PPL, elu, 1995.
Kaido Einama
Pariis
Inimesed, kes elavad linnas, milles pole metrood,
erinevad teatud mõttes neist, kes iga päev vähemalt
paar korda maa alla kaovad, et sõita kodust tööle, poodi
või kellegile külla. Allmaaraudtee kui puhtalt praktiline
lahendus ülekoormatud maapealsele liiklusele ei ole
sajandi jooksul jäänud mitte lihtsalt transpordisüsteemi
osaks, vaid ka omapärase allmaa–elu ja mitmekordse sub–sub–kultuuri
eksisteerimise kohaks, stiilseks vaatamisväärsuseks.
Ükskõik, kas Pariisi, New Yorgi või Moskva all, igal
pool nõuab esimest korda metroosse sattumine mõningast
kohanemist, et mitte veidratesse olukordadesse sattuda.
1900. aastal ehitati Pariisi kõigi linnaelanike kergenduseks
maa–alune raudtee. See oli kasulikum, kui lammutada
jälle vanu kvartaleid — nagu möödunud sajandil laiade
bulvarite rajamiseks tehti — ja ehitada midagi trammisarnast
sajandivanuste hoonete vundamentidele. "Õhku on vaja
ehitada, õhk ei maksa ju midagi!" hüüatas Ludvig
Sander "Pisuhännas" pilvelõhkujaid ülistades. Samamoodi
võib öelda, et maa all on ruumi küll, vaja ainult käigud
kaevata. Nii pariislased ka tegid ja võivad nüüd, 95
aastat hiljem, väikese vaevaga ühest linna otsast teise
kihutada. Selle asemel, et tundide viisi maa peal liiklusummikutes
mööda saata.
Maapealsed metrooinimesed
Otsekui elavad reklaamid maa–alusele elanikkonnale mõjuvad
tänavatel metroo õhutusrestidel keha soojendavad inimesed.
Vaatepilt on iseenesest huvitav, sest alt ülespoole
liikuvad õhuvoolud tõstavad tekiservad üles, nii et
magaja on justnagu "kausis".
Nad on ohutud — kellelgi pole õigust neid ka hukka mõista,
sest paljud lamajaist pole joodikud ja ühiskonna heidikud.
Tekil võib pikutada näiteks härrasmees, keda naine liiga
hilise kojusaabumise puhul enam uksest sisse ei lasknud.
Vihaga võib sel juhul temperamentne prantslane võtta
teki ja end maja ette sooja resti peale demontratiivselt
pikali visata.
Esimene sukeldumine maa alla
algab Pariisis tavaliselt sellega, et tuleb julgus kokku
võtta ja astuda tänavanurgal asuva juugendstiilis sildi
"Metropolitain" alt trepile ja siseneda (mis siis,
et prahisesse) käiku. Enam ei kehti maapealsed käitumisreeglid.
Selgeks tuleb saada esimesed kohustuslikud käigud metroo
väravas. Kui neist kinni ei peeta, "karistavad" aparaadid
sissetungijaid erineval moel — Peterburis näiteks võib
saada valusa sinika, kui kummiotstega "käpad" münti
mitteloovutava läbitrügija ees kinni plaksatavad.
Pariisis on olukord inimlikum: takistuseks saavad kas
kolmeharulised metallvardad, mis eest ei liigu või lükanduksed,
mis ei avane. Seega on enne allmaaseiklusi kasulik pilet
osta.
Metroohirm
Ikkagi — kui maa–alusest elust ei tea midagi, tekib
mingisugune seletamatu ja ebamäärane tunne — äkki juhtub
midagi, äkki ma ei saa millestki väga tähtsast aru ja
käitun valesti, äkki ma ei saa siit välja?
Lohutuseks olgu ära toodud siinkirjutaja ja teiste Euroopa
provintsist (ehk Eestist) pärit inimeste esimesed kogemused
metropoli transpordis liikudes. Tasapisi tuli ka vilumus
ja juba pärast esimesi suuremaid seiklusi võis sundimatute
liigutustega eht–pariislase kombel liikuda maa–aluseid
metrooliine kasutades linna suvalisest punktist suvalisse
teise punkti, kus metroojaam.
