Päevaleht, 1994, elu, reede, rubriik "VOJAAZH"
Anna Gerretz
Anna Gerretz on tekstiilikunstnik
Minu reis Tuneesiasse algas läbi mitme suurlinna Euroopas. Veendumus, et tegemist on tõelise turismimaaga, üha süvenes. Kirevaid reklaame, mis kutsusid suve just Tuneesias veetma, olid kõikvõimalikud kohad täis kleebitud.
Esimestel tundidel pealinnas Tunises olin küll pettunud. Kauneimad paigad jäävad metropolist kaugemale. See-eest sai aga kõikjal kaubelda, hindu lasti alla lausa mitmeid kordi.
Turismimagnetitekson allvee-sukeldumine, golf ja tennis ning loomulikult riigi lõunaosas algav Sahaara kõrb oaaside ja muistsete linnadega.
Turismi ja Käsitöö Ministeeriumi pressiataðee meelest on parim aeg puhkuseks aprill-mai, mil ilmad pole veel liiga palavad ega rannad üle rahvastatud. Aastas käib ametlikult riigis 3,5 miljonit turisti. Võimalusi aega veeta on palju, näiteks uhketes liivarandades luksushotellidega, kust nii mõnigi puhkaja nädala jooksul kordagi ei välju, või väikestes romantilistes linnakestes Vahemere ääres valgete majade, helesiniste aknaraamide ja kaunite ustega, mis viivad salapärasesse perekondlikku maailma. Tavaturistile need uksed enamasti suletuks jäävadki.
Turist tahab suveniire osta
Parim mälestus on teadagi kohalik käsitöö. Tuneesias on need kaks asja oskuslikult ühendatud suures ja uhkes majas nimega Turismi ja Käsitöö Ministeerium. Ükskõik millise turistidele mõeldud paiga sa valid, kõikjal saadab sind Tuneesia käsitöö. Igal pool on tuhandeid poekesi. Tahtmatult tekib küsimus: kes selle kraami kõik ära ostab?
Pärast kolme tundi Tunisi vanalinna turul koos kohalike olusid tundva saatjaga oli mul asjast veidi parem ülevaade. Äri saab alguse juba hotelli ees või turu ümbruses, kus mõni kohalik elanik sinuga kenasti vestlema kipub, et ilm ilus, Tuneesia kena ja sina, kaua oled siin juba olnud ja kust pärit? Viimased kaks vastust on eriti tähtsad, sest sellest sõltub hind, mida hiljem kauba eest küsitakse. Peagi saab teada, et küsija vennal on siin lähedal pood, kust sina kui tema hea sõber eriti soodsa hinnaga osta saad.
Jõudnud kohale, hakkab silme ees virvendama. Mida kõike siin on: virnade viisi vaipu, nahast kotid ja sadulad, vasknõud, hõbedast ehted ja kandikud, rõivad, keraamika. Kõike seda saadab jutuvada vähemalt kolmes keeles korraga. Sirutad käe esimese huvitava karbikese järele ja nüüd läheb asi tõsiseks. Vabandus, et sa vaid vaadata tahad, ei aita. Sulle tehakse selgeks, kui hea, vajalik ning eriliselt odav see asjake on, sinu ette kuhjub samal ajal hunnik sarnaseid karpe. Valikuvõimalus on suur. Tunned ennast juba päris ostjana ja küsid hinda. Selgub et 36 dinaari. Ohkad pettunult ja püüad viisakalt lahkuda. Kuid kus sa sellega. Uus pakkumine on 34 dinaari. Alles nüüd teeb mu saatja suu lahti: "Minu meelest maksab see karp 10 dinaari." Nüüd järgneb 20 minutit kauplemist, mille jooksul me jõuame mitu korda ukseni ja tagasi kõndida ja vähemalt neljas keeles kõikvõimalike numbreid nimetada. Lõpuks jõuame 15 dinaarini. Olen surmani tüdinud ja asun ületee poe aknaid vahtima. Sellega on etendus lõppenud. Pärlmutriga kaunistatud laegas on 10 dinaari eest omaniku leidnud.
