Päevaleht, 1995
• Legenditurism Kesk–Soomes
Kaido Einama
"Pange õhtuks selga uuemad dressid või vanem ülikond,
siis näete midagi, mida varem näinud pole!" hoiatab
Eestist pärit reisijaid neid Kesk–Soome väikelinnas
Valkeakoski vastu võtnud võõrustaja. Mõni tund autosõitu
viib meid matkakeskusse, kus kõigile antakse selga vastupidav
matkarõivastus: jalga villased sokid ja meie "Põhjala"
toodangut meenutavad kummikud, selga matkajope, pähe
villane müts. Veel natukene autosõitu natukene Lõuna–Eestit
meenutaval koppelmaastikul, kuni teeäärsed sildid reetma
hakkavad, kuhu oleme jõudmas — puust teeviit ütleb paiga
nimeks "Helvetinkolu".
Enne "põrgusse" jõudmist tuleb meil siiski oma neljarattalised
mugavad sõiduvahendid maha jätta. Autoga lausa "põrguväravani"
ei pääse.
Pargime sõiduvahendid metsa alla väikesesse parklasse
ja alustame teekonda üsna ürgse välimusega metsas. Tõelise
"põrguni" on veel 3,5 kilomeetrit.
"Abivanapagan"
Reisijuhiks metsikus looduses hakkab metsast ootamatult
välja ilmunud habemik, kodanikunimega Tapio Vaali.
Ametinimetus aga on mehel üsna haruldane: "abivanapagan".
Jalutame lumisel metsarajal, mida on enne meid tallanud
juba 40 tuhat turisti. "Põrgus" on enne meid käinud
vaid kaks eestlast, nii et meie kolmeliikmeline seltskond
suurendab nende arvu viieni. Võib–olla ei kipu eestlased
Soome "põrgusse" sellepärast, et kodumaalgi on oma Tori
põrgu, kus on lähem ära käia.
Ürgmaastik
Teerada kulgeb läbi ürgmetsa, milles on lume all aimata
allikakohti — "põrgurada" läheb neist kohtadest üle
mööda laudteid. Iga samm on tehtud mugavaks ja ohutuks,
kuigi talvine jää lisab rännakule pinget, eriti järskudel
treppidel.
Lõpuks jõuame kaljuservale, mille ääres oru põhjas paistab
piklik ja arvatavasti väga sügav järv. Ümbruse täpseks
kirjeldamiseks pole vaja soovitada muud, kui avada raamat
"Eesti rahva ennemuistsed lood" ja vaadata Günther
Reindorfi illustratsioone. Just selline ongi Soome
"põrgu" ümbrus.
"Põrgusse" saabumine
Kohalejõudmine pole niisama lihtne — viimase etapina
tuleb läbida paarisaja astmega ja täiesti jäine trepp.
Õnneks keegi oma selgroogu ei murra ja jõuame õnnelikult
oru põhja, kus silm otsib suitsevat korstent lumiste
küngaste vahel. Sealt me ta leiamegi — madala palkmaja
suitsuvines täpselt järve äärest, kus lahtisel tulel
keeb tökatmust kohvipott. Pimedatest akendest paistab
hämarduv ja pisut tontlik ümbrus, aknast vaatab sisse
kellegi hiiglasuur lumest pea.
"Põrgusse" vastuvõtmine
koosneb lihtsatest protseduuridest, millest saavad aru
nii jänkid kui jaapanlased. Alustuseks tehakse "sissetulekunaps"
(uhh, kui kange!) ja siis antakse puukopsikutest maitsta
tahmamaitselist tulel keedetud kohvi. Tapio Vaali räägib
põrgust ja õpetab külalistele vajalikke teadmisi, rääkides
"sealpoolsest" ja ka "siinpoolsusest" — maja juures
asuvast 3 kilomeetri pikkusest ja 60 meetri sügavusest
järvest. Kusjuures järve laius on vaid 30 meetrit!
Meile antakse tunnistused, et oleme "põrgus" käinud
ja kõik halva sinna maha jätnud, läbinud "puhastustule".
Enne tehakse aga näod nõgiseks. Pärast puhtaks pestes
aga muudab nõgi näo ühtlaselt halliks, kui head seepi
ei kasuta.
Legenditurism — odav, aga põnev
Põrgust tagasi rühkides saab selgeks, kui lihtsalt on
meid õnge võetud ja reis huvitavaks tehtud. Tegelikult
näidati meile ju lihtsalt maja järve kaldal, kuhu me
ise edasi–tagasi kõndides kokku 7 kilomeetrit jala maha
käisime, ei mingit Disneylandi, muuseume, värvireklaame
või muud turismiga kaasas käivat kära.
Muide, jaapanlastele meeldib see reis eriti, sest neil
on kombeks metsas ootamatult seisma jääda (ei, mitte
pildistamiseks!) ja kuulatada — vaikust. Nad lihtsalt
naudivad helide puudumist, milleks sõidavad Jaapanist
Soome ja raiskavad suure hulga raha.
Valkeakoski "paradiis"
Valkeakoski on väike linn enne Tamperet ja turistide
huvi selle paiga vastu väga suur ei ole. Kohalikud elanikud
on talvel Hispaanias, Kaug–Idas või Floridas stressi
maandamas, kõige suuremateks reisijateks on loomulikult
pensionärid. Kohapeal aga käiakse suusatamas. Ka "Põrguni"
pole pikk tee. Või kohalikku "paradiisi": neljapäeviti
on linna ainukese hotelli restoranis põhjamaine komme
teha nn. "naitse valik", kus naised kutsuvad mehi tantsima.
Kohalikud elanikud nimetavad seda Valkeakoski "paradiisiks",
et sealsele kandile liiga "põgulikku" mainet ei tekkiks.
