Päevaleht, vojaaþ, reede, 19.05.1995
Aasta alguses loosis "Päevaleht" kõigi aastatellimuse vormistanud lehelugejate vahel välja reisi kahele inimsele soojale maale. Loosiga vedas tallinlannal TIIU NIGULil, kes valis reisisihiks Tuneesia. Koos AIME VISNAPUUga hakati 23. aprilli varahommikul minema ja sama päeva õhtuks olid põhjamaa daamid lennukiga Aafrika rannikul Tuneesias.
Mõlemal reisijal oli see esimene suurem välisreis. Tiiu Nigul polnud välismaal üldse käinud, Aime Visnapuu (nimetab ennast hetkel "koduseks tütarlapseks") oli külastanud vaid NSV Liidu avarusi, Poolat ja Ida-Saksamaad, mis praegu suurte reisidena kahjuks enam arvesse ei lähe.
Lõunamaalt tulnud Tiiu ja Aime on silmnähtavalt tumedama nahavärviga, kui teised eestlased kodumaa külmas kevades ja arutavad, mitu korda nahk juba maha koorunud on. Reisijuttu rääkides on mõlemal seljas Põhja-Aafrika rahvuslikus stiilis mustad kuldsete kaunistustega kleidid.
Linn ainult turistidele
Lennujaamast 20 minuti bussisõidu kaugusel oli Sousse - linn, mis elatub ainult turismist. Peale hotellide ja restoranide muid ehitisi palju ei kohanudki.
"Turistitsoonist välja minna ma aga ei soovitaks," hoiatab Aime, kui meenutab kõhedust tekitavaid tänavaid ja igal pool ainult araablasi, ei ühtegi "valget". "Kuid muidu on linn turvaline," täiendab Tiiu, "sest turismist elatutakse ja külaliste kimbutamise eest karistatakse rangelt." Sousse'i hotellide ümbruses tiirutab kombluspolitseinikke, kes eriti aktiivselt hakkavad patrullima nende turistide ümber, kes kohalikega asja teevad.
Kauplemine on tuneeslastel veres
Tuneesia kaupmehed on polüglotid. Nad valdavad palju erinevaid keeli, kuid ainult emakeelt tõesti heal tasemel. Teistest keeltest teatakse kauplemisel vajalikku sõnavara: kuidas tervitada ja numbreid. Rannas näiteks oskas üks araablane üsna arusaadavas soome keeles küsida: "Raha loppu?"
"Kes ei kauple, saab halastamatult hindadega pügada," teatab Tiiu. "Hinda saab tegelikult kuni kolm korda alla kaubelda."
2-päevane safari
Teisel päeval alustati kahepäevastsafari-reisi. Hommikul kell 5.30 hakati 16-kohalises mikrobussis sõitma El Djemi. "Terve tee rääkis soomekeelne giid, kes oli väga sümpaatne," meenutavad daamid, "ta rääkis põhjalikult El Djemi suuruselt neljandast säilinud amfiteatrist maailmas, Matmata koobaslinnast, mis oli ehitatud liivamägedesse ja paljust muust."
Kaamelid ootasid turiste safari teise päeva varahommikul, kui kõrbes polnud veel päikegi tõusnud. Sahara kõrbes jalutati kaamelitega päikesetõusuni.
"Tagasiteel läksime üle soolajärve," räägib Aime kummalisest nähtusest, mis põhjamaalasi alati üllatab. Traditsioonilise järvega oli kõrbe soolajärvel üsna vähe ühist. "Sool tekitas järve kohal miraaþe. Järves olid "laukad", kuhu võis sisse vajuda, kunagi olid nendesse kadunud terved karavanid. Kõrbe moodi järv oli taimestikuta, valge ollus maas polnud mitte lumi, vaid sool."
Gafsa linnas sattusid turistid loomakauplejate turule. Seal enam turiste ei tülitatud, kaup oli määratud kohalikule turule. "Kõhe tunne oli ausalt öeldes sukelduda tõmmude meeste ja loomade vahele, ka hais oli lämmatav," kirjeldab Tiiu elamusi Gafsas.
Püha linn Kairouan - reeglid pildistajatele
Tuneesia pühasse linna Kairouani tulevad palverännakule need, kes Mekasse minna ei saa. Kuigi Tuneesia on araabiamaadest kõige vabameelsem, on ka seal piirangud. Pildistada ei tohi presidendi residentsi ja riigilippu. Sõjaväeosasid ei tohi samuti filmile jäädvustada, keelust üleastujaid karistatakse filmi ülevalgustamisega. Inimeste pildistamisse suhtutakse samuti vastumeelselt, kuigi seda ei keelata: kaadrisse jäänud kohalik elanik võib pärast "klõpsu" ligi astuda ja kolm dinaari küsida.
Hommikuti võisid turistid ka mošeed külastada, muul ajal olid need mitte-islami külalistele suletud.
Kohalikud söögid-joogid
"Kohv oli seal küll halb - kibe ja mõru," krimpsutab Aime nina. "Baarides ja kohvikutes alkoholi ei olnud, ainult hotellide juures võis leida haput ja heledat õlut ning kohalikku rosinaviina kandilistes pudelites. Kui tänaval oli keegi purjus, oli see turist. Kohalik rahvas vägijooke ei joonud."
Tuneeslaste rahvustoit on couscous, mis on valmistatud loomalihast. Islami kombe kohaselt sealiha ei sööda, sest see olevat roojane. Küll aga maitseb araablastele metssealiha - see on puhtam.
Teine rahvusroog, mida beduiinid oma rahvuspeol turistidele pakkusid, oli brik - munaga, lihaga või riisiga täidetud sai. Toores muna oli mingil moel tainasse pandud ja ära küpsetatud, nii et keskelt vedelaks jäi.
Liha kõrvale söödi riisi või mingitest muudest seemnetest valmistatud putru. Turisti jaoks hoiti vürtsiga natukene rohkem kokku kui kohalike elanike toidulaual, sest mine tea, kuidas külaliste seedimine lõunamaiselt ülivürtsisele toidule vastu peab.
Kohvikutes istuti vaipadel, madalate laudade taga. Nurgas seisid suured vesipiibud. Suitsetamine oli lubatud, kuid alkohol keelatud. Kõrtsides istusid ainult mehed, sest naised olevat sellistes kohtades vaid tüli põhjustajateks.
Mitmenaisepidamine on keelatud
Enne 1957. aastat võis Tuneesia mehel olla kuni 4 naist. Pärast uut seadust hakati ka Tuneesias monogaamideks. 1969. aastast võisid ka naised nõuda abielulahutust. Pered on tavaliselt väga suured ja valitsus püüab laste arvu neis reguleerida: alates neljanda lapse sündimisest kaotab pere kõik riiklikud toetused.
***
Tagasi Tallinnasse jõudsid Tiiu ja Aime 8. mail. Siis enam ühe päevaga Aafrikast koju ei saanud - üks öö tuli mööda saata lennuväljal Tallinna lennukit oodates.
"Olen oma reisiga täiesti rahul. Millestki sellisest ei osanud unistadagi," räägib Tiiu. "Mina samuti," lisab Aime, "me sobisime reisil hästi."
Tiiu sõnul nähti hotellis, kus nad ööbisid, esimest korda eestlasi. Arvati, et tegemist on lõbusa ja temperamentse rahvaga. Ja paluti esitada laval mõni Eesti laul. "See soe maa on tõesti fantastiline," võtab Tiiu reisimuljed kokku, "ainult ööd olid jahedavõitu."
Reisimuljeid vahendas
KAIDO EINAMA
