Linke:
• Härjavõitlus kuues vaatuses
• Pühapäevaleht, 1995
Kaido Einama
Koht: Barcelona, Plaza de Toros Monumentali härjavõitlusareen
Pileti hind: 2500 peseetat (1995)
Lihakombinaat, sea– ja lehmakered, veri, vägivald... Nii mõtleb põhjamaalane vastumeelselt sellest, kuidas liha nende toidulauale jõuab. Raske uskuda, kuid mõnes kohas on loomatapmine tõeline etendus, mis kutsub pealtvaatajaid lunastama kalleid pileteid ja sunnib üksteisega üsna sarnaseid võitlusstseene ikka ja jälle vaatama. Corrida toimus 24. aprillil Barcelona ühel kahest härjavõitlusareenist, mida nimetatakse Plaza de Toros Monumental'iks. Kavas oli ära tappa 6 härga. Kõik algab suurest ärist. Piletihinnad on leebelt öeldes soolased. Eesti oludes paarisadat krooni 3–tunnise etenduse eest küsida oleks ju lausa röövimine. Härjavõitlusele pealtvaatajaks minnes aga odavamalt läbi ei aja.
Enne etendust
Hoolimata suurest turistide arvust igal etendusel ei mõista peaaegu mitte keegi teenindavast personalist inglise keelt, et võõramaalasele selgitusi jagada. Rahamaiad aga on kõik: tarvitseb vaid areeni sissepääsu ees seisvale "uksehoidjale" oma piletit näidata, kui ta varmalt teed juhatama asub. Kuna pääsmel pole istekoha numbreid, valib abivalmis uksehoidja ise koha välja. Seda teeb ta väga hoolikalt, sest enamus istmeid on räpased ja jalgadega trampimisest lopergused. Lahkus ja abivalmidus lõpeb aga niipea, kui umbkeelne teejuht jootraha nõudma hakkab. Kuna Eesti turist hispaania keelt tavaliselt ei mõista, siis tehti teenuse hind selgeks 100–peseetase (rusikareegel: 10 peseetat võrdub ühe eesti krooniga) peopesal hüpitamisega. Siit soovitus – oma piletit ei maksa igale ukselseisjale näidata. Piisab, kui peaväravast sisse on saadud, ülejäänud tegelased enam piletikontrollina esineda ei tohiks.
Liikumine platsil algab 20 minutit pärast ettenähtud algusaega. Võitluse algusest annab märku väike orkester, alustades ühe kaebliku laulukesega. Härgade sisenemise luugi juures algab sagimine. Sealt ei söösta aga veel areenile vihased härjad, vaid päeva peakangelased – toreadoorid, toreerod ja matadoorid. Nendega longib kaasas väljakut puhastav personal, kes pärast auringi tegemist härjavõitlejate jalajäljed liivasel platsil usinalt siledaks nühivad. Iga libastumine või komistus areenil võib maksta elu. Publik rüüpab samal ajal rõõmsalt San Migueli õlut, mis on hetkel tribüünil populaarseim jook, ja esimesed pealtvaatajad hõikavad juba "Ole!". Väljakule jäävad neli roosade rätikutega toreerot – härjavõitlejad, kes ajavad looma vihale, enne kui peaesineja – matadoor – platsile ilmub.
Esimene härg ilmub areenile
Alguses käib härjavõitlus üsna arglikult. Ümmarguse platsi serval on neli barjääri, mille tagant toreerod aeg–ajalt oma rätte välja pistavad, kuid tõmbuvad kohe tagasi, kui loom nende poole jookseb. Lõpuks muutuvad nad julgemaks ja hüppavad härja eest mitte kaitsva punase laudseina taha, vaid väljaku keskele ja algavad esimesed klassikalised hetked, kus härg pusib rätiku kallal, toreero aga tõmbab selle vihase looma nina eest parajal hetkel ära. Rätikuga julgemaid mehi tekib platsile rohkem ja härg on segaduses, keda valida. Lõpuks valib ta hoopis väljakule ilmunud hobuse, kelle seljas istub toreadoor (ratsanik–härjavõitleja). Rahvas vilistab ja röögib, sest neile hobuse sorkimine ei meeldi, kuigi viimane on kaitstud puust särgiga. Toreadoor lükkab esimesena härjale oda turja, millest metsik loom veelgi vihasemaks läheb ja toreerodele kallale tormab. Üks neist pillab ehmatusest oma roosa rätiku maha, kaks kaaslast asendavad teda kohe. Härja turi on juba verine.
Matadoor alustab härjaga viimast võitlust
Looma tapmise juures on kõige kaalukam osa täita matadooril, kes peab lõpuks andma surmahoobi. Ta on suursugusemalt riietatud ja teenib publikult ära suurema aplausi kui teised esinejad. Matadooril on käes kaks punast pistoda moodi pulka, mis torgatakse hetke pärast härjale turja. Kohe ulatatakse talle publiku heakskiidukisa saatel uus odade paar, kuid seekord need ettenähtud kohta ei jõua. Rahval on põhjust pahandada ja seda ka tehakse. Matadoor ei jäta juba alustatut niisama pooleli, korjab mahakukkunud relvad üles ja torkab loomale selga ühtekokku 6 pistoda. Härg meenutab nüüd värvilist siili. Kui lugeja on siiamaani edukalt vastu pidanud, siis võib öelda, et tal läks paremini, kui kahel saksa turistil. Viimased ei pidanud enam vastu ja lahkusid ilmselt iiveldustundega jooksujalu tualeti suunas. Hetk hiljem järgnes neile veel grupikaaslasi. Kohalikud kaasaelajad aga alles hakkasid oma meeli üles kütma.
