromenaadi vilkale saginale on nautimist väärt.
Adeje
Adeje küla ja ühtlasi tervet saare lõunapiirkonda valitses omal ajal mõjukas mencey ehk pealik Tinerfe, kelle järgi Tenerife ongi nime saanud. Ammustest hiilgeaegadest annavad tänini tunnistust muistised nagu frantsiskaanimunkade klooster, Santa Ursula kirik ja Casa Fuerte- Ponte perekonnale kuulunud häärber. 1500.- ndatel aastatel omas too perekond siin tohutult suhkrurookasvandusi koos neegertööjõuga.
Adeje küla muudab eriliseks paik, kuhu päikesekiired pole nähtavasti iial ulatunud: nimelt Barranco del Infierno (Põrgu Kuristik), üks saare sügavaimaid kuristikke. Veekosk ja hiiglaslikud sõnajalad lisavad vaatele müstilisust veelgi, niisiis oleme peaaegu et valmis uskuma järjekordset legendi selle paiga sarvilisest elanikust…
Los Gigantese kaljumürakad
Los Gigantes saare lääneosas on Playa de las Américas´e kõrval puhkajate seas populaarsuselt teine paik. Järsud, umbes 450 meetrit kõrged kaljud tahaksid otsekui pakkuda vasturinnet ookeanile, kõrgudes ähvardavatena püstloodis kõrgusse. Musta laavaliivaga kaetud rannaribal lehvib neil päevil ujumise eest hoiatav punane lipp- vastu kaldalolijaid pritsiv laintemöll on tõesti pigem silmarõõmu kui suplemisvõimalust pakkuv. Nähtu on sedavõrd vägev ja lummav vaatepilt, et peatume kosutavaks hetkeks, kirjutamaks osa pulbitsevaist muljetest järjekordsele postkaardile.
Peatänavat ääristavad majad on tõeliset kaunid oma valevate seinte ja võrratute nikerdatud puurõdude poolest: siin lähedal, väikeses Tamaimo külas neidsamu rõdusid kanaari männist valmistataksegi.
Kohalikus kirikus Iglesia del Espiritu Santo saan päris humoorika elamuse osaliseks. Olen pea igal reisul üritanud süüdata küünla mõnes kirikus, ent käinuna läbi suure osa Euroopast, pole samalaadset asjandust pühakojas veel kohanud. Nimelt seisab küünalderea asemel ühes nurgas klaasist kast, mille sees põlevad väikesed elektripirnid. Lastes läbi pilu kasti sisse 100- peseetalise mündi, süttib plõksuga üks pirnidest, küünla modernne aseaine.
Igal juhul jätab Los Gigantes käänuliste tänavate, väikeste kohvikute, võluva paadisadama ja kaljugigantidega ääretult idüllilise ja tasakaalustatud mulje.
Teekond tulisele Teidele
Ilmtingimata peab oma silmaga ära nägema paigad, kus Hollywood on filminud kuulsad linateosed James Bond´i kangelastegudest ja Ahvide Planeedist, seega varume soojemaid vammuseid ja asume bussiga ülesmäge rühkima.
Umbes 1000- 2000 meetri kõrgusel merepinnast jõuame rohelisse männimetsavööndisse. Kanaari männid kasvavadki vaid nimetatud saartel ning on kohanenud kohaliku kliimaga: mänd on kasvatanud endale suuremõõtmelised okkad, mis asetsevad kolmekaupa kimpudes. Selliselt on puudel võimalik koguda vajalikku niiskust, mida tilgub passaatpilvedest okastele.
Ühtlasi on pilved jäänud meist madalamale ning on täiesti ainulaadne vaatepilt, kuidas vahuline pilvelaam laiub kuskil kaugel all, meenutades lapsepõlve lumepallisuppi.
Imetlusega osutame üksteise võidu üha müstilisemaks muutuvale maastikule: kivistunud laavavood ja massiivsed kaljud annavad tunnistust mitmetest vulkaani pursetest. Üle 200 miljoni aasta eest plahvatas saare keskosas asunud vulkaan, mille tagajärjel moodustus umbes 15- kilomeetrise läbimõõduga kraater. Sakiliste servade järgi võib tänini aimata mäe hiiglaslikke mõõtmeid. El Teide, Hispaania kõrgeim tipp (3 718 meetrit) on üks kolmest vulkaanist, mis on tekkinud vana kraatri sees hilisemate vulkaanipursete tagajärjel.
Närvikõdi tekitamiseks räägib giid äsjaloetud artiklist, kus toodud andmete kohaselt vajub osa vana kraatri seinast kokku iga 120 000 aasta tagant. Taas on aeg täis tiksunud, nõnda et millalgi viie aasta, viie kuu, viie nädala või viie päeva pärast kõik peakski juhtuma. On see järjekordne legend muinasjutumaiate hispaanlaste fantaasiavallast ?
Kuuldud loo valguses vaatame iidset laavamaastikku kasvava aukartusega ning vähemasti mina soovin mõtteis siiralt, et Kõigevägevam maldaks vana kraatri vajumisega oodata, kuni me taas kord ohutusse kaugusse oleme jõudnud…
Õnnetuseks ei liigu suure tuule tõttu El Teide kraatriservale viiv köisraudtee, nii vaatame mäge vaid eemalt ning liigume ettevaatlikult kivisel kuumaastikul. Kliima on muutunud tõeliselt jäiseks (kui all kuurordis oli sooja +25°C, siis nüüd kõigest armetud +9°C koos läbilõikava tuulega), õhk on hõre, aeg- ajalt udutab vihma ja ligiroomav pilv tahab vägisi enda alla matta, niisiis kisume hõlmu koomale ning pärast kohustuslikke fotojäädvustusi teeme mõnuga “Pepe baaris” ühe kosutava tee koos kanaaridele iseloomuliku meerummiga Ron Con Miel.