Metroohirm tuleb hiljem meelde alles siis, kui üksikus
inimtühjas metroojaamas läheneb reisijale punt kahtlasi
tüüpe...
Sisenemise nõksud
Kuigi praht ja veidi teistsugused inimesed tunduvad
esialgu kahtlased, ei hakka keegi kohe võõra hõlma,
kui korralikult ja vaoshoitult käituda. Kui magnetkaart
sissepääsuks on olemas, on kõige kasulikum teha nii,
nagu kõik teised — libistada kaart pilusse ja söösta
sissepääsulahtrisse, mis täpselt ühe nõksu võrra oma
raudvarrastega ketast edasi liigutada laseb.
Iseenesest on see ju lihtne, kuid esialgu liialt rabeledes
võib ka millegi vahele jääda. Eriti juhul, kui käe otsas
suured kompsud ja masinad seda sissekippuvaks "jäneseks"
peavad. Kõrval sisenevad metroosse täiesti tavalised
linnakodanikud, kes vajaduse korral laialipudenenud
kotisisu kokku aitavad korjata või suurt kompsu tagant
tõugata. Seda juhul, kui see millegi taha juhtub kinni
jääma.
Peaasi on mitte liialt rabeleda ja läbida sissepääsu
automaatväravad rahulikult, mõõduka tempoga. Kiirustades
võivad näiteks kummiäärtega lükanduksed küll susiseda,
kuid neile peale rõhuv kogenematu turist ei lase neil
lihtsalt avaneda ja paanika ongi käes.
Metroo on ehtne labürint, kus on tähtis õigel käänakul
ära keerata ja vajalikku käiku õigest kohast siseneda.
Õnneks on igal pool nii palju silte, et vaid pime võib
ära eksida. Põhiline, et jälgitaks soovitud metrooliini
numbriviitasid ja lõppjaama, mille suunas liikuda.
Maa–alused metroo–inimesed
Loomulikult on nende seas ka ohutuid heidikuid ja sõbralikke
melanhoolikuid, aga võib kohtuda ka hoopis kahtlasema
elemendiga. Ehkki mitte nii tihti, et sellele hirmule
pidevalt mõtlema peaks.
Ühed mustanahalised noormehed hakkasid metroojaamas
ekslevaid eestlasi siiski maial pilgul jälgima ja eriti
huvitasid neid mahukad kompsud. Juttu tehes laoti lõpuks
välja kogu oma inglisekeelne sõnavara — peamiselt ropud
väljendid ja sõimusõnad. Kotid jäeti siiski rahule ja
eemalduti pahaselt.
Sõbralik vanamees koeraga paistab olevat hoopis teistsuguste
kavatsustega — tema on õnnelik ka siis, kui näeb esimest
korda elus Eesti raha. Talle lihtsalt meeldib metroo
ja selle inimesed, kui nad päevast päeva mööda sagivad
ja mõned mündid kaabusse poetavad. Mõnikord müüb vanamees
lilli või suveniire.
Joodikud metroojaamades joovad neidsamu odavaid prantsuse
veine, mida tavaliselt Eesti turistid koju kaasa ostavad
— tavalised prantslased neid marke eriti tihti ei tarbi,
sest sellistel jookidel on umbes sama kuulsus, nagu
meie "peedikatel". Metroo–inimestele aga odav märjuke
kõlbab — peaasi, et purju teeb.
Kõiki ülalkirjeldatud inimesi pole tavalisel kodanikul
mõtet tülitama hakata, sest enamus neist elab põhimõttega
"mina ei sega sind, ära sina mind ka sega". Ainsaks
väljavabandavaks tülitamise põhjuseks on raha pakkumine.
Siis võib heal juhul ka pildistamiseks nõusoleku saada,
muidu on see tegevus aga raske kuritegu kohalike tegelaste
privaatsuse vastu ja seda ei jäeta karistamata.
"Kui palju raha on?"
Ootamatult võib täiesti korraliku välimusega intelligentne
noormees metroos küsida: "Sorry, palju teil
raha on?". Nii otsesed küsimused võivad küll esialgu
pisut ehmatada, kuid kohe järgneb arvatavasti ka seletus:
"Olen 3 ööd metroos maganud, sest ei pääse enam Pigalle'i
väljaku juures asuvasse hotelli. Mul nimelt pole enam
raha, et numbritoa eest maksta, asjad aga jäid sinna."