Härg juba nõretab verest, kui matadoor alustab temaga viimast võitlust. Selleks võetakse välja erkpunane rätik ja pisut kõvera teraga mõõk. Paarkümmend minutit tõestavad mõlemad oma kiirust ja osavust, matadoor on siiski silmanähtavalt osavam. Härjavõitleja ei pea paljuks verekaotusest nõrkevasse härga üha uute ja uute odade torkamist. Lõpuks paneb matadoor rätiku oma selja taha ja jääb kehaga otse härja silmade ette. Härg möiratab ja asub pealetungile. Asjata. Appi tõttavad kaks roosade rätikutega võitlejat. Kolmekesi vaevatakse looma edasi, kuni sel jalad risti lähevad ja ta pikali kukub. Kohe on platsil sinistes kuubedes väljakupuhastajad, kes igaks juhuks pussi paar korda kuni käepidemeni härja kuklasse peidavad. Kolm hobust veavad rahva juubelduste saatel esimese ohvri minema. Kuid see on alles algus.
Uus härg Tavaliselt lahkub sel hetkel enamus turistidest publikut. Härja tapmine on nähtud, ülejäänud on nagu kordusetendused. Tegelikult aga tulevad kuulsamad härjavõitlejad alles etenduse lõpupoole. Esimesed härjad tapetakse lihtsalt suurte tähtede esinemise soojenduseks. Teine härg trügib platsiloleva ratsaniku peaaegu pikali. Rahvas kisab ja sööb popcorni. Ratsanik on kaotanud oma oda ning ei õrrita enam vihale aetud looma. Ja härg vilistab! Tõepoolest, sel ajal, kui ta hobusega pusib, kostab temalt imelik vilesarnane hääl. Jooksupoisid härja vilest ei heitu ja toovad ratsanikule kiiresti puuduva oda. Roosade rätikutega võitlejad tõmbavad hetkeks härja tähelepanu endale ja toreadoor saab ennast sel ajal rahulikult sadulasse kohendada. Jälle tuleb odadega härjavõitleja, kes saab loomale turja kinni vaid ühe oda, järgmine mees aga kolm ning teenib publiku palava toetuse. Härg vastsest kangelasest nii heal arvamusel ei ole ja ajab ta plangu taha, pekstes sellest puupilpaid välja ja määrides seina härjaverest libedaks. Platsile rutanud matadoor ei tee pikka etteastet. Ta võtab hõlma alt välja pika teraga mõõga ja "silitab" sellega looma pead. Elukas vihastab – ajab keele suust välja ja möiratab. Juba valmistutakse viimaseks torkeks, kuid mõõk pudeneb maha. Jälle on areenil roosade rätikutega abilised, et matadoor saaks selja prügist puhtaks pühkida. Härg aga paistab omadega läbi olevat – suust purskab verd ja varsti on kurnatud loom väljakul külili. Rahvas on saanud, mis tahtis ja karjub rahulolevalt "Ole!"
Härg tõuseb üles
Niisiis on oma viimsele võitlusele tulnud järjekorras kolmas väljaõpetatud loom. Härg kraabib vihaselt maad, möiratab ja ei lase ennast narrida. Lõpuks on temagi jõuvarud esialgu otsas ja ta variseb kokku. Tragid sinises kuues väljakutegelased pistavad härjale kaks pussnuga kukla taga ja pühivad juba rahulolevalt käsi, kui härg ootamatult uuesti üles tõuseb. Algab ehmunud sebimine, härg tormab ringi, kaks noa käepidet kukla tagant paistmas. Kolmas puss asjasse sekkunud torero käes aga kustutab visa hingega võitleja eluküünla lõplikult.
Lihakombinaadi–tunne
Mainin veel, et vahepeal sai surma neljaski härg, siis viies jne. Üks matadoor on saanud härja sarve löögist riivata, nüüd on tema vihane. Lõpuks nülitakse surnud loomadelt kõrvad. Nende peale on kohalikud neiud maiad: matadoor kingib härja verised kõrvad oma südamedaamile või lemmikule publiku seast. Seda ei tehta kõigi nähes, trofeed viiakse nahkkotikestes tribüünide alusesse käiku. Kõik hakkab aina rohkem meenutama teatraliseeritud lihakombinaati, kui saan teada, et ka härjakered saavad hiljem õnneliku omaniku. Kallihinnaline härg ilmselt pistetakse pidulauas nahka. Õnneks on kuues härg viimane areenile tulija. Teda on tapma tulnud kõige kuulsam matadoor. Etendus on mängulisem, loomal lastakse enda eest pikemalt võidelda. Lõpuks on viimanegi ohver oma otsa leidnud.
