Eesti Päevaleht, juuli 1995, rubriik suvitaja
Kaido Einama
Kunstnike ja boheemlaste kõrts Auberge de la Bonne Franquette on Pariisis Montmartre'i tuntuim koht, kus saab tunda tõelist Prantsuse hõngu ehtsate ðansoonide, kankaani
ja koomikutega. Kesklinna isegi kõige nooblimad restoranid
on paratamatult euroopastunud ja harva pakutakse neis
midagi muud, kui euromalli järgi meelelahutust.
Sattusin Montmartre'i kõrtsi juulikuiselt palaval õhtul,
kui termomeeter püsis visalt 40 kraadi lähedal. Kuuma
Pariisi tänavalt on kõrtsi tulnud ainult turistid, akna
taga sisehoovis võib märgata vaid üksikuid inimesi,
kes välimuse järgi meenutavad muretuid boheemitsevaid
kunstnikke.
Kui Eesti, USA, Kolumbia, Austraalia, Saksa ja Pranstuse
grupid on laudade taha juhatatud, ongi restorani madala
laega saal rahvast täis. Konferansjee sosistab midagi
igas lauas ühe istujaga ja seejärel tervitab kõiki emakeeles.
Ka "Tere!" hääldatakse selgelt ja valjult. Ameeriklastele
serveeritakse Coca–colat, eestlastele kohaliku kõrtsi
nimelist veini. Järsu liigutusega ulatatakse menüü.
Pärast aperitiivi serveeritakse soovijatele tigusid.
Kuumal portselanalusel on teod (kokku on neid 6) leidnud
kuuma surma oma loomulikus keskkonnas — rohelises, igaüks
eraldi lohus. Kerge ebameeldivustundega, mis eestlastel
selliseid molluskeid süües tekib, neelan esimese kojast
eemaldatud teo. Ei olegi nii hirmus. Hoopis üsna maitsev
tundub olevat. Esimene mõte, mis tekib, on seotud kodumaiste
tigudega: huvitav, kas ka need süüa kõlbavad?
Praesöömist saadab inglise–prantsuse segakeeles mahe
lugu, mida esitab solist kitarriga ja akordionimängija.
Praadi süües peavad kartulivabariigi turistid rahule
jääma — seal on kartulit, mis sest, et ebaproportsionaalselt
vähe.
Kartulisööjate ehmatuseks aga võib liha garneeringu
hulgast leida ka valgeid ussikeste moodi olendeid. Needki
on üsna maitsvad. Lõunamaise köögi reeglite vastaselt
oli praad aga küllaltki mage ja lihakäntsakas kuiv ning
maitsetu. Kaste aga oli selle eest suurepärane.
Kuid ega kõrtsi ainult sööma ei tuldud. Lisaks toitudele
sai ju jälgida ka ettekandjaid, kes Prantsusmaal teenindavad väga vabalt, kuid on mõnikord ebaviisakad, erinevalt sakslaste ülimast viisakusest ja külmast teenindusest või Ida–Euroopa ja endise NSV Liidu külmast ja ebaviisakast teenindusest.
Eestlased on oma laua taga võrreldes austraallaste,
ameeriklaste või kolumblastega Pariisi öises kuumuses
nagu põhjamaalased ikka loiult jäised ja vaiksed, sel
ajal kui ümberringi käib temperamentsemate rahvaste
lärm ja kisa.
Juustu maitsmiseks valmistatakse külalised ette akordionipalaga. Juust serveeritakse õlgedest aluselt otse suure ketta küljest lõigatuna. Juust söödud, esitavad moosekandid "Kondori Lennu", mille saatel hakkavad kolumbialased kallistama.
Kella poole üheteistkümne paiku tõmmatakse lavale ette
punased kardinad ja nende ees hakkab sehkendama hõbedases
kostüümis mees. Publik ootab maiuspala nii lavalt kui
köögist. Ja saab mõlemad: köögist tuuakse tõesti midagi
üsna magusat ja lavale astub mustkunstnik Christine
klassikaliste trikkidega.
Magustoiduks olevad tordiviilud serveeritakse millegipärast meestele püsti ja naistele pikaliasendis. Kas prantslastel
oli Eesti naiste suhtes mingi tagamõte niimoodi serveerides, jäigi saladuseks.
Vahepeal kustutatakse aga tuled ja lauldakse "Happy
Birthday". Ühel kolumblasel on sünnipäev ja pimedusest
liigub tema poole tuledes tort. Kuskil puruneb nõu,
rahvas kiljub. Ka tänavalt kostab kisa — prantslastel
pole kombeks nädalalõppe vaikselt mööda saata, nemad
pisutsevad arvukates tänavarestoranides.
Lõpuks algavadki kauaoodatud ðansoonid. Publik saab
kaasa laulda Edith Piafi "Paris'd", solist aga jalutab
publikusse. Tantsija, kes järgmisena lavale astub, võrgutab
momentaalselt kõik kohalviibivad mehed ja viskub mõnele
neist tantsu vahel isegi kaela. Kaks meest publiku seast
peavad laval järele tegema kõik trikid, mida naislaulja
ees teeb, kaasa arvatud kankaani ja spagaadi.
Naiste võrgutamisega saab hakkama järgmine esineja,
kes alustab vrakis ja lõpetab rokkarikostüümis kettide
ja neetidega. Laval hullutatakse üht kolumbia tüdrukut,
kes punastades publiku hulka kaob. Just siis, kui lärm
on tõesnud haripunkti, võtab akordionist ette rahulikumad
lood. Kuumaksköetud publik jahtub aeglaselt, nagu ilmgi
väljas, mis vahepeal on jahenenud kolmekümne kraadini.
Kuum ööelu jätkub sealsamas Montmartre'i jalamil, kus
sutenöörid turiste oma kambritesse üritavad meelitada
või sex–shopid Pigalle'i väljaku ümbruses kõikvõimalikke
imeasju maha müüa püüavad. samas on ka soliidset seltskonda, kes õhtutualettides maailmakuulsasse Moulin Rouge'i varjeteesse suunduvad. Suvitajad on Pariisis ärkvel nii päeval kui öösel. Kuigi valgeid öid seal pole, on
puhkus Pariisis alati kuum.