Selle jutu juurde näidatakse peotäit münte, mis juba
kogutud. Kallis numbrituba aga maksvat veel palju rohkem.
Intelligentne rahaküsija oskas inglise keelt tunduvalt
paremini, kui mõni kohalik poemüüja.
Öö–elu metroos
Kella 1–2 ajal öösel lõpetavad viimased rongid maa–aluse
liikluse ning juhtmeterägaga täidetud tunnelid jäävad
ainult metroo–elanike ja tehnilise personali päralt.
Päevasel ajal ei riski keegi jaamade vahelistesse metrookäikudesse
tungida, sest rongi eest saab varjuda vaid iga 50–60
meetrise vahemaa järel asuvatesse orvadesse. Mujal litsub
rong tunnelis uitaja lihtsalt laiaks.
Öötundidel liiguvad allmaaelanikud ühest jaamast teise,
otsides ööbimiseks paremaid paiku. Enamhinnatud on vaiksed
üksikud jaamakesed, kus ka päeval vähe inimesi on, sest
paljude kodutute jaoks on tüütu, kui päev läbi sajad
inimesed mööda voorivad ja rahulikult elada ei lase.
Pariislased püüavad mitte jääda suu ammuli vahtima,
kui kodutu oma road ajalehele või riidetükile laiali
laotab, turistid aga muutuvad selliseid inimesi nähes
tüütavalt uudishimulikeks.
Turvalisus
on metroos tagatud ohtrate tehniliste vahenditega: igas
jaamas on nupud politsei kutsumiseks, koridorid ja perroonid
on jälgitavad kaameratega. Peale selle on suuremates
jaamades omad turvamehed, kes ilmuvad välja ka siis,
kui näiteks rahvast liiga palju metroojaama koguneb
ning tõkestavad juurdepääsud seniks, kuni trügimist
vähemaks jääb. Sellega hoitakse ära tagant tulevate
inimeste surve platvormi ääres seisjatele, kes võidakse
kogemata raudteele tõugata.
Kultuur maa all
Ei saa öelda, et allmaaraudtee on ainult kuritegevuse
taimelava. See periood on juba möödanikuks saamas, sest
head turvameetmed muudavad allmaa–elu liiga hästi jälgitavaks,
et märkamatult musti tegusid korda saata.
Seal sünnib ka huvitavaid kultuurinähtusi, mis kunagi
maa peale ei jõua. See ei ole mitte ainult seinagraffity,
millega on ilustatud ka kõige kaugemad tunnelid metroojaamadest
eemal, vaid näiteks muusika, mida mängivad neegermoosekandid
võidu rongide undamisega.
Maa all saab omandada käsitööesemeid, mis arvatavasti
on samuti sealsamas loodud — aafrikapäraseid puust voolitud
ehteid, lambikestega kummi otsas hüplevaid vidinaid
ja tõelisi underground–rõivaid.
Ka ametlik kultuur on metroos esindatud — jaamade kujundamisel
on välja pandud tuntud teadlastele või leiduritele pühendatud
näitusi, Louvre'i all asuv jaam on kaunistatud maailmakuulsate
kunstitaieste koopiatega.
Ainult metroo katkirebitud kuulutustega kaetud seinte
ääres, reisijate tunglemises ja isemoodi magusas metroo–õhus
sünnib midagi sellist, mida võiks nimetada metrookultuuriks.
Oma osa lisab sellele ka tehnika, mida maa all on üsna
palju — pimedas metrookäigus on monitoriderivid, mis
abistavad rongijuhte, puldid, juhtmed, eskalaatorid
ja liftid läbisegi sajandialguse juugendstiilis käsipuude,
väravate ja metroosiltidega. XX sajandi lõpu tehnika
ja metrooelanikud, keda jälgivad kaameratega ultramoodsate
juhtimiskeskuste dispetðerid, moodustavadki Pariisi–aluse
95–aastase metroo keskkonna, millesse sukeldumine paratamatult
verre adrenaliini lisab.