Järgmisena meelitatakse meid vaibapoodi. Minu siiras huvi meelitab kaupmehi üha uusi aardeid välja tooma. Kui tunni aja pärast midagi ostmata lahkume, on kisa suur. Seekordne "hea sõber" saab tublisti sõimata. Minus tärkab süütunne. Lohutuseks kuulsin, et see olevat üks kohalikke ärinippe: lihtsalt pead ostma, sest sinuga on ju nii palju tegeletud.
Mõni päev hiljem proovisin oma tingimisoskusi ka päris iseseisvalt. Hõbedast kõrvarõngad muutusid pärast pooletunnist etendust etendust 40 dinaari võrra odavamaks. Ega see kerge polnud. Kel piisavalt aega, närvi ja julgust jätkub, soovitan kindlasti proovida.
Julgust läheb eriti vaja üksinda tegutsevatel daamidel. Teravaid elamusi saab ka kuhjaga. Kui olete kehv tingija, siis tehke oma ostud riiklikust poest. Ja kui küsitakse, kes olete, siis kasuks tuleb võimalikult vaene päritolu ja pikaajaline viibimine Tuneesias.
Nähes kogu seda toredust tekkis minus kui tarbekunstnikus huvi,
kus ja kuidas see kõik valmis tehakse?
Nii mõnegi poekese tagatoas võis näha kogu perekonda usinasti ametis. Erinevates töökodades, kohati lausa õues tehti kõikvõimalikku käsitööd. Hämmastas alaealiste meistrite rohkus ja töö suhteliselt vilets korraldus. Kindlasti tuleks tikand korrektsem, kui kangas eelnevalt triikida ja raamile pingule tõmmata, töölaud puhtaks pesta ja õigesti valgustada. Tuneeslastel ei paistnud kvaliteediga probleeme olevat, ju olen ise liiga nõudlik.
Turismi ja Käsitöö Ministeeriumist saadeti mind lahkesti tutvuma kohaliku käsitöökeskusega ONAT. Harukontorid on laiali mööda provintse. Arvepidamine selle üle, kus, mida ja kui palju müüdud, käib arvutil, kõik muu toimub käsitsi. Kuna ma prantsuse keelt ei valda, siis pidin leppima rohkem visuaalse infoga. Kogu süsteem meenutas meie kodust UKU-t.
Suurimaks tõmbenumbriks on pärsia vaibad
Aastane kogutoodang on 500000 m2 , millest vaid 40% jääb Tuneesiasse. Vaibad on jaotatud viide katekooriasse. Palk selle töö eest pole just suur, 70 dollarit. Võrdluseks võib öelda, et edukas tehases saab palka 180 dollarit ja käsitööga kaupleja kuni 1000 dollarit kuus. Materjalideks on villane ja siid. Kasutatakse nii looduslikke kui ka keemilisi värve, samuti lambavilla erinevaid toone.
Tegelikult on pärsia vaip Tuneesias alles suhteliselt uus nähtus. Neid hakati tegema alles 150 astat tagasi Türgi ülemvõimu ajal iidses pealinnas Kairounis, kus Türgi komandandi naine jagas oma oskusi kohaliku koorekihi prouadele. Tuneesia kõige arhailisem vaibatüüp on põimetehnikas klim. Iidsed nomaadid kasutasid teda igaks elujuhtumiks: tekiks öösel ja kehakatteks päeval. Peatuspaigas aga ehitati neist peavari. Vanimad vaibad, mis pärit kõrbeelanikelt, ei meenuta küll millegagi araabiapärast mustrit.
Vaipa peab oskama ka korralikult hoida. Sel juhul, nagu üks kaval tänakaupmees ütles, peab ostetud vaip küll 120 aastat vastu. Kahjuks ei jõua seda ükski surelik ostja kontrollida.