Mööda Las Canadase rahvusparki bussiga liikudes silmame tee ääres isekujulisi kivimoodustisi, milledest omapäraseimatele on antud ka nimed. Niimoodi jäävad silma Guantshikuninganna King, Lamav Kaamel, Siestat Pidav Guantshimees, Sophia Loren ja Jumala Sõrm.
Neist viimase juures teeme pikema peatuse, et ronida mööda vaevalisi kiviastmeid kivikuhilale lähemale. Pooled reisigrupist loobuvad edasiminekust juba trepi esimestel astmetel, kuna ootamatu tugevusega puhuv tuul on erakordselt karm ning tahab vägisi hinge kinni lüüa. Siiski on vapraimate vaev väärt: giid teab rääkida, et trepi kõige alumisel astmel oma kaaslasele musi andes saab abieluvanne kinnitust ja muidu hääd õnne. Siinsamas mäeküljel on hispaania kuninga väike residents ja väike kirik, mis on abiellujate seas sedavõrd hinnatud, et tähtsa sündmuse tähistamiseks ulatub järjekord tervelt kuue aasta kaugusele !
Kohalik köök ja turistide sinnameelitamine
Suure gurmaanina olin juba tükk aega enne saarelesõitu kõikvõimalikest allikatest kohaliku köögi roogade kohta uurinud ning selgeks õppinud vähemalt ühe olulise väljendi papas arrugadas (ehk “mundris” keedetud kartuleid). Iseenesestmõistetavalt saab neid proovitud juba esimesel õhtusöögil ning sestap ei lähe päevagi, mil me abikaasaga restoranis ei nõuaks vaevalises hispaania keeles: “Papas arrugadas con mojo, por favor”. Kujutan ette, kui shokeeritud oleks olnud mu perenaiselikult hoolas ema: no kas seda oleks enne nähtud, et peenes restoranis tuuakse lauale koorimata kartulid !?
Igatahes eestlase põhitoit küüslaugukastmega maitseb imehästi nii hõrgu kanafilee kui õrnalt küpsetatud sealiha kõrvale…
Omaette vaatamisväärsuse moodustavad rannaäärsete restoranide töötajad, kutsudes promeneerijaid õhtusöögile. Mida kõike nad tähelepanu köitmiseks ette ei võta ! Flaierite jagamine ja menüü näitamine on amatööride rida, osavamad isegi tantsisklevad potentsiaalsete külastajate ees, pöörates eritähelepanu lastele, et nende tähelepanu köita kirevavärvilise menüü või muude nüanssidega. Rõõm on tõdeda, et mõnigi seltskond just viimase triki peale konkreetse söögikoha kasuks otsustab- järelikult on õige sihtgrupp ja reklaamivahendid leitud !
Paaril õhtusel jalutuskäigul möödume restoranist, mis kanaari hõrgutisi tõotab pakkuda. Märgates meie huvi, tõttab ligi tõmmu lüheldast kasvu mees ja asub menüüd tutvustama. Endi üllatuseks märkame, et tegu ei ole mingil juhul tavapärase “pähe määrimisega”, vaid mees kasutab ülimalt lihvitud ja peenetundelist taktikat. Esimesel kohtumisel (oleme paraku küll äsja einestanud) tunneb ta siirast huvi meie päritolu vastu ja tutvustab restorani menüüd, kutsudes ehk ühel teisel õhtul läbi astuma. Teisel korral tervitame juba vanade tuttavatena ja laskume suisa pikemasse vestlusse. Pruunide särasilmade välkudes räägib hispaanlane, et parema meelega võtaks ta naiseks endavanuse, rikka, eurooplasest daami ning elaks rõõmsasti tema kulul, selle asemel, et siin õhtust- õhtusse võimelda… Ent olgu selle naisevõtuga lood kuidas on, mees paneb meile hoopis südamele, et igapäevane siesta on püha aeg ja seda tuleb iga hinna eest pidada !
Õhtu hämardudes tuuakse luksuslikemates söögikohtades- kohvikutes laudadele õlilambid. Nood heidavad laudlinadele salapäraseid ja kirevaid varje ning ühtäkki on ütlemata südantsoojendav olla.
Adiós, Tenerife !
Aeg seab kahjuks igale reisule omad piirangud. Nõndamoodi jäävad sel korral külastamata teised saare nimekad paigad: sadamalinn Puerto de la Cruz, palverändurite meka La Candelaria, veinikeskuse ja tuhandeaastase draakonipuu poolest tuntud Icod de los Vinos ning pealinn Santa Cruz de Tenerife. Ning lähim sõsarsaar La Gomera, kust on pärit algasukate guantshide oskus kõnelda naabritega iselaadse vilekeele abil, mis kostunud koguni mitme kilomeetri taha. Aga eks peabki igast asjast osake jääma ka edasiste unistuste tarbeks.
Üha ja üha taban end tagasi igatsemast… et ärgata muretul rändurimeelel varblaste siutsumise peale varaste päikesekiirte tuppa tungides. Jalutada alles jahedas hommikus ning juua mõnes inglise pub´is piimaga teed. Päev täis avastusi ja imelisi seiklusi. Õhtuks tooksid jalad ikkagi Playa de las Américas´e koduseks saanud rannapromenaadile vaatama, kuidas päike loojub naabersaar La Gomera taha. Imetlemaks vapraid surfajaid, kes laineharja püüdes näivad haiparvena kesk vett…
